Tänase saatetunni veedame siis lärnetist Hannes Altrov ega ega meie Eestimaal ei ole need rahvusvahelise konkursi laureaaditiitleid, nii tihti ei tulnudki. Kuna sellest on väga palju räägitud ja kirjutatud omal ajal, siis me nii kaugele tagasi ei pöörduks. Alustaks juttu hoopis sellest, millega Hannes Altrov praegu tegeleb. Ma väga vabandan, et ma nüüd nüüd püüan pareerida, kütt jah, mind natukene häirib see, et mind märgatakse. Mulle tundub, et see on liigne. Igal inimesel on oma eriala ja mida ta püüab teha hästi. Ja võib-olla tõesti nende inimeste töö paistab pisut rohkem välja, kes need laval oma kutseelu elavad, see on lihtsalt iga inimese kutsumus jäädvustada midagi muuta, midagi paremaks, teha midagi oma lähikondlastele, oma sõpradele, oma tuttavatele võimaluse piires kogu üldsusele midagi head, midagi meeldivat. Ja kuidas siis praktiliselt see teostub, see ei ole üldsegi oluline. Antud juhul muidugi ka on see meeldiv väljendusvahend, mis leiab kergemini kuulaja kergemini nautija. Aga need on minu korporeerida, Hannes Altrov, ütlesin, et ei ole üldse mitte hea olla märgatud, tähele pandud ühesõnaga erilise tähelepanu objektiks. Aga minu meelest ei ole ka üleüldse mitte hea, kui minna oma suure Pole ka ette valmistatud kontserdikavaga ainult 100 inimesete kord, parimal juhul kaks aastas. See just on nimelt see, mitte tähelepanemine või mittemärkamine. Jah, loomulikult. Oleks tore kui oleks võimalus Leida tihedamini kontakti publikuga ja isegi jah, suurema arvu publikuga. See on muidugi õige. Kuid isiklikult mulle kah pioneerimulle ei meeldi, suur saal suurearvulise publikuga. Mulle meeldib kammersaal, mulle meeldib otsene silmside rahvaga, mulle meeldib neid näha enda ümber lähedal. Ja nendega olla tõesti vahetus kontaktis. Seetõttu unistan kontsertidest pisikestes hubastes, kontserdisaalides väikesearvulise ja tuttava publikuga kusagil ülikooli lubide või siis asutuste kunstiarmastajate ringis, kes omavahel on tuttavad ja kes on ka siiski pisut harjunud muusikat, kuulame see suuruse sensatsiooni otsiv saalitäis, see ei ahvatle. Sina oled siis sedalaadi interpreet, kes mängib meelsasti väikeses ruumis 100-le inimesele aga see eeldab ka teatavat muusikavalikut, sest iga muusika ei mahu ära väikesesse saali. Ja muidugi ei saa siin jääda mingi jäiga positsiooni juurde, tuleb osata leida see kuldne kesktee, tuleb teha seda ja teist ja muidugi oleks kahju piirduda ainult ühega, kui mängida orkestri ka suuremaid teoseid. Loomulikult siin jah, ei saa salonglikkusega heas mõttes peeretada, kuid siiski igal juhul on meelde jäänud ja meeldinud hubasemad, väiksemad saalid oma tihtipeale ka parema akustikaga ja publikuläheduse tunnetamisega. Klarnet mu meelest, no muidugi ei taha öelda, et ma väga hästi tunneksin, klarnetirepertuaari, aga ongi selline instrument, millele rohkem on just sellist kammerliku laada repertuaari kirjutatud. Suuri kontserte on siiski üsna vähe. Klarnetimuusika algab kusagil Mozarti aegadest ja kahjuks mitte varem, kuid Mozart kui me räägime kontsertidest, Sis, Mozart. Ta oli meeleldi pühendunud kontserdite loomisele ja nii kaklarentile ta kirjutas kontserdi ja alates Mozartist võime siis kohata nii siin kui seal Euroopa kultuurikeskuses mõnda komponenti, kes leidis huvitava olevat kuulata instrumendi kõla ja tihtipeale need teosed olid inspireeritud kohalike solistide esinemisest Mozart, tutus Anton kaadleriga. Tänu kellele ta kirjutas oma kontserdi samuti kvintetti. Ja veel rida kammerteoseid, siis suuremaid klarneti autoreid on muidugi Carl Maria von Weber. Terve raja teoseid pühendanud terminile ja Johannes Brahms on leidnud olevat klarneti väga väljendusrikka. Ja mulle on jäänud selline mulje, et eriti armastatud instrument on klarnet Impressonistide puhul. Jah, Lotte pissi, kui ta Pariisi konservatooriumi eksameid kuulas aastatel 1000 909910 tutvus klarnetimuusika klarneti ka ja see inspireeris teda kirjutama paari teost, millest eriti hästi õnnestus tal rapsoodia, mida ta ise ka on lugenud, üheks paremaks lühivormis teoseks. See kanti, et esmakordselt 1911. aastal Ravel kahjuks ei ole klarnetit just domineeriva solistina kasutanud jah. Tema kammerteoses introduktsiooni, allegro, solistide grupis, harf, flööt, klarnet, nii et siiski intressionisti on näinud klarnetit ka kuigi romantikut seda valdavalt siiski eelistasid. Klassikud helistasid flööti puhkpillidest, ma räägin Kas sul endalgi on lindistatud siia meie fonoteeki üsna palju kaasaegseid heliloojaid ma ei mõtlegi kõikeni kaugelt maalt heliloojaid, kas Ester Mäe dialoogid on üks tore asi, kust klarnetit ka kenasti kasutanud? Mis puutub sellesse teosesse, siis ma meenutan seda siira austuse ja lugupidamisega. Selle teose ettekandmine valmistas väga suurt naudingut ja andis võimaluse selle teose kaudu midagi pakkuda, pakkuda meeleolude kasvu, arenevaid ja muutuvaid emotsioone. Ester Mägi teosed on mulle väga südamelähedased ja olen siiralt rõõmus, et meil on selline silmapaistev helilooja. Üks dialoogi partnereid on flatist ja nõun sellessamas teoses. Te mängite koos ka mitte eriti ammu asutatud puhklykvintetis mille algatajad teksti vist just kahekesi olitegi. Ja kui need kuulatasintsiste suhtute paljudesse asjadesse, Jaaniga väga ühtmoodi. Kas ansamblis on see väga oluline, et inimesed oleksid ühe suhtumisega muusikasse ja kuulajasse? Jah, mis puutub ansambli mängusse musitseerimisse Jaan Õunaklientidele. Siis siis see on väga meeldiv, väga meeldiv võimalus. Üleüldse, muusikud, oleme kogu aeg. Loomingu piinades ja millegipärast tahaks kangesti leida kusagil võimalusi esineda ja leida uusi väikseid ansambleid ja seetõttu on tõesti Jaan õuna aga väga meeldiv koos musitseerida kuna tema põleb vaimustusest, teha muusikat. Ja ja me oleme seda ka juba koos teinud ja loodame, et Meil õnnestub seda veel koos teha. Ansambli muusika on muidugi hoopiski komplitseeritum kui sooloesinemine. Ja kui nüüd nii võrrelda Polo ansambli orkestris Mositseerimist siis ühes suunas toimub siin interpreedi muutus. Ma ütleksin, et solistina esinemine on kõige meeldivam, siiski sa tunned ennast vabana. Ansamblis olles ahistatud orkestrist salsa kammitsetud, mängida soolokontserti. See on rõõm nauding esineda orkestriga orkestrandina orkestri koosseisus. See on TÖÖ vahel nauding, kui on tore dirigent kui on piisavalt proove. Tavaliselt on see siiski töö räsita. Sooloesinemine on lihtsalt füüsiline ja emotsionaalne nauding, see on hetk, kus sa unustad, kus unustad kõik argipäeva halluse. Unustad selle, et, et kaduv nagu sünnid ümber püüad nagu luua ideaal maale püüad neid kõigepealt endas sünnitada ja, ja siis oma meeleoludega nakatada teisi, anda neile võimalust nautida ideaalset rõõmu, õnne, igavikku, unustust kõigest. Vot see, see on see sooloesinemise rõõm ja just selle nimel võidki töötada ja korrata ühte fraasi seal 100 korda 1000 korda ja esineda üks kord aastaski. Siiski hetk võib öelda, et peata, sa oled kaunis. Jah, kuid need on harva neid hetki, need. Kahjuks tuleb neid oodata väga. Pikksilm. Aga kasvõi selle kvintetti mängu puhul ikkagi ainult viis inimest ja muidugi aeg-ajalt peab ennast muusika huvides tahaplaanile hoidma ja solistiks kammitseb. Aga kas see ei ole ka omalaadne nauding, kui sa tunned, et vaat nüüd just kõik need viis inimest tunnevad ühtmoodi, hingavad ühte maade ja tekib selline harmoonia, see võiks olla ka päris kummaline tunne. Ja, ja kahtlemata selline ansambli musitseerimine, see loob tõesti meeldivaid hetki kuid siiski ma ütleksin, et meie ansambel on veel noor ja me ei ole veel päris kokku sulanud ja ja ühtsele musitseerimisele peab lisanduma aga täielik ühtne muusika, tunnetamine, ühtsed lähteprintsiibid, ühtne emotsionaalne laeng. Nat, siinse põrkubki kaks maailma kokku, üks on see interpretatsiooni külge ja, ja niisugune tehniline teostus ja korrektsus ja teine on emotsionaalne tagapõhi ja seda emotsionaalset tagapõhja ansambli juures peab just taga ajama. Sest et esimese külje suhtes ei ole muidugi kahtlusi meie ansambel väga võimekas teises suhtes on vaja veel luua ansamblit. Sisemiselt on vaja mõelda ühtemoodi, see on väga õige. Et teha siirast sügavat muusikat, on vaja tõesti olla nagu, nagu üks. Just nimelt emotsionaalses mõttes. Saaksime sellest korrektsusest ja Akadeemilisusest lahti. Ja et me suudaksime midagi emotsionaalset, siirast spontaanset, teinekord midagi kordumatut pakkuda. Ja alati värsket, selleks on vaja omada head kollektiivi ja head kontakti. Ja nagu on näha, selleks on vaja ikka kas pool eluaega või peaaegu, et terve koos mängida. Vaja lihtsalt kätte võtta ja teha ühe poole aastaga, aga me ei ole veel seal, oli vist veel jõudnud. Mida kvintett praegu teeb? Sügisel on plaanis Matti Palmiga koos musitseerida raekojas ja muidugi on meil käsil terve rida teoseid, mida me siis püüame filharmoonia vahendusel publiku ette tuua. Sama kontsert seda püütud ette kanda juba aprillikuust saadik. Kava on valmis saanud, aga kõikvõimalikel põhjustel on ta ikka ja ikka edasi lükkunud. Seda juhtub ju tihti paraku meie muusikutega ja eks see segab ka tööd. Õnneks on olnute tegevust ja on olnud võimalust ennast rakendada ja selle tõttu, nagu see ei ole otseselt seganud. Kuid kui põhimõtteliselt lähtuda, siis muidugi niisugused asjad ei ole meeldivad. Ja rääkimata sellest, et me saame harva kontserte. Kui neid veel väga palju muuta, siis on raske. Laske korralikult planeerida oma tööd, kuid jah, kvintetti ka me siiski püüame järgmine hooaeg lihtsalt rohkem rakendada. Saate algul, meil oli vaidlusalune küsimus, märkamine või tähelepanemine. Egas alati paha ei ole, näiteks ma leian, see ei ole sugugi halb, et Lepo Sumera nuud kvintetti märganud ja talle teose kirjutanud geni mõni teinegi veel. Jah, on meeldiv nentida, et et noored heliloojad on, on terve rea teoseid meilegi. Siis need kvintetti töö, aga kuna sa väidad end olevat ikka hingelt rohkem solist, et see on sinu jaoks kõige õigem paljud peavad ennast just ansambli muusikuteks siis tuleks tagasi selle solisti töö juurde. Suur töö, olelise on sooloplaadi sissemängimine, kauge selle plaadiga nüüd oled. Ja kuidas sa valisid sinna muusikat, mida me seal kuuleme? Plaat töö on muidugi väga vastutusrikas ettevõte. Ja selle õnnestumine ei ole veel mitte päris garanteeritud. Kuid esialgu oleme jah, me juba lindistanud Mozarti klarnetikontserti ja pissi rapsoodia. Need kaks teost on mul olnud alati südamelähedased. Ja Peab ütlema, et mulle Mozarti tundub väga poeetiline, väga impulsiivne ja värske, ma kuidagimoodi ei saanud temast mööda minna. Mida rohkemat mängisin, seda rohkem ma leidsin sealt. Toredaid üllatusi ja isegi praegu plaadistades tundus, et seda teost ei tohi mitte liiga varakult plaadistada, küpseb aastatega ja kusagil ei näi olevat piiri. Teda võib alati värskelt lahti mõtestada. Mis puutub nüüd debississe? TPS-i nähtavasti on teos, milles suhtes ma ei ole eksinud ta lihtsalt. Kas me saame teda mängida ka järgmisel hooajal, maestro Neeme Järvi lubas teda juhatada jaanuarikuus sümfooniaorkestri kontserdil. Ka aastatega muutub. See, mida partituurist välja loetakse, kui me kuuleksime need kõrvuti selle Mozartit, kontserdivõtet, mis meil on olemas paar aastat vana ja kuulaksime siis plaadi Mozartit, need on vist üsna erinevad teosed, siis. Ja mine tea, iga kunstnik oma natuuri siiski säilitab ka aastatega. Ja nii palju on seal ühist. Kuid siiski, kuid siiski. Aastatega tuleb juurde nagu see kaugelevaatav perspektiivitunne ja tekib nagu vabadus vabadus detailides. Seda tuleb just taotleda. Iga helilooja ja iga stiili juures nähtavasti värske teoseid siiski on väga raske veenvalt esitada. Mida enam küpsem teos, seda lihtsamaks. Mõjuvamaks emotsionaalse makstud, ta läheb siiski muidugi, mis puudutab nüüd otse moodsatesse siis ma märkan, et ma lähen pisut romantilise maks. Võib-olla mõnes suhtes ei meeldi võib-olla teatud Laasale publikust, kuid mulle tundub, et me lihtsalt vahel ka liiga kardame. Vana klassikalist muusikat kardame teda värvida emotsionaalsemates värvides. Nagu arvame, et inimesed sellel ajal olid ka südamelt külmad. Mulle tundub, et nad olid niisama tulised ja võib-olla isegi enam kui, kui meie ja et nad lihtsalt olid surutud etiketti. Tavade reeglitesse ja sisemiselt põlesid nad väga eredalt. Ja kui me nüüd seda klassikalist muusikat pisut emotsionaalsemat ka teeme, siis me last ei kaldu tõest kõrvale. Ja minu meelest kunstniku põhikohus vist isegi on teha alati midagi omamoodi teistmoodi. Just klassika puhul on meil väga kindlalt väljakujunenud kontseptsiooni, kuidas üht või teist teost ette kantakse ja see vist ongi see halvas mõttes. Akadeemilisuse kadumine, millest oli enne juttu kvintetti puhul kui hakatakse lugema oma pilguga partituuri. Ja selles suhtes on meil väga tore eeskuju maestro Neeme Järvi poolt. On väga läbitungiv pilk kes leiab eksimatult just nimelt selle emotsionaalse laengu. Ja tänu sellele on tema esinemised alati väga nauditavad. Ja kas tema poolt juhatatud klassikalise muusika kohta ei või öelda, et see on pisut romantilise kallakuga? Mulle tundub küll jah. Ja tänu sellele on ta alati meile meeldinud. Oluline on ikka see, et inimene peab seda väga veenvalt tegema, ükskõik kuidas siis, aga, aga see peab tema jaoks olema õige ja ta peab suutma selles veenda. Ja siis kaovad kõik kaanoni iseenesest. See on tõesti nii.