Kallid kirjandussõbrad. Ta oleks praegu olnud 65-ni natukene mees. Ja ma näen teda vaimusilmis meie keskel endiselt muutku püstipäi, sirge seljalisena valjuhäälsusele ja otsesõnalisena, festikuleerivana ja vaimsest kõrgepingest lakkamatult laetuna. Poeetiast, sportlane, teatrainimele ja rännumees, sügav juurdleja, jaama seisukohtade tuline kaitsja, töötavate tänavate mure, elav publik ja ülekohtu karm hukkamõistja kärsitu uute avastuste poole pürgija ja liigutavad harduses kõige viie meelega ellu kiindub seda piiritult armastav inimene. Selline oli Juhan Sütiste üks kõige poeedipärasema temperamendiga luuletajaid üldse meie kirjanduse ajaloos. Iseseisva värsikoguga debüteeris Juhan Sütiste 1928. aastal. Seitse vastad pärast esimeste luuletuste trükkimist ajakirjanduse veergudel seega korraliku eel küpsemisega. Esikkogu kandis iseloomuliku pealkirja rahutus. Eesti luule, tõsi küll, hakkas tollal juba kaugenema vahepealsest subjektivismist eufoonilisest ilulemisest ja suhteliselt üldsõnalisest eitamispaatusest. Nii oli kujunenud mõni aasta varem Johannes Semperi värsikogu viis meelt autori avarama maailmataju ja helgema loomuse tunnistajaks. Juba astus selle luurama vastikus. Jaan Kärneri vilistab rändur. Marie Underi eilne hääl varjust tundis nüüd rõõmu ühest ilusast päevast. Johannes Barbaruse geomeetrilises inimesest oli saanud multipublitseeritud inimene, kes tõdes real elu oma ümber juba märksa konkreetsemalt. Sellele poeesia murdmaastikule astus nüüd Juhan Sütiste oma iseseisva ja reaalse Oma argipäeva intermetsa esimese maiga 1927 leiva, risti ja inimesega, et kutsuda ülessepakingseppa voorimeest Montööri vedur ja autojuhti, päevatöölist ja ketrajad sõnaga kõiki tööinimesi laulma üheskoos internatsionaali sest 28 aastane autor mõistis, et meieni on kostnud myylangud seeni ja Neeva kallastel, Marokost ja Hiinast. Ent õigupoolest oli noor poeet juba 21 aastasena oma esimestes luuletustes ajakirja murran veergudel mõistnud üht punast pärast mälestust kui kirge verist mu hinges hoiab salavalu tuikkui Altmaa päält maa maandunud surnukerist mu kodumaale tõuseb neede kuigk. Mitte kõik luuletajad pole samas vanuses kirjandusse astunud nii tõsiste ühiskondlikult kaalukate probleemidega kuid mitte ainult probleemidelt või uudselt avara aineringiga. Ta uudse ja. Märksa. Lähedasema käekirjaga kui nii mõnigi teine tuli Sütiste oma esikkoguga meie luulesse. Nimetagem seda naturalismiks uus asjalikkuseks, uus realismiks, elulähedus, luseks või kuidas tahes. Üks on ilmne ja oluline eelmise põlvkonna poeetide mitmeti rabelevad ja vastakad katsed murda ennast läbi realistliku käsitluslaadi juurde leidsid tegeliku teostaja ja selle meetodi võidule viia Sütiste isikus. Kirglik tung lahti mõtestada ja paremini mõista elu tegelikkust. Läbimatu otsingute rahutus ja loomupärane liikumistarve viib Sütiste jätkuvalt ikka tihedamat kontakti Ardi eluga. Selle kõige erinevamad avalduste, nähtuste ja omavaheliste seostega. Terav pilk, värske sõnastus, jõud ja võime lugejaga vahetut kontakti saavutada tingisid seda, nagu Friedebert Tuglas omal ajal kinnitas et ruttu küpsenud ja viljaka värsitoodanguga on Sütiste mõne aasta jooksul tõusnud eesti nüüdislüürika esirinda. Värsikogu järgnenud värsikogule. Ühtekokku avaldab Sütiste kodanlikul ajal 10 luuletuskogu. Ta populaarsus lugejaskonnas kasvab pidevalt. Seda tõendab kasvõi seegi näide, et ta peatselt on üks kõige sagedamini deklameeritavaid autoreid. Tugeva realistina võta Sütiste oma kätte võidetud positsiooni eesti luuletajate esireas. Kui varasemal perioodil esineski Sütiste juurest teatavad ülepaisutatud sõna kuhjatust seda noorte poeetide sagedast lastehaigust, siis iga järgneva koguga jõudis Sütiste üha loomulikuma lakoonilisema ja täiuslikuma väljendus võimeni kunida. Värss lõpuks saavutas otse puskindliku nõtkuse sügava sisu ja selle selgelt lihtsa sõnastuse sünteesi. August Alle nõudis 30.-te aastate keskpaiga luulelt, et see väljuks mõttelaboratooriumi umbses suled ringis elu varjutava raamaturiiuli lähedusest ja astuks maise maailma avarusse. Just Juhan Sütiste oli tollal ja hiljem kogu oma olemusega niisuguseks maise avaruse poeediks, kes jaapanlikult läkeeritud kaselehtedest, iliseeringule ja elektrikunstliku maik põie asemel tundis rõõmu ehtsast klorofülli ist. Päikesevalgusest huvitus elavast inimesest, tema suhetest kaasinimestega ja ühiskonnaga. Neid väiteid argumenteerivad suurepäraselt juba üksnes Sütiste luuletus kogude pealkirjad. Rahutus Peipsist mereni, rahu, see tähendab maha rahulolu. Kaks leeri südasuvi päikeseootel, sadamad, Ringkäik, valgus ja varjud, aga samuti eri raamatutena ilmumata eredalt meisterlikult poeemid meri ja metstuhas ja tules pääsia, iga viljad ja veed või lõpetamata kahe sõja vahel. Ainsaks erandiks nende reipad suurest ellu kiindumusest kõnelevate pealkirjade hulgas on umbsed. Päevad kogumis koondas endasse fašistliku okupatsioonipäevade värsid. Avar, nagu öeldud, oli Sütiste aine ring, selle haare töötavad tänavad, hommikune sepikoda. Uksele koputab kerjus, Punanematus töötreipingil ja lihaturg. Lustakas Aganits, traagiliselt hukkub lehepoisi repliik. Kõige erinevamad inimesed vaeva nägede mailt, nagu luuletaja neid ise nimetas. Sütiste värssides on kodumaastikke kodusust meie külade hubast hõngu. Talviste laante ja väljade kargus ja kevadete habrast helendus on sekka muhedamaid või kibedamaid, arvete õiendamisi, esteetilisemat vastast leeriga, lakkamatuid, mõtisklusi poeedi koha üle ühiskonnas. Teda jälitab pidevalt kauge kutse, et jäädvustada kraatia motiive, viibida dalmaatsia või Madalmaadel rannal, idamerel või maailma linnas, Londonis, graniitsus Helsingis või söösta lennukil põhjala põlismetsadest üle otse polaarpiirini. Kuid kõigist hetkedest ja mõtetest kostavad kord-korralt ikka jälle läbi kinnitused, su süda hoiab kannataja poole, sa tunned nii ja teisiti ei saa. Või siis nõnda, kes eluga sülitsi koos ning südakel pakitseb rinnus tuleva põlvede väärtusi, loob ta, olgu kas neeger või Siidu. Juhan Sütiste lülitumine Nõukogude luulesse 1940.-le aastal toimus orgaaniliselt vähimatki tõrgeteta. See loomingu põhiosas oli käinud ühisteed töötava inimesega. Ei saanudki teisiti toimida, kui pidi rahva poolt valitud uuel teel minema samuti koos temaga. Esimene nõu koguda, päästa annab eesti luulele süttise sulest eelkõige hoogsa värss. Montaažimaakera pöördub itta poeemi, mis tänini on jäänud kõige eredamaks värsi vormiliseks juunisündmuste kujutajaks ja nende sündmuste põhjuste avajaks. Paraku sai see kvalitatiivselt uus loomisjärk, kesta ainult ühe aasta. Alanud suur isamaasõda ja sellele järgnenud julm fašistlik okupatsioon katkestab selle tõusuperioodil. Saabub aeg, mille luuletaja ise nõnda sõnastas minu suule vaikimise märki, lihas põletas mu, omab end fašistide ja nende eesti soost käsikute poolt, suleti Sütiste vanglamüüride vahele. Selleks ei andnud põhjust mitte ainult fakte. Poeet oli kuulunud Tallinna töölispolgule raadiosse vaid vahest ehk veelgi enam tema rahvalähedane ees rindlikest mõttest kantud looming. Vanglas ja hiljem rahva reeturite pideva taganuhkimise tingimustes ei kustu aga Sütiste usk nõukogude rahva võidusse. Okupatsiooni aastail ei ilmu temal trükis ühtki luuletust, kuid seda enam kirjutab ta neid tuleviku jaoks. Näivalt süütud igavesed teemad. Luuletused loodusest ja armastusest, lindudest ja loomadest on laetud tugeva sisepingega paar mõtteline tagama, kus põleb leegitsev raev fašistlike vaenlaste vastu. Piisab ehk iseloomustuseks üksnes luuletuse eelneva taolistest ridadest. Päev ligineb Mil nirekeste Ring paisvete nabib merre musta sohi ja see, mis tuleb sellest sinu hing siis ühtki hetke kaotada ei tohi. See veendumus jõuline usk hoidis Sütiste tülal kogu räpase okupatsiooniaja kuni saabusid oodatud vabastajad, kellele ta luuletusega tulite, võis kui aus seltsimees puhta südamega vastu hõigata. Taas tulnud sõbrad, loojad, raud, sel ajal Teid tervitan ma jälle kodurajal. Koos tugeva käesurvega võis Sütiste meile vastu ulatada ühtlasi terve kogu umbsetes taevades sündinud värsse. Sügavalt tunnetuslik, hiilgava kunstipäraga värsse, nende hulka klassikalise täiusega mõõdetava sonetitsükli arm millele eesti luules on raske samalaadsed kõrvale seada. Vabastatud Nõukogude Eestis algab nüüd Sütistel kõige viljakam, kuid kahjuks nii kurvastavalt lühike loominguperiood. Sellise põlemise ja hoosellise otse uskumatu produktiivsusega polnud üldiselt viljaka autorina tuntud Juhan Sütiste kunagi varem töötanud. Paberile ilmuvad üha uued ja uued, tavalist ellu, kiindumusest ja optimismist kantud koduma sündimisse, uskuvat luuletused, kavatsetavate luuletuste esimesed visandid, üksikutes troofid, Sütiste viimistletud, 1941. aastal loodud ooperi libreto. Püha Aru annab meile jõulise ajaloolise draama ristikoerad. Hiljem Lembituga nimetatud viib esialgsel kujul lõpule kaks näidendit, laviin liigub ja laviin puruneb, kavandab oma okupatsiooniaegseid, vangla mälestusi, teeb algust autopeoks, graafilise jutustusega, oma noorusaastaist. Sütiste leegitseb on tulvil ülekeevat loomingulist energiat, mida võib tajuda ka tema päeviku ridadest. Tsiteerin, tahan olla jälle inimene, kõige liha ja verega kõige kirgede ja nõrkustega. Loodan, et seda võimaldatakse. Ja siis tuleb ootamatu, enneaegne, ülekohtune, halastamatu surm. Julm saatuse käsi peatab luuletaja ärevad südamelöögid. See juhtus südapäeval täna täpselt 20 aastat tagasi. Poolteist kuud varem oli kirjanik saanud alles 45 aastaseks. Neil päevil, kui Eesti rahvuskorpuse eželoni veerevad samale otsustavasse lõpplahingutesse Hitlerliku vaenlasega liigub Tallinnas viimsele teekonnale metsakalmistu rahusse suur poeet Juhan Sütiste. Kaotuse raske valuga toimub eemaldumine eri suunas, kuid kaubavagunihämaruses rööpme jätkudel, rütmi taguvate rataste saatel sõidab uutesse lahingutesse kaasa Juhan Sütiste värss. Tervitus teile võidukad väed. Ja kõnelevad igaveseks vaikinud poeedi edasi elavad sõnad ja meie saame mõruda karika nüüd põhjani juua. Tahame üles lüüa, uuemmüürias, sarikate elada, laulda ja luua meile edasi elavaile, on need luuletaja, palavad, soovid üleskutseks ja kohustuseks, juhendiks ja pärandiks, mida tuleb kalliks pidada, kõrgel hoida ja jätkuvalt ellu viia, elada, laulda ja luua. Neisse sõnadesse on kätketud Juhan Sütiste suur, sügav ja inimlik oma elu mõttes ja taotlustes. Ja sellisena säilitab suur poeet oma aukoha meie keskelt tänapäeval tulevikus igavesti. Järgnevalt palume kuulata Juhan Sütiste loomingut. Kaheksa näidet suurest 30-st sonetist koosnevas tsüklist arv. Selles võrratus sõna- täiuslikus tsüklis, kus autor on valinud põlise armastuslaulu vormi soneti moodustavad põhimatiivistiku armastus, naise armastus, kodumaa, armastus elu vastu. Kuid kogu see tsükkel kasvab oma esialgsest kavatsusest üle saab võitlus ja süüdistuse ürikuks hitlerlaste vastu, kelle vöö pandlal seisis KotmiTuns jumal meiega, kuid kelle vägivallateod otse kisendasid kättemaksu järele. Need vangla üksinduses ja sundvaikimises sündinud sonetid jäävad oma vormi täiuses sügavas humanismi ja tulises vaenlase vihkamises alatiseks eesti luule kullafondi. Kaheksa soneti tsüklist arm esitavad Tõnu Tamm ja Viiu Härm. Saatus sinu kirglik käsilane, ma olen olnud kogu möödun, tea. Nüüd käsi jälle minu peale, pane mu sulge õnnista. Ja meelespea. On paber valge aga must on valu, mis üles hingab, kodumaine pind. Mind hoia sellest, mida aeg ei talu ja mille kohal pole märgutuld. Kuid käies keset purustavat rahet, kus mehiselt peab rind ajama nuuks pean silmas sinu hoiatavat tahet, jäädes oma südamele truuks. Nüüd, kus ju koltumas mu südasuvi. Ma lasen lendu arvu kirjatuvi. Eil sügis süngeil, pingutasin ühema unistusi kongi raskuses all peksis randa vaba meremüha ja naa tärnuuksus uneraskuses. Siis mõtlesin, et luues läinud nurjaan, inime dolooja meistriteos. Ma nägin kõikjal ainult verd ja kurja. Ja kägistused krampi, tundsin peos. Kuid varem veel kui mõtte teoks muutus. Mu juurde hõljus kodutu pääsus. Su käsi varjuna mu laupa puutus. Lepitavad pilgu Hubesus tagasi sealt läbi sünge rusu tõi loojasse ja inimesse usu. Rändkooti võsu Fere jalust pime ümber tantsib tapakirehoos. Hinge jäi nagu läbi ime. Kui elav mõte ennast ristipoos tund-tunnilt keerleb, pahupidi roojus kasvab, hävin õitseb ära aind. Et sellest läppumaleb suvesoojuskäigi jäisust, hõõgub mererand. Kuid vaikima oma armast läbi valu peale vilja küpsemise kuul. Tumm tõsiselt võib kohata vaid salu ja hoiatada rähna põrin puul. Jalg, astu hilju, siinse hauakruusa. Kui räägib relv, ei vaikida saa, muusa. Kuldtäidike käste vääri Heinelt pühib Jeruki laineid, embab kuuma kiil. Hall täpne kõrvalt püsti üles rühib, tee pobiseb ja nokast õõria Liir. Kuldküpsed viljad, karjakella kõla, kuldlaululuike lõokese suus, kuldlainetena langeb üle õla. Moleemik, sinu nisu, kuldne juus. Gold hommik vaba vaate veeruvina ning saadab suve lõhnalises voost. Kuldhommik. Kodumaa ja armsam, sina. Mu elu hõnguks jääte üheskoos. Nüüd tulgu sügisööde Halla valjus. Meis kolmes püsib elu, higi, hallus. Kui lõpeb suvepäeva viimne vine ja hämariku varilaineid käib. Kui põhjarannik kõrge kaljuline, veel uhkem ana merest tõusvat näib siis tuled saamu, arr. Nii uhke lastel, kui astuks kingult alla nõtke kask. Su juuksed lõhnavad öö kergel kastel. Näos kumab eha vastu jälgi. Vask. Sa tuled, rõivais kodunurme, hingus silmis vete rahuline läik all kividel jääb vaikseks, merehingus. Ja lehestikus taltub tuulekäik. Kui koduralla öö, kus torm ei puhke. Armun vaikiv, aga rangelt uhke. Marman sündinud talve. Siis kui tundus kauge kevade õhu virvendust. Urg hundi Pajul hõbedaseks pundus. Tuli siis. Jakob, kas must? Ma järgisin? Keer tuisu külma suhes puutus käsi põletavalt kuum. Seks jahe on mu arv, kuid kindlalt puhas. Koor, jäine, aga tulineda tuum. Nüüd alati käest talente tiiru ja akentsumestamas põhjatuul. Ma unustan siis kadunud aja kiiru. Ja näen sind nagu tollel talvekuu. Habras külma õheteles Tjumes kui oleksid sündinud valges lumes. AEG virguda ohjeldatud silbil jaheldatud mõttel lõpubjaks. Kui algasin, siis Aino armukilbil vaid säras. Nüüd neid kõrvuti on kaks. Üks on neist kulda pähe mu ärataja, üksainus möödunud tuhandete seast. Üks ajus tuhkumatas särataja. Kui välja heideti mind elureast ta kaudu luuleks, tõusid unult tõed. Võitlev rahvas. Meie lõpp ja algus. Nüüd on mu ümber kahekordne valgus. Nüüd on mu juures lembe kaksikõed. Üks muutub ühes minu saatusega. Kuid värsis teise armuaeg ei sega. Luuletuse tervitus teile, võidukad väed, esitab Mauri Raus. Tervitus teile võidukad väed idas, lõunas ja läänes. Tervitus teile, kelle mered ja mäed üle tormatuda mitmesse. Käändes kord mina laulsin inimesest ristist ja leivast. Minu mure oli siiras ja puhas. Siis õitsev toom ja tühi teivas. Võllaks muudeti talus ja luhas. Pidagem vastu hõiska siin kord ning uskuge üles tõusvat tõde. Siis mõrvati vend. Oksa tõmmati õde, kalmegaanetas näärikuu tor. Olin inimlik ning hell, oma lugude luikel. Kuni rahvaste kohal lõi matuste, kel germaani tankide tuikel jälle meie söödamaile harjus, väärastunud paruni lõust kõigest jõustale õnnistust, karjus üksiklammastel lammast. Koduma tõust olime jälle vandaalide osta ja müüa. Võõraste Hooste tallata jäi meie vili ja pahmas. Meie söömaaeg oli nende süüa, meie viin nende kurku kallata. Ja mina vaikisin, nagu vaikis mu rahvas rahus nagu laps, kes lendlevaid räitsakaid. Püüa. Tahaksin minagi käed tõsta valgete helvete poole. Kuid vihisev tuuleraps varemeis, hüüab tervitus teile, võidukad väed. Tervitus tõele ja rünnak. Hoole vaadakem varemeid Emajõe ääres. Tuhalademed Narva paesel rünkal elusate tuleriitu mere ääres, mass haudade armutuid ridu. Meenutagem Preislaste kuulide pidu. Parizoysia männiku künkal meenutagem meie sihvakad ja mehi, röövhuntide mundrisse, püütult nähkem surnuks piinatud kehi üles tõusvat tööst. Ja teie ei saa enam laulda. Vaikselt lume helbest või tähtede vööst. Tervitus teile võidukad väed idas, lõunas ja läänes. Tervitus teile, kelle mered ja mäed üle tormatuda mitmes käändes. Võidu saluutidest mürise Moskva õhtune õhk, nõelata briti lõvi, raputa lahti. Ka kihuta rünnaku rõhk unda üle Reini ulja ameerika miin. Ennem ei lakka, kui põlvitab pime Berliin. Pettuses laguneb pruunide pullide lauda terasest kest, tugevamat tuld, tulisemat rauda. Pariis, Brüssel, Belgrad. Karest? Ei sina Müncheni õllekeldrites suitsus küpsenud oraakel julm rasside praakel surm kandina roimade isa. Kas sinuni ikka ei kosta talvises tuisus, lämbujate kisa? Kas sa ikka veel veres ja viinast on purjus? Raudristiga uhkeldab lurjus. Ei sina. Häbiväärne Augustus. Pidises roojuses sinust mõtegi mustus, inimsüdamete soojuses. Hävitatud linnade nimel oma hukatud laste nimel oma mõrvatud naiste ees. Rahvad tulevad läbi tulest ja veest ja pole paika enam päästval ime. Nad tulevad klampunud käsi tulevad inimlikus vihas. Nad ei, väsis sest varem ei kustu valu nende veres ega lihas. Kas sa ei tunne, kuidas mullapind põletab juba su kandu? Sul pole enam varjamaid, randu, koolnute käed, kõikjalt leiavad sind. Suhe ümber pole vereta kändu ega käbis. Sina 1000 aastane inimsoo. Ja meie tahame mõruda karika nüüd põhjani juua. Tahame üles lüüa uue müüri ja sarika. Tahame elada, laulda ning luua.