Peeter Jürgenson on Eestimaal nii tavaline nimi et tõenäoliselt leiaks meie aadressbüroo kartoteegi sellenimelisi praegugi mitukümmend. Ent on üks Peeter Jürgenson, kelle nimi leidub märksõnana igast soliidsemas muusikaleksikonis entsüklopeedias, mis maailmas viimase sajandi jooksul on välja antud. Olgu artikkel pikem või lühem. Kindlasti sisalduvad seal niisugused andmed. Sündinud seitsmeteistkümnendal juulil 1836 Tallinnas surnud teisel jaanuaril 1904 Moskvas veni noodikirjastaja. Peredes, kus on vanu noote, leidub kindlasti ka Jürgensoni firma väljaandeid ning mitte üksnes omaaegse vene impeeriumi aladel ja Euroopa riikides vaid ka USA-s, Türgis, Mehhiko koos Argentiinas, Austraalias äripartnerite rahvusvaheline ring oli lai, sest sajandivahetuseks olid Jürgensoni firma väljaanded saanud aurahasid Viini, Pariisi, Milano ja Chicago maailmanäitustel kõnelemata kodumaistest preemiatest. Firma rajaja ja juht Peeter Jürgenson oli paljude vene ja välismaa ordenit kavaler ja aunimetuste kandja. See kõik annab tunnistust esimese gildi kaupmehe edukast äritegevusest. Ent Peeter Jürgenson polnud üksnes ärimees. Ta oli ka väga laia silmaringiga ja edumeelne kultuuritegelane, kelle suhted muusikutega rajanesid lisaks ärilistele alustele samavõrd ühistele huvidele, teineteise mõistmisele ja sõprusele. Eriti kehtib see sidemete kohta Pjotr Tšaikovski. Ka Nende aastakümneid kestnud kirjavahetus moodustab kaks mahukat köidet mis kujutavad endast usaldusväärset materjali. Suure helilooja loominguloo ning Moskva ja kogu Venemaa tolleaegse muusikaelu kohta. Teatri Tšaikovski majamuuseumis kliinis on kõrvuti kolm portreed. Tema lähedased sõbrad, Nadežda fon mekk, Nikolai Rubin Stein ja Peeter Jürgenson. Mõni kuu enne oma surma kinkis Tšaikovski kirjastajale oma foto pühendusega Pjotr Ivanovitš Jürgensonile 27 aastase millestki tumestamata sõpruse mälestuseks. Ent juba selle pikaajaliseks kujunenud sõpruse algusaastail pühendas Tšaikovski Jürgensonil romansi. Pisar väreleb. Kuulame seda. Laulab Georg Ots, klaveril saadab Eugen Kelder. Peeter Jürgenson päris oma vanematelt aeti ja Jaan-Jürgen sonilt hindamatu varanduse. Talupoja praktilise meele ja töökuse, edasipüüdliku, teadmishimulise vaimu, sõbralikku iseloomu ja hiidlase huumori. Nende omaduste varal tõusis ta Tallinna sadama agulipoisist Moskva esimese gildi kaupmeheks. Ta oli niisugune jõuline natuur, nagu neid leiame iga rahva kriitilise realismi kirjanduses lihtrahva seast tõusnud esimese põlve kodanlaste hulgast. Tema isa Jaan Jürgenson oli parema tööotsa otsinguil tulnud Hiiumaalt Tallinna kus jäi ikka truuks lapsepõlvest, omasele, meresõidule ja kalapüügile. Väikelaeva Kippari teenistusest ei piisanud viiele lapsele koolihariduse andmiseks. Nii tuli neil varakult ametit õppima hakata ja selle kõrval iseseisvalt raamatutarkusi omandada. Vanem poeg Joosep läks Peterburi ja leidis müüja koha kuulsas Bernardi noodifirmas, kus ta mõne aja pärast tõusis ärijuhiks. Temast kaheksa aastat noorem Peeter õppis kodulinnas graveerimist ja sai 14 aastasena Tallinna kullasseppade tsunft tilt sellieksami sooritamise järel kutsetunnistuse. Isa varajane surm muutis pere majandusliku olukorra hoopis läbaraks. Ja kui Joosep kutsus nooremat venda enda juurde Peterburi, saatis Emada raske südame ja suurte lootustega teele. Graveerija paberit tulid suurlinnas kasuks. Kiiresti omandas 15 aastane poiss noodi Grabeerijale vajalikud nipid ja sai tööle tolleaegse Peterburi suurimasse Stellowski muusikaärisse. Tema täpsus ja kohusetruudus ühendatud leidlikkuse ja taibukusega ei jäänud tähelepanuta. Need aitasid tal ametiredelil tõusta. 23 aastasena asus Peeter Jürgenson Peterburist Moskvasse, kus Child Bachi muusikaäri pakkus talle heapalgalist kohta. Ent kahe aasta pärast läks Child pahieri pankrotti. Peeter Jürgenson, kes oli agaralt kasutanud suurlinnade avaraid võimalusi enese harimiseks oli selleks ajaks saanud oma inimeseks Moskva muusikaringkondades. Soe sõprus sidustada Nikolai Rubinsteiniga Moskva muusikakooli asutajaga, millest mõne aasta pärast kasvas välja konservatoorium. Just Rubensteini õhutusel ja julgustusel võttis Jürgenson ette riskantse sammu hinge taga vaid mõnesaja rublane kapital asutas ta omaenda noodiäri. Selle avamispäevast 23.-st augustist 1861. aastal loetakse uue etapi algust vene muusika kirjastamise ajaloos. Otsekohe algas nootide kirjastamine. Valiku tegemisel olid abiks Nikolai Rubensteini ja teised asjatundjad, kellega peagi liitus ka Pjotr Tšaikovski. Uus firma saavutas algusest peale soliidse maine. Viie aasta pärast hakati trükkima ka muusikateaduslikke raamatuid. Äri edenes ja laienes. Tema väljaannete kvaliteet suutis mõne aja pärast võistelda maailmakuulsa Laitsigi firma Braikov Hartel toodetega. Tšaikovski küsib ühes oma kirjas, kust sulle on ilmunud nii head graveerijad. Kontsert on trükitud imehästi. Alustanud ise omalajal noodi graveerijana koolitas Peeter Jürgenson oma töökajas välja tugeva Grabeerijate kaadri. Ärimaailmas valitsevad omad seadused. Ühe edu toob kaasa teiste krahhi. 10 aastaga neelas Jürgensoni firma alla terve rea väikeettevõtteid ja muutus Moskvas oma ala monopolistideks. 1871. aastal avati filiaal Peterburis, mille eesotsas seisis Peeter Jürgensoni vend Joosep vene kõnepruugis ostsip Ivanovitš. Järgnesid filiaalid Odessas ja Riias. Oma esindus Ladzigis. Niisiis võib öelda, et Jürgenson oli suurärimehest hai? Jah, ühest küljest küll tauskas panna raha raha tegema. Ta reisis palju, tutvus välismaa muusikakirjastuste ja nooditrükikodade tööga ja kõik uue ning kasulikku rakendas ta ka oma firmas. Ent kirjastamine ei olnud talle üksnes äri, paid tõeline kirg. Anda välja kõik, mis maailma muusikas väärtuslikku teha kättesaadavaks kogu vene muusika kõige vanemast, kõige värskemate, noorte heliloojate teosteni. Firma lai haare ja jõukus lubasid 1878. aastal alandada trükiste hinda poole võrra. Ja nii said noodid kättesaadavaks paljudele paljudele, kellele need enne olid liigne luksus. Tolleaegne ajakirjandus kommenteeris seda sammu kui tõelist ennenähtamatut pööret vene kirjastustegevuses. Selleks sai ärimeest sundida ainult tema rahvavalgustaja südametunnistus. Tema kirjastaja töö loomingulisest õhinas annab tunnistust kasvõi järgmine kirjagadke. Ta Nejeviacaškin tõlgivad nüüd muusikaajalugu ja mina olen selle õnnelik väljaandja. Peaks elama kaks elu, et jõuaks üksinda ka kõik selle muusika trükipanna. Lausa hirm tuleb peale. Aga see töö haarab nagu haigus peagi raske haigus? Jah, selles mõttes nagu tänapäeval räägime näiteks jalgpallihaigetest võime nimetada Peeter Jürgensoni muusika haigeks. Peeter Jürgensoni väljaandel ilmusid Venemaal esimesed täielikud mendel soni, Schumanni ja šothani, klaveriteoste kogud. Verdi ja Wagneri ooperid, kõik Beethoveni sonaadid. Tema firma andis välja enam kui 500 vene helilooja teoseid. Jürgenson oli esimene, kes hakkas kirjastama noore Pjotr Tšaikovski loomingut ja jäi tema teoste põhiliseks väljaandjaks helilooja elu lõpuni. Siis, kui Tšaikovski oli juba kuulus, tõid tema noodid kirjastajale loomulikult palju tulu. Esialgu aga oli kindlam tulu saaja helilooja. Lisaks küllalt korralikule honorar-ile oli soliidse firma välja heaks soovituseks vähetuntud nimega autorile. Alalises rahapuuduses helilooja sai küllalt tihti kirjastajate Vanssi veel sündimata teoste eest mida mõnikord tuli üsnagi kaua oodata. Jürgenson, kes loova inimese natuuri hästi mõistis, ei kiirustanud kunagi tagant, vaid ootas kannatlikult, millal talle uus teos saadetakse. Kui see saabus, läks ta kohe töösse ning noodid ilmusid väga kiiresti. Ja kirjastaja poolne honorar jõudis autorini kiiresti. Mõnelgi korral pidas Tšaikovski saadud summat liiga suureks. Praktilistes küsimustes üsnagi saamatuid Tšaikovski usaldas Jürgensoni ajada paljud oma rahaasjad oma teostel avastamisega seotud küsimused. Suurte kogemustega ja praktilise meelega Jürgenson tegi seda väga oskuslikult ning alati helilooja kasu silmas pidades. Muide, Jürgenson oli aastakümneid ka vene muusikaühingu üks direktoreid ja tema hoole all olid ühingu finantsasjad kindlasti paremini korras kui ükski päris muusik neid oleks suutnud pidada. 1879. aasta jaanuaris kirjutas Pjotr Tšaikovski Šveitsist kla räänistama venna Läänatoolile. Oh seda armast Pjotr Ivanovitš. Kujuta endale ette oma siiasaabumise päeval telegrafeerisin talle ise piinlikkust tundes ja kohmetu, et ta saadaks mulle 200 rubla temaga, otsekui oleks seda ette aimanud, küsib oma eelmisel õhtul kirjutatud kirjas. On sul ehk raha tarvis, kui vajad 1000 või paar 1000 franki, saadan need silmapilk. Niisugune vastutulelik, kus oli meeldiv aga muidugi helilooja jaoks ka siduv. Sama aasta lõpul kirjutas Tšaikovski Pariisist vennale. Viimasel ajal on kaks Berliini kirjastajad piiranud mind oma pealekäimisega, et müüksin neile oma tulevaste tööde kirjastamise õiguse. Kui meelitav see mulle ka polnud. Ent arvestades suhteid oma sõbra Jürgens soniga, pidin neile mõlemale ära ütlema. Paar aastat hiljem teatas Tšaikovski Jürgen sonile, et ajakirja novellist väljaandja Bernaar palustel kirjutada kuus kerged pala pakkudes 100 rubla tükist. Ega sõber ei solvu, kui ta pakkumise vastu võtab. Jürgenson vastas viivitamatult, et ta on otsustavalt selle vastu ja palub need palad kirjutada oma firma jaoks. Niisiis tuli väikesi lahkarvamusi etega sõprade vahel kuid nendest saadi alati üle eeskätt tänu Jürgensoni lahedele, loomusele ja huumorimeelele. Ta ei tuletanud kunagi midagi halba meelde. Tšaikovski oli tema majas alati oodatud külaline. Kuid oma rännuaastatel Moskvas peatus siis mitte hotellis, vaid Jürgenson ide külalislahkes majas. Seal oli tema jaoks omaette tuba. Ning kui suhetes Peeter Jürgensoni ka olid segamini isiklik sümpaatia ja äriasjad, siis Jürgensoni abikaasas afiaga sidus neid suuri inimlik poolehoid. Sophia Jürgensonil pühendas Tšaikovski 1884. aastal eksprompt. Kapriisi pide kuulame Tatjana Nikolajev esituses. Möödunud sajandi kuuekümnendaist aastaist algas Vene ühiskondlikus ja kultuurielus suur tõus. Kerkis esile arvukalt andekaid heliloojaid eesotsas Tšaikovski ja võimsa rühma liikmetega. Kirjastajal oli, mida välja anda. Kuid see töö ei olnud sugugi nii lihtne, sest kerkis esile hulganisti muusikaväliseid takistusi bürokraatliku masinavärgi tõttu. Neid, kellel oli uue muusikateose kohta õigus oma sõna öelda oli õige palju. Kord kutsus uus oopus esile kahtlusi kindralkuberner is kordastus vahele politsei või vaimulik tsensuur. Mõnede teoste pärast tuli kirjastajal isegi kohut käia. Üldiselt energiline rõõmsameelne Jürgenson kurdab kirjaszekovskile. Kas sa arvad, et mul ei ole tuttavad nukrusehood ja tusameel tahtmine ära minna ja kuhugi peitu pugeda? Aga ma tean, et ma ei suudaks ilma tegevuse ja asja ajamiseta elada. Sina võid elada ja töötada kasvõi kõrbes aga mina vajan enda ümber inimesi ja pealegi niisugusel hulgal, et raske sest massist läbi minna. Tõepoolest, Peeter Jürgensonil istus elukeeris, suhtlemine paljude inimestega. Ta tahtis elult palju ja ta jõudis palju. Ta säilitas igavese uudishimu kõige uue vastu igavese teadmisjanu hea mälu lubastal palju talletada. Ilma korraliku koolihariduseta, muusikalisest haridusest kõnelemata, oli ta tänu oma loomulikule, intelligentsile ja mitmekülgsete teadmistele hinnatud kaaslane kogu Moskva haritlaste ringkondades lahutamatult kuuluste kokku. Konservatooriumi õppejõududega võttis osa kõigist nendest koos viibimistest, nii ametlikest kui seltskondlik kest. Tema sõbralik huumor oli nakatav. Tema seltskonnas oli kõigil lahe olla. Targa inimesena ei hinnanud ta ennast ka üle kirjutanud Tšaikovskile kontserdil kuuldud uutest muusika vanadest lisab ta eneseirooniliselt. Küllap sa nüüd muigad ja mõtled, tohoo Jürgenson kritiseerib ja avaldab arvamusi muusika kohta. Ent ma pole nii rumal, et mitte teada, mis on kriitika. Ning mõista neid. Ei ole minu asi sekkuda muusikute juttu teemal, kuhu sobib Tertz. Kuid ma olen piisavalt kaua elanud koos muusikutega, et muusikast aru saada. Mina muidugi ei saa vaimustada mingisugusest Fizzist, mis poole miljoni muu heli seast äkki esile tungib. Kuid see ei takista mul luua endale oma isiklik arvamus. Ja olgu see või rumal. Aga ta on igal juhul siiras. Nojaa, ta, Vaati. Peeter Jürgensonil kui kirjastajal oli tugev missioonitunnetus. Ta pidas õigeks säilitada järelpõlvedele kõik olulise Vene muusikast ka juhul, kui mõne helilooja looming talle endale eriti ei meeldinud. See avaldus näiteks Bortnjanski teoste väljaandmisel ta varus Tšaikovskit need trükiks ette valmistada. Too vastas. Kui sa arvad, et ma kardan rasket tööd, siis eksid rängalt. Ma kardan rumalat tööd, mille tulemusena ma ei näe ei kunstilisi eesmärke ega turu sellele, kes niisuguse asja käsile võttis. Inimesele, kel on veel pea ja süda õigel kohal ei ole Bortnjanski 40 haleda lameduse seadmine küll kohane. Hinnates tavaliselt küll kõrgelt Tšaikovski arvamusi jäi Jürgenson kindlaks oma kavatsustes. Ta kirjutas. Ma ei või minna selleni, et mõelda lasportnjanski, parem unustatakse või jäägu tema teosed bibliograafilisteks harulduseks. Kui Venemaa on vaimulikust muusikaliteratuurist nii vaene, siis tuleb nõustuda, et ei maksa Bortnanskitki põlata. Sellega ei päästa muidugi mitte kodumaad. Aga vähemalt ühe ajalooliselt huvipakkuva muusikategelase. Ajalugu on näidanud, et siin oli kirjastaja pilk kaugeleulatuvama kui suure helilooja oma. Vaeva Aron Bortnjanski teosed oma muusikaliste väärtuste tõttu tõusnud ausse ja hakanud jälle kontserdisaalides kõlama. Kui Tšaikovski oma pildi pühenduses Jürgenson eile kirjutas, et nende pikaajalist sõprust pole miski tumestanud siis tähendas see, et kõik halb oli meelest hajunud ja unustatud. Mõned jumestushetked siiski olid eriti seoses ooperiga Mazeepa. Nagu kõigi oma teoste juures, nii töötas helilooja sellegi ooperi loomisel tohutu innuga. Piinlesin rõõmustas läbisegi. Ja kui lõpetas, õigemini kogu loominguprotsessi vältel, oli kindlas usus, et sellest saab tema parim teos. Iga uue teose puhul oli tema enesetunne väga hell ja kergesti haavatav. Sügavast solvumisest on kantud tema kiri Jürgen sonile, kes maksis talle ooperi eest 1000 rubla. Sa tead, et ma kunagi ei ole tinginud sinu määratud honoraride asjus ja pole olnud põhjustki, sest sa pole kunagi mulle liiga teinud. Pigem on mulle tundunud, et sa teed endale liiga ja maksad mulle liiga heldelt. Nüüd on juhtunud midagi sootuks vastupidist. Hind, mille sa määrasid Mazeepale, on liiga ebaõiglane ja ma ei saa jätta protestreerimata. Edasi kirjutab Tšaikovski, et tema ooper on väärt vähemalt 10000 kuid arvestades kirjastaja piiratud võimalusi, ta nii palju ei küsi. See oleks olnud ka ennekuulmatu summa ent nõuab 2400 rubla. Kohe järgmisel päeval saatis Jürgenson vastuse taon esitatud summaga täiesti nõus ning väga rõõmus, et helilooja ise oma teose ära hindas. Õrnatundeline Tšaikovski tundis end pärast seda intsidenti mõnda aega pisut ebamugavalt suhetes Jürgen soniga kuid kirjastaja ei meenutanud seda iialgi. Ta suhtus heliloojast endise tähelepanu ja delikaatsusega sealjuures alati siiralt. Seda siirust hindas helilooja väga. Ta ise viibis vähe Moskvas sealse muusikaelu uudistega hoidis teda peamiselt kursis just Jürgenson oma kirjades. Eriti huvitasid teda muidugi tema enda teoste esitused, millel ta ise ei viibinud. Ajalehtede sõnumikud olid sageli tendentslikult ja segased, eriti siis, kui ei olnud tegu suurte kordaminekutega. Vennad, kes Tšaikovski rega pidevalt kirjutasid, püüdsid niisugustel juhtudel talle mitte haiget teha ja esitasid kõike mahendatud valguses. Sellepärast pole haruldased helilooja pöördumised Jürgensoni poole niisuguste sõnadega. Ära karda teatada tõtt, kui oli ka läbikukkumine või skandaal. Ma saan kunagi nagunii teada, kuidas asi oli. Jürgenson vastas kainelt ja asjalikult, seletades, mis oli hea, mis halb. Analüüsides põhjusi, miks just nii läks. Kas oli viga vähestes proovides, interpreedi sobimatuses või teose vales tõlgenduses, vahest ka ebaõnnestunud esitus ajas või kohas. Need ausameelsed teated olid heliloojale väga kasulikud. Tšaikovski pöördus Jürgensoni poole ikka siis, kui tal midagi vaja oli ja võis kindel olla, et kõik tema soovid täidetakse. Kui Jevgeni Joneedeni lavastuse tarvis oli balletistseeni jaoks vaja tantse juurde kirjutada, leidis lavastajaid, seal võiks olla üks Ecossees. Helilooja, kirjutas Jürgen sonile. Mul pole aimugi, milline vormi rütmisel lekkosseesil on. Tead sa, kellelt ja kust võiks leida selle tantsu näite? Ei või olla, et sul ühtegi ei leiduks. Loomulikult leidus Jürgensoni rikkalikus noodikogus Ecosseese ja kohe saadeti vajalikud näited heliloojale ära. Pähklipurejat kirjutades palus Tšaikovski hankida endale lasteinstrumente, mida on kasutatud Haydni laste sümfooniast. Need sai ta kohe, see polnud mingi probleem. Välismaal oli helilooja kuulnud mõned korrad Che lesta õrna kõla. Venemaal oli see pill seni täiesti tundmatu ka selle paluste Jürgensoni lasta ja hoida saladuses, kuni tema uus ballett kord välja tuleb. Alles seal pidid need muinasjutulised helid kuulaja tõelisele muinasjutumaale viima. Ka see soov täideti täpp täpilt. Iga inimene elab omas ajas ja keskkonnas. Ja tõeline ärimees, kelle mureks ei olnud üksnes tema töö sisulised väärtused vaid ka firma majanduslik seis ning vormiline heaolu oskas leida ka siin järjest uusi nippe. 1885. aastal üllatas Peeter Jürgenson Tšaikovskit niisuguse kirjaga. Sa arvatavasti ei oota sellist ettepanekut. Kirjuta mulle Cyrillijame Foodi auks neljahäälne hümn võib ka ühehäälne olla. Tahan õigeuskliku maailmas kuulsaks saada, mõtlen ta usuvahetuse peale. Sellepärast silon endale teed ja sina tule appi. Sulle on vast niisugune juhumuusika tellimus loomu poolest vastumeelne. Aga mis tähtsust sel on? Sinu osavõtt oleks mulle armas. Vast ruttu, siis saadan sulle teksti. Kui Jürgensoni kiri on talle omases humoorikas toonis siis Tšaikovski vastus sellele temale hoopiski mitteomaselt äge. Mis hümn, mis jaoks, kellele kuradile seda vaja on? Slaavi ühingule ütlesin, ära nüütikud, sina ligi ja kes sinult Johnaal on palunud slaavlaste esimeste pühakute eest hoolt kanda. Muide, neljapäeval tulen Moskvasse, siis räägime. Loo tagamaa oli selles, et valmistati pidulikult tähistama esimese õigeusu pühaku Mefoodi tuhandendat surma-aastapäeva. Meenutagem, et sel ajajärgul mindi Eestimaalgi massiliselt vene usku lootuses, et tsaariusk on parem ja kangem ning annab ka ajalikus elus eeliseid. Küllap seda pidas silmas ka luterlasest noodikirjastaja. Ja kuigi Tšaikovskit juhumuusika ning vaimulike lugude kirjutamine oli võõras ja vastumeelne siis ilmselt ei suutnud ta Jürgensonil siiski ära öelda. Igatahes kantise hümne samal kevadel Moskva konservatooriumis korraldatud kontserdil ette ja ilmus trükis ka. Tavaliselt oli järele andlikum poolika Jürgenson, kui oli tegemist tšenkovskiga. Ta jälgis hoolikalt instrumentalistina, kellele Tšaikovski oli andnud loa oma teoseid seada teistele pillidele ei eemalduks originaalist ega lubaks liigseid vabadusi autori teksti suhtes. Üldiselt tol ajal sellist asja eriti patuks ei peetud. Kui aga autor ise tahtis oma teostes veel mingeid muudatusi teha, oli Jürgenson alati nõus. Ehkki tema firmale tähendas see lisatööd. Kui pead vajalikuks muudatusi muuda nii palju, kui tahad. Olen valmis partituuri uuesti graveerima ära sellepärast häbene. Tšaikovski ja Jürgensoni vahel valitsesid usalduslikud suhted, mis rajanesid vastastikusel lugupidamisel. Kirjastaja tunnustas jäägitult helilooja annet. Helilooja vajas kirjastaja praktilist meelt ja elulisi oskusi. Täielikust usaldusest annab tunnistust ka fakt, et oma testamenditäitja yks määrast Tšaikovski Peeter Jürgensoni ja tema poja Borissi. Heliloojal endal ei olnud perekonda, ent armastas lapsi ja nautis oma sõprade kodusoojust. Üks niisugune soe kodu oli Jürgenson ide oma. Kirjastaja tütrele Alexandra le kirjutas ta kirju ja värsse, kui too oli alles väike tüdruk, mängis temaga palju. Oma viimasel eluaastal pühendas Tšaikovski Alexandra Jürgensonil klaveripala vallatu tüdruk, mida kuulame Aleksei Nassetgeni esituses. Jürgensoni firmakauplus need linna ja tänavas sai üheks Moskva muusikaelu keskuseks. 1903. aasta alguses avas Jürgenson sealjuures lugemissaali, kus said tasuta kasutada kõiki noote ja raamatuid. Need, kel nende endale hankimiseks raha ei olnud. Aasta hiljem Peeter Jürgenson suri, kuid tema firma töötas edasi poegade Borissi ja Grigori juhtimisel. 1918. aastal ettevõte natsionaliseeriti poissi Jürgensonist sai hariduse rahvakomissariaadi muusikasektori juhataja. Hiljem töötas ta muusika kirjastuses. Jürgensoni firma head traditsioonid olid noore Nõukogude muusikakirjastuse alus. 1911. aastal, kui tähistati firma viiekümnendat tegevusaastat tehti kokkuvõtted. Selle aja jooksul oli ilmunud 29000 noodiväljaannet nende hulgas mitukümmend ooperipartituuri, 300 orkestri, partituuri üle paarisaja muusikateadusliku raamatu. Siin olid esindatud maailmaklassikud Bachist alates peaaegu kogu vene muusika, alustades Bortnjanskist ja lõpetades alles esimesi samme astuvate noortega, kellele kirjastus andis sageli ainelist toetust ja võimaldas õppida. Peeter Jürgenson neile tehti aeg-ajalt etteheiteid, et kõrvuti suurimate kunstiteoste kannab tema kirjastus välja ka teisejärgulist ja vahel lausa viletsat Ki muusikat. Loomulikult ei sisaldanud 29000 noodiväljaannet üksnes šedöövreid. Seda ei eitanud ka Peeter Jürgenson ise. Kuid ta seletas. Kui poleks olnud seda rämpsu, ei oleks olnud minu ettevõttel ka niisugust ulatust. Pahna ostetakse vahel hämmastaval hulgal. Ja mind on alati nende kompromisside juures rahustanud see mõte. Pahn unustatakse ilmtingimata. Aga hea on väga elujõuline, kui mitte öelda igavesti elav. Jürgensoni firma noodikogu sai aluseks muusikaraamatukogule. Tema omaaegse kirjastuse ruumides töötab praegugi Kirjastus muu sekka. Ja kes Moskvasse satub, võib sisse astuda omaaegse kaasmaalase firma kauplusse ning sealt nüüdki noote osta. Aadress on need linna ja 14.