Üks ennemuistne kirjutatud vöö sattus mulle näppu. Küllap oli minu ema selle oma ema kirstust riideaida nurgast kaasa võtnud tänasesse linnakorterisse. Ja siin ta nüüd on parasjagu linaõiemustrilist minevikku raadiote, televiisorite kaugküttega, gaasipliitide järkude elektritulede ajastul. Ja ometi on meie kõigi juured seal, kus kujute kordsevee, nägiste part, seal hõõguva ahju Subaistuses. Nemad kummardasid siis kangastelgede kohale. Isad voolisid, puud ja pikad õhtud möödusid, möödusid rehetoas. Ei olnud Talvet tänased pakane, paukus palkides ja ranget küünitasid katust. Vooluks tuisu käest rehetuppa astudes. Pidi silm esialgu harjuma, enne kui hakkas seletama ahju ääres istujaid. Peab ütlema, et reheahi oli üsna mürakas ja ka küllaltki kõrge vähemalt ligi kaks pool meetrit, no seejuures muidugi ka ahjust. Teatavasti oli meil Eestis kaks tüüpi ahje rehes põhjal, Eestis ja Kesk-Eestis oli kerisega niisugune umbes taoline ahi, nagu me seda näeme veel Lõuna-Eesti suitsu suunades, kuna aga Läti piiri ääres oli meil umbahi olgu märgitud, et umbahi oli tema sisemine ruum oli küllaltki kõrge ja seal talvel külmal ajal pärast ahju kütmist, muidugi esimesel päeval inimesed veel magasid ja lapsed eriti lapsed, magasid ahjus rehetoas Loode-Eestis ka viheldi inimesed läksid partele ja visati vastaval määral leili ning seega oli rehetoal ka saunafunktsioon. Jah, aga kust nüüdse suits vanal reheahjul ei ole ju veel korstent. Suits väljus põhiliselt pajaaugust, mis oli asetses sageli rehealuse rehetoa vahelises seinas. Ja vanal eesti rehetarel ei ole ju veel ka aknaid. Aknad ilmusid tõesti eesti elamule suhteliselt hilja. Nii on esimesed teated akendest Eesti territooriumil Saaremaalt kus nad liigitatakse 18. sajandi algupoolele Mandri-Eestis. Nad said valitsevaks alles 100 aastat hiljem. Seni ka kasutati valguse saamiseks rehetoas lihtsaid väikesi avausi, mis oli seintesse raiutud ja aknaklaasi asendas kas seapõis või mõni muu läbipaistev loomne vahend. Sinna toodi talveks juga nõrgemad loomad ja lambatalled. Ja kuna seal päevalgi erilist valgust ei olnud, mis valgus sai seda siis oleval õhtul, kui väljaski oli pime siis löödi pilakusse Berg. Jah, pilak on sõna, mida võib-olla kõik kuulajad ei tea, rääkimata, et nad kujutaksid ette, missugune see välja võiks näha. Pilacon kõver, raudkülasepa taotud. Ja see pisteti kas ahjuprao vahele või siis kohe tule jalga. Tulejalaks oli sageli metsast võetud kõver kolme Haralineb kuu või siis oli kirve ja noaga raiutud jalg ja selle Pinaku raua sisse pisteti systeerg. See oli lihtne puu Bilbas umbes 20 30 sentimeetrit või natukene pikem. See põles siis seal ahju juures või siis tule jalas. Ja kui kaua siis nüüd see. See p erg võis. Põleda kahjuks ei ole seda kunagi kontrollinud, aga pool tundi või tund aega põles ikkagi üks Bilbas, siis tuli teda jälle vahetada. Nii et neid veerge pidi olema kaunis palju valmis seal ahju lähedal ja need pidid hästi kuivad olema, kes nüüd vahetus nende vahetajateks. Tavaliselt olid vanemad inimesed, kes kogu aeg lõikasid otsast süsi ja vahedasiteerge. Ahi jagab soojust pererahvale, kes on kogunenud ümber ahju. Kui palju siin nüüd on seda põrandapinda ja kuidas pererahvas nii traditsioonide järgi võis ennast õhtul arvestades tööd, mida teha, on vaja istuma seada? No peab ütlema, et pere tol ajal pere, meie mõiste järgi võiks öelda, olid kaks ise asja. Kuna sel vanemal ajal kuulus pere koosseisu 15 kuni 20 inimest. Arvestades seda, et peaaegu aastaringselt kulges kogu elu õhtuti, eriti rehetoas, siis ruumikitsikus oli seal kahtlemata olemas. Nii oldi, nii elati eesti rehetubade partel kuivatatud vili olnud tera kõvaduse ja kuivuse poolest maailmaturul, küll otsitud kaubaks lapsukerdistele kipusa kohtras suitsust silmahaigus kallale. Ja ei olnud aga käed rüpes mõtteid mõlgutada. Etnograafiamuuseumi kollektsioonide kogud magasinid lausa pakatavad nendel ammustel õhtutel tehtud töödest. Siin on meeste puu asju ja naiste kauneid. Käsitöid sest vokid veeresid õhtust õhtusse. Või veelgi varem kirjutati kedervalt. Vokid Lääne-Euroopast tulevad 15. sajandil, aga meil levivad nad mõisate vahendusel alates seitsmeteistkümnendast sajandist. Osalt oli siin nende sissetungi tingimuseks see, et mõisale oli kohustus kedrata lõnga, kas siis villast, linast või takust. Ja nüüd see lõng siis hästi nii peen saaks, eriti lõimelõng. Selleks oli vajalik kedervarre asemel täiuslikum riist. Vokk. Andke andeks, ma tabasin võõra, sõnasin kedervars, te ütlesite. Ja kedervars on voki eelkäija ja väga vana riist meie aladel. Sama siin ja ja tema on, koosneb. Pikast niisugusest tavalisest kepikestest ja üks väikene rattakene seal ümber võiks arvata küll, et lapsed sellega mängida võivad, aga et. See on voki eelkäijad alla samuti nähtud, et tal on ka valmistamiseks ja kuidas sellega siis nüüd tööd tehti, sellega kujutust ketraja oli reheahjul ja siis vastu paremat jalga, seda keerlema lükati. Jah, nüüd meid huvitaks juba kindlasti, mida siis kedrati, võib-olla kõige parem oleks, kui menüüd laseksime, mõttes pilgu rehetares ringi käia ja vaataksime, mida inimestel seljas on, siis me saaksime aru, mida oli vaja kedrata. Tol ajal kõik, mida majapidamises tarvitati, valmistati valdavas osas kodus ise ja eeskätt muidugi rõivas, taru pered olid suured ja kedrata tuli palju, et kõik need inimesed kata, kui me rõivastust vaatleme ja võrdleme tänapäeva rõivastusega. Näe siin paljugi erinevad, kõigepealt see, et puudus pesu tänapäeva mõttes vaid särk täitis nii hästi pesu kui ka pealisrõivafunktsioone. Ja naised kandsid selle peal veel seelikut, mehedaga pükse ning särk, täidis, pluusi, ased külmaga muidugi pandi peale paksem kehakate kas siis villasest riidest kampsuni või meestel vati näol. Või kanti lambanahkset kasukat kõrvuti siis villase pikk-kuuega. Arheoloogidel on hea, nad löövat labidamaamulda ja leiavad seal üsna palju mälestusmärke üsna kaugest minevikust, kuid tekstiil vist küll niiviisi säilinud ei, ei ole meieni. Neil on siiski ka arheoloogilisi arheoloogiliste leidude-na saadud tekstiili kõige suurem ja kõige rikkalikum on 14.-st sajandist pärit Parisselja rabaleid pärnu ligidalt. Avanevad etnograafiamuuseumi magasini tõukesed Jaan meelgi võimalik heita pilk sellele nii haruldasele leiule vist küll ainult tänu sellele, et rabasse on leitud. Tan pruunikat värvi. Turbamuld on värvinud pruunikaks, sest esialgselt hoida kas valge või hall. Jah, aga kes ütleb teile, et see on pärit 14.-st sajandist ja mitte 15.-st 16.-st? Seda ütlevad arheoloogid selle eseme tina ilustuste järgi malt rinna esisõlme, näe väikseid tina nii õiekesi tinast, õiekese meenutavaid kaunistusi. Ma olen nüüd küll naiste tekstiiliasjades asjatundmatu, aga millal tekib siis see silm, kudumine või varrastel kudumine? Meil olevate andmete järgi on silmkudumine tuntud meil seitsmeteistkümnendast sajandist. See esineb esmakordselt Stahlis sõnaraamatus ja otseselt konkreetseid esemeid. Materjali on etnograafiamuuseumi kogudes 17 sajandi lõpust, nimelt rabivere. Jällegi leiuseas on ka must tõeliselt kootud silmkoeesemeid. See on Eesti. Rahvakunstivärvide ja mustrite lausa uskumatu rikkus missid silmale vastu vaatab küll sukad, sokid-kindad, missugused need kõikse ilusamad peaksid nende seast neid olema. Minu arvates on küll kõik ilusad mis siin näha on, kindlad sukad ja vööd on meie rahvakunstis olnud selliseks masstoodanguks, mida on iga naine osanud valmistada. Siin on valged valged valged sõrmikud ilusate punakate roosikirjadega. Ei tahakski uskuda, et need võivad olla möödunud sajanditest, nagu oleks nad tänapäeval väga peenelt valmistatud. Jah, need valgepõhjalised, nõndanimetatud roositud, kindlad on meil pärit Pärnumaalt eriti tõstama kihelkonnast, kus neid on peetud eriti pidulikeks on need kantud käes või siis vöö vahel või kasuka taskust välja paistmas. Aga mis naljakat sukad need on? Kanda nagu ei, ei ole kihiltse. Vanemate sukad on arvatavasti kõik andnud ilma kannata, aga nüüd meieni meie kogudeni on säilinud sellised sukad ainult setu alalt. Nad on ilma kannata, et jalga võiks panna ükskõik kuidas tõmmates kanti neid pastla või viisuga ja sellepärast ei olnud ka eriti oluline, et noh, nii väga jala ümber oleksid olnud nagu kingaga kandmisel. Muide, nende setu sukkade kohta veel nii palju, et üldiselt olid ju meil naiste sukad kirjatud säärtega ja mehed kandsid ühevärvilisi. Erandid on aga siin setu mehed, kelle sukad olid niisuguse reljeefse värvilise kirjaga. Ja nüüd kindad, kindlad, missugused kõige viimasel ajal on olnud moes kanda diaatris, need on pika käis osaga peaaegu poole poole käsi Warreni väga ilusa mustriga töödeldud. Kõige pikema varrega ja veel otsas narmastega kindad on veel pärit Mustjala kihelkonnast Saaremaalt. Neid on kandnud nii mehed kui naised pidulikel. Nii sõitudel või pidulikel juhtudel. Ta on kas valgepõhjalised, tavaliselt naistekindlad või siis tumedapõhjalised, meeste kindad. Ornament on nendel sarnane nii meestel kui naistel. Mitmevärvilised kirjad nagu öökirjad. Miks sa siit kangasteljed vurasid, vokid? Iga talunaise hinge peale tuli mõisale kedrata kolm naela linu või kaheksa naela taku oma pere vajadused peale, seal. Aga kus tööd tehakse, seal tuntakse ka töörõõmu. Kust muidu siis need kindakirjad nii nägusad? Kogu esiemade ilumeel on ju neisse kätketud. Meie varasemad rahvakunstnikud on kasutanud looduse eeskujusid aga otsest sidet loodusega me täpselt ju ei näe, siin nad on seda oma maitse ja oma silma järgi ümber kujundanud, sest rahvakunstis me näeme, väga palju on ühist, aga täpset kordamist need kunstnikud ei armastanud, igaüks iga kunstimeister pani omalt poolt midagi uut juurde. Piss edasi. Päevad läksid kukesammu kaupa pikemaks, kevades sütitas uusi lootusi. Ja tüdrukud pistsid pead kokku, sest aeg oli hakata veinevakale mõtlema. Veimevaka kuulusid kõigeni massilisemalt vööd ja kindad. Veimevakk ise oli puust rikkaliku ornamendiga kaunistatud kart ja sellest karbist, siis pruut, jagas oma uutele sugulastele leidja kindaid. Siin tuleb muidugi vahe teha selle nende esemete vahel, mida pruut valmistas omale kaasavaraks kaasa võtmiseks ja mida ta kasutas sageli terve oma elu ja jooksul. Ja teine osa, mis oli kohustuslik rahva traditsioon nõudis ja ta pidi kingitustele jagama peigmehepoolsetele sugulastele, pulmapidustuste käigus ja mis olid nii-öelda altkäemaksuks uude suguvõsasse vastuvõtmisel. Hästi ilusad, et leitakse ikka pruudid vääriline olevat. Uues peres. Nii ööd on meil siin välja pandud, aga omalaadses kapis, kuidas niisugust kappi või kokku üldse nimetada? See on meie muuseumi väga unikaalne Cap, nõndanimetatud lükandkapp mahutab meil üle kahe ja poole 1000 väiksema tekstiileseme. Näiteks siin on tikandid, silmkudevööd, näiteid seeliku triibustikus, siis üksikuid teke. Aga milleks neid kasutati, neid vöösid, nad on küllaltki soliidse pikkusega. Seeliku kinnitamiseks naiste me näeme siin praegu Mustjala kihelkonna naiste võid. Selle niisuguse iseloomuliku musti piirkonnale omase kirjaga seoti tütarlapsele ümberpõige varases nooruses. Tüdruk kasvaks ilusa saleda kehaga ei oleks mitte poisi moodi ja samuti on veel hilisemast ajast teada juba siis, kui vöö enam otseselt ei olnud. Tarvituse kandmisel. Täitsa kasutati Arskimiseks meie muuseumi kogudesse Geon saadud mitu vööd, millest ära on antud ainult üks osa osa omanik, jätnud omale roosihaiguse arstimiseks hambavalu arstimiseks. Nii et vöö oli õige tähtis. Rõivaosa minevikus. Kuid ärgem unustagem, et väljas on talv ja rehetoas, sellel ajal on siiski vaja mõelda sellele, millega ennast katta, et oleks soe ja hubane. Kus oleksid siis nüüd kõik teie vanad tekkide vaipade kollektsioonid? On meil ka muuseumi kogudes hästi palju muidugi vaip sõna iseendast on väga vana, seda näeme juba. Kohtume Hendrikuga kroonikas. Ajeti vaip olidki niisuguse õlgadele võetava kehakate tähenduses. Tollel ajal. Hiljem on teda sajandite vältel kasutatud ka just sõidu tekkina. 12 sajandist pärinevad vaibad ongi meil kasutatud vankri ja saani tekkidena ja alles 19. sajandi keskpaigast. Teisest poolest peale esineb vaip sellises tähenduses, nagu ta meil nüüd hiljem tekkina tuttava nimelt voodi vaibana. Andke andeks, aga millal magati siis sinnamaani? Siis magati sellesama kehakate all, mis oli päeva Jätame nüüd naised naiste tööd tegema ja räägime meestega meeste tööst. Kui juba veimevaka koostamisest juttu on, siis on vaja teha ka need vakat. Vakad nagu juba nimetatud, samuti ka mitmed teised tarbeesemed olid tihti väga kenasti kaunistatud. Kaunistusena on kasutatud mitmesuguseid ilustamise vorme, kui nii võiks öelda, olgu see siis lõikeornament. Samuti kaunistati niisuguseid esemeid põletuskirjadega, põletuskiri võib-olla ongi kõige enam levinud kaunistus puuesemetel eriti seda tüüpi esemetel, nagu selleks on õllekannud võime, vakad ja nii edasi. Huvitav, kas nüüd on naised võtnud mustrit meeste töö järgi või on mehed vaadanud, missugused olid kindakirjad ja selle järgi oma töid kaunistanud? Raske nüüd ütelda, kummad on laenutanud, kas mehed naistelt või naised meestelt, aga peab ütlema, et need kindakirjad samuti ka ütleme need põletuskirjad, need üksikud väikesed matiivikesed kaunis sarnanevad tagatisi. Üldiselt võeti looduselt ja üldse ümbruses, kus midagi nähti. Ja üldse ei saaks ka meeste fantast taas ja ilumeelele mingeid etteheiteid teha. Siin kogudes on nii arvukalt küünla ja lühtrid. Ja neid on nii mitmesuguse erineva kujuga küll kahe haaralisi, küll nelja Haralisi aga meie rääkisime varem ainult peerust ja pilakust, millal tuleb käiku küünal? Küünal oli kasu seal muidugi ammugi ei, kuid nagu me teame, rasvamaal oli väga vähe ja seetõttu kasutati küünlad ainult pidupuhkudel. Ainult pulmade ja teiste tähtpäevade puhul pandi küünlad põlema kas lakke riputatud küünlaahelasse või siis lauale asetatud küünlajalga. Ja siin kõik need vaali, kurikat ja vöömõõgad, see on ka ju kõik meestekaunistus ja puutööd ikka olid täiesti meeste töödeks töö ja tööaina töö ja veel kord töö. Aga eks no rahvas tahtis ju ka pisukestki lõppu. Harilikult hiljem juba, kui nii tööpäev hakkas lõppema ma mõtlen seda just nende tööde kudumise ja nii edasi veimevaka valmistamise tööde osas. Siis tulid sinna juurde teised küla noored. Enamasti siis poisid kaasas mitmesuguseid muusikariistad, hiljem tavaliselt lõppesse räimede valmistamise õhtu tantsuga rehetoas ka rehe all, olenevalt aastaajast. Missugused olid need mitmesugused muusikariistad? Need on kõige vanem muusikariist, on meil torupill? Ilmselt kõik teavad, on võib-olla isegi raadios kuulnud Torupilli häält ja siis muidugi üldtuntud oli meil kannel, meil muuseumis on neid nii vanu kui uusi vanemad, kandled on seitsmekeelsed või siis ka isegi viie keelelised. Nüüd uuemad, aga juba üle 20 keelega kandled. Ja need väikesed puukarbikesed, mis väga tahaksid nagu viiulit meenutada Need on moll pillid, need on siis ühekeelsed pillid, mida siis poognaga mängiti ja põhiliselt saadeti nendega ikkagi kirikulaule tantsumuusikat. Nendega on raske saata. Möödunud sajandil hakkas ilmselt ida mõjudena meil levima muusikariistadest lõõtspill mida me praegu võtame, nii kui oma rahvamuusikariistade pärandisse kuuluvat ja täiesti loomuliku sellega siis harilikult saadeti tantsuõhtutel laule ja tantsuviise mängid. Kui veimevakk valmis, siis tuli hakata juba muidugi ka pulmade peale mõtlema, kuid juba enne seda talveõhtutel oli meestel vaja hakata õlle kappasid valmistama. Õllega Ta on tõesti üks selliseid, teda võib kohati nimetada tarberistaks, kohati toidunõuks toiduriistade hulka kuuluvaks, väga kaunistatud ja väga nii kõrgelt kunstiliselt töödeldud. Tavaliselt meil kogudes on õlle kapu väga palju, nimelt 3000 ümber ja nad ikka ja ikka jälle vaadates neid köidavad oma originaal see ja uudse töötlusega. Tõepoolest kõigepealt lihtsalt hämmastab, kui hakkad neid vaatama, see on üks, kaks, kolm, neli, seitsmes reas ühest ruumi otsast teiseni, üks on ilusam, teine ja vot mis nad krõbisevad niiviisi. Põhjad tehti mõnedel õlle kappadel kahekordset tähendab ja nende vahele asetati siis herneid või väikeseid kivikesi, mis siis niisuguse krõbina tekitasid, see kuulus ka ilmselt asja juurde niisugust kapaga käes hoida, see on juba tühjaltki raske, ma ei tea, kui sind veel palju siia mahub, üks, kaks, kolm liitrit küll sisse, noh, nii palju vast jah, paariliitrised, nad on õllekapa Tanja tehtud, väga mitmesuguse suurusega. Aga tavaliselt nad nii paari toobilised olid just sellesse õllekapa käepidemest, see oleks nagu kätketud kõik fantasy asja, mida on osatud üldse ette kujutada, neid on väga, väga mitmekujulisi. Võib küll öelda, et kõigist nendest kaupadest, mida siin näha on vist ükski käepide ei korda teist, vaid ikkagi on mingisugune isikupärane joon küll rattakesi, mitmesuguseid mustri, kirja, lõikeid, hobuse või viikingilaevapäid. Ja õllekapa käepide oli tõesti üks osa õllekapast selline osa, kus andis oma rikkalikku fantaasiat hästi välja tuua ja on tõesti kasutatud väga mitmesuguseid motiive, selle käepideme ilustamise juures. Kotodot, andke andeks, lausa muljet suruvad peale, aga mis see kahe poolega kapsin on, kus käepide nagu keskel? No need on, nimetatakse nalja kandnud, eks nad tavaliselt või enamuses vist ainult isegi on pärit Saaremaalt. Ja nendest noh, joomist kui nii-öelda peeti omaette naljanumbriks, sest kaks kannu ühtekokku ühendatuna ei lase ikka nii päris normaalselt jõua kahel mehel korraga. Ahah, päris õigus, siit läheb väikene kanal läbi, mina just mõtlesin, et kui ma nüüd ühelt poolt jooma hakkan, teine pool ka täis on, siis see ju paratamatult voolab üle ääre ja siit pidid jooma kaks meest korraga. Märkamatult läksid õhtud, kevadest sai suvi suvest sügis. Nüüd oligi aeg käes. Veristati loomad keedeti söögid-joogid ja aeguliga pidu, paik, kaarda, sead. Võtame näiteks kas või meie rehetoa, mis argipäeva oludes oli tahmane ja suitsune. Kas see muudeti pulmade ajaks hoopis pidulikumaks. Kõigepealt pesti põrandad pesti tahmast seinad puhtaks ja asetati seintele jaga parte alla valged linased kangad, nii et rehetuba pidupuhkudel oli ilus ja valge. Ja erilised kaunistused olid veel lae alla riputatud. Need on siis lae kroonid. Neid valmistati väga mitmesugusest materjalist ja ka arvatavasti on neil mõningane maagiline tähendus peale selle, et nad kaunistasid kujutaksid võib-olla meie mõiste järgi endast mingisuguseid suuri armatuure. Põhiliseks materjaliks oli seal õlg. Kõige lihtsam ja võib-olla kõige eesti varasem on nõndanimetatud kärbsekiik, see koosnes keskel olevast kartulist, kuhu siis torgiti viljapeadega hõre kõrred sisse, ennem tehti muidugi augud ja sinna pandi veel värvilisi pabereid otsa ja nii et iga väiksemagi tuuleõhu juures ta hakkas keerlema. Pulmad võisid tulla. Olijale täis saanud uus talv seisis, eespere kogunes rehetuppa naistel varasid, vokid, mehed meisterdasid kätki. Aeg oli nii kaugel hällid ja on tõesti olnud üks niisugune mööbliliik mis oli kindlasti tema valmistajale väga südamelähedane ja need pütiga teha nii võrdlemisi kaunid, kenad ja oma ilumeelt nendesse kätkeda. Hälli tavaliselt, et Eesti mandriosas on olnud vibu allid, mis parte vahele pistetud kuuse või kaseladva otsas rippus ja saatel kasutatud, jalas hallid Nii läksid aastat vaheldusid põlvkonnad Rehe ahjudele tekkisid korstnad, pajaaugu asemele aken. Külmkambris sai soe kamber, elu läks edasi. Ei, oleme meiegi jõudnud tänasesse päeva. Rehetuba on jäänud kaugeks mineviku mälestuseks. Nooremad ei teagi enam, kuidas seal oldi Jõelati. Sellepärast rääkisimegi. Sest Rehe 1000 kadunud, aga midagi elab neist ameti edasi. See on esivanemate kunstitraditsioon, mis muistsed kirjapidi ulatub välja meie tänasesse päeva. Kaasaegsete kodude moodsasse, interjööri, kamina, paistusse. Eesti tarbekunstitraditsiooni kaasaegsest jätkust. Lubage vestelda teiega ka järgmine kord. Hubast õhtut teile teie kodudes, kus on sooja ilma suitsuta.