Oma teist luuleõhtut millal organiseerinud korraldanud ENSV teatriühingu lavakõne sektsioon ja NSV riiklik filharmoonia aasta tagasi toimus meie esimene üritus. Mis läks seal on kolmveerandsaaliga salab looduste julgustust tänaval vaid tunduvalt rohkem kui esimesel korral. Vahepeal on toimunud vabariigi teine deklaratsiooni võistlus. Koostatud kiirt, mitmed deklaratsiooni võistlusel esinenud näitlejad ütleme vabariigi oma repertuaariga võtavad tänasest õhtust osa kõiki üle vabariigi me ühel päeval kokku ei saanud. Õhtul on kaastegevad mitme põlvkonna näitlejad, peamiselt noorem generatsioon, mõned keskgeneratsiooni näitlejad ja, ja päris meie teatrikunsti alussambaid. Kunagi on olnud sõnakunst meie rahva elus tema vaimse tuiksoonele taga, määraval kohal. Aegade jooksul mitmesuguste muude vormide esile astumisega on võib-olla ta pisut tagaplaanile astunud, ei ole mitte eriti palju neid näitlejaid, kes deklareerivad ja ei ole ka eriti palju leid kes deklamatsioonid väga seemselt armastavad kuulata. Et see saaks seismiseks tarbeks meile kõigile et see õhtu oleks mingisuguseks seismiseks innustuseks, et me luulet ei loe mitte ainult vaikselt iseendale vaid et me tahaksime seda lugeda ka nii, et teised seda kuuleksid. Et see omapärale kunst. Teatrilavalt straadilt alla laiadesse, rahva hulkadesse, et ta saaks esimeseks tarbeks koolis, isetegevusringides ja et ka koduses ringis kohvilaua juures. Me tõuseksime püsti ja lootsime teineteisele või üksteisele oma parimaid luuletusi. Et metsaks seesmiseks tarbeks see ei saa mitte vaiki olla. Johannes Semper on liigutavalt tore, esitab Mikk Mikiver. On liigutavalt tore olemas on. Et ela, et hinged võid haista maha niidetud heina või värsket leiba ja kõigi meeltega maitsta metsi, niitusid järv. Eks südant, oma aju ja närve. Et võid nagu sõstar või tomat võtab päikeselt värvi. Et pole veel maa, mu loomad, su käed ega jalad, mis ikkesse vormi valatud, ei väsi täitmast, mis nendele käsi. Kui tore on elada ajal, kus aju oma katsesarvi jumalavallatult ajab taevasse majja kesktäppide parv kus pole kaplayga vaia, mis me teadmiste apla jultunud vaimu veel kinni peaksid. Ja kui sõgedad laimu me pea peale küliksid ja otsiksid meiega tülisid meid heaks. Et me ei mõtlegi muule kui vaid eelkõige täita kärgi oma tulevikumesipuule ja ennast eeskujuks seada siis on meie uhkuseks teada, et nendegi tulevik on väljalõige. Meie joonise järgi. Milline õnn on elada ajal kui pole aknale vaja ristata, paberiribasid kui võid vaadata tähtede pestud silmi kui ei usu, pea kohal pilvi, mis tibaksid mürki su veres aja kui võid armuda meresse, kus miinile Ulvi aia. Kui võid armuda õitsvasse Aiusse, kus tumepunaselt puhken on Ergid ja tulbi. Kui võid armuda maailmalaius ja inimesse kes kõlab uhkelt. Paul Rummo poeem Jaak ja taat esitab Eesti NSV teeneline kunstitegelane Karl Ader. Saime viimaks üles vapramäest. Siin polegi nii kerge kukil kanda. Nüüd puhkame siis võtad kinni käest ja allamäge, ise toetad kanda. Maa pole vanadusest väeti veel. Ja sina nooruses teinud, eredam. Ehk suudan seni saata sind su teel kui leiad saatja, kes on taadis Ena. Pea seegi aeg. Nüüdsama olivas kui tasin nõtke tütarlast. Kui taadi, saatjaks saies Ugala ema. Tatjana veidi kipub nukrutsema. Hetk viibi Enn Fausti alamist. Ons mure kõrval vähe olnud õnne? Kui mitte muud siis radu poisipõnne jääb taadist pärast ümbervalamist. Hüva. Hüva. Aga teised teod need viimati nagu jäljed liival. Kas palju kände juurisita, peod töörahva rängal rajal mäkke viival? Appi appi. Ei sülle neid ei võeta, kulla mees. Taete heidab pisut iidse pärnavarju. Sa ise omal jalal käima Harjumaailmaavastaja mõnda, mis seal sees. No näed, kui tore lei. Mis magus saak ja metsaema kingib meile Marju. Appi appi nopi. Kallis Jaak. Küll pisaraterohked, rahutud teed olnud minu generatsiooni. Suur õnn, et mulle antud elufooni on, jäävad jäljed ajalukku, tagut. Okto oktoobris. Kosmosesõiduk mis tohutumad, tähised muretke. Käiv inimsugu võidust võiduni. Mu maise matka igaviku hetkel. Kui nii siis kääri käised kaasa lööb. Et tulev põlv ei mõlitama, pääseks tooliga seal kündja sarvel sääseks. Töö õigustab neid ainult ainult. Võiks ehk kani? Olnud närveldavat ruttu põikeid ekslemise hutu, otsingute piina, rõõmu, elurõõmu, mitu sõõmu tulevikuks pritsib pinda? Ordenit pandi rinda, ju siis ikka miskit jäisust. Elu mitmeti sild rapsis, lõisu põik tõi paljaspäisus, kasvatanud lapselapsi. Tasapisi võta napsi, vaikseks olelejaksak. Kui need kuskil viga laita, ära aita olevaka. Rahulikku elu, otsi teisi arvustamast laka ära trotsi, neid, kes kutsutud ja seatud neid, kes abriori teatud. Elad vaguralt ja rahus rahvast lahus, elu ümberringivoo, sulle tütrepoeg, vaid koogad, mitte õhku, pole kõrget vererõhku. Vaikselt, vanaisa, mängi kanadega, mine sängi, täidab kõhtu. Iseenesest kõik laabub. Kuni kallis eluõhtu saabub. Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad. Või jälle oli ees karjääriredelil kolid vedel. Mingi korrus v või iidsust saamata jäi. Ent soliitlust õppida veel pole hilja. Püüa varjata, Stub piitsust. Küpse viljapead on alandlikkus poosis välja katvas. Vilja voosis paistab rea viljakõrtest. Kõlupea. Tähtis pole oma hoolega tsitaate, varu. Kuula prominentseid jutu papagoi korda ruttu kahtlustatud patuoina kaitseks Raial lasku enesele mõtle üha ainsatena, olgu püha sinu renomee ja tasku. Püüa leida õige panus. Kuulsusjanus. Või koguni? Nina kipras ringi longi kommunismi raske rongi kodaraisse kaikaid loobi, mängis Noobi pruukimata toorest sõimupilka, peenelt rahva võimu sisi sosistades Iiva lihtsameelse Silva liivaaktiviste mana auta. Ülbelt kehitalise õlgu, eestu rahva söögilauda, nõua põrutades jalga omaette parem pala. Sapiga Se ülevala söjasalga. Kes näppis? Seinakäike mees, tahetukus Ulm tõi mitu veidrat lõusta. Kui hea äratas. Aeg on tõusta. Meil tipa-tapa veel on käike ees. Mis kaunis päev, kui tore astuda ja vaikselt metsa illust juttu vesta ja hiljem Elva jõkke kastuda, summustikasid, põsed puhtaks pesta. Me ümber linnulaule viisikaid ja oravate kelmi käbi, heitu ja siiru, viirulisi riisikaid, mis sambla sülle pugenud peitu. Ja õiest õide põrav, mesipuu ja sipelgate taltumatu kirkus. Ja üle kõige sinav taevakumm. Suur põhjamaise südasuvekirikus. Saime viimaks välja metsavaikusest. Apap Ahven, nüüd on tarvis ületada tuule. Saime viimaks maikuses, et pole kerge mäge ületada. Oi, saal, loss ja laulupidu, auto, auto, pikki ridu, saalid mööda asfaltlinti Tartu Elva Valka Riiga ära keerutanud liiga kaelawivaks, kruvid vinti siia-sinna, siia, sind kui tahaks kaasabita. Kasvad. Kuigi sul siis Aegi kasin Vapramäe all peatama asi, istu siia. Aastaid keri sajan, teine. Luule lävel seisis eine. Põlu alla pandi Puškin. Siis siin kuskil jalgsimatkal Tartu, Riia istus nooruk mustas kuues. Valulisi laule luues mõtles selle maa keeles. Ahistatud orja meeles udu kütkes inimvaimust. Jutt on sinu nimekaimust. Kuid ka edasi sai tõttele. Istu, mõtle geeniuste sünniloole inimväärse elu poole. Sellest, mis on kallim kullast kodumullast. Mõtle tööliskonna teest minevikku, rängast neerist. Selles kuidas sinu sajand Pihletumalt Toprit vajadust. Kuidas raske on ka praegu uut maailma ehitades kommunismimetsades. Et kord, et kord sinu aegu võidaks inimeste üllus. Õnneküllus. Ma ei tea, kes oled siis sa. On sul Veenusele viisa või le tootmispraktika kale kaugele Galacticale või siinsamas Tõraveres, nopib päiksetõumerest. Või on valmimas sul värsid või siin matkata veel kärsitu? Olgu töid sull väikseid, suuri ära eales oma juukritisulati. Kallimat ei olla saa kui aeg, kus kasvab homseks jõudu juues ja ma su vanemate sünnimaa rahvas uhket tulevikku luues. Mis kaunis kupli maastik laiub ees. Täisviljavälju unelema poored, uut kõrgepingeliini raiudes elektrit Narvas, Riiga peavad noored. Ka minust. Eakamatest paatides on tänapäeva nooruslikud hinged. Ja kõrgel risti-rästi traatides. Sa tunned meie ajapunn pinget, suurt pinget, kommunisti juhtmetes. Doneetud une ja mis mind vaevab veelgi. Ent saasta läinud aja Aukmetest, eks vahel leita tulevikuteelgi. Loid tüüp, eilsed hädad meile, tõid nad täna päevale, on vastukarva. Neid õnneks ilmsi juba kotad harva, pea ainult und veel nendest näha võid nugis taluksu kipuraatamist ja grillis nägu alisevat nuttu. Aeg nõuab elu, avasilmi vaatamist ja kurja, need, mis kauni jaapamist heast halvast ausat avameelset juttu. On eilse varjudel küll visa hing kuid kõikjal hea ning ilus, õitsevad ja aiva kitsamaks jääb kurjariik. Me elada on inimkonna kevad? Jah, siiski viibi veel. Kaua abi, nüüd rõõmu tahaks tunda päiksesärast et viimsel kasvu jahuaiil võiks muretseda rahva õnne pärast. Ees põllutee üks teine kupli küür jõe kaldal Habisevad haavalehed ja süleelusse kõrge rukkimüür. Nüüd võtab rängalt väsinud matkamehed kus süda on nii ärevil ja helkis. Nii nagu seda pole hullutappu. Kodu poole aeg on seada sammu sest lõunatundi juba näitab kell. Oi juuli päeva kuldset Leettimist, oi küpset lõhn, mis voogab. Oi rõõmu murret, väiksest jeekimist, kest aedi kukil, unisena koogad. Vertalt pree laste ristiretk Poolas 1939. aastal esitab. Aastal 39 Poolas vihane lahing käis jätisse, külade linnad, suitsevaid, varemeid täis. Õed, vendadest ilma jäid sõjas, naistel mehed seal otsa sai. Lapse tule ja rusude keskel ei leidnud vanemail. Poolast midagi enam ei, ei kirju, ei lehte, ei muud. Aga ida pool kummalist lugu kõneleb rahvas. Lund linnale langes reedel puid, painutas lumekaal, kui jutt käis, et laste ristiretk on alanud poolama. Seal hulkusid näljased lapsed salgas mööda tee ja põlenud külades juurde tuli teisi näljased. Need vaevasid sõda ja lahingud, tule möllude kanonaad tahtsid pääseda selle käest ja leida rahuma. Oma väikene juht, meil oli neid minema seadis. Aga tal oli laskemure peale teada ei olnud tee neljast, sest seal 10 aastane piis kõiges emalik oli, ta laad andis teisele, kõik, mida võis, polnud andada. Rahva. Seal marssis ühes ka päike, juut sametist lapsekraega tema kodus kõige valgemat saia sõi aga tubliks kaua aega kõhn hallis kuues poiss seal käis väljaspool teiste rodu. Ta kandis enesel hirmsat süüd natsi saatkond oli ta kodu. Oli seal, nende seas ka üks muusikamees, see leidis trummi põlenud poest ja tohtis seda kanda. Lüüa ta seda ei tohtinud, see võis nad ära. Ja oli seal koer kinni püütud, et süüa teda ja sööjana kaasa võetud. Sest keegi ei raatsinud seda. Ja oli neil seal koos ja kuri, väike koolmeistriga. Ja üks koolipoiss puruks lastud. Tanki peale õppis kirjutama ärv. A. Neil toimus ka kontsert. Üks trummi lüüa sai loa, sest keegi ei kuulnud seda mühaval talvisel elal. Ja oli neil üks armast poiss, 15 tüdruk 13. Kuskil suletud õuel tüdruk kammis poiside ei saanud kesta, armastus külm hinge võtystal. Kuidas peaksid puukesed õitsema nii rõhuga lume? Neil olid ka matused. Sametkraega poisina maitsed kaks sakslast ja kaks poolakat, ta külmunud mullaga kats katoliiklane, nats ja protestan, panid muldada. Nii, nagu komme on. Lõpuks rääkis üks väikene kommunist selles, et elava L homme on. Nii, oli neil usku ja lootust, aga puudus liha ja leib. Ärge Laidki, kui mõni neist varastas sealt, kus sooja ei lastud, näid järge laitega, kehva meest, kes need lauda ei kutsunud teelt poolesaja jaoks tarvis on jahu mitte ohvrimeelt kui leitakse kaks või isegi kolm ei majade suletuks. Aga kui neid nõnda palju on? Ühest rusudeks lastud talust jahu, nad leidsid siis 11 aastane laps põll ees, küpsetas tundiviis, tainas oli neil hästi sõtkutud, tulepuuks peidad viimse kui teiba. Aga lei ei kerkinud oment. Nad ei osanud teha lei. Nad liikusid peamiselt lõunasse, lõuna on seal, kus kell 12 seisab päike. Ja tähist neil polnud teist. Võsast haavatud sõduri, leidsid, kelle otsesel leiaks teda seitse päevanad, poja, ütlesite ta teed neile juhatajaks. See ütles palavik silmades, siis te siht on veel korra. Aga seitsmendal päeval surida temagi maetud sai seal leida, see küll teeviitasid ihangeskmeid kaevama pidi. Aga T4 näidanud ometi vaid olid pööratud köik valepidi. See polnud halvaks naljaks, vaid sõda oli nõnda nõudnud. Ja kui nad otsisid pilgori, nad leida seda ei jõudnud. Seisid oma juhi ümber tuisu hambusse vaatesse ja viipas väikese käega ja ütles, seal peab olema tee. Kus kord oli kagu poolama keskhange tuisanud, tõi, läksid need 55 ja seal viimati nähti. Suletud silmi vaatan lumetühjust. Näen neid L1 rusudes talumal teise rusude juurde, nende kohal ülalikesed pilvi naerma, laste otsatumat radu, raskel rännakul, vastu külmi tooli pole sihkine ja pole kodu. Otsivad nad maad, mis sõjatulekahjudes ei kumaks nagu see, kust nemad tulid ja rang sappa, ohutumaks. Ning need polegi needsamad. Seal on veel keskööd ja hägune miljon prantsuse, hispaania ja hiina lapse nägu. Sel südatalvel Poolamaale ühti kinni, peni ta tuli vist kaugelt kaelastal papist tahtlike rikkusseni. Seal seisis. Palun appi, teeb me enam ei tea. Meid on 55 koer kohale, tooteid pea, ainult talle on teada paiste. Kui teil tulla on raske aja, keda ära ärge ta peale laske. Laps oli kirjutanud need read külas loeti neid tuisu käes väljas. Selles poolteist aastat möödas on. Koer oli tool surnud. Näljast. Kuuldud pala tõlkija on Jaan Kross. Vladimir Souksin On sõlmeks sõlmitud lõngad. Tõlkija Paun vini esitab Voldemar Panso möödute elevandist. Oodake, vaadake hoolikamalt seda imet, mida näete ilmsi. Ta oskab midagi mida keegi teine maa peal ei oska. Värsket vett läheduses voolavast jõest segab kõik kokku ja magab siis vilus, kõht rohtu ja vett täis, seal, kus troopikapäike tungib poolviltu läbi puulatvade. Paistab ainult, nagu ta magaks. Tegelikult ta pehmest rohelisest rohust ilma erilise pingutuseta. Aga kus, kus seal katseklaaside kolbide põletit read, kus aparaadid, kus professorite mõtlikud pead Rasket tihedat kollakat läikivat pehmest luuga hoopiski mitte sarnanevast rohust. Möödutel lillest kummardub silmitseda imet kõigi võimalike imede hulgas oskab midagi mida maa peal keegi teine ei oska. Näiteks ta võtab kübekesed pehmet musta mulda. Siis võtab vihma piisakese Jan armukese sinised õhku ja kiire, milles saadab päikene. Sega kõik kokku, aga kus, kus seal katseklaasid ret, tordid, põletid ja aeglasest samast musta värvi mullast on ta kord punane. Ta teeb seemned terakese maast õhust diabeedist. Niisuguse et kuidagi võta kinni, hammustad katki otsida, midagi leia. Aga ometi on sinna peidetud kriit, mis on omane elavatele õitsvate lilledele. Juured ja vars ja õielehed ja värv. Ja võime kasvada just nimelt jõe ääres või enne just nimelt kallastelt eemal. Tõuklete nendega kõnniteel peatuge silmitseda imet kõiki võimalikke ja olevate imede hulgas. Ta oskab midagi, mida maailmas keegi teine ei osta. Näiteks ta võtab tüki veiselihakimbus, sibulapealseid või muud maapealset taime võtab vett ja lonksu puhast õhku. Võtab tala ja meloni ja kreeka pähkli midagi mõtlema. Ta hingas, jõi ja sõi. Loob inimeses. Mõistatuse. Harryt meed tillisel ülesande ja. Einimesena. Kas võib siis minna selle inimese juurde? Ja lüüa talle pähe. Kas võid talle läheneda ja võtta ära tükk leiba eirata talle huvi, wet, äikest. Keelata tunnet, päi kest. Aiman et just nimelt päikesest loov inimene naer. Ühes inimeses kui ta ainult on inimene möödunud aegade hämaruse tulemast aegade tundma tuse lõngad sõlmitud sõlmeks. Valka Orchert mööda pikka pikkade esitab Sirje Põldots. Vasak, kaks, kolm, neli, tase, kaks, kolm, neli, lase kaks lasekat vasakates. Ma olen tee kaks kordama, lamasin juba. Ma tahan trammile jõuda. Ma pean peale saama. Kaks kardama, lamasin juba. Nad pean peale saama. Vasak, kaks, kolm, neli, vasak, kaks, kolm, neli, vasak, kaks, vasak kaks. 57. Maeti Voroneži all. Neil ei olnud halli aimugi. Ei enne seda ega pärast seda. Enne seda laulsid veel seik, et saatejuht, vii, sõjamees on mures, prii on murest prii. Ja üks nendest kirjutas koju seisma. Selles raamatus oli. Aga 4000 meetrit eemal anti teistele käsk. Need vajutasid ühele nupule. Külas kõmin otsekui sõidaks veoauto tühjade pirnidega üle munakivi sillutise. Kahuriorel. Enne seda nad laulsid nii. Pärast seda ei ütelnud nad enam midagi. Üheksa autolukkseppa kaks aedniku viis ametnikku kuus müüa üks juuksur 17 põllutöölist, kaks õpetajat, üks pastor kuus töölisüks moosi, seitse koolipoissi. Seitse koolipoissi. 57 meest 57 pane üks, null otsa. 570. Veel üks, null ja veel üks, null. 57000. Ja veel ja veel ja veel. 57 miljonit. Kõik nad maeti Voroneži all. Neil ei olnud halli aimugi. Nad ei tahtnud. Seda nad igatahes ei tahtnud. Aga minul nad unustasid. Mina polnud veel päriselt surnud. Nii hall ja nii hall ja nii hall. Aga tramm on kollaimekenasti kollane. Vasak kaks, kolm, neli, vasak kaks, kolm, neli, vasak kaks. Kui ainult nälg, see neetud nälg ikka see neetud vasak kakskolm. Neli, vasak kaks vasakaks. Väikesel tüdrukul. Kuule sääre peened nagu sõrmi, nägu, sõrmed talvel. Nii punased, sinised ja nii peened. Vasak kaks, kolm, neli käivad sääre. Väike tüdruk, kordab ained. Akorde painab armas jumalanna, mulle sukki. Armastan olles supi, armastusjumalanna mulle suppi ainult pisike lusikatäis, ainult pisike lusikatäis, ainult pisike lusikatäis. Ema ütleb. Armas jumal, ei saa sulle suppi anda, mitte kuidagi ei saa. Mis päästis, armas jumal mulle suppi anda. Tal ei ole ju lusikat ei ole lusikat isegi jumala isegi pisikest ise killustik. Aga 57 maeti Vorone seal. Ma arvan, esialgu püsivad 57. Mis pärast. 57 küsivad öösel ministril minister ütlemistras. Siis on minister kangesti kukkunud. Tõstan ilusast inspekti korvi taga jäi, oli parajasti. Aga siis sirutab ta oma käeklaasiga põhja ja lõuna ja ida ja lääne poole ja ütleb. Saksamaa kamraadid. Saksamaa. Sellepärast. Siis vaatavad 57 ringi ja küsivad vaikselt. Saksamaa. Ta ees on kolm pilti. Kolm mundris mees. Vasakul Anda mees, paremal enda poeg. Ja keskel on kindral tema mehe ja pojaga kindral. Ja ema loeb, mis kindral talle on kirjutanud. 1917. Saksamaa ees seisab ühe 1940. Saksamaa eest seisab teised. Rohkem ema ei loe. Aga ta silmad on nii punased. Üleni punased. Tundke rõõmu täie Voroneži all tunkidega rõõmusteni v seni kui õitseb sinine lill, seni kui tiirleb leierkastipill, vana mees laulab nagu surnukirstus, nii vaikselt nii vaikselt ja nii muldsel ja nii Voroneeslikult. Tundke rõõmu enesepettusest, veel valelamp lõka teel hanega lõka v ma jäin ellu pisendanud, mina aga 57 maeti Voroneži all. Ma tundsin neid. Tundke elust rõõmu, laulab leierkast mees. Ma olen 25 aastane, kisendab mina, tundke elust rõõmu, laulab leierkastimees. Mul on nälg pisendanud, mina tundke elust rõõmu, laulab leierkastimees ja kirjud hampelmanni. Ta väntorelil õõtsuvad palju ilusaid kemplevaid, hampelmann väntorelimehe, üks paks ja on leierkastimehel. Paksja kõigutab oma pakse lolle rusikaid ja hüüab, tapaksin, ta liigub meisterlikult üks lihamees leierkastimehe paksu rahakotiga ja mees püüab kogu aeg oma, valib Nonii ja ta liigub meisterlikult. Eks kindral leierkastimehel paksu lolli mundriga ma käsuta, jääb ta kogu aeg, ma käsutan. Ta liigub meisterlikult. Üks doktor Faust on leia käski mehel valge valge kitli ja mustade prillidega, aga ta karm. Aga ta liigub nii kohutavalt. Tundke elust rõõmu, laulab leierkastimees, kirjud Hampelmannita, väntorelile õõtsuvad. Aga mida. Tundke elust rõõmu, laulab leierkastimees. Ta mõtleb, ta mõtleb ja uurib, leilitab, leiutab rohelise pulbri, roheliste pulbrina, tuur, lootus? Jaa, aga mida võib teha lootus rohelise pulbriga, kui prillimees liigub, liigutavad, tundke elust rõõmu, laulab leierkastimees. Lootos rohelise pulbriga võib ühes sekundiga tappa 100 miljonit inimest. Kui ainult aevastada, tundke siis rõõmusseni vee, seni veel tulnudki, siis rõõmus, seni veel senini senini. Ma olen 25 aastane. Ma võtsin ära leierkastimehelt ta valges kitlis prillimehe, tundke rõõmu seni veel, ma rebisin ta pea otsast, tuuker rõõmusteni v sinna keskelt pooleks. Miks sa tegid Captimul ilusaid prillimehe, miks ta oli tark seni nupukest olinit Haustlikult tark ja nupukas ja muudkui leiutas, miks sa tegid kätimobri libeliks? Ma olin 25 aastane, kitsendav mina. Ma olen veel tee kedendanudki, mina mul hirv kisendab, mina meelame laudadest ja lootuses onnidesse, aga me elame meie onnide ees, kasvab redis parv. Jonni tees kasvab tomat ja tubakas. Meil on hirm iseendale, mina. Me tahame elada onnides, laudades ja lootuses, sest tomatitubakas kasvavad veel. Nad ju kasvavad veel. Sellepärast ma tegin prillimehe katki. Tundke siis rõõm, seni veel veni veel laulab leierkastimees. Mul on veel palju-palju valges kitlis prillimehi, kes leiutavad ja leiutavad, aga nad liiguvad nii kohutav kohutavalt ja ma olin 25 mina ei, neid ju neid aineid liigutatakse ja kes ketis liigutab neid. Mina vastab leierkastimees nii kohutavalt. Mina. Ma ei suuda leida ta nägu See on nii kole kaugel eemal. Ja ta naerab, naerab nii kohutavat. Üks inimene jookseb mööda B. Üks inimene jookseb ära, kitsendus vees. Üks inimene hüppab trammile kallile kollasele trammile. Üks inimene usub tomatisse ja tubakas. See inimene olen mina.