Kui soovid saada täheks, pole tähtis, kes sa oled. Seitsme Lui Armstrong juhatas selle lauluga sisse tänase saate Disneylandis. Lehitsemine, matut voltis, nii elu ja muinasjutud. Kuulame Aigar Vahemetsa muljeid Disneylandis. Louis Armstrong laulab laule Disney filmidest. When you ESTA panna? Kõige esitatava täpsus alates üldisest ja peamisest tegevusest kuni viimse pisiasjani välja. See iseloomustab kogu Disney filmi toodangut, mis on köitnud üldist tähelepanu ja saavutanud tohutut edu kogu maailmas. Disney küll ei leiutanud multifilmi, kuid ta muutis selle suure kunsti pärisosaks. Ajal, mil Disney viis New Yorki esimese filmi Miki hiirest toimus sündmus, mis vapustas kogu filmimaailma. Ekraanile tuli džässilaulja hääl, youssamiga oli juhtunud midagi ennekuulmatut suur tumm oli leidnud hääle. Ta rääkis ja laulis. Noil päevil ei osanud veel keegi aimata, milleni see tehniline trikk lõpuks välja viib. Enamike aste luges seda üksnes lühiajaliseks Saktsiooniks, mille vastu huvi peagi kaob. Omamata muusikalist kuulmist, otsustas Disney oma filmid siiski heliliseks teha. Disney oli arvamusel, et heli lisamine kujutab endast aritmeetika ülesannet, mida lahendatakse täpse rütmi abil. Juhtiv osa kuulus metronoom pile. Ekraanil liigub igas sekundis 24 kaadrit. Võtnud kaheosalise meetrumi tempoga kaks takti järelikult kaks rõhku sekundis tegi poolt igale 12 10.-le kaadrile märgi, saavutades sel kombel heli ja kujutise rütmi täpse kokkulangemise. Neist printsiipidest lähtudes koostas Disney filmile midagi partituuri taolist, kuhu värkis kõik helid ja heliefektid. Erakordne menu sai osaks kolmele põrsakesele, kes ilmusid ekraanile 1933. aastal. Nii seda filmi nimetab, tegi kolm põrsakest. Filmi edule aitas suuresti kaasa lauluke, kes kardab kurja hunti elav ja kergelt meeldejääv selge rütmiga viisike oli vaatajaid juba kinost väljudes huulil. Laul levis välgukiirusel ülemaal, varsti aga sai tuntuks peaaegu kogu maailmas. Kogu filmimuusika lõi Disney stuudio kollektiiv üheskoos igaüks vooltist endast ja tema kunstnikest abipersonali püüdis oma osa anda viisi mõttes välja stuudiomuusik Frank Churchill, kes esmakordselt proovis oma võimeid heliloojana. Edust Julustatuna lõi ta hiljem muusika paljudele Disney filmidele. Disney oskas anda värvidele kindlad tähendused, kuid veel suurem osa on ta filmides muusikal. Ta arendas muusikalise filmi laia mõtet peategelaste selge ilmelise karaktiliseerimisega, andes neile isikupärased motiivid. Disney taotles siin kujundit jäätise ja muusika ühtsust ja mitte lihtsalt ühtsust, mida võib leida ka teistes filmides. Ent filmis lumivalguke mõjutab see ühtsus hoolikalt läbimõeldud printsiipi. Disney püüdis tervele hulgale tegelastele anda konkreetse ja küllalt lihtsa meloodia. Suuremalt jaolt kujutavad need endast laiu, vaatajate hulki köitvaid laulukesi. Suure menu saavutas laul tööd vilistades tee. Tamme nüüd. Pacersi. Suurt tähelepanu köidab pöialpoistega seotud muusika. Sellel on filmis samasugune osatähtsust nagu pöialpoistel endil. Lauluke hei-hoo, hei, hoo on kerge, meie samm jäi vaatajaile kõige kergemini meelde ja levis imekähku. Teise maailmasõja ajal võis seda kuulda ka Ameerika armees. Pöialpoisid laulavad, seda tööle minnes ja koju tulles ei, hoov hoov on nende juhtiv muusikaline teevad. Lumivalgekese muusika lõi Frank Churchill, kes oli kolme põrsakesega ilmutanud oma helilooja annet. Laulude sõnad kirjutas lävi Nižni nurgas töötaja. Ta ei olnud professionaalne luuletaja, vaid töötas stuudio kirjandusosakonnas. Disney oli kavandanud kogu filmi laialdase muusikalise struktuuri. Töötas välja üksikasjaliku plaani selle elluviimiseks. Tavaliselt kirjutatakse muusika siis, kui film ise on juba valmis. Filmi esialgse montaaži järgi loob helilooja kujutisele sisule ja ideele vastava muusika, nii et see mahuks vastavatesse episoodides ja stseenides ning kogu filmi tervikuna. Muusika lindistamisel seda muidugi veel korrigeeritakse ning soovitatakse. Hoopis teisiti, lisati muusika lumivalgeke sele. Muusikalise kompositsiooni kandi kava loodi juba pärast võtmejooniste valmimist ammu enne võtete alustamist. Helilooja juhindus joonisel nähtavaist kujudest, mille põhjal sai ettekujutise valmistatava filmikaadritest. Siis läks tööjärg Anivaatorite kätte ja siin vastupidi, kõigile tavadele ei lähtunud muusika kujutises, vaid kunstnikud joonistasid valmis muusikat aluseks võttes. Selleks koostati spetsiaalne diagramm, mille märgiti muusika jagunemine etappideks, tempod, rõhud ja muud detailid, mille järgi pidi toimuma liikumine. Ekraanilt võib öelda, et võtted toimusid muusika saatel ja sõna tõsises mõttes nootide järgi. Tänu sellele õnnestus distil saavutada kujutise ja heli selline ühtesulamine, mis ületas kõik tema varasemad saavutused. Kriitika märkis, et Disney lahendas niisugused muusika filmi probleemid, millele paljud muusikafilmide režissöörid isegi veel ei mõelnud. Kust võiks leida maa, kus elaksid kõrvuti Miki hiir ja kapten huug piraatidega, Kuljas, kauboi oma ratsuga ja kõik USA presidendid. Niisugune vaha eksisteeris Wordis kujutluses. Aga kui tore oleks seda külastada lastel ja ega papadelmamadelgi seal igav hakkaks. Need mõtted tulid voodil pähe esmakordselt siis kuid maa-alaealiste tütardega jalutas. Muide, tütred olid uute tegelaskujude sünni juures esimesteks konsultandiks. Nad sundisid voolti endi jaoks vette ja lõbustusi välja mõtlema. Seejärel rändasid distile stuudiosse. Mõte rajada muinasjutumaailm haarastada üha enam ja hakkas ta peas aina detailsemat kuju võtta. See oli midagi ennekuulmatut hakata rajama maad, millele antakse sinu nimi ja mis su väljamõeldisi reaalselt kehastab. Kunstlikus jõesängis hakkab sulisema vesi, kerkivad künkad ja lossimüürid. Kõik, nii nagu on endale ette kujutatud. Milline mänguru kunstniku fantaasiale, kui ainult raha jätkuks. See sündis 1955. aastal. Ligikaudu poolsada kilomeetrit Hollywoodist lõuna pool avati Disney maa Disneyland. Atraktsiooni park. Disneylandis sai kiiresti samasugune üle Ameerikaline vaatamisväärsust nagu Jägala juga või jalustauni rahvuspark. Igal aastal käis siin viis miljonit inimest. Pikalt läbimõeldud lõbustustest mudilastele oskavad ka täiskasvanud lugu pidada. Nende arv ületab neljakordselt alaealiste külastajate oma meenutab Aigar Vahemetsa. Disneyland on Ameerika pikend, ta teatud mõtest Ameerikas sümbol. Kogu see ameerika värvirikkus ja reklaami, reklaamirohkus ja tulede sära ja liikumine ja, ja dringelt rangel on sinna nagu kontsentreeritud, kuid ainult inimesed peavad ennast seal teistmoodi üleval, muidu ameeriklane kaunis mureliku teda jälgida, et transpordil või tänaval ta on mures. Aga seal eriti nagu lahti lõtvunud ja, ja rõhutatud lõbus. Kas ta lapsepõlve nüüd tagasi saab? Muidugi, lapsi on seal paljuski juba seepärast tunned ennast seal ka lapsena ja seal on kõik koos, tähendab alates teaduse ja tehnika saavutustest tulevikuvisioonidest kuni siis Metsiku Lääne atraktsioonideni ja alates laste muinasjuttudest kuni teatud nii päris keeruliste täiskasvanu šedeni, kuigi muidugi lapsed võivadki igale poole sisse minna. Mõnikord tekib ka küsimus, kas laste närvid sellele vastu panevad, aga nagu arvesse seda, mis kõik televiisorist näidatakse Ameerikas, siis vast Disneyland on kaunis süütu atraktsioon. Üldiselt peab ütlema see niukseid, vere voolamist või mingit jõhkrust ei ole, ta on siiski teatud kasvatuslikes piirides väljapeetud. Et mingisugust niisugust laadapalagani tunnet ei teki. Kuskilt on ikkagi kunstiteoste niuke väga osavalt konstrueeritud tehismaailma selleta disneile küll au andma. Muidugi Disneylandis pärija, küllalt kallis keskmisele ameeriklasele. Kuus ja pool dollarit oli, kui mina käisin, sissepääs, kuid inflatsiooni tõttu sind pidevalt tõuseb, kuid ilmselt on siiski ka küllalt laialdastele massidele arusaadav, sest rahvast oli palju ja atraktsioonide juures olid isegi järjekorrad. Koos pääsmega saab kaardi ja ja tähtsamate atraktsioonide iseloomustuse. Sa võid ise valida selle kuu ja poole dollari sisse ei mahu kõik atraktsioonid, nii et kui sa tahad kõike ära näha, siis tuleb rohkem maksta. Aga üksikatraktsioon maksab rohkem kui neid. Muidugi ta selle Abunemendi sees on. No me tegime võib-olla väiksem ja läksime kõigepealt sinna teaduse tehnika kanti, hiljem selgus, et see oli vast kõige nii tavalisem ja nii meilgi näitustel nähtud, seal lendasime kuule. See oli kaunist naturaalselt tehtud, tõesti, tekkis Isegise kaalutuse tunne ja täitsa reaalselt kuu lähenes ja õhk hõrenes ja hingata oli raskem ja kuid siiski oli seal liiga palju igasuguseid tehnilisi selgitusi ja nisukest päris põnevat tunnet, nagu hiljem selgus, ei tekkinud nüüd liiga palju raiskamisele. Et nende Ameerika kosmosesaavutuste tutvumisel esialgu see oli kohe otse vasakut kätt sisse minnes pärast siis juba kui sattusime sinna müstilisematesse eksootilise mõttesse kantidesse hakas tunne tuli nagu rohkem peale selline irreaalsuse tunne, eriti muidugi Kariibi merelugu, seal on nii, efektselt on tehtud, sa sõidad nii nagu mööda Kariibia merd saarte vahel, kus siis käib hirmus röövlitega siis pillerkaar või siis otsene röövimine ja poomine ja tapmine kaevu viskamine, kusjuures siis üle sinu peade käivad dialoogide vihisevad mõõgad ja ja, ja kus tulekahjude juures kuumus tõuseb otse näkku, kuigi tuli on kunstlik. Kuidas see saavutatud, tehniliselt on see muidugi nendest saladust. Neid saladusi on seal üldse palju. Mõnedki atraktsioonid on nii, et, et ei suuda seda tehnilist mehhanismi nagu taibata. Kuidas on võimalik saavutada, näiteks tekkisid külm käsi, ehkki su nägu puudutab või kuidasmoodi tõusevad tõesti tühjusest mingisugused mingisugused hirmsat hõljuvad olendid tõusevad ja mööduvad sinu näo eest ja milliste sektoriga seda kõik saavutatud kaunis raskesti mõistetav. Disney pärast stiili ei ole seal kah eriti palju, rääkimata muidugi tehnikateadus haudus, need on täiesti niisuguse moodsa mingi EXPO tasemel oma stiililt niuksed, silindrid ja kuplid. Kuid ka selles nii traditsioonilisemaid Disneylandis ei ole nagu tunda tema Miki hiire Jabiilibardud bardi stiili. Kuigi olevat tema olevat põhiliselt kõik ideed andnud ja põhilised kujundit ise loonud. Modol töötabki tohutu staap, nii et teda isiklikult seal nagu ei tunne selles mõttes, nagu oleks oodanud midagi muud. Wolt oli olümpiatseremooniate režissöör ja kunstnik, kes kujundas 1960. aasta taliolümpia skauguallis Ameerika Ühendriikides vestluses Nõukogude ajakirjanikega, ütles ta. Osavõtt olümpiamängude kujundamisest oli mulle väga raskeks ülesandeks, kuid ma tahtsin anda oma panuse maailma rahvaste lahendamisse. Paljud inimesed ei märka praegu oma igapäevases elus, et rahvad püüavad üha rohkem üksteisele läheneda. Ega rahvatarkus juhuslikult ütle, et ka tundmatu võib-olla hea inimene. Mina olen täielikult kultuurialase koostöö poolt. Disney ei rajanud teed filmikunsti uusimatele suundadele kuid ta loomingus pole üksluisus monotoonsus. Tema toodang on laiaulatuslik ja hõlmab nii minevikku kui ka kaasaja teemasid, nii romantilisi seiklusi kui ka argielu draamat ja komöödiat, dokumentaalfilme, elust ja loodusest. Multiplikatsiooni. Muusikaline komöödia toredast noorukesest lapsehoidjast, kes ilmub nagu hea haldjas perekondadesse, kus lapsed on vanemate tööde ja meelelahutuse tõttu tähelepanust ilma jäänud. Tänu Blairi püüdlustele tema ääretule, hoolitsusele ja loendamatuid lõbustustele, millest elavate tegelaste kõrval võtavad agaralt osa ka Disney joonistatud loodatised muutuvad lapsed tundmatuseni heaks veel rohkem, isegi ükskõiksed vanemad satuvad meri hea mõju alla ja leiavad oma suureks üllatuseks rõõmuga perekonnaelust. Rikas pereisa on sunnitud tunnistama, et õnn ei peitu rahas. See miljonäri mõttekild Disney filmis näis Lääne progressiivsele kriitikale paradoksaalne. 15 ja on siin tegemist omamoodi miljonäri enesekriitikaga. Originaalsus, natuuri ja multiplikatsiooni võtete laitmatu ühendamine, hea näitlejate koosseis, meeldiv ja lõbus muusika ning tantsud võimaldasid Merry Poppins tõusta 1964. aastakümne parema Ameerika filmi hulka. Minu filmid ütlesite Disney on määratud inimestele, kes oskavad veel naerda ja nutta. Alisime temal, see oli nii kõige süütumaid lasteatraktsioone muidugi kohutavalt kõrgel kunstilisel tasemel tehtud, kõik nõiad ja muinasjutumaailm oli nii reaalselt õhuliselt su ümber. Lastel on muidugi tore elamus, pealegi efekt on seal ka nüüd ütleme alati ikkagi mitte ainult visuaalne akustiline, vaid ikkagi ka dünaamiline, nii et sa ikka seal kerkib ja vajub ja ja hakkad äkki kuhugi ära minema, äkki kaup jalge alt pind, eriti selles inglisepärases tondilossi atraktsioonis, kus hakkad saki maa alla vajuma esivanemate juurde hauda. No aga siiski kriitilisel analüüsival vaatajal seda siiski nii ei teki, isegi teinekord oli kahju, et oleks võinud nagu rohkem last ennast minna kogu nendesse illusioonide ja visioonide maailmaga ikka alati on kõrval see mõtet, et kuidas see tehtud on ja ja mis on selle nii funkts kroon ja kuidas ta Scheeliselt lahendatud ja ja teine, võib-olla peab sinna mitu korda järjest minema saavutada täiesti niisugune vabanemine analüüsivast mõistusest. Võid sõita vana möödunud sajandi lõpu trammil ja ja hoid mööda õhku liikuda monorüppelises rongis ja siis sa võid ringsõidud ümber kukuvad Disneylandi, see on väga huvitav sõit, siis läbi suure kanjoni käib see sõit läbi geoloogilist ajastut. Peab ütlema, et seal arvestatakse ka nihukest, kooli, õpilase harimist, seal saab teatud ülevaate ajaloos seal Lincolni tapmine on sees öös atraktsioonis siis ülevaadet üldse nii maailma geograafiast, geoloogilistest kihtidest, igasugust fossiilsetest olenditest, nii et annan teatud niisugune rahvahariduslik funktsioon on ka. Osalt on nad maa all, nad on ka paviljonis quics, nende asupaiku nagu varjatud, põhiliselt on nad maal, kuna pind maksab ja Disneyland on Los Angelese linna keskel. Tegelikult on ta nagu mitmekordne mulje niisugune mulje jätnud, isegi atraktsioonid nagu kihtide kaupa lähevad inertsi alla, näiteks allveelaev sõidab ilmselt teiste atraktsioonide alt läbi sest muidu poleks ta nagunii palju ruumi. Džungel tundub, et, et džungli andnud veel teine atraktsioon, sest džungel võtab väga palju ruumi. Kuid samas kõrval on kah niukse suure pika marsruudiga atraktsioonid. Muidugi seal käiku kaubandus, ma mäletan selle džungli kõrval oli kohe mingisugune Mehhiko Filipiinide laat, kus võis osta ost igasuguses suveniire. Kõik on seal muidugi tehtud selleks, et ikka võimalikult maksimaalselt inimene raha välja annaks. Ja huvitav oli see, et seal kõik need Filipiinide mehhiko tooted olid siis Disney-stiilis muide, põhiliselt kõikaga kiires särgid ja, ja mütsid, kompoi mütsid, kui sa vaatad, kust ta toodetud on kas Hongkong või või Filipiinid või Singapur. Nii et see lisab mõnevõrra eksootikat, kuid paneb jällegi mõtlema siis nende kapitalistliku maailma kaubanduse iseloomu üle võid saada enda nimega riided ja ma seal ostsin ühe ühe kompoi kübara, kuhu siis kiiresti õmmeldi minu nimi sisse ja ette. Ja seal muidugi igal pool, sa võid saada pidevalt igas suuruses igast liigat liiki pilte kuid ei saa öelda, et näitust eriti kaela määritakse. Üldiselt suhtlemine, külastajad on delikaatne viisakas ja, ja niisugune elurõõmus, lastega tegeldakse teedel, ta niisugune linna kuju. No ta on ikkagi läbimõõt, võib-olla üks ühte pidi üks, viis kilomeetrit, teist, võib-olla isegi rohkem. Ta on ikka kaunis suur, kuid see suurus võib tunduda kah tegelikult suuremana, kui ta tegelikult on, siis niivõrd palju on kogu aeg näha. Niisugune kära on ümber nii palju muljeid. Et sa väsid nagu kiiremini ära, kui sa oleksid rahulikult mööda metsa jalutama, taksid. Orkestrid mängivad tänaval meelt, lahutatud muusikat kuuleb seal kogu aeg. Peab ütlema, et väga mitmes stiilis hea džäss mängib, orkestrid mängivad estraadidele on kuidagi mõnus on olla, sest ümberringi on kogu heli. No siin on jällegi teadus, ei olegi funktsioon analüüsima hakata, et inimene jällegi kogu aeg läheks sellesse maailma, siis tema vaikust ei ole kuskil ka ütlemisest tehnika ja teaduse osas, kogu aeg on siis seal kosmiline elektroelektronmuusika. Aga üldiselt on niisugune uljas, uljas muusika. Teatud komplekssem, terviklikku kujundina jäänud mällu on jäänud mällu niisugune peaaegu aistinguline meenutus kõigist, nii kui hakkad mõtlema, et issand, sellise tunned kohe ennast selles samas selles kuumas liikuvas helisevas müriseb asju hõljumas keskkonnas. Ja raske oleks seda hakata teaduslikult analüüsima, et mis seal tõesti hoolid, millised ja millises järjekorras atraktsioonid, kus nad paiknesid ja ja mis nende süžeed olid ja mis nad öelda tahtis, sellest ei oskakski rääkida. Aga kõige eredam mulje jäi siiski sellest Kariibi mereröövlite loost. Seal oli ikese naturaalne tõepärasus oli nii nii efektselt saavutatud. Ja tõesti pärast tekkis selline tunne, et nüüd sa oled ikka elukogemuse võrra täitsa reaalselt rikkam, et see polnud mitte ainult film, vaid ise ise võtsid osa niuksed röövretkest. Kokkuvõttes võib öelda, et igal juhul jatakse distilises niisuguse mulje, et sa tahad sinna tagasi minna kohe, kas või järgmisel päeval. Ta on sihuke ammendamatu atraktsioon, ilmselt see on kõik teadlikult niimodi taadeldud murelikul inimesele täitsa ideaalne koht, kuhu, kus murest lahti saada, kus mitte millegile muule mõtelda. Olla eredate elamustekeerises ja siis ma jälgisin seal inimesi ka. Huvitav, kuidas nad reageerisid, peab ütlema ajad Nende reaktsioonide kohutavalt lapselikult vahetud, nii dünaamilised, kilkavad ja ja jalad kogu aeg räägivad nii, nagu nendega räägitakse atraktsioonide juures. Nemad pidevalt kah kogu aeg omavahel räägivad, testiga, räägivad, kuhugi midagi küsivad, pärivad, tahavad teada saada. Nii väga, niisugune lapseliku heas mõttes lapsilikus õhkkond Disneylandis nagu täiskasvanud inimene võib endale lubada vabalt laskuda tagasi lapsepõlve. Kadri mahla, sekka vaata taipamata metsast saabumisest.