Järgnevalt kuuleme mudila mari uueaastatervitust oma kallile õepojale Black Joele. Mina, vaene vanainimene, olin kaotanud juba kõik lootused, et leida elus on oma sõjapäevil kreeply surnud Källi õe Leenu poega Johannes musta. Küll ma otsisin Genfi linna, Punase Risti ja ka kodumaal ehe kaudu, kuid ei kippu ega kõppu. Aga neid jõulukuu keskpaigal kirjutas Eesti peretütar Maie Torontost, et Johannes Must on elus elus ja TRW ning elab ka Toronto linnas. Aga selle õepoja nimi ei olegi enam Johannes Must, vaid vaid ta on siuke imelik ja keeruline, et ei oskagi kohe välja lugeda. Black Joe, aga pojapoja kats ütles, et seda nime loetakse hoopis teisiti, kui kirjutatud on. Et. Ja ta pidada nüüd kirjatööd tegema välja maatseid tungides. Ma lugesin noid Johannese Black Joe kirjatükke, mida teiste peretütarkirjaga koju saatis. Küll oli mul hea meel. Johannes jooskul kallileenu soos kukkunud. Külarahvas kutsus minu kadunud õde ikka plära, Räraleenuks jääb Johannes, oled praegu kodukülas elanud? Küllap oleks ta oma ja suuvärgi tõttu oma ema hüüdnime pärinud. Seda on kohe näha neist kirjatükkidest, mis Johannes kirjutab. Sest kogu meie suguseltsi on jumal õnnistanud prohvet juttu anniga ja mina arvan, et see on väga hea. Egas su keelma asjata keel inimesele suhu pole pistnud. Joon siis rääkimine üks jumala meelepärane asi. Nii palju siis sissejuhatuseks. Aga nüüd ma tahaks väetiobaudo veidi mõtteid vahetate oma kalli pojaga sest mul vanainimesel läheb rääkimine hulga kiiremini kui kirjutamine. No tere siis ka, kallis Johan. Vaat mina lugesin need Montreali linnas elav kirjamees Edgar saks, kes nüüd on romaani kirjutamise hoopis maha jätnud ja eestlaste p ka ning kuulsusrikas sugupuud uurima hakanud. Meie suguseltsi k igivana ja minu teadmise järgi esiisade juured ulatuvad väga kaugele, et teadusemeheks hakanud Edgar saksa härra näitab oma raamatus, et eestlased olidki juba noaaeg Euroopa pärisperemeesteks. Vaat see on juba minu arvates täitsa õige. Kui ma Edgar saksa raamatuline pojapoegade abiga läbi tudeerinud Saimule kobee nagu välgust selgeks. Üks säärane juhtumine meie kapsamaa peal tunamullu suvel. Joodik traktorist Karla sõitis oma raudsetukaga purjuspäi üle minu kapsamaa ja kui ma kohale jõudsin, nägin puruks tambitud kapsapeade hulgas üht ilusat võõrma mooduga kannu, mis maa seest tuli välja tulnud. Tulekannu kohta ei mõistma siis midagi ütelda, seisab ta mul praegugi puhvetikapis. Aga kannu sees oligi Ri, millest ma tookord mitte mõhkugi aru ei saanud. Aga mida ma nüüd hästi mõistan. Kiri kõlab nõnnamoodi, ma võtsin ta siia raadiosse kaasa. Kulla noormees, olge lahke ja lugege ette, mu vanainimese silmad ei näe kuigi hästi. Kallis suguvend. Mul on eriline rõõm ja hea meel tervitada sind kaugest minevikust sest sa oled õigustanud oma esiisade maseid lootusi. Sinu suurepärane teos hästi näitab nagu iseenesest, et eestlased olid maailma kultuuri ja tsivilisatsiooni algja ürgsammasteks. Sinu raamat ja paljud artiklid tõestavad kõikidele lollpeadele veenvalt, et eestlased olid esimesed, kes puu otsast alla tulid ning alles hiljem nakatas nende innustav eeskuju ka teisi. Kui poleks olnud eestlasi, oleks inimkond veel tänase päevani oksalt oksale hüpanud ning jõudetundidel karvakasukas nokitsenud. Sa kirjutad, et iidne soome-ugri sõna Viru esineb juba tole maiuse kaartidel Saksamaa kohal jääd praegune prantsuse linn. Segateet värava kandis see sari ajal nime Viromandooruma. Sa järeldad, et seal elasid eestlased ja et Ameerika avastasid ka eestlased. Ja sul on õigus ja isegi rohkem. Ka mina ja mina olen puhastverd virulane Otepää kandist. See vist üllatab sind, aga tõestab sinu teooria õigsust. Meid, eestlasi on siin palju, näiteks krässus. Pärit on ta Kohiljast kasiit, säru on oma poiss. Vanaema rääkis mulle, et koguni Hani Paul ja Salme Bambo on Puiatu rikaste talu meremeeste suust. Sa oled õigel teel, mu kallis suguvend. Lase aga sama rada mööda edasi uute teaduslike võitude poole. Tervitades ja head käekäiku soovides Eessaare Julius. Vaat nõnnamoodi kõlas kiri, jah. Mida ma kõik need aastat hoidsin lauluraamatu vahel. Kui ma ka nüüd, kuidas ta nimi nüüd oligi, Edgar saksa, seda Aaesztee olin endale selgeks teinud, ei jäänud ma mitte enne rahule, kui küsisin veel vana aasta viimasel päeval pojapoja käest suurest tegema klaasi, võtsin puhveti kapist võõrama mooduga kannu, kus ette loetud kirja leidsin ja hakkasin uurima. Pikkade sajandite taha Gaius Julius eessaare ehk Gaius Julius, see Saarilt. Oi, saieezucemm isugi Me sina aktsiaajalooraamaturiiuli peal ja mul sai kohe selgeks, et krässus oli krässus ja siid säruliseetser oio Hani. Paul oli Hanibalia, Salme Bamboli Salambu. Kallis Musta Johannes ehk Black Joe. Mine kallike, ruut, too härra saksa juure, ütle talle suurt rõõmusõnumid. See sari kirja ja tolle väljema moodogo kannu, saadan kohe hommepäev postiga teele härra saksa nimele Montreali linna. Selle üle olen ma nii hirmus rõõmsas tujus SEE plärades kogu selts nii auväärse pika eaga on. On ju meiegi suguselts minu õndsa ema kaudu sugulane Kohilas panid krässusega. Nüüd aga sõidan kodu aasta verivorsti sööma ja vanamees paneb selle suure rõõmusõnumi puhul pudeli kibedad ka kohe laua peale. No tohutu aastad küll me uuel aastal veel kokku saame, kord kuus kavatsen ikka Tallinnas käia, kui tervist on ja ka raadiomajasse sisse astuda. Veel kord head uut aastat ja kallile härra saksale jää õepoja ja Black Joele mudila mari poolt. Lõpetanud siis oma jutuajamise ühe imekauni juba Eessaare Juuliuse päevilt pärit lauluga.