Kuidas anda 60 minuti jooksul portree inimesest, kes ise on loonud 66 eriilmelist portreed, mis 66, nii palju on ainult neid, mis kavalehel nimeliselt märgitud. Kui arvestada juurde ka nimetud tegelased, kelleks muusikateatri koorilaulja ümber kehastub, siis saab üle 100 kindlasti nende hulgast alu neiud, valged karskeid linnapiigad peale teiste kolm printsessi mitukümmend parunessi nagu Leporello kuulsas registri aarias. Lisaks päris plikakesed, mitut masti vanamoorid, muinasjutuolendid, reinuvaderi emanda, nii välja, kõik see ja veel palju. Pealegi mahub Eesti NSV teenelise kunstniku Linda selliste mäe 36 aastat kestnud lava ellu Estonia teatris. Paljud ütlevad, et kuidas sul nii palju neid osi on nii mitmepalgelised. Aga tegelikult ega mina ei olnud süüdi minule, näitejuhid ütlesid, et vaat nüüd on jälle niisugune osa ja kas te tahate seda teha ja mul oli õnne lihtsalt selles suhtes kunagi Alfred Mering ütles mulle niimoodi, et tead, sa Kulla inimene, sul on kaunis kaua tööd ja leiba Estonia teatris, kuna sa oled võimeline päris, kui operetis laulma ja mängima. See on loomulik, et aastad teevad oma töö ja hääl ei ole enam nii värske. Paratamatult läheb madalamaks. Ja selle tõttu on tore, et saab kogu aeg aastatega koos minna, ikka vanemate osade peale. Mul on õnne olnud ja mul on vedanud, selle tõttu ma olen saanud nii kaua püsida laval. Viimane osa, mis mul oli, oli reguletas, oli Jomanna vanema naise roll hääleliselt muidugi ma võib-olla oleksin veel niisuguseid vanemaid naisi mänginud kas operetis või, või siis ka ooperis, aga teate, minu põhimõte oli see. Ja selle kärbse pani mul nii-ütelda pilisema minu abikaasa Feliks Moor. Kes ütles niimoodi, medal juba haisu moodi lites. Teadsam naine oskab ise nael lavalt ära tulla. See on kriidi ilusam ja tavaliselt küsitakse, et kas teil ei ole kahju olnud lavalt ära tulla. Ma päris ausalt ütlen, et mul ei olnud kahju, kuna ma väga nii normaalselt ja aegapidi hakkasin pikkamööda juba niiviisi taanduma ja minu garderoobi ukse peale oli ikka minu nimi ja ma viisin sinna igal ajal minna nagu oma koju. Leonid ka Vallo neda aaria ooperist pajatasid. Nooremat teatrisõbrad tunnevad Linda selliste mäge kui suurepärast laulvat karakternäitlejat. Vanemad mäletavad vodka, Nimiid, Tamaarat, seadžozzanni, Nedat, Mika Eilat, Tatjanat ja mitmeid teisi lüürilisi kangelannasid. Teatrisse teise kodusse tõi teda omal ajal mitte niivõrd huvi lava kui laulmise vastu. Vanematelt ja vanavanematelt päritud muusikahuvi sai koolipõlves mitmetelt entusiastlikult muusika õpetajatelt õhutust. Koolipidudel esinemine andis julgust juurde kuni. Ja see oli 33. aastal, kui mind võeti moguri vastu ja ema kooreliseks, tore, aga Bella koos. Meie saime palju reisida selle kooliga. Me käisime Soomes, Me käisime Helsingis, Me käisime Tamperes Turus. Siis teine marsruut oli meile Tallinn-Riia Varssav viin ja Budapest. Kolmas reis oli meil Tallinn-Stockholm. Peale selle olid meil väga huvitavad koorijuhid. Kui mina läksin EMO koori, siis oli joana Aavik. Siis oli Värnerne räpp. Ja Eduard Tubin, välisdirigendid käisid meid külastamas juhatamas. Üks niisugune mälestus on mul väga selgelt meeles, kuni tuli last Expedia ajevi nimeline dirigent. Ja me enne seda õppisime üheksandat sümfooniat. Ja kui meil siis ta selg oli, siis ta tuli, tegi meiega proovi-proovisaalis, Estonias oli siis sinine saal üleval, see oli meie proovisaal. Ja kuidas siis tuli sinna koori ette, juhatas sisse ja kõndis kogu aegridade vahel. Ja me pidime kogu aeg laulma ja kuidas siis kuulas, kuulas ja ütles niiviisi vene keeles valitsev valitsev tähendab, see tähendas, et ärge laulge, vaid rääkige, rääkige, ma tahan, ma tahan sõnu kuulata, kuigi ta eesti keelest ei saanud aru, aga teadis seda sisu. Ja siis, kui meil kontsert oli, teate, see oli niisugune. Niisugune huvitav kontsertvaheaega ei saanud teha üldse, sest niivõrd palju oli publikut, rahvas ei saanud üldse liikuda, see oli niisugune väga suur elamus. Ja see üheksas sümfoonia tõstis, oli nii, niisugune tunne oli jätte, kui seisid, mõtelge, orkester oli Is poodiumi, siis me olime seal taga. Aga niisugune tunne oli, et Ma seisan ihuüksinda laval ja laulan, vot niisugune tunne oli. Ja see dirigent ise oli niivõrd niivõrd huvitav, et ta elas nii kaasa. See oli üks suurimaid enamusi kontserdisaalis. Muidugi me meie laulsime ka suurvorme palju ja ja see andis väga palju meele kah praktikat selles mõttes, et me õppisime kuulama teisi hääleliike. Ja pärast oli see ainult kasuks, kui juba Estonias laulsid ooperis. Sellest ema korist on mul suurepärane mälestus. Juba ütles mulle ka niimoodi, et sa oled nüüd rohkem juba ronias, käin nii palju teatris seal, et ma pean sulle ikka teki ja padja ka sinna tooma järele, ega sa vist sealt ei loobu. Nii et küllap sealt siis oli see see mürk sealt pihta Emagurist, siis ma läksin abikoori ja sealt siis läksin ooperikoori suure suure filtri läbi, kaks ägedat filtrit oli 140 kandidaati, sealt siis langes pool ära, oli 70 ja sealt siis valiti meid siis Illari Raukas oli üks, siis mina, see oli niisugune tugev filter, et oi, see oli nii raske minu meelest. Ma olin küll laval juba käinud, aga niisugust asja ma elan. Tähendab, Estonia teater, kahel pool läksid trepid ülesse saalist, žürii istus saalis ja lasti üksikult siis lavale, pidime kaks pala laulma klaveri saatel, peale selle siis vaadati, kuidas noodiõppus on ja nooditundmine rütmi ja nii edasi. Siis öeldi, et peab üksinda tantsima ümber klaverivalsi. Siis Öeldi, et tõstke oma seelik kõrgemale, näidake oma jalgu, kuidas jalad välja näevad. Rahel Albrüts kõrgemale, kõrgemale ja minu, nii kui ma seelikud tirisin, nii mu pea vajus ikka madalamale. Nii häbi. Aga see oli niisugune nõue, vot niimoodi siis sattusin siis ühesõnaga Estoniasse. Reeda aaria Gustav Ernesaksa ooperist Pühajärv. Koorist edasi hakkasid mulle juba väiksed rollid tulema, alguses operetis ja silmi ooperis, selles oli väga palju süüdi jälle ja tänu pean talle veel haua põhja ütlema, oli häinooli, ta oll oli eriline anne kohe koorist välja noppida, lauljaid näiteks, mis puutub oheemimimisse, siis mulle tegi ülesande huuli ära õppida kuu aja jooksul. Muusikaliselt puhkuse ajal ma laulaksin seda siis Vanemuises, see oli suur sündmus muidugi, ja ma ei unusta seda iialgi ära seda aega, kui maavanema, siis laulsin oma esimest etendust pahimis partneris olime tol korral Rudolf Alari väga huvitav tenor. Hästi sümpaatselt mõjus ja südamlikult. Peale selle olid veel teised osatäitjad, kes olid väga sümpaatsed, ma julgen ütelda, mul läks Vanemuises päris hästi. Publik võttis mind ka päris kenasti vastu ja esimene etendus oli küll suure närviga. Aga mis ette oli tol korral Helmi Aren ja tema mind väga rahustas ja ütles, et pole viga, läheb kenasti ja jahiNuuli lavastus siis Estonias pohimi. Ära, ja siis me Jaan Haabjärvega koos. Ja see oli ka jälle üks suursündmus, ase tõesti, jääb mulle igavesti meelde. Jaan Haabjärvega oli suurepärane mängida ja talilõpmata, tore kolleeg. Väga aus oma töös. Arvestas väga partneriga. Ja see etendus meil läks päris kenasti ka. Ja muidugi see oli nooruspäevil ja kuidagi läks mulle südamesse see osa jäiks igal näitlejal ja lauljal on üksu osa kõige armsam. Ma ütleksin, et nimi on mulle kõige armsam aga peale selle on mul väga palju armsaid osi. Nii et nagu ema ütleb, et kui tal palju lapsi on, kõik lapsed on armsad. Mini aaria Putšiini ooperist pohim. Kui te saite oma esimese karakter osa, kas te ise siis tahtsite seda või pelgasid ja ihkasid rohkem niisuguseid geni noori, õilsaid, armastavaid, kangelannasid. Mulle siiski meeldis, et mulle pakuti niisuguseid karakterrolle näiteks madalik, meil oli üks ooper ja ma tegin seal niisukestel aguli, et me oleme kolme geisid ja mina olin siis eestvedaja. Ma olin tõesti õudse välimusega mul hambad suust ära kõik. Peale selle oli mul niisugune õudne pikk nina, siis mul olid juuksed sassis ja ma olin niisugune hirmus naaskel, ma olin alati igal pool ninapidi. Uurisin, mis tyhi tegi, Su sündis, kes, kes Korameeris, kellega ja nii edasi, nii edasi. Ja siis oli niisugune juhus, kus ma etendus algas. Ja meil oli seal väga raske ansambel. Aga lava taga. Me olime kolme nende klassi naistega koos, vaatasime teisele otsa. Õudselt tükkis naer peale, sest üks oli hullem kui teine oma välimuselt. Ja siis õudselt itsitasime ja naersime ja korraga moment, ma kuulen, et minul tuleb sisse astuda, tähendab, lavale minna. Nii oma siis selle läve, astusin sinna majja, nii, ma kukkusin kõhuli. Jaa. Kõhuli olles muidugi laulsin oma esimese fraasi ära. Peale selle veel, kui ma üles tõusin, siis mul oli king lõhki läinud pealt ja hoopis kadunud üks king, nii et ma jooksmisi sees jalas oli hinge teises sukk ja seal oli palju jooksmist ja tegemist. Ja lõpptulemus oli see, tol ajal oli Nerep puldis ja, ja kui ooper lõppes, siis merep tuli minu juurde ja ütles, mis seal laval nüüd juhtus. Ma ütlesin, ma ei tea, mis seal juhtus, aga Sa ju ütlesid niiviisi, et ükskõik, mis sinuga ka ei ole, aga sa pead esimene olema täpselt sisse astuma. Aga juba oli hilja, üks pool takti või niiviisi olin ma juba ühesõnaga ees järel. Et, aga igatahes meil ansambel läks sassi, midagi olnud ja vot see on, et lava taga ei tohi üldse mitte millegiga tegeleda. Pead mõtlema kogu aeg oma osa peale. Ja teine niisugune äpardus oli täpselt sellesama ooperiga kus mina jälle ninapidi olin väikse talutüdruku kallal ja norisin, et räägin siis tingimata, mis juhtus seal, vat selle naisega. Ja see väikene nuri oli ta nimi, see oli veel millirebane. Ta oli nii tore pihke rõngas silmadega, vaatas mulle otsa ja ma pidin istuma kaevu ääre peale, aga eks no suure energiaga kukkusin kaevu servalt maha ja kõik sabad kaela. Ja muidugi hirmus lugu oli, aga sel momendil muidugi tõusin üles ja igatahes pooleli ma ei jäänud. Ja tagajärg oli siis seed, uuli oli saalis ja ütles, niiviisi, jääb siis nüüd alati kukud seal, kaeva äärepealt maha. Nii et vot niisuguseid asju võib ka juhtuda, aga mis mulle kõige raskem olnud füüsiliselt ja ja mänguliselt ja vokaalselt. See ei olnud mitte vana naine, vaid see oli paha tüdruk, Roska külma tahtis ja teate, see oli niivõrd väsitav mull. Et ma, kui ma ooperi lõpetasin, siis ma mõtlesin, kas mul süda tuleb suust välja või ei tule. Väga paksudes riietes kõigepealt rätik villane peas, siis nina oli mul kleebitud üles niukse mastiksi plakatiga, et mul oleks niisugune näebs nina siis peale selle alumisele hoolele kleebiti kiti, et ma oleks niisugune paha tüdruk on niisugune kole, huul oleks tal ja ma ei saanud suud vahepeal isegi kinni panna lauldes, sellepärast et see häiris Kitist kuul. Ja siis oli mul paksud paksud niuksed täitsa vildid jalas ja peale selle veel niisugune Faika või kuidas seal sellel tüdrukul oli seal? Niiet tõesti mul ei olnud üldse kuiva kohta ka Kitsa märkama Kadõrov, läksin, kui ma olin seal tuisu poiste käes. Tantsijate katsid mind kinni niimoodi. Siis ma mõtlesin, et mina siit eluga küll ei tule välja. Füüsiliselt niivõrd raske peale selle veel vokaalvokaal oli kõige tähtsam, aga osa oli jällegi huvitav. Ema ja Elle pesu pesemise laul Anatoli karsniki lasteooperist vägev võlur esitavad Linda selliste nägi ja Anu Kaal. Aastaid tagasi laulsin ma tatsianat, oli siis 10 aastat hiljem, pakuti mulle laarina, osa tähendab ema osa ja ma pean ütlema, et see oli täiesti õieti tehtud, sellepärast et ega ma ei olnud enam suuteline laulma Dianat. Oli Urve Tauts ja mul olid lapsed hästi toredad. Viktor Gurjev laulis Klenskit ja oli, ma ei mäleta, kes tol ajal oligi nii taolist, igatahes siis komandat sahad laulsin siis oli Nonii, siin oli Tiit Kuusik. Minul oli au ja rõõm esineda Moskva suure ooperi filiaalis kus ma laulsin tatsianad, ühinjoneedinist see oli minu elus ka üks, üks suurim elamus. Viimane etendus. Aga ma pean ütlema, et väga ilusti võeti mind vastu, kuigi ma närveerisin kohutavalt ka niisuguse publiku ees laulda. See on, see on küllaltki, väga armastavad ja tunnevad ja seda ootan ja just sellepärast ja teine niisugune. Kus ma laulsin Donsu vannis? Elvira osa? See oli ka väga muidugi suur vastutus ja ja aga see siiski läks ka päris kenasti, siis oli veel Taskendis. Tahaks sinna ja nende teater oli väga kaunis, seal oli väga hea Publica ja mis veel kõige kõige huvitavam oli tervet seda seda linna ja seda maad üldse näha ja seal nende inimestega tutvuda. See oli omaette maailm. Ma ei olnud elus näinud nisukest nälja kõrbet, et nagu nad nimetasid seda kus ma öösel lihtsalt ei saanud teisiti, kui pidime vaatama, jälgima loodust. Pimeduses kuu oli niivõrd suur, et ma ehmatasin lausa dekoratsioon täis. Päris ei, see ei ole päris nagu ja ja ta tuletas mulle meelde meie kõrvelaulus, kui Georg Ots laulab seal oma ilusat laulu ja siis kõrbes seal. Suur-suurkuu on seal täpselt niisugune pilt, oli see, kunagi oli Estonia teatril üks väga-väga menukas. Lavastusse olid oliidse getooja kodee kus oli nagu mul tolleaegsete mälestuste järgi meeles on minu meelest hiigla kruusialikult tüübid, ma ei olnud muidugi siis Gruusias käinud. Kas teie olite? Ei meil oli väga huvitav lavastaja, külalislavastaja kandelaki, minul oli siis kosjamoori osa, kus ma ennast moonutasin, täitsa absoluutselt vana mooriks, nii sihukeseks hambad olid jälle mul suust ära kõik niiviisi maalitud. Nii et no tõesti seda inimeste või Ärado midagi ära ei vaatasin. Alles hiljuti sorteerisin oma neid fotosid ja vaatasin, et kas see on tõesti võimalik, niisugune inimene laval oli ja siis oli niiviisi, et et see etendus oli meil niivõrd pingeline. Et kandelaki ütles ise ka, et seda etendust pead nii tegema, et šašlõki lõhn on lava taga. See oli nii tore ja tõesti, meil oli tõesti niisugune. Tule, lõhn oli, juhe läks hirmsa seal siis ja oi, see oli tore ja see oli väga huvitav operett oli, see oli koomiline ooper, tegelikult. Nad nimetasid neid ka ise, ta oli ju võõras meie jaoks, aga ma usaldan õudselt, väga meeldis, väga meeldis ja me oleme kohe isuga ja innuga sealjuures ja siis oli niisugune juhus, et me läksime kandelaki juure külla. Moskva, ta kutsus meid enda juurde, missugune tore pidu, talis. Ai, ai, see oli tõesti unustamata ja kuidas ta siis meid kiitis, teate, päris piinlik oli kahe, et kuidas ikka eestlased oskasid seda, niisugust niisugust Su ja niisugust vastavat nagu grusiinlased peavad olema, et kuidas nad ikka oskasid seda sisse panna. Koteerija barbaleeduett toliidse koomilisest ooperist getooja koti Linda selliste mägi ja Enn Eesmaa. Aga kas on ka mõnikord tulnud niisugune tunne, et nüüd on tõesti niisugune osa, millest jõud üle ei käi. Ja on küll Kemitu, näiteks Mateflai, kui mulle pakuti seda osa dubleerida Elsa maasikud siis ma olin küll võrdlemisi pabinas, et kas ma olen suhteline, seda nii hästi tegema kui Elsa Maasik, sest see on tema hiilgeosa. Ja muidugi ma püüdsin, kuidas tal õnnestus, seda muidugi otsustas publik ja kriitikud. Nii et ma ei julge midagi ütelda, aga mis Sukisse puutu siis seda ma kartsin ka väga. Üldiselt ma olen pisut jänes olnud selles suhtes, et ma kõiki osi, mis mulle pakuti, mulle anti, alati mõtlesin, kas ma tulen sellega toime ja publik kannu otsustaja, kas ma suudan seda osa nii nii mängida ja laulda, et nendele läheb südamesse. Mul on viimastel aastatel oli. Ja aukoos laulda väliskülalistega nimelbatherlaisust. Mina tegin siis usukid, teeniannad, vaat siis mul oli väga huvitavatest riikidest sotsassaanid. Kõige rohkem. Mind paelus jaapanlanna Takidzava. See oli haruldane. See oli haruldane laulja, haruldane näitleja. Peale selle veel kõik tema kostüümid, mis tal olid, olid tal täitsa pesuehtsad. Ta nägi nii kaunis välja. Sealjuures Stahli habras ja tal oli niivõrd tema väiksuse kohta talle nii suurepärane hääli ja tugev hääl. Ta ise oli sealtmaalt pärit ja kik see, kuidas ta seda osa kujundas. See oli suurepärane. Tuudur vetiku romanss sügislinnule. Mul on õnneks olnud väga huvitavaid osi, nagu minu ETV leidis, mis siis, ja see oli mul tõesti k taga meist mööda osa. Kuna see läks 160 korda, kui päris aus olla, iga õhtu enne etendust ma mõtlesin ka, et kas ma olen väsinud või ei ole, sellest osast tuli välja, et nihkuma juba laua taha istusin ja hakkasin mingi tegema, siis juba läbi mikrofoni, kuulsin, esimene vaatus oli mul vaba juba kuulsin neid hääli seal ja kõike muusikat ja see kuidagi mind tingimustes ja ma olin jälle nagu öeldakse, rakmetes lõpmata tore. Ja armas partner oli Linda Rummo minu veetleva kleidis, kellelt mina õppisin isegi väga palju tol ajal. Sest ta oli nii emotsionaalne ja nii siiras. Nii armastusväärne, ühesõnaga, me olime ühes garderoobis, kui ta alati tulid, oi tere, minu nimekaim masin, teedee kallis Linda. Ja nime hakkasime siis ja kui ta siis läks lavale, siis ta vaatas garderoobi ukse peal ja ütles. Ma nüüd karjun kõvasti. Tegi niimoodi ja nüüd ma lähen mõtlesin tuulda kais vastu. Ja siis tal oli nii hea tuju pärast, kui ta tuli oma stseenide Käära tuli garderoob ütles, et oi teate, niin ta küll, mul on hea tunne praegu. Nii et temaga oli suurepärane tööd teha. Katkenud Low muusikalist minevikku. Peagi oli painudki mõtteraas igas uudiseid, ainult sõna, mida mina oleksin toppinud. Plaan on korda läinud, on läinud, läinud, ellitalistan läinud, nagu ta on. Petnud mind, mu lootus, mu lootus, mu loodud lõppenud lootus sinus, taamal ta Elaida. Sa oled suurepärane. Viis minutit tagasi ta rikkusid nagu veskikivi kaelas. Nüüd sa oled kindlus ise. Paariline võitluses. Borgi ABS no see oli ka tõesti niisugune ooperiteate haisen, unustamata. Parun Georg Otsast on mul ikka jäänud meelde kui momentijate, kui pess on ära läinud ja, ja poolgi tuleb teda otsima. Ja ta saab teada, et kas vesi enam ei ole. Ja proovide ajal teete, see oli niivõrd raske. Kuidas ots vaatas sellele marjale, keda mina mängisin, vaata suhteliselt niisuguse anuva pilguga, et ma, ma ei saanud, ma pöörasin näo ära ja hakkasin nutma visanud, lihtsalt ta niivõrd lihtsalt mängis ja teate, sissemäärimine neegrinaiseks selle kah omaette, niisugune elamus ma ei olnud kunagi niisugust osa teinud. Aga see oli ka tore. Teate, kui tareseris ja jälle teistmoodi, kui kõik Mihhail enne tehti absoluutselt teistmoodi, ja siis mis ma tahan veel ütelda, et kes väga hästi juhatusse Dali, Eri Klas ja Neeme Järvi oma omamoodi omapäraselt juhatas seda, aga eriklass oli hoopis teise niisuguse temperamendiga. Ta ise laulis proovide ajal Sporting Life nii ehtsalt, et paremini või ükski laulda, kui tema laulis haruldane ja me siis tehti talle ettepanek, et ta viskunud ning lasi ise mängida laval. Aga kujutage ette, kui huvitav oleks olnud, oleks olnud muidugi väga tore, aga kas sel juhul kuuria poleks terrigeerinud? Siis oleks Järvi dirigeeritud. Jah, ja see oli suurepärane ooper. Ilus muusik. Nii südamesse läheb muusikaga, kuuled? Omapärane teate, niisugune eksootiline ja. Hästi tore. Ma tahtsin teile rääkida veel seda, et te ütlesite, et ei ole aega. Pensionäridel ei ole aega, tõesti ei ole aega. Nii kummaline, kui see ei ole, meil on pensionäride klubi, veteranide klubi on teatriühingus, meil on seal nii toredaid inimesi koos. Igal kolmapäeval me käime seal, istume kella 11-st kella kaheni, joome kohvi ja mee vestleme, seal on niisugune, nagu mesilasepere on seal. Tänu teatriühingule ma ei taha mitte praegu siin nagu öeldakse, pugeda, aga. Aga ma ütlen, et et teatriühing on tõesti meest kenasti hoolitsenud ja tänu temale meil on puhkekodud olemas, meil on klubi olemas, me saame minna reisima, kui me tahame. Paljud on küsinud, et kas sul juba igav? Ma ei saa ütelda tuuligavamat. Sellepärast et ma koduski teenise. Mulle meeldib suvel metsas käia, seenele. Armastan seentega väga palju tegeleda. Armastan väga külalisi vastu võtta. Mulle meeldib käsitööd teha, teil on nurgas ahju kõrvalvak kasse, vokk töötab ka vahel. Ja see on minu ema avok. Ja see on käsitsi tehtud, syyuzarel minu Maali, hiidlane, temaaleteist isi pulmakingiks, Kraasid on olemas sealsamas ka. Ja ma olen Kraasinud natukene villa proovinud, kas ma oskan. Ja ma olen korrutanud lõnga kedrati päris kedranud olen ka, aga see mul nagu ei õnnestu hästi. Kas ei ole käe siis? No ja käsitöö ja mis veel on mul, mis mul kui me saame kokku oma kolleegidega, vahest näitasime meta Kodanipork ja Leida Soom, vaest tuleb minu juurde ja ja Madli poola ja isakuva ja siis me istume ja ajame juttu ja siis mängime kaartega. Mängib Jokerit, mina Jokerit ei oskanud absoluutselt. Siis õpetati mind ilusti mängima ja ja, ja siis ei tulnud pärast enam näputööst midagi välja ja mängisime kaarte. Ja teate, see oli nii tore ja ma vaatasin oma kolleege. Meite kodanikkond, ta oli nii hasardis tali vaja tagasihoidlik, aga näha oli, kuidas ta põsed läksid roosaks. Kuid kui ta ei võitmat. Kõik naersime südamest, saime naerda, kellel läks halvasti, kes siis tunti kaasa, kellel läks hästi, siis hakkasin uurima seda. Kas teil õnn on vahelduv või on keegi, kes ikka tavaliselt võidab? Mina alati kaotasin millegipärast ma ei tea, olenes, kuidas kaardid käisid. Aga siis Isakova, temal oli alati, tema võitis küll tal olid ta lihtsalt kaart, käis imeilusti, teate, mina armastan lõbusaid ja elurõõmsaid inimesel ma ei armasta mossitajaid. Siis ma armastan muidugi muusikat, aga nii palju, kui ma suudan, ma olen püüdnud käia kontserditel ja kuulan raadiost ja televiisorist, aga loodust. Ma armastan merd maailmas talvega. Kuigi mul ei lubata väga palju vees käia. Aga ikkagi käin salaja ikka käin natukene. Eis, ei, tohtrite tohtrid ei kuule ja. Nii, ja siis suvi läheb siis niimoodi, et teatriühingus on meil võimalus puhkekodudesse minna ja tavaliselt on meil augustikuu, on meie pensionäride kuu ja siis me läheme sinna ja siis mängimisel jälle kaat. Siis, kui on seened sisse tehtud ja kui vihma sajab, siis meil ei ole muud midagi. Kes teeb käsitööd? Ja kes siis mängib? Nii täna väga lõbus ja tore olla. Tore seltskond, oli teie vanematel kerge või raske teiega kude, pisike olite? Mina olin niisugune vallatu, hirmus vallatu ja elav, pudelis ka paigal. Nüüd ma vahest tunnen ka, et kui ma olen nii omasugustega ja noorematega koos, siis mul tekib jälle kätte, niisugune särts tuleb sisse, nagu siis ma pean ennast tagasitõmbamisest enam ei rabassilik. Aastad on juba niisugused, et ei tohi enam nii nii videndivistada ega naerda. Aga tegelikult teate naerma pead. Nagu üks tark inimene oli ütelnud, et kolm korda päevas peab südamest naerma siis on tervis korras, aga kas te naerate kolm korda või rohkem? Ma arvan, et rohkem, no väga hoolas. Siis rohkesti rõõmsat naeru edaspidiseks.