Lõpetades meie eelmist vöökirja saadet võib-olla mõnigi mõttes, et see kõik oli lugu kaugest minevikust ja tänapäevaga, on sellel kõigel meie vanal rahvuslikul tarbekunstil väga vähe seost. Kaasaegne kodu ja kaasaegne interjöör on hoopis midagi muud. Ja kõik see ammuste aegade rahvalooming olgu küll väga ilus ja suure südamesoojusega loodud, meie tänasesse kodusse nagu ei sobi. Kuid ometi jätkakem nüüd meie juttu ühest kaasaegsest kodust. Me istume praegu veelgi Reemetsa mugavas-hubases kodus ja siingi, kuigi on aasta 1965, on palju nägusat meie esiisad esiemade loomingust, kui lubate, neis kirjeldasime teie tuba või kambridki natukene meie kuulajale kõigepealt. Kamina seinale on üles seatud tohutu suured kulbid, nii suured kulbid, mida ma ei näinud ka mitte etnograafiamuuseumis, seltsimees rehmets. Need kulbid on täiesti etnograafilised, vanad eesti rahvakulbid. Vanasti olid ju väga suured Teekonna taludes oli sel pereisal juhuslikult seal neli-viis veega, kõik abiellusid, kõik võtsid naised ja, aga kuhu nad siis sealt kodust ikka läksid, kõik jäigi peredesse elama ja kõigil olid siis lapsed ja muidugi perekonnad olid selle tõttu väga suured, juhtus nii, et oli ikka seal 50 perekonnaliiget ja ja kui siis lähed ikka niisugusele suurele perele lauale, nüüd suppi tooma, pajast, no väikese kulbikesega seal 50-le inimesele iba seal lauda katta. No see oleks väga tülikas joonud. Varre pikkus on küll oma üle meetri. No ja mõned olid näiteks must Kulpsinsioonid mustaks, ta pole mitte värvitud mustaks wet. Suitsu toasuits on ta nii parkinud täitsa tumedaks selle puu. Temal on küll vars juba üksi üle meetri pikk ja nüüd peame seal küll saartelt nüüd veel järgi jäänud. Eriti olen ma neid toonud Ruhnu saarel, sest Ruhnus püsisid kõige kuue meil see niisugune ühiskond, velgusse perekondi väga suur oli. Mandril hakkas juba ikkagi niisugune lagunemine, isa jagas kohad enamasti ikka mitmele pojale ära ja ja perekonnad ei olnud nii väga suured, kust te ise pärit olete? Ma olen maal pärit Albu vallast, kus ma olen üles kasvanud, üsna väikene, kui vanemad läksid maale, linnast siirdusid ja, ja seal siis ongi mu niisugune maainimese kodu ja päritolu mälestused, ikka nagu kõik need soojad tunded ja lapsepõlvemängud ja, ja need kõik on ikka seotud maa. Koduga ja kõik need asjad, mis maainimese talu sisustasid, maainimeste kodu sisustasid. Siin on vokk. Kas see on teie perekonna pärandus? Jah, see on vanaema vokk siin ja ja muidugi praegu ma teda nii väga just ei tarvita iga päev, aga ta on mul ikka siin toas ja ja ma leian, et niisugune etnograafiline esi kodus tema nagu avaldab oma kaudu lugupidamist esivanemate käsitöö vastu, eks Köllergi ju maalisse tütarlapse rahvarõivais, kuidas ta seda peenikest, peenikest lõnga ketrab ja millest siis hiljem kõik need ilusad tekstiilid gootja valmistati. Aga mida teie näiteks hoiate selles esiemade suures kirstus, millesse omal ajal vist hoiti veimevakka? No selles kirstus on mul praegu kõik tarvisminevat tekstiiliesemeid, mida ma just parajasti ütleme veel, ma hoian seal suviseid riideid kokku panduna ja suveks, suvel ma kasutan jälle talviste riiete poni paigaldada, ta ei ole mitte nii väga suur, ta nüüd siia elutuppa ei sobiks. Ta on ikka väheldane kirst ja see väheldane kirst ongi ka toas olnud ka meie vanas eesti koduski, sest et need väga suured kirstud olid tavaliselt ikka aitades talletatuna. Aga see on ikka niisugune kirst, mida võib vabalt toas pidada, pealegi ta on värviline, värvitud ka, ta pole nii tuim ja ilma värvitu, kui need üsna vanad aidakirstud on. Ja näete, siinsamas on nüüd kõrvuti heledate peente jalgadega kumera seljaga ja üsna vana seljatoest lõigatud südamega talutool ja hästi sobivad need kaks tooli kõrvuti, pole midagi. Nojah, need on need muidugi need vanad eestitoolid kahjuks mul on nad nii armetus olukorras, praegu siin ma kavatsen neid restaureerida. Nad on muhust pärit muhust toodud. Tõepoolest, teie kamber on nagu osakene etnograafiamuuseumivaramus, siin on. Väga puhta kõlaga Kell. Aga see kell selle mina sain hoopistükkis Ruhnu saarelt, aga selle kella tõi Ruhnu vana ka rahvakunsti meister Peeter Rooslaid. Tema sai selle kella, kui Kuressaare parun lahkus ära siit meie maal. Ta läks Saksamaale ja siis see on tema perekonna vana kelm, millega kutsuti teenijaid köögist söögilauale äärde ja noh, niisugune no see on nüüd pärisbarokkkell ikka üsna üsna vana ja väga rikkalike nede figuur on tal siin ja ja käepideme, eks, ja, ja siis alaosa ja see on kõik nii väga rikkaliku ornamendiga pronksi. Valu see kell on barokiajastust, aga missugusesse stiili kuuluks. Karbike no see on niisugune väikene silgukarp, karjapoisile pandi see puust painutatud karbikene, need liidetud on tal siin külje peal, niuke õmblusse on ane sulge nendega kokku pandud. Ja sellega pandi karjapoisile kassilkuja soola ja leiba ja himude kaasa. Egi silgukark, noh see on eesti rahva käsitöö. Kuid astuksime nüüd nendelt toredatelt minevikku, mälestustelt sammu edasi. Kuivõrd kõik see inspireerib teid teie praeguses loomingulises töös? No niisugune vaene tunne tekib muidugi, sest et kui ikka veelgi lähemale minna eesti rahvakunstile vaadelda neid suuri kogusid etnograafiamuuseumi salvedesse siis tekib niisugune tunne, et meie kõik õpime, töötame, püüame, pingutame, kuid sellele niisugusele emotsionaalsele väljenduslaadile või ütelda niisugusele elamus rikkusele või ei ole nagu kunagi siiski tagasi jõudnud seda tunderikkust, mida esivanemad looming pikk sisaldab, on ikka tõesti raske sealt kõigi nii haarata ja sedasama tunnet veel nii tugevasti edasi. Anne tänapäeval tõesti väga raske. Aga ega selles ei ole ju midagi imestamis väärsedki sest see seal, see on ju põlvkondade mitmete inimgeneratsioonide töö, eks ole, ja võib-olla kõik lihtsalt ei mahugi antud pohl või antud ajastul kaasaegse moodsa kunsti juurde tulevad uued tarbekunstnike põlvkonnad ja leiavad uusi elemente, see on nagu ammendamatu varamumist. Ja küllap need on ka väga unikaalsed kõik, sest et kui seal valmistati või tikiti seal üks kaunis rahvarõiva juurde kuuluv pluuski, siis see oli juba niivõrd unikaalne, niivõrd suurt aega ja püsivust nõudev töö. Et kui tänapäev ühe esimene sisse meil mahutaksime nii tohutu hulga oma vaeva ja loomingulist niisugust mitte üksi loomingulist, vaid just seda just praktilist tööd, siis see läheb niivõrd unikaalseks, niivõrd kalliks, et teda ei suudaks tänapäeval jäänudki kosta. Päris õigus, asjalik lihtsus ja otstarbekus kui kaasaegse tarbekunsti üks kõige olulisemaid nõudeid, eks ole. Jah, muidugi on seda ja siis sealt edasi ka muidugi tänapäeva tehnikat, mis jällegi annavad väga palju rohkem võimalusi kiiremini siiski neid asju võib teostada ja, ja valmistada, ja muidugi selle tõttu on see tarbekunst läinud ka ja üldse terve interjööri ja teeme mööbel kaasal kütne ääretult lihtsaks asjalikuks otstarbekaks. Ja ometi öeldakse kõige selle mööbli sisustuse kõigi nende esemete kohta. Need on Eesti rahvuslikest tarbekunsti traditsioonidest kantud ja kui nüüd püüaksime seda lauset lahti mõtestada, missugused on siis need meie traditsioonid või mida me võtame kõige sagedamini üle ja püüame tuua oma kaasaegsesse tarbekunsti? No kõige lähedasem meie kõikides tarbekunstialades praeguste rähva traditsioonidele on tekstiil, sest tekstiiliala on ju nii-ütelda tohutu rikkaliku rahvusliku baasiga. Seal on meil niivõrd palju esemeid, Liivet, eredaid, kauneid esemeid lõpmatult hulgal ja kõiki-kõiki. Neid esemeid kasutab praegune tarbekunst selleks, et luua kaasajale lihtsaid kauneid esemeid. Eriti mulle meeldisid just Hellenhansenilt veel mõned aastad tagasi loodud punasel põhjal vaibad. Nendes oli kohe tunda niisugust sügavat tugevat rahvuslikku traditsiooni meie rahvusvaipade kunagist edasi kasvu edasiarendamist veel tänapäeval. Andke andeks, mul tekkis üks probleem, teie kirstule on ka vana eesti stiilis kate, vaid ma ei oska öelda nüüd, mis tehnikasse on. See on üks vana põimitud vaip, üks linik, see ongi päris etnograafiline vana Läänemaalt pärit. Vaip aga meie kaasaegset vaibakunsti vaadeldes väga sageli me kohtame väga ilusaid rüü vaipu. Need on tõesti üks kaunim kui teine, kuid etnograafiamuuseumis mul õnnestus ainult mõnda üksikut nendest näha. Meil on etnograafiamuuseumis olemas neli rühi vaipa, kui neid ei ole mitte just möödunud aastal veel sinna juurde tulnud, et mõni aasta tagasi ma mäletan, oli neid neli seal ja nad on pärit rohkem nii rannapiiridest, kõik tähendab õieti Soome Rootsi mõjudega, kus need vaibad väga levinud on. Viimasel ajal mul on päris kahju, et meil nagu on vähem tähelepanu tekstiilikunstnikud juures pööratud just nende põimvaipadele. Nende vaipade traditsioonid on ikkagi meil nii väga rohkelt esitatud muuseumi kogudes ja nad võimaldavad ka kindlasti täpsemini edasi anda juba kompositsioonilist joonistust. Ühesõnaga niisugust loomingulist pinget. Ja minul oleks väga hea meel, kui meie tekstiilikunstnikud ikka rohkem ja rohkem peaksid silmas neid meie oma rahvuslikke traditsioone just nende põimvaipade piltvaipade traditsioone. Tekstiilikunst elab tänapäeval ka rahva seas kõige jõudsamalt edasi, sest niisuguseid pereemasid on ju palju, kes ise kangasteljed üles jäävad ja ka tänapäeval igasuguseid linikuid kate vaipu kujuvad. Mina arvan seda, et kõiki neid kauneid esemeid valmistada rahva hulgas, noh, see on lihtsalt väga suurepäraline, kui te oleks soovitav, kui mõnigi perekond võtaks endale päris niisuguse suurema ülesande valmistada päris unikaalne esega, mis jääks nagu perekonnaaare päranduseks ka edasi järgmist järeltulevatele põlvedele võtaks omale kas viie või seitsme aasta plaani, et aegade jooksul tõesti valmib minul üks niisugune suurepäraline ääretult, et rahvuslik ja, ja kaunis ese mida ma olen oma pikkade aastate jooksul nii aega leides ikkagi teostanud ja see ei jääks nagu perekonna aardena päris põlvest põlve kohe majas sedasi et on nagu olnud üks niisugune esivanem, kes tõesti suure päraliselt oskas seda rahvuslikku käsitööd veel teha ja kasutada. Ja tõepoolest, kui ilusad ja toredad ei oleks ka need teie valmistatud esemed, mida me ostame kunstitoodete kombinaadi kauplustest. Kui siiski ühel asjakesel on koduvalmistatud hõng oma perekonna traditsioon, siis muudab ta ju palju kallimaks ja südamelähedasemaks selle perekonnaliikmetele, eks ole. Kuid tekstiilis on see kõik mõeldav, kuid kui vaadata nüüd edasi Bel nõud metall, siis selles osas keraamika samuti, siis see jääb nüüd ikkagi Külli ainult teie kunstnike edasi arendada. Ja loomulikult, seal on väga tihedad ja sügavad seosed tootmisbaasidega tehnikatega, et siin muidugi ei saa juttu olla enam, et kodus keegi saaks võtta, hakata keraamikat tegema, võib-olla seal plastilise esemeid küll modelleerida, kuid puuduvad jällegi põletuse ahjud. Ja kui ma üldse kõiki neid omatarbekunsti alasid nii mõtled, milledel, mina töötanud olen, siis muidugi kõige lähedasem, nendest on ikkagi keraamika. Sellest me oleme kuulnud jah, et seltsimees Reemets väga peab lugu keraamikast, kuigi see on tänapäeval hästi palju vaeva ja otsimist nõudev töö. Kuid öelge mulle, nüüd palun, missugused on siis keraamika traditsioonid eesti rahvakunstis, sest ega poti valmistamise kunst ei olnud ju ka kuigi väga laialt levinud. Eesti rahvakunstis on väga väiksed traditsioonid keraamikal, mis on meil levinenud omal ajal potivabrikutes valmistatud savikausid. Nendel vägal Ok läheb, jääb niisuguse toreda haardega. Lihtne ornament, kuid siit muidugi algust võtta ja edasi arendada eesti päeva keraamikat oleks muidugi raske asjata, aga siin on meile tulnud appi kõik teiste rahvaste traditsioonid ja vaatame igale poole, kust midagi õppida. Võib-olla tõepoolest, siin ongi üks huvitav tendents, et kui tekstiilis me leiame niisugust vahetud esiemade traditsiooni jätku siis kaasaegses keraamikast. Me võime kõnelda juba rahvusvahelistest mõjustustest vormis sugemetest ja siin on nagu juba tekkimas päris eriline uus kvaliteet. Ja loomulikult, siin on meil kõigepealt eelkäijaks olnud Jaan Koort, üks esimesi tiraamikuid Valli Eller ja nemad kahekesi peamiselt just keraamikat, millel puudus niisugune kirju rahvuslik ornament vaid lõid keraamikat, mis olid kaunis oma vormi poolest kaetud tavaliselt üleni vabaga, muidugi nende traditsioonilist oleme meie keraamikute pere veel edasi see läinud ja ja loome ka juba nende savi glasuuridega kirjud esemeid. Ja tunneme, et tahaks ikkagi veelgi rohkem omada värvikeraamikast paremaid glasuuri. Noh, ja täiesti uus nähe on ju meie keraamiline, pisi plastik, eks ole. Jah, keraamiline pisiplastika, see on meil nüüd hästi tugevasti arenenud, siin näeme. Elinor piipud, Aino alamad, väga andekas noor kunstnik Mall Sooster oma loominguga on äratanud suurt tähelepanu. Tema kuidagi on, nagu võiks ütelda. Karikatuurne keraamika ja kaasaegsele eluruumile väga kohane ja kaunis. Endistel aegadel muidugi olnud mõeldavgi, et nüüd keegi oleks hakanud keraamilist pisi plastikat looma. Kuid eks selliseid voolijaid, meistreid, puidu-, meistreid oli ammustel aegadel olemas. Meie puidu voolimine toimus peamiselt just nende tarbeesemete juures nagu ilusat need koone lauad, vaali, kurikad, lina, roppimise mõõgad. Vaat sarnaste esemete juures on tõesti märgata niivõrd tugevat ornamendi valitsemist niivõrd kaunisti rikkaliku vooli, et tõesti tänapäev seal on päris kahju, et, et see kuidagi nagu on jäänud ainult muuseumi salvedesse, et sellega nii vähe meie tänapäeva kunstnikud siiski on katsetanud ja tegelenud. Seltsimees remetsa, ärge öelge niiviisi, ma mäletan väga hästi, kui valmisid teie esimesed teie puidust koorelauad ja missuguse suure huviga me siis näitusel neid vaatasime. See oli nagu täiesti uus kvaliteet meie jaoks ja ometi me nüüd teame, kust te võtsite selle mõte ja idee. Ja eks ma sealt võtsingi, et kui vanaema ketras linovi taku, kasutas tema kuune lauda, aga kui temaga ketras villast lõnga, siis tal koone lauda vaja ei läinud, ta riputas selle seinale. Vahest suveperioodidel oli ta võib-olla kogu aeg seal kuskil seinal rippumas juba mitte kui tarbeese, vaid päris nii kaunis ilus kuuene laud, sest et koonda laua kinkimine oli ju vanasti sarnane traditsioon, et noor mees oma pruudile mõrsjale lõikas kauniks, koonda laua valmistas ilusa pruudi tooli ja no need olid niuksed, iluesemed iba vanas eesti rahvuslikus kodus. Tõepoolest, kui meenutada etnograafiamuuseumi Koonla laudu, vaali, kurikaid ja õllekapu, siis samuti loole siis peab eesti meestele küll au andma, et ega nemad oma elukaaslastest maha jäänud oma kunstnikud talendis. Aga nüüd, kui vaadelda meie tänapäevase kodu mööblit mis on siin nüüd rahvusliku sest siin ju nagu eriti nõuab kaasaeguma lihtsust, kergust ja mitte igasse korterisse ei mahuga kirst ära, sest koptereid on üsna napiruumalaga meil kaasajal veel. Mina arvan siiski, et kaasaegne mööbel on väga lähedane, mida uudseme kaasaegsem mööbel, praegust on, kui me vaatame ka isegi neid välismaale, siis nad on väga lähedased just rahvakunstile. Too aeg, mil tehti siin väga suurt kohmakad, rasket isegi akut hakati nimetama mammutmööblit, kaasaegne mööbel, lihtne pink, söögilaua veeres kaasaegne madal laud. Isegi minul on pilt olemas ühest Kihnu mööblist, kus Kihnu ema istub oma laua ääres laudanud kitsas ja all. Niisuguse veel sahtliosaga võiks ütelda, et kõige kaasaegsem, kõige moodsam, kõige ilusam, tänapäeva mööbliese oma kerguse lihtsusega võiks ütelda eelkäija kaasaegsele mööblile. Ja isegi niisugused komponendid nagu materjali, ilu ja pinna lihtne viimistlus, need on samuti pärit minevikust, eks ole, kus ei olnudki muud võimalust. Jah, kui hästi peene liivaga üle pesta, need minu väiksed muhu toolid siin ja kui neil ilusad Need põhjad all oleksid, kahjuks on põhjad neil ära lagunenud, siis ma arvan, et nad on täitsa moodsad, kaasaegsed ilusad toolid ja nende eeskujul võiks ka tänapäevgi mööblit luua. Meil on Edgar Velbri vana arhitekt, kes on väga palju tegelenud just nende rahvusmööblitraditsioonide edasi elustamisega. Ja ma arvan, et ega ta kaugele ei ole läinudki nendest lihtsatest vanadest toolidest, mis mul siin praegu toas seisavad. Mida istme põhjamaterjaliks kasutati nahkaga? Nahka vist peaaegu üldse mitte peamiselt mida kasutati, võib-olla on kunagi erakordselt nahka ju kasutatud, aga üldiselt kasutati. Muhus näiteks oli peamiseks tooli põhjamaterjaliks toominga vitsad. Nemad kasutasid seal ühesugusel viisil dominge, vici olid kooritud heledad vitsad ja tumevits oli koorimata puit ja nendest kokku põimib suure päralised tooli põhjad isegi väga keeruliste tsentraalselt lähtuvate niisuguste ornamentidega. No väga palju kasutati ka roogu ja õlg, õlg ja toolipõhjade punumiseks. Ja kuna tänapäeval roogu ja õlge on raske saada, siis teie väiksed mugavad järid on lihtsalt eri värvinööriga punutud. On meie tuntud mööblimeistri Bruno Tombergi väiksed istmed ja nende põhjade põllumees on kasutatud paberinööri. See on jällegi vene katsetatud vana tuntud meistri Edgar Wendri poolt, kes esimesena hakkas neid paberist nööri põhja punuma ja nad on väga tugevad ja väga püsivad. Kannatavad hästi istumist. Ma oletasin valesti, et nahka kasutatakse ilmselt nahk oli küllaltki kallis ja teda vajati ikkagi rohkem jalavarjuks ja, või missugune oli üldse naha osa tollel ajal? Nahast valmistati kasukaid, kasuka näiteks muhu kasukalon valge lambanahast kasukale on must lakknahast serv üleni valge tikandiga väga rikkalikult, ilusti ornamenteeritud, täiesti ütleda Muhu ornamendiga. Siis kasutati tubakakotte, valmistati nahast ja väga toredad kingad, olid ummiskingad suure päraliste kirjute lappidega ja, ja tikanditega, aga üldiselt nahatraditsioonid, mida me tänapäeva tarbekunsti loomisel kasutame, on meil võetud nii paljudest ornamentidega, eriti sagedasti kasutamist puiduornamendi, naha tänapäevasel kaunistamisel, naha enda ornament. Istik on siiski väga väheldajatu grafi muuseumi kogudes ja teda nagu vähem kasutatud üldse ka meie rahvakunstis. Ja ometi, kui me vaatame näiteks Aino Lehis väga nagu said nahkesemeid, siis nende kohta olete te ise öelnud, et nad on väga rahvuslikult analüüsiksime näiteks, milles on nende rahvuslikus Aino Lehis on väga tragi just kasutama etnograafilist ornamendi, näiteks võtab tema kasutusele etnograafilise kannu kaanekannu kaanele läheneb. Olge terve selle kannena kanu ka nagu piirdevormi kasutusele ja sisemise ornamendi liigendav vastavalt selle piirdele ja tekivad niisugused lehekujulised suured vormid, milliseid tema mitmeti ma nahatöödes nii komponeerib ja asetab. Ja vahest tekib niisugune tunne, et nagu oleks ta selle ise kõik valmis fantaseerinud, ometigi ta on lähedalt kasutanud just naha juures puiduornamendid. Ka tema tööde juures figuraalseid kompositsiooni, kus kohmakate abitut isegi õitseteldaniste saamatute joontega kuidagi märgitakse ära rahvustüübi koorikat omapära ja sealjuures muidugi on kasutatud ka rahvarõivas ja mõnedki stiliseeritud taimed ja puud ja kokku annavad niisuguse tunde, et kunstnik on väga lähedaselt seotud olnud rahvaornamendiga rahvuslikude motiivide rahvuslikule figuuride kujutamisega. Ja niisamuti seltsimees Reimets, teie ise jällegi ka mäletan teie personaalnäituselt, kui olid väga huvitavad keraamilised, sellised paberite või kaartide hoidjad, mille idee samuti on leitud rahvakunstist. Nende idee tuli mulle, kui ma nägin neid etnograafiamuuseumis säilitatud setude Peko, siit need olid niuksed, pikad, mustad, suitsust mustaks tõmbunud puidust vormid, milliseid nad kasutasid aitades ja panipaikades, mis pidid kõik kurjad vaimud majadest eemale hoidma. Nende eeskujul ma siis tegin need niisugused mustast savimassist ka niuksed, pikad kõrged torujad, vormid pead otsas ja noh, nimetasin neid siis ka Pekodeks ja mõtlesin ise, et need oleksid väga sobivad mõnele arhitektile või mõnele isikule, kes rulli keeratud paberit peab hoidma, nendesse paigutada. Nii et meie jutt veenab üha rohkem ja rohkem, et kauged rahvatraditsiooni esemed ei ole sugugi ainult muuseumieksponaadid, vaid nad kaasajal kaasa kunstniku poolt mootsalt uuesti läbi mõtestatuna lausa sobivad suurepäraselt meie kaasaegsesse miljöösse ja interjööri põhjamaine tarbekunst. See erineb diametraalselt soojade maade omast, kus juba interjöör oli teistsugune olnud vajagi niisuguseid tekke, selliseid võib-olla hoopis tekivad gobelään, vaibad ja hoopis teised tarbekunstiesemed. Jah, peab tõesti ütlema, et lõunamaadel kasutatakse tekstiilitänapäeval ruumides väga vähe ei ole nii palju vaip üldse seintel näha ja nagu öeldakse isegi, et vaip ruumis on nagu kõla sumbutaja ja ei poolda, et ma nii väga palju rikkalikute tekstiilide asetust seinale. Muidugi meil on kodus sageli, kas see viga, et unustatakse nagu proportsioon ruumiga sammuga mööbli juures ka vaipade juures liiga tohutu suured vaibad väga väikses ruumis nad tõesti hakkavad, hakkavad ka meilgi kuidagi nagu hängistama. Aga mis puutub üldse nii-ütelda vaipade loomise traditsioonidesse, siis üks huvitavam. Ta on näide. Nii. Maailma mastaabis on minul ikka meeles see egiptuse laste vaipade töökoda, mis asub Cheopsi püramiidi lähedal ja mille asutas üks Egiptuse arhitekt, seal, kes lihtsalt moodustas oma suure päralisesse majja laste joonistuse. Koolilapsed hakkasid seal käime joonistamas juba alates neljandast eluaastast ja muidugi, mida väiksem ja noorem see joonistaja oli, seda julgemad tulid tema ja naiivsemad. Jah, ja südamlikumad olid tema joonistuse võtted kõik. Ja toosama arhitekt moodustas Nende laste joonistuste baasil seal niisuguse tehnilise töökoja, kus siis kõik needsamad lapsed oma vaipade joonistused põõnesid koge läänideks ja selleks on meil isegi Tallinnas oli müügil siin arti ja kirjastusele välja antud suurepärane raamat värviliste gobeleenidega, milliseid egiptuse lapsed põimuvad omatehtud joonistuste põhjal. Need on nii värvirõõmsad, nii väga suure päralised, et nad on levinud üle kogu maailma. Hiljuti mõned aastad tagasi oli meil araabia kunstinäitus meil Kadriorus kunstimuuseumis, seal näitusel oli välja pandud kolm sarnast araabia egiptuse laste punutud vaipa seal olgu ajast, millest ma siin just rääkisin ja oleks muidugi väga soovitav, et ka meilgi rohkem unisuse gobelääntehnikaga ikkagi katsetatakse, teostatakse. See annab ikkagi rohkem võimalusi pilt vaiba loomisele ja seda võimalust võiks kasutada rahvas ise ka just kodudes isetegevuslased rohkem ja rohkem, kuna see on teostatav ka meie kodustes tingimustes, ilma igasuguste suurte tehniliste abinõudeta. Kui ammendamatud on kunstivõimalused, kui siin veel lisaks rahvuslikele traditsioonidele lisada kõigi maade ja rahvaste kõige paremad traditsioonid ja näiteks tore on siin teie diivani ees laual on nüüd praegu päris juhuslikult sattunud kõrvuti vana saare laste silgupuust pütikene ja see elevandiluust või ei oska, nüüd ei saa enam edasi üteldagi väga kaunilt. Ornumenteeritud. Kihvt elevandi kihv. Mis on õieti merelõvikihv? Tema on eski mode töö, see on nüüd kusagil eskimo telgis valmistatud ja üleni graveeritud põdraparvedega Veski modeti, helgid siis eskimod, kütt timas siin igasuguste tööde juures seal lindid metsas ulgumas ja kõik see tegevustik väga nii toredasti stiliseeritud siis rahvakunsti tugevatel traditsioonidel ühe eskimo poolt teostatud, kuidas ta seda siis seal kuskil lõkkevalgel ja soojuses kuskil pimedas hämaras telgis valmistanud? Teie seltsimees rõõm, et sa oled ju lausa haruldane näide ise sellest seisukohast, sest kogu teie looming see on nii nagu ühel muistsel andekalt tublil, pereemal kes võis oma kätega kõik ise valmistada, mis tal tarvis oli. No vähe olen ma jõudnud ikka oma kätega siiski ise valmistada, rohkem läheb ikka aega just ära nende kavandamiste peale, mis puutubki raamikasse, seal on muidugi kõik ise oma kätega valmistanud, ise savi sõtkunud ja kõik need esemed ise ka valmistanud. Aga muidu siin nagu nahaala on siin, olen ma viimasel näitusel olnud, esemed olid mu enda valmistatud, kuidas suuremalt jaolt ikkagi tehniline baas kontset kombinaadi juures abistab meid kõiki selleks. Kui sellele kavandamisel on pidanud eelnema väga pikk ja põhjalik rahvaloominguga tutvumine. Ja nüüd kõige lõpetuseks ma tahaksingi küsida, mida oleks võinud õieti küsida ka alguses. Kuidas on tekkinud teil selline kiindumus Eesti rahvakunsti vastu tema kõigis arvudest, peaaegu. Kuidas ta neid tekkinud on, ta nagu ei olegi tekkinud ta kõik 100-ga minus olnudki. Ma ei mäleta seda aega, millal ta mul tekkima hakkas, sest et. Alates sellest ajast, kui ema istus teil selle voki tagajärgedeta Kross ja ema lõikas mustast villasest riidest välja, igasuguseid rattake siia, sõõrike siia tikkis nendele ise seal villasest lõngast figuurike siia ja vaatasin ja mõtlesin, et küll on ilusad ja ja küll on ikka kena, mis ema teeb ja jäiku oskaks ise ka ikka niimoodi kõik teha ja, ja kui ema kudus Ta tegi ilusaid imeilusaid kindaid, siis õppisin juba üsna noorena tema kõrval kohe ka kuduma, ilma et oleks keegi mind õpetanud õieti kuueaastaselt kudusin ise endale esimesed kindad. Niiviisi saab muidugi tõepoolest kõik mõistetavaks, millest me oleme rääkinud, annab meile kõige ilmekamad tunnistuse kust laps kõik need laulud õpib, kus ta kõik need salmid selgeks saab ja kus ta kõik need ilusat tööd õpet ikka ema käest. Küllap see nii on õige. Ja kui hubane ja mõnus, meil ei oleks ka siin teie juures istuda jäätmejälle, saaksime rõõmu tunda teie uutest leidudest, seepärast me läheme nüüd ära ja ütleme teile jõudu tööl.