Tehnikut kattis paks lumekord, järved ja jõed olid kinni külmunud. Saabunud lumemokas siinide kuu. Loomad panid selga soojad heledad karusnahad. Ka meie tõmbasime selga, hundinahksed, kuued karvaga seespool. Jalgu kaitsesid külma eest kerged ja pehmed rasvas leotatud kari puunahast mokassiinid. Seest olid need vooderdatud usulgsete luigerindadega. Liha oli meil küllaldaselt, tagavaradest oleks jätkunud tõenäoliselt kevadeni. Kuid iga päev käisid kütid karusloomadele püüniseid seadmas. Minaga hulkusin koos raevuka ilvesega mööda metsaradu ajades taga rebaseid. Üks kord tungisime kaugemale põhja kui harilikult, et päev oli imeilus tuuletu. Metsavaikuses oli kuulda vaid suuskade sahinat ja meie sagenenud hingamist. Suust tõusis aur. Kahvatu päike valgustas lumist, eelmäestikku süütas puudel miljoneid närviliselt hiilgavaid sädemeid lumistes mantlite särtsakad. Männid seisid nagu muinasjutus. Kihutasime suuskadel mööda värskeid rebase jälgi ja sarnanesime oma karusnahkset deskuubedes arvatavasti karustele metsavaimudele. Läksime mööda jälgi ja tõusime Eelmäestikule all, meie ees laius lumeookean. Siin-seal kerkisid valged künkad, lumest ulatusid välja kadakapõõsad. Eemal seal, kus taevas ja maa kokku puutusid, kõrgusid kuristikest ja koobastest lõhestatud kaljud. Siin algab, lumekõrb, sosistas raevukas ilves. Räägitakse, et selle taga asub suur soolane vesi, mille kallastel elavad talvise ööinimesed. Nad on väikesekasvulised ja elavad iik luudes lumest majades. Ja mu vend räägib õigust kamina. Olen sellest kuulnud. Me seisime vaikides ja vaatasime sisemise värinaga lumekõrbe. Seejärel jooksid meie pilgud mööda rebase jälgi ja lõpuks märkasime musta liikuvat punkti. Vaata, vend, hüüdsin ma seal kaljude juures hõberebane. Et kuidas ta nahk ütleb. Näen, näen hästi. Nüüd ta meie käest ei pääse, kihutame talle järele. Vastust ootamata tormas raevukas Ilves Wool alla, jättes enda taha lumekeeriseid. Jõudsime rebasele üha lähemale, veel vaid üks künkanõlv ja hõbedane nahk on meie oma. Minema, vähemalt mina lasen vasakult poolt, püüdsin ma raevukas, Ilves sai minu plaanist aru, muutis vaikides suunda ja sõitis künkast alla. Varsti oli ta jooksva loomaga peaaegu kohakuti, kuid vana rebane oli kaval. Märganud hädaohtu, keeras ta otsekohe vasakule, jooksis mäest üles minu suunas. Raevukas ilves keeras silmapilk kõrvale ja kihutas talle järele. Mina peitsin enda samal ajal lumistesse kadakatesse. Kui rebane lõpuks laskekaugusele jõudis, hüppasin talle vastu. Ta nägi mind ja põikas kiiresti kõrvale. Kuid pool minu vibult oli tema mõtetest kiirem ja juba kõikuski rebase kaelas. Sulega surm. Viimase jõuga tegi rebane hüpe ja langes surnult maha. Sa lähed veel täna kuurrada mööda igavese rahuriiki, Väikevend sosistasin, ma. Anna mulle andeks, minu tegu. Ärgu saagu suvaim minu peale vihaseks. Tänan sind pehme karusnaha eest, milles oma headuses mulle kinkisid. Mu vend. Jõudis kohale raevukas Ilves ja me hakkasime tapetud loomalt vaikides nahka võtma. Samal päeval jõudsime oma laagrisse tagasi. Mu ema rõõmustas väga kingituse üle ja kostitas meid küpsetatud põdralihaga. Kui ema väljus ja Me kahekesi jäime, viskas Luukas Ilves puhtaks näritud kondi tulla ning pöördus minu poole. All, kus ma rebast ajasin, nägin palju küüliku ja rebase jälgi. Kas mu vend tuleb homme minuga valge kõrbeäärele? Olid meeleldi nõus. Kuid ei homme-ülehomme ega isegi viiega tavapärast saanud me kusagile minna. Väljas märatses tuisk tormulus ja lagistas kurja endalist naeru naerdes inimeste üle, kes istusid nahksetes Viidwamites. 100. nii tihedat lund juba mõne sammu taha polnud midagi näha. Arad kaevusid nii sügavale lumme, vabalt oleks neid olnud võimalik vajaduse korral üles leida. Märatsev tuul raputas Rikvamite nahku ja ajas suitsu sisse. Lõpuks tuisk siiski vaikis. Kogunud kokku viimase jõu, püüdis ta veel kord keerlema hakata ja inimestele lund silma loopida kuid enam ei jätkunud jõudu. Ta kukkus hangede vahele, tõstis üles lumetolmupilvi, kuid jättis Varstivisklemise ja suri. Tumedad pilved aga läksid ära põhja poole. Öösel lõid põhjataevas seal, kuhu lähevad surnute hinged leegitseva virmalised. See oli hirmuäratav ja pidulik vaatemäng, nagu oleks suur vaim kaotanud veidi igavese rahuriiki. Külmad kiired viskasid taevas ühest maa äärest teise või viskusid üles nagu verised tõrvikud. Vahetasid oma kuju ja värve tabamatu kiirusega. Näis, nagu oleks keset taevavõlvi põlenud tohutud lõkked. Surnute hinged alustasid jahipidu, ütlesid inimesed, tähendab, ka meie jaht õnnestub. Vastu hommikut virmalised kustusid. Saabus suurepärane külm ilm kuid jahile võis minna alles kolme-nelja päeva pärast, kui lumi kõvemaks vajus. Läksime raevuka ilvesega endist teed mööda lõbuks, laskusime viimasest künkast alla ja leidsime end kaljulõhe küllaltki avara sissekäigu eest. Siin hakkasid silma Heather, istuvad küülikute ja rebaste jäljed. See oli tõeline vabasso. Valge küülikumaa. Kui me lõhesse sisenesime, jooksis meile vastu polaarrebane. Ta lippas vähimagi hirmuta meist mööda, me jõudnud veel üllatusest toibuda, kui rebasele kihutasid järele kaks küülikut. Sünnib, laususin ma, kas tõesti vabassod rebastele jahti peavad Ilvese jõudnud veel vastata, kui jälle ilmusid koos kaks rebaste küülik. Enne aga, kui me toimuvast aru jõudsime saada, tuli kaugusest vastus. Pikk, veniv huntide ulg. Aega viitmata, pöörasime ümber ja kihutasime põgenevatele küülikute. Leia rebastele järele. Kuigi me sõitsime nii ruttu, kui vähegi suutsime, kostis huntide ulgumine üha lähemalt. Jõuaks vaid kiiremini mäele, seal on kergem sõita. Mäetipuni oli jäänud veel vaid noolelennukauguse vahemaa, kui me tagasi vaatasime. Samal hetkel väljusid hundid kaljulõhest. Mitu kõhna varju tormas mööda meie jälgi. Nende järel jooksis ka ülejäänud kari oma 10 korda 10 hunti. Sõidab end alla, mina pean neid siin kinni edasi, teistele, seal katad jälle sina ütlesima. Raevukas ilves kihutas mööda mäekülge alla. Samal ajal lähenesid hundid mulle noolelennuulatusse. Kauem venitada ei saanud. Hüppasin valju kisaga nende poole. Hundid peatusid hetkeks ootamatusest jaheneldusest. Lasksin Pole noole järel hunnikusse kogunenud loomade pihta. Veniv kaebliku ulgumine andis tunnistust minu täpsusest. Hundid viskusid surevate loomade kallale minaga ootamata söömingu lõpu. Rutasin mäetipule ja sõitsin mööda sõbra jälgi alla. Silmist voolasid pisarad, Need külmusid ripsmetele. Olin juba päris künka lähedal, kus raevukas ilves mind ootas. Kui mu vasak jalg äkki ühe lumest väljaulatuva kivi taha takerdus ja maha kukkusin. Tõusin kohe üles, kuid tundsin jalas teravat valu. Murdsin või väänasin välja, käis mõte peast läbi. Jään siia, las raevukas ilves pääseb. Võtsin suusad jalast ja istusin lumele. Andsin sõbrale märku, et ta kiiremini ära läheks. Selle asemel aga, et päästa, tormas Ilves minu juurde, kummardas minu kohale, tõstis mu selga ja viis mustavate puude poole. Jäta mind parusima, põgene ise. Sõbra huultele ilmus põlglik naeratus. Kohtuesimest korda surmaga ja kui on määratud surra, sureme koos. Heitsin pilgu tagasi, Nathan juba lagedale jalamil. Hundikari Läänes. Vaata ümbert kinni. Ilvese ajas end sirgu ja minu raskuse all tuikudes liikus juba kiiremini lähenevate puude poole. Iga ta lihas oli äärmuseni pingul. Veel mõnikümmend sammu. Kuid samal hetkel raevukas ilves peatus. Sukese hüüdis ta mulle, kiirusta, ma tean neid kinni. Hakkasin libule toetudes puude poole komberdama. Mõned hundid rebisid endid ette ja tormasid otse raevuka ilvese peale. Helises vibunöör, üks huntidest viskus kramplikult üles, teine lendas esimesele järele ja teine hunt kukkus. Kari peatus langenute juures kuuldus kontide raginat. Raevukas Ilves jõudis mulle järele, haaras mu selga ja jooksis viimast jõudu pingutades puude juurde. Hundid olid meil kannul. Kuid jõudis mu sõber võimsa puu rippuvate okste alla. Ta pani mind istuma ja ronis ka ise vaevaliselt oksale. Hakkasime vähehaaval kõrgemale ronima. Panin käe sõbra õlale. Raevukas ilves, sa päästsid teist korda mu elu. Olen sinu eest tohutu võlglane. Vaatasin talle otsa ja tundsin, et keegi maailmas ei suuda mulle mu vere lenda asendada. Ka hundid jõudsid puu juurde. Üks neist istus ja tõstis kolmekandilise koonu üles, kõlas huntide jahi süüd. Rohkem ei suutnud kuulata. Haarasin seljast vibu ja nool lendas hundi avatud lõugade vahele. Raevukas ilves järgnes minu eeskujule ning hetk hiljem algas meie jalgade all ning iga tapetud hundi kallale kargas kümmekond teist. Lumi värvus verest punaseks. Kuid noored said otsa. Käed valutasid vibunööri pingutamisest. Pealegi saabus videvik. Äkki jooksis üks huntidest lavale ja hakkas laiali aetud Nino sõrmetega õhku nuusutama. Ta ulgus lühidalt ja tormas meie juurest minema. Nähtavasti haistis ta uut hundi kihvadele sobivamat jahisaaki. Tema järel kihutas kogu kari valla, jäid surnud ja surevad, hundid. Raevukas ilves viivitas veel veidi, ronis puu otsast alla, jooksis sinna, kuhu oli jätnud oma suusad. Nägin, kuidas ta neid jalga seadis ja hetke pärast minu juurde tagasi tuli. Ootas invend, ma sõidan külla saani järele. Kas sa pead minu tagasitulekuni vastu peal? Umbes tunni aja pärast jõudis raevukas Ilves koos minu venna ja koera rakendiga tagasi. Olete huntidele toreda peo korraldanud, hüüatas Tanto, nähes liikumatuid, hundi kooriuseid. Vendia raevukas ilves aitasid mul puu otsast alla ronida ja ma seadsin end mugavalt saani. Palusin ilveste, ta tõmbaks välja minu poolt tapetud huntide kihvad. Sõber naeratas. Ta sai aru, et ma tahtsin samasugust kaelakeed kui temagi kandis. Pärast külla tagasi jõudmist vaatas mõru mari mu jala üle. Soli nikastanud nõid seadis selle kohe paika ja käskis mul viigvamis lamada. Seal võtsid raevukas Ilves ja mu õde tapetud huntidelt nahad maha ja tõid need koos hundi kihvadest ja küüntest kaelakee ka mulle. Külm ja karm muin manitu, kuri põhjavaim põgenes lõunatuule sooja hinguse ja päikese teravate noolte eest. Ükskord, kui istusin koos oma sõbraga ega teadnud, mida teha, tuli meie juurde Tanto. Seadku Movennad korda vibudjad, Omacholoogid. Enne päikesetõusu läheme punaseks kaljude jalamile halli karu küttima. Rõõmustasime väga selle uudise üle ja tormasime Vii Kvamitesse relvi valmis seadma. Varahommikul, kui külas veel kõik magasid, saduldasime raevuka ilvesega oma mustangid ja sidusime toidutagavarad sadula külge. Dauga aimas meie teeleasumist ja keerles meie ümber. Mõne minuti pärast tuli vend, võtsime Viidwamitest odad, istusime hobustele ja kappasime hanereas mööda kivist metsateed minema. Kõigi ees jooksis nina maas, meie truu peni. Sõitsime terve päeva vahetpidamata. Peatusime alles õhtu eel väikese allika juures ja otsustasime siin ööbida. Kuigi me polnud kogu päeva söönud, hakkasime kõigepealt onni ehitama, ööks kütust varuma ja lõket süütama. Alles seejärel asusime sööma. Isu oli suurem, tänane ja meie tagavarad kahanesid kiiresti, millele ka Dauga kaasa aitas. Toitsime teda vaatamata suvisele ajale. Külas poleks seda kunagi juhtunud suvel meil koereid hoideta, nad elavad sellest, mida ise metsast püüavad. Ainult talvel, kui koerad töötavad rakendis, toidetakse neid külmutatud kalaga. Järgmisel päeval laval liikusime edasi, olles enne hoolega kustutanud lõkke. Kõnnime jätsime, sest seda võis teistel küttidel tarvis minna. Tee tõusis kõrgemale. Üha sagedamini kohtasime kaljusid ja kummalisi graniidirahnude kuhilaid. Mõne tunni pärast märkasime, et kaljudel on ülekaalus roostini värv. Olime juba punaste kaljude vahel halli karu kuningriigis, kelle nahka tanto saada tahtis. Täna laagri üles varem, et enne homset päeva paremini välja puhata. Homme tahtsime grisli üles otsida. Öösel nägin unes suurt halli karu, seisis tagumistel käppadel lõksu tee ääres ja sirutas esimesi minu poole. Jooksul suikusime mitu korda ja virgusin jälle. Kui alles enne hommikut jättis karu mu rahule. Tõusev päike piilus meile silma ja ajas une ära. Me suplesime mägiojas. Selle jäine vesi andis lihastele Sikkuse tagasi. Vaadanud mõlemad üle, neid võis nüüd iga hetk vaja minna. Liikusime edasi. Äkki katkestasid mägede vaikust, lasud valgete püssidest. Mitmekordne kaja viskles kaljude vahel nagu lõksu sattunud rebane. Samas kostsid inimeste karjed ja haavatud karu kähe ulgumine. Inimeste häältes oli kuulda surmahirmu. Laske kuuldes olime hobused hetkeks tagasi hoidnud, kui aga kostsid karjed, saime aru, et otsitakse abi, sest surm vaatab inimestele silma. Mõistsime 11 sõnadeta ja kihutasime mustangi edasi. Kaljunuki taga avanes meie pilgule võitluse pilt. Kaks valget meest, noorukid, magu, Tanto kaitsesid viimast jõudu kokku võttes endid karabiini päradega tohutu karu künteest. Kõrval suurel kaljurahnu lamas imelikult kägaras, kolmas aegadele mõtlemiseks polnud. Valgete jõud oli otsas. Ühel neist rippus käsi abitult alla. Dauga jõudis meist ette, ta hüppas karule selja tagant kaela ja surus sellesse oma kihvad Karu jättis valged ja asus uue ootamatu vastase kallale. Samas jõudsime kohale ka meie vend kihutas karvustame mööda ja andis talle Tomacholoogiga löögi pähe. Kuid hobune komistas ja Tomachock libises mööda grisli pealuud, lõigates sellel vaid kõrva ära. Algas võitlus, hobuste hirmumine, karuma, ergamine ja meie hüüded segunesid ühte. Karu ajas end sirgu ja samas tungis tema esikäpa alla minu oda. Grisli lõi korra käpaga ja odavars murdus nagu oksaraag. Mogassiini gängitsetud jala all. Pööraseks muutunud elukas tormas minu kallale. Olin relvitu käes vaid tippkodawart. Mu hobune tõusis tagajalgadele ja viskus kõrvale. Minu ees välgatasid verised lõuad, kahe rea teravate hammastega. Ken manitu vaatas mulle silma, kuid samal hetkel lõi raevukas ilves oma otsa loomale kaela. Raske käpa, lühike viibe ja sõbra oda murdus nagu minugi oma. End kalju vastu surunud valged ootasid hirmuga võitluse lõppu. Samas ilmus minu jaoks raevuka ilvese vahele tanto Tomas roog välkus ja raius maha karu. Esimese vasaku käpa. Dauga oli võitluskeerises eluka kaelalt maha rapunud, kuid haakus nüüd tema tagumise käpa külge. Kunivend karuga võitles, jõudsime meie Tomacholoogid haarata. Raevukas ilves tahtis lüüa, kuid karu klammerdub küüntega, tema puusa. Poleks ehmunud hobune ootamatult kõrvale hüpanud oleks ilves arvatavasti jalast ilma jäänud. Nüüd olin mina karule kõige lähemal. Modomafook tungis talle silma. Kuulduse õudne veegamine, kuid löök oli liiga nõrk, et Krislit maha paisata. Jõudsin hobusega veel viimasel hetkel loonud karust eemale hüpata. Enne kui ta mulle uuesti kallale jõudis tormata, langes vennad oma hoog talle pähe. Grisli kukkus küüntega kaljud kraapides ja siis rahustas raevuka ilvese nool ta igaveseks. Dauga jooksis langenud hiiglase juurde ja hakkas ta karvu rebima. Tulime hobustelt vana ja läksime näolt higi pühkides liikumatu karu juurde. Meil oli väga vedanud. Tapetudki kant oli nina vast sabani pooleteise, meie odapikkune. Uskusime, et selles võitluses oli meiega mingi hea vaim, kes meie kätt juhtis. Anna neile andeks, halvinud meie tegu, sosistas Tartu. Lähenesime valgetele noormeestele. Nad olid hirmunud ja nende välimus polnud kaugeltki nii kohutav, kui olime seni kõiki kahvanägusid kujutanud. Tanto läks kivirahnu lebava mehe juurde. See oli valgete riietes indiaanlane. Ta lamas, nägu alaspidi. Kui vento seljali keeras. Nägime, Karu oli indiaanlase näo oma käpa võimsa löögiga ülemastanud. Lausus vend. Teda ei saa enam keegi aidata. Läksime raevuka ilvesega valgete küttide juurde ja hakkasime neid huvisa silmitsema. Nad olid meist veidi vanemad, kuid vennast nooremad juuksed olid neil heledad, haarad sinistes silmades, pesitses hirm. Lähme pesema, ütlesime Araavokale ilvesele, oleme üleni verised, võib-olla valged meid sellepärast kardavadki. Jooksime ojale määrde, mu sõber lonkas. Pärast suplust võtsin lähedal kasvavalt kaselt ohtu ja sidusin oma sõbra kärisenud haava kinni. Siis läksime valgete juurde tagasi. Tanto oli silla jõudnud haavatut aidata. Ta pani ka käe kahe sirge puutüki vahele ja sidus rihmaga tugevasti kinni. Naeratasime noormeestele ja nad vastasid meile àra naeratusega. Ajagu kahvana taod endist hirm eemale, pöördus mu vend nende poole. Nad raputasid pead. Oli näha, et nad ei saanud meist aru. Noorukid läksid tapetud Hannese juurde, tõstsid ta kalju rahnultki, asetasid maha. Siis hakkasid nugadega auku kaevama. Nad lasksid surnukeha sinna sisse, katsid mullaga ja kandsid peale kive. Raiusid nad kaks noort kaske, kinnitasid need risti ja pistsid selle künka ühte otsa. Kui imelikud kombed on kahvanägudel, imestasime meie. Nad ei saa ju kunagi maetud inimest külastada, tähendas raevukas ilves vaikselt. Vahepeal olid Anto karul naha maha võtnud ja sidus sellesse karu singid ja käpad. Grisli kolju sisseAga puistas ta veidi tubakat oma vaimu heatahtlikuks muuta ning riputas selle siis puu otsa. Läksime jälle valgete juurde. Mul tekkis mõte, et kui neil oli teejuht Kenai hõimust siis nad ehk oskavad ka tema keelt. Meie saime praegu kõike naide keelest aru, pöördusingi selles keeles valgete poole. Kas te oskate kenaide keelt ja me oskame seda veidi, rõõmustasid nemad välja, et nad juba teist aastat hulguvad metsas koos oma teejuhiga, kes täna neid kaitstes hukkus. Tanto plaadis karunaha ja liha oma hobuse selga ja tuli meie juurde. Nad, sõidame. Las hukkunud sõjamehe hing rändab rahulikult surnute riiki. Karuhing aga saadab teda sellel teel. Tegime valgetele ettepaneku istuda musttangide selga, meie selja taha. Murtud käega valge ronis oma seltsimehe abiga raevuka ilvese mustangile. Mine hüppas ise minu omale ja me asusime teele. Vend sõitis jälle esimesena. Ratsutasin aruka Ilvese kõrvale ja ütlesin talle meie keeles. Kas tead, ma ei tunne viha nende kahe kahvana vastu. Mu süda kisub ikka enam nende poole. Mina tunnen sama, oleksin rõõmus, kui nad tahaksid saada meie sõpradeks, vastas momend. Küsi neilt seda. Kuid me sõitsime veel kaua, enne kui ma seda juttu alustasin. Lõbuks küsisin oma kaassõitjalt. Kas valgele end tunneb siis meie vastu viha? Ta on oma huuled nii kokku pigistanud, et neilt ei saa sõnagi kätte. Ei, ma mõtlen vaid meie inimeste sõnadele, teie puna nahaksite sõjameeste kohta välja, et neis sõnades oli mürk ja vale. Tähendab, Movend mõtleb nüüd teisiti. Ja endised mõtted lendasid minu juurest ära ega tule enam kunagi tagasi mõisa unustada, kuidas te oma elust hoolimata karule kallale tungisite. Kuigi mehe kuuluma rahvahulka, kes on indiaanlasi rängalt solvanud kaitsesite meid kõhklemata. Teie südamed on puhtad ja üllad. Meie omad olid aga seni kaetud vihkamise, kõntsa ja mudaga. Kuid pesite neid oma teoga sõpruse puhtas vees. Oled mu sõber, metsade vend ja anna mulle sõpruse märgiks oma käsi. Pike sõbralik käepigistus kinnitas meie sõpruse algust. Nimeta mind veix. Minu isa ehitab suuri kivist elamuid, ütles mulle mu uus sõber. Minu nimi on sat OK, pikk sulg. Olen pealiku vanem poeg. Seal ees sõidab minu vend Tanto taga varamu sõber, verevend, kes on kaks korda päästnud mu elu. Sinu nimi on minu jaoks raske, mul ei jää meelde. Anna, anna Antadži, kordasin ma omamoodi, oskamata ta nime õigesti välja helda. Antadži hakkas naerma ja mina koos temaga. Lõpuks jõudsime meie onni juurde, siin otsustasime veeta öö, et koidu ajal tõusta ja aega viitmata külla sõita. Raevukas ilves asus toitu valmistama ning varsti levis ümberringi küpsetatud karulihaisuäratav lõhn. Söögi ajal sulas viimane jää meie ja valgete vahel. Taevas süttisid juba vaimude lõkked, oli aeg magama minna. Me kaotasime tapetud karunaha laiali, viskasime veel puid tulle, heitsime valgete noormeeste kõrvale ja katsime end sooja karusnahaga. Pilve tagant tuli välja kuu ning valgustas tumeda ja heledajuukselise päid, mis magasid vennalikult karunahal. Karunahal, kelle surm oli sidunud nende vahel sõpruse, sõrmed. Lauga tõstis koonu kuu poole ja ulus venivat ning kaua nagu oleks tahtnud kuulutada tehnikule ja neile kaugetele põhjataevas. Et ka temal on nüüd heledas ilmalised ja heledajuukselised sõbrad.