Tervitan kirjandusliku kolmapäeva publikut meie suure kirjandusliku juubeli Eduard Vilde 100. sünniaastapäeva puhul. Vilde juubelile pühendatud kirjandusõhtut avades annan sõna professorile filoloogia doktorile Villem Alttoa le juubelikõneks. Tagem juubilari. Lugupeetud Vilde sõbrad, kui meie minevikku kirjanikust kõneleme, siis alati meid asetab endale kaks küsimust, mis ta andis oma kaasaegsetele ja mida ta pärandas oma järelpõlvedele. Mõlemad on kaalukad, aga Me teame, et maailma kirjandus on palju neid, kellel on olnud ütelda sõna oma kaasajale. Aga kui ta sõnad on olnud väga mõjukad, kui need on küll olnud ainult kaasajale määratud, kui nad küllalt mõjukad on, siis jäävad need püsima. Jäävad püsima, mitte üksi 100-ks aastaks. Me oleme kindel, kui meid enam siin ei ole. 200 aasta pärast kõlab jällegi Vilde. Vilde kõlavad jällegi Vilde sõnad selles ruumis või mõnest teisest. Niisiis on kirjanikke, kes elavad üle aegade üks nende hulgast on Vilde-Aga teatri kõigepealt selle juures, mis ütles Vilde oma kaasaegsetele. Ta kirjutas aastast 1008 10880 jõudu 33. aastani, see on ligikaudu pool sajandit. Tema tuli kirjandusse, kui oli eesti kirjanduses langu aeg, see oli kaheksanda aastal, et meil tõepoolest mõõnaaeg, kus korraldati vanu tõdesid, mis olid juba ammu vanaks jäänud. Ibseni ütleb kusagile läinudaastased, õed on vanad, aga need olid sel ajal veel vanematega veelgi vanemad, nii et need olid kaotanud oma selleaegset loosung kaotanud oma sisu sotsiaalse sisu. Vilde tuliuue inimesena. Vilde ei hoolinud selle aastiaalsed traditsioonidest, vaid hoolimatult hakkas rääkima sellest, mida tema tahtis rääkida. Ei maksa arvata, et seitse-kaheksateistkümnenda aasta poiss oleks maailma avastanud midagi uut osanud ütelda. Ei ta oli lugenud palju saksa perekonnaajakirju Neis ilmuvaid romaane, selle mõju alla sattunud ja üks ühel ilusal päeval leidis ta, et ka tema võib kirjutada mitte halvemaid kui need, mis seal olid ja kirjutabki oma esimesed romaanid. Need romaanid on ajaviiteromaanid, põnevusromaanid, tõesti, sündmused on seal äärmiselt üles keeratud. Tegelased on kaanist äärmist äärmuslikult kas pahelised või hüvelised. Nii jätkab oma seda tol ajal 19 sajandi perekonnaromaani traditsiooni perekond avastasite perekonna vaid põnevusromaani traditsiooni ja sellisena tegutseb ta umbes 10 aastat. See on umbes 90. aastani ja selle kõrval saab ta kuulsaks nalja Vildena, kes kirjutab, naljalugusid igasuguseid ära põletatud peigmehi, igasuguseid rääkivat sigu ja muutmis me kõik tema tegelaskonnast ei leia seal mitte. Ja paneb rahva naerma ja lugema. See ei ole juhus, et meie, et ta sellise tuleb, sest ta oli opositsioonis, sest enne seda väga palju oli õhkamist ja pisarate valamist, see oli Vildelebastiks. Ta ütles selle kohta, et see on umbes nii, nagu poslamas glütseriin, mis temale kunagi ei sobinud. Ja nii võimegi hinnata tema esimest kümmet aastat tema töös kus ta tõepoolest endale seadnud mingeid suuri sihte, et ta õpetas rahvast lugema. Ja rahvas hakkas tõesti lugema, see lääge kraam, mis oli senini valitsev, ma ütlen ainult, oli ka häid asju, aga üldse valitsev oli see tõepoolest lugejatele ei sobinud ja ei tekkinud huvi. Aga pannes inimest naerma, inimesi naerma või siis jälle jutustan teile põnevaid lugusid. Panin tõepoolest inimesed lugema nii esimesed 10 aastat, ilma et oleks endale mingit plaani teadnud, selleks õpetab Vilde rahvast lugema. Aga ta kasvab, ise saab ise juba täisealiseks ütelda. Ta hakkavad huvitama ühiskondlikud vahekorrad, ta hakkab nägema elus tõde ja järgmise 10 aasta jooksul tema loomingut 90. aasta loomingut võiksimegi iseloomusta kui elutõde otsivat õlu, tõde tõlgendavad kirjandust, realistlikku kirjandust. Kui meie kirjanduses 90.-te aastate tõepoolest hilinenult haka pääsis, siis elutõde käsitlev kirjandus maksusele siis kandis kõik selle võitluse raskuse, ükski uus mõte ei tule maailma nii vabalt, ükski vana Te ei taha uue ees taganeda, selle võitluse kandis enda õlgadel Wilde. Kui Vesel aegs kriitikad loeme, siis näeme, kuidas ta sarjata sai, tekkis niita Vilde kära, inimesed võivad tüdilised liiga palju. Vildest räägitas Wild ei hoolinud millestki, ta vilistas kõige selle peale ja kirjutas, mis talle, mis ta tahtis, kõigi palju talle ette heideti. Ja ta õpetas oma siis 99. aastate kirjandusega õpetas eesti rahvast mõtlema, ühiskondlikud mõtlema. Meil oli käibel ärkamisajast peale loosung, et oleme kõik ühed eesti vennad hoida kokku. Nagu Maurus rääkis teda oma koolis. Ja selle eesti venna idee näilisust näitab Vilde terves reas teostes. Me kõik oleme lugenud külmale maale ja ega me vist keegi ei hakka mõtlema, et Väljaotsa, Jaan ja virgu peremees olid ühed eesti vennad, kes 11 kangesti hoidsid. Seda vastuolu, mis valitses maa ühiskonnas sel ajal näitab Vilde väga selgelt, mitte üksi selles teoseid paljudes teistes ka niisist. Vilde õpetab lugejat nägema tõde, ühiskondliku vastuolusid ja inimesi selle üle mõtlema. Aga ta ei piirdu mitte üksi maa ühiskonnaga, vaid ka Me teame, mul ei ole mahti peatuda tema teoste juurde üksikult, samuti ka linnaproletariaadi tekkimist oma raudsetest kätes. See teos on väga huvitavalt eriti üles ehitatud. Me teame, et nyyd peremees ja tööline võivat vastu vastiku sattuda, tülitseda kõik, aga kui tekib, ütleme nii, pärast 70 aastat Euroopas tekib suur kapital, monopolid ja nii edasi, siis teine vahend nagu muutub nähtamatuks. Tööline on tööline, akesta vastane, see nagu paista kunagi välja, sest aktsiaseltside omanikud istuvad kusagil võib-olla pealinnas kusagil tööl, lisa neid elu seest nähagi, üldse mitte, ta ei teagi, kes ta vaenlane on seal, aga teda esindab seal raudteedest kätte suurepäraselt masinad, masinat, mida kujutad mingisuguse metallist, raudsete metsialistena, kelle, kes oma raudsete kätega haaravad töölisi, kes nad neist viimase välja kurnavad, nad jäävad, viletatakse, nende elu elu hävib, seal me näeme, viletsad tingimused elavad. Nii, on siin ka kapitali ja töölise vastuolud väga teravalt teravam kui kunagi paremini eesti kirjandus on esile toodud, kusjuures kordan, et eriti heaks ma ütleksin. Võtteks või lahenduseks on see, et ta seda vaenlased vaenlast näitab nähtamatuna, seda esindavad ainult surnud masinad, aga nii, et nagu sümboliseerivad seda halastamatult. Nii jällegi, või siis jälle kitsamalt veel võiksime eesti vendade tõelise palge näitamine tema Linda aktsiates. See oli teatavasti aktsiaühing, mis asutati rahva rahadega nagu Eesti rahva, eks ole huvides eesti rahva kasuks kõik tegelikult, mis kujunes. Me teame selliseid tragöödiaid, nagu ta seal on kujutanud neid tegelikus elus väga palju. See on rahvas, andsid sageli oma viimased kopikad selle ettevõtte jaoks ja nii need eesti vennad, kes seda juhtisid, need lõi kasu sellest ja. Rahvas tus kõvasti, seekord igasugustes nii vanaks jäänud või oma sotsiaalse aluse kaotanud loosungitest ja Vilde tabasta väga õigesti Taise käis koosolekutel, muus oli ka selle paar korda oli Linda koosolekute kirjatoimetajaks koosolek kul ja hiljem selle likvideerimise koos on ja tundis väga hästi seda ja neid kohutavat tragöödiat, nagu ta on näidanud oma selles romaanis neid teostus väga palju, sel ajal. Nüüd edasi järgmised 10 kümnendat aastat, see ongi seal järgmine kümmentsioon pärast 1000 90 100 aastat. Selle vältel kirjutab kirjanik oma suure ajaloolise triloogia jällegi tohutu teos, mille juures me ei peatu, ei saa, aga mille väärtus eesti kirjanduses on tohutu, kui suur. Mispärast ka siin on läinud Vilde jällegi nyyd rahva õpetajana sammu edasi. Mahtra sõjas on selge sõnaga välja öeldud, et õiglust ei ole. Talupoeg on asetatud mõisniku suhtes täiesti õiguseta seisukorda, tal ei ole mingit õigust sel ajal, kui mõisniku käes on kõik õigused. Väga iseloomulik on, kui ta räägib kuulsas ree peksustseenis, et mihkel ja pindpink ja Mihkel tähendab Eesti tööline, Eesti kehvik, see oli lihtsalt tööriist, tal ei olnud absoluutselt mingeid juriidilisi õigusi, selle tõstab autor välja. Milleks selle välja tõstab näitajad, selleks, et näete, mispärast inimesed meeleheitlikud läksid kaigastega läksid relvastatud sõjaväeosa vastu inimest veidi meeleheitel, miks nad meeleheite leviidise me näeme ka selles stseenis? Ei saa kujutled, oleks mingisugust asjalikku kirjeldust või mingi protokolli, mis näitaks selleaegset olukorda, veenvamad, kui seda autor on kas või selles katkes näidanud. Või siis jälle lahingupilt, mis on ma Mahtra sõja lahing ka see näitab, millise meeleheitele mehed on viinud ja kui nad ei arvesta, mis tuleb. Aga mingit teist ei ole. Ja selles sel perioodil sel kümnendil kirjanik õpetab rahvast, et õigust tuleb kätte võidelda, seda ei anna, jumal, seda ei anna, keiser, seda ei anna keegi, tuleb ise võidelda ja kui ka see võitlus on lootusetu, siis Need, kes võitlevad nii, et tõepoolest langeda, aga nende võitluse tulemused ei kustu mitte. See on, ärgem unustagem, kirjutavad teosed pisut enne revolutsiooni ja. Me võiksime viia täie õigusega siiski ühendusse 1905. aasta revolutsiooni sündmused ja need õpetused, mis Vilde sel ajal andis. Ühesõnaga, küsimust ta käsitles. Seejuures on ka vägagi oluline, et autor valis sel ajal oma teoste aineteks Eesti ajaloo nii aastatel 50 kunni, ütleksime 80, umbes vähem kui 70. Seon autoni õpetab jälle seekord väga hästi näidete varal aru saama, et sündmused, ühiskondlikud sündmused, need ei teki nii-ütelda juhuslikult ei ole ajaloos ei aja loonid, arengu teguriks või edasiviivaks teguriks ei ole mingi juhus, ei mingi saatus, ei mingisugune üleloomulik võim, vaid see kasvab välja ühiskondlikes tingimustes majanduslikust tingimustest, niisiis oma kindla kindla seaduseparandusega areneb näidata niiviisi ajaloo arengu seadusi, seda ei olnud eesti kirjanduses keegi teinud. Tõepoolest ajaloolist romaani ajaloolise romaani oli kirjutatud neis näidatud minevikku, neis oli tõstatatud nii küsimus üles, kes on vaenlased, aga oli viidad kogu aeg ikkagi kauge mineviku peale olu oleviku vaenlasi oleviku tingimustes, seda ei olnud keegi näidanud, samuti seda kontinuiteet i. Et need rahutud, aga rahutused siis edasi, mis kasvasid ikka rahulolematus, võitlus mõisnike vastamis intensiivistub, et see nii viib eesti rahva ajaloo, kulli, revolutsiooni, seda ei olnud keegi näidanud, selle teeb Vilde esimesena ja teeb seda väga veenvalt. Kui 1000-ks viienda aasta aasta saabus 1005. aasta revolutsiooni aasta sel ajal töötas Vilde Tartus uudiste juures. Me võime tagantjärele uudiseid ajalehte hinnata, nii või teisiti, see oli eesti föderalistid ajaleht on teada. Seal ei, palju. Nii, härra vaieldamatult, aga ärgem unustagem sel ajal mingisugust sellist teooria teadmist, nagu praegu on, seda, seda me selleaegseid tegelastelt ei maksa oodata ja mitte üksi, seda peame arvestama, et see oli ainuke, mitte kodanlik Eesti ajaleht. Ja selles oli tõepoolest väärtuslik, kirjutas oli desorienteerivalt kirjutusi, aga Vilde oli üks selgema peaga kirjanike ajakirjanike sel ajal. Ja tema oli esimene, kes eesti keeles eesti ajakirjanduses lansseeris selle loosungi, mis meile on nii tuttavaks ja mille sisu on meil nii selge. See on kõiki kõigi maade proletaarlased, ühinege. Sellel oli tol ajal vägagi oluline mõte. Selge on see, et üks väike rahvakilluke nagu siis eestlased, need ei oleks suutnud kunagi midagi kätte võita selliste rahvaste nagu meie rahva saatus, see on selle, see on täiesti nii internatsionaalne küsimus, kui see liitub teistega rabastega, nagu me teame praegu Nõukogude liidu rahvastega mitte üks sellega, vaid ka oma lastevõitlusega, siis võid rappas saavuta endale õiguse või õigluse vabaduse. Üksi võideldes ei oleks midagi saavutusi, on selge. Sest tsaarivalitsus oleks vaja olnud siia saata ainult mõned diviisid, kes olid igasugused asjad maha surunud. Ja nüüd käsitledes just seda võitluse momenti, seda internatsionalismi momenti. Ärgem unustagem ka, et neil oli tol ajal suurem tähtsus kui meie vahest võib-olla tagantjärele oskame arvata, mispärast, kuna Eesti maakodanluse ja hiljem ka linnakodanluse juhtkond harrastas võit tundis mingisugust või hellitas mingisugust naiivset monarhismi meil tarvis ette heita Koidula läbi Jakobsoni või kellelegi teisele. Et mispärast nad keisrit ootasid palju ja mõisnikud lugesid mõisniku enda vaenlaseks. Vilde õpetab nägema, et see ei olnud nii. Meie võime jälgida Mahtra sõda võime jälgida hiljem ka tema revolutsioonilisi novelle. Ja neis kõigis on väga selgelt näidatud, et mõisniku põim ei oleks kunagi olnud nii tugev kui seda kui selle tagajärjeks Eestis, mitte tsaarivõim, kes võitis saata igale poole käkk abiks ja kes kelle vastu. Kelle toel mõisnik võis võimud seda nii 5000 905. aasta siin Vilde võtab ise revolutsioonilist tegevust, osa tema kohtuaktid on veel jäänud miskipärast läbi vaatamata me tunneme neid kaudselt ainult, aga küllap leidub võib-olla mõni uurija, kes ükskord ka need kõne alla võtab, nii ütle avalikkuse ette toob. Igatahes teada on see, et Vildet oleks oodanud. Siber. Milles otse konkreetsed juhised seisid, tuleb ainult kaudselt, aga kordan, need on ka veel kättesaadavate need, küllap needki ükskord üles otsitakse. Nii, Vilde läheb maapakku, aga mitte üksi n muidugi, ta pidi ennast päästmas, ta oli vangistuse ohus, tal oli, korraldas tema vangistamise otsemat teed, läheb maapakku, kuid ta on siiski küllalt tõsine revolutsionäär, et mitte enda nahka päästa, vaid niipea, kui ta nüüd jalad maha saab standardite haardest pääsenud, niipea pöörduda. Ta kohe tagasi Soome ja hakkab seal välja andma. No sellest on juttu olnud meile mahti sellest me ei hakka siin praegu peatuma selle nii puht kitsalt agitatsiooni, materjali, uljas mäle, märgime, aga siin ilukirjanduslike ilukirjanduse osa selles, see on revolutsiooni aegsed novellid, mis ta avaldab kaagis, mis ta avaldab hiljem ka mujal muudes väljaannetes ja millelt Osada avaldab eesti keel või saksa keeles see, et ta saksa keeles avaldas novelle, milles ta näitab nii või tutvustab Lääne-Euroopat nende metsikustega, mis siin toimub. See on samuti suur ühiskondlik teene tema poolt, sest see nii-öelda rahvusvaheline surve, rahvusvaheline tähele pani tähelepanu rahvusvahelise tähelepanemine sellele, see oli meie võitluse käigul vägagi arvestatav, vägagi suur teene. Aga lisaks veel Need revolutsiooni aegsed novellid juhivad neid ühele momendile Vilde loomingus seon. Tema selle nimelt, et tema loomingust käib läbi üks niisugune pidev teema, tal on palju teemast, muidu kõik need loendasini jõuaks, aga niipeateemana käib tema loomingust läbi sioon eesti Rahva võitlus mõisnikega, Balti mõisnik. Ega see algab tema esimesena ilmunud teoses ja see lõpeb 1000 925. aastal ilmunud asunik Moltersousenis. Seal näitab ta mitmetes teoses mõisnike alatutena. Esimene mõisnikud all, mõrtsukas sealsamas, teine on naise tütarlapse häbistaja. Siis on orjaperemehed, trioloogias sündis Mahtra sõjas ja teistes siis allakäinud mõisnikud, kes olid kaotanud Jubama nii-ütelda, küüned ja hambad. Näeme mäeküla piimamees ja lõpuks jääb niisugune hale veider variasunik Voltersouseni näol. Aga vahepealne on see 1005. aastatuhande kuuenda aasta mõisnik, tsioon, see nagu ta nimetab klassimurdja, kes tõepoolest on juba kaotamas oma võimu ja kes siis viimase vihaga, nüüd tal on veel võimalus siis kätte maksta kõigile kõige eest valad oma viha, võimud, seda äärmuseni. See niisugune klassimurdja kuju 1000 viienda aasta revolutsioonis selle kinni naelutamine, seon, kõrgelt hinnatav teene ja lisaks veel revolutsiooni aegsetes novellidest. Ma tahaksin mainida üht siinse joon tema seadusemeest mis ilmus algul saksa keeles, mis oli tõesti kani euroopale näitamised kirjutatud, mitte nii, ütleme lugemiseks eestlaste eesti rahval lugemiseks see on, kus ta näitab, kuidas sõge valitsev võim kasvatab revolutsionääre. Tegemist, nagu Kulad isegi mäletavad, on seal ühe talu peremehega, kes on seadusemees. Eesti rahva hulgas on palju selliseid olnud, kes nii seaduse peale on toetunud. Me teame, et Mahtra mehed ka lugesid hoolikalt seadust ja uskusid, et seadus annab meile midagi, neil tuli veenda, et veenduda, et seadus ei anna seda mitte. Ja sarnane mees oli ka see kadakajaan siis 1000-ks viienda aasta üks talu peremees, kes arreteeriti, kes oli alati seadustikus nõutud, kes oli austanud tsaariseadusi ja kes oli veendunud, et see kõik on õiglane, et selle vastu ei maksa midagi sammugi astuda. Viis kirjanik, nagu ta ise ütleb, nimetab saaniteks piiratud inimest, kes ühiskondlik piirata inimeseks. Mees, kes ei oleks mõtelnud kunagi tsaarivõimu vastu astuda. Aga sõge võim tõukab ka sellised inimesed revolutsionääride Enda vastaste leeri. Kui mees näeb kohutavaid kohutavat pilti, revolutsionääride hukkamine, peksmine, teda ennast piinatakse, pekstakse vaeva, piinatakse, siis temas ärkab ka see veendumus, et need olid õiged, kes revolutsiooniga läksid kaasa ja mäletagem, tema viimased sõnad ta lasta lastakse maha, aga ta jõuab ütelda või ta veel jõuab üles kutsuda inimesi võitlusele. Need sõnad ei ole ju ainult selle jaanikadakajaanisõnad, need on kirjaniku enda sõnad. See on üleskutse võitlusele ja nii kõrval. Me võime novellist palju välju, kui ta ka niux huvitavaid korriski kõrvalteema, et sel juhul on see, kuidas tsaarivõim tagurlik võim kasvatab iseendale vaenlasi nii-ütelda, valmistame endale hauakaevajaid ka sellist inimeste hulgas, kes on ta pooldajad. Maapaos, mis kestis Vildel aastast 1906 kuni kuni 17, on Vilde vahetanud teemat talle. Dam kirjutab tõepoolest Ühe töölisromaaniga, see on väheseid välismaaainelisi taani aineline lunastus, millest aga mille juurde ma ei peatuks. Praegu sellised maht ei ole. Aga ma tahaksin mainida siin, et Vildele on vahel etteheidet, nagu ta oleks taganenud nii klassi võitluslikud positsioonidelt. Ja tõepoolest Vilde ei kirjutanud edasi klassivõitlust, kuid kirjutas edasi klassivastuoludest. Kas me selle vastale etteheiteid teeme, et ta kirjutanud töölisainelist revolutsiooni hallisi? Ma ausad, venelased ei tee mitte Tšehhovi etteheiteid ja, ja mõnele ütleksime Heinrich mannile sakslased ideede heiteid. Tähendab, ta on selgelt selgelt selgesti kriitiline realist, kes ei mätsi kinni, kui tarvitame seda palju tarvil sõna, kes ei ei vaiki maha klassi vastuolusid näitab seda kõigis oma teostes. Sellest ajast, emigratsiooni ajast väärivad eriti väljatõstmist tema näidendid. Vilde käis näidendi kirjutamise mõttega ringi kümnendit kümnendeid juba nii noormehena, nii 80. aasta lõpul, siis juba on väike vihje, selle, ta oleks meelsasti kirjutama hakanud, aga temal oli rida, oli leib ja Sa vajasid eeskätt kõige kiiremini said leiva kätte ajalehe kaudu ajalehed aga närinud ei vajanud. Ja niis läks tal aeg selle peale ära, tal ei olnud testi mahti kontsentreeruda, nüüd said siis natukene aega seal ikka siis lõida oma kolm näidendit, kaks nendest eriti hinnatavatsioon, tabamata ime admi, suhend. Milline temaatika on siinkohal esikohal? See on kodanluse kultuur, kodanluse kunst, see ei ole juhuslik teema, see on kogu Euroopa kirjanduses eetikum. Näitena võtaksime saksa kirjandust siis mida Vilde kahtlemata kõige paremini tunned. See oli sel ajal niisugune probleem. Kunst ja kodanlus. Ja ei saa, küsimust on ta ka siin käsitlenud mitte üksiku isiku seisukohalt, vaid ka klassivastuolude seisukohalt, kuigi meie sinitendentslikult välja ei paista. Aga kui me süvene, me näeme seda väga hästi. See on linnakodanlus, oli pühendatud. Me teame, et linnakodanlus sajandi algul saavutas tõusumajandusliku tõusu. Kui on majanduslik tõus, siis sellele tekib tahtmine saada ilu peale nii-ütelda, väljapaistvaks saada, kultuuristuda. Kuigi see kultuuristamine võib ainult juttumärkis olla, tähendab saada kultuuri Puupa, et siis särada. Selline oli muuseas, tendents oli kogu Eesti kodanlus, eriti Postimehe ringides. Seal tõesti oodati seda nüüd Messijad, kes viib eesti rahva Euroopasse, arvestamata puudub, kas selleks küllaldane tase on saavut või mitte? Pisuhännast on see kultuuristumise probleem veelgi nii komöödialiselt võetud seal antud juhul seal on siis rikas preili, kes ostab endale luuletaja selleks, et hiilata teiste rikaste naiste hulgas olla nii, nii selle kuu luuletaja aupaiste endale lasta peale paista, et siis särada, seda teistel naistel ei olnud välja panna ainult sellega, mis emist kirjutaksid, ei huvitanud mitte kedagi selles osas. Nii et siin on pihu, ennekõike on see majanduslikult spekulatsioon ja kultuuri spekulatsioon toodud nii selgelt, nii veenvalt nähtavale, et nii vaata, vaatajale saab selgeks, et kui eesti kodanlus, tolleaegne kodanlus deklareeris ennast kultuurimonopoli Stina, siis oli see väär, sest ta ei olnud kultuurne mitt. Ja Vilde on aitan aidanud sellega niidi kukutada, seda väärvaadet nagu kodanlus esindaks ainult kultuuri. Tõepoolest seal isegi viiteid, kui detail taha meele neil tuleb ta siis näiteks räägitaks sellest, et malle ja matsi ei maksaks lasta, sinna need niikuinii ei kuuldu, nii et kaon riivatud seda kahe kultuuri või kahe kihi küsimust kultuuriküsimustes. Tõesti kõrvalised, aga siiski ei olnud alles mööda läinud. Nii, nii siis kandvamaks, teemaks tema immigratsiooni aegs loomingus oleks see kodanluse ja kultuuri küsimus nüüd tagasi pöördunud kodumaale. Vildele ei olnud antud enam töötada vabalt, ses mõttes ta oli haige oli ja teiseks me peame väga kõrgelt siiski hindama seda tööd, mis ta tegi, valmistada mitte midagi, 7500 lehekülge umbes oma teoseid uustrükkides, leppigem sellega, kui need, need teosed kõik oleksid jäänud sellisena ajalehe veergudel või sealt maha trükitud, siis meil oleks mõnelgi puhul piinlik olnud need asjad, mis ta kirjutas nii hobuse seljas, nagu ta ütles, 80. 90. aastate need maha jäänud keelelised, need olid nende kompositsiooni juures, ta ei olnud saanud tähelepanu, mis on siis ta ei olnud ise küpskaabee selleks ajaks ja ta tegi tohutu tööd, algul arvas küll paar aastat selleks läks tegelikult kuni surmani, lõpuks peaaegu läks aeg selle peale ära, aga tänu sellele meil on temani nii-öelda viimane sõna tema teoste kohta. Meil on teosed sellises kujundas, mida, mille eest meile piinlik üldse neid näidata või lugeda, ükskõik, nad on praegu meile täiesti vastavad, kui me tahaksime, Vildet lendasime me alati kaht Vildet võrdlema üks või loomingut, üks teost, mis ta kirjutas kaasajale ja teised, mis ta pärandas meile või ütelda, noortele parandada. Ja need selle töö oli, see oli suur töö ja ilma selleta tema pärand oleks olnud palju, palju vaesem, see oleks olnud ajalooline. Et nüüd ka tänapäevaga tänapäeva tasemel. Ja lõpuks Vilde pöördunud kodumaale loobus väga peatselt avalikust elust ta tervis oli halb, siis tema redigeerimise töö ja ta tõmbus niite tagasi. Kuid elu lõpul astuta siiski sammu, mis tõstab teda jällegi meie suurmeeste hulka võitleja, kes on võitlejad demokraatliku rindel. See on nimelt kui saksa, natside, Eesti Eesti käsilased lapsid võimu taotlist haarata. Kui tolleaegne valitsus ja juhtivad ringkonnad nii kas kõhkleid või ei söandanud või suutnud midagi ette võtta, siis oli ohtlik, sest mine tea, mis pärast tuleb. Iga kõik teadsid ajatega, natsid ei tee nalja, nende võidet, vaenlast, need on õnnetud inimesed. Wilde'i kõhelnud. Vilde pöördus siis üleskutsega ma kuulda üleskutseid Eesti rahva poole ja selles ütleb ta välja mõtte. Kui mingid barbarid tulevad meie maad kunniseerima, siis tuleb võidelda selle vastu vaimurelvaga ja kui sellest ei piisa, siis ka siis ka teist tegelik töölise relvaga. See üleskutse me teame, ei andnud ju praktilisi, nüüd käega katsuma otsemat tulemust, vapside see hääletamisel võitsid see võitjad küll pikse. Nad kaotasid jälle peatselt oma positsiooni. Aga meile on siiski nii suureks lohutus või selle ajal inimeste suureks lohutuseks atom, julgeid inimesi, kes julgevad vastu hakata siis, kui tõepoolest kohutavalt ohtlik on. Ja lisaks need ideed, et rahvas peab, kui teda tahetakse kägistada, peab võitlema viimaseni, ükskõik kui selle, kas võit kaotab selle, see, see idee jäi püsima. CD elas läbi okupatsiooniaja ja see idee on elav ka praegu, sel ajal, kui käib Braugeid rahuvõitlus, sest vabadus ja rahu, need on peaaegu võrdusmärgiga ühendatavad mõisted. Ja kui siis tänapäeva me kõik tunneme kaasa ja Kemi jõudumööda kaasa, mis me suudame rahu võiduks maailmas siis me tunneme nagu oma selja taga olevat selle suure demokraatliku võitleja Eduard Vilde vaimu. Ma mõtlesin mingisugust nii austraallast vaimu, vaid tema mõtted, tema ideed, need julgustavad meid ka tänapäeval. Katkendi romaanist Mahtra sõda loeb näitleja Johannes Rebane. Hilter annab vaimudele käsud kätte ja paneb mõisa poole. Kubjas pole veel ilmunud. Seda silmapilku tarvitavad mõned, et leivakotist palukest leiba võtta ja seda poolkinniste silmadega nosima hakata. Teistel, kes ei tea enam, mida nälg ja janu täiendavad. Nad langevad jalult, nagu oleks neid püssikuul tabanud. Varsti kükitab neli, viis Norrise Tree Välise seina ääres. Mitte mõisa pool küljes, vaid seal, kuhu oodatava kupja või opmanni silm mitte kohe ei ulatu. See varastatud uni ei kestnud kauem kui viis minutit. Äkitselt nagu maa seest kerkinud, seisab kubjas veenurga ääres vaevaldanda, pilk rajastal, Köstitajaid riivanud kui juba toomingale vemmal tõusis lähimale uinujale pihta patsus. See oli üks noorevõitu tüdruk, kes süües oli magama jäänud. Ta hoidis leivatüki käes, huuled olid purused, suu nähtavasti veel täis. Uni oli näljast võitu saanud, enne, kui sööja suu täitsa ei neelata. Et ta esimesel hoobil mitte koe püsti karanud, siis andistele kubjas veel teise. Ja see käis talle otsekohe pähe. Ja nii õnnetult, et juustisest verbad hakkas tilkuma. Elajas see lühike vaguni hukkamõist tuli uriseval bassihäälel ühe suure teomehe suust, kes nüüdsama oli rehte astunud, et magajate seast oma taluvaimu poiste üles vapustada. Kes ütles elajas? Sina kramplikke patus läbis noore kupja keha, ta seadis end hüppele, kui murdja välkuvat silmad õgisid juba vastast, siis vingus vemmal õhus ja langes vaheda vopsuga Teo mehe tugevale turjale. Võllamäe pärn seisis paigal, nagu peaks aru, mis nüüd teha. Pikali nagu ta suur keha liikuma Oliver aju mõtlema. Ta jõudis alles siis otsesele, kui veel teine Wembla hoog ta õlale 100.. Nüüd pahvas nagu must, tuli ta silmist kaks veresoonte otsaesisel paisusid sõrmejämeduseks. Siis oli ta kupja kraest kinni. Testis ta õhku, tuuseldas teda paar korda ning lähemal silmapilgul lendas väheldune ning nigel mehike paar sülda eemale, lepa põõsasse. See kõik sündis ainsa silmapilguga, nii et keegi poleks saanud vahele minna, kes seda oleks tahtnudki. See võimalus näis aga väga küsitav olevat sest kõik teolised püsisid rahulikult paigal. Kes väsimuse pärast liiga Tuibed polnud, selle näole ilmus koguni kahjurõõmus, elevus, kui ka murelik jahmatus sündmuse tagajärgede pärast. Kubjas virutas jälle jalul. Esimeses viha ja häbituhinas tahtis ta uuesti Teo mehe kallale tormata. Aga kuna ta maha kukkunud Veemalt üles tõstis, neista teisele otsesele jõudvat väriseva suuga pöörduste töörahva poole. Kõik nägite, mis siin praegu sündis, madal viimast päeva vaipa kubjas olla, kui see krants mittema 100., sirakat ei saa. Külmassinud, õpetan võllamäe, pääven, siga, lurjus, nisukene. Aleks oma võimetus vihas edasigi sõimenud. Kui mitte nüüd verine vaimutüdruk, ta tähelepanu poleks aretanud. Selle vaheajale, molekust aru saanud, märkasse verd oma kätel, ling riietel ning põletav valu peas, tegi ta täitsa ärksaks. Ja valu, viha litsustel susiseb hüüde suust. Nisuke mõrtsukas. Sina sõimad mind mõrtsukaks, sina kuradi lirva julgelt mulle koha vastu hakata, sina, sina sõna. Kuidas uusi sõnu leidis, tõusis, vajus, eemalda käes, Matsatas aga vastu maad, sest tüdruk oli kassi vale ja selle hoobi eest ära söödud ja puges meeste selja taha. Kui lööja talle sinna järele tahtis tormata, jooksis ta võllamäe Pärnale otsekohe vastu rindu. Võiksid ta nüüd juba rahule jätta. Ta on juba verine. Kas sinu kuradi asi on peksta need tema võimugi, liiguta, see on minu õigus. On härra käest käsk inimesi õpetada, kuidas vastased on? Kannan oma kepi auga, sina, kes sa lurjus. Valdus, nisukene. Ta hääl ümber vihaseks vingumiseks liiklemiseks kuna ta suures kramplikvianutukses linavalged juuksed, millelt kübar oli maha kukkunud, sõitsid kõrvade ääres kentsakalt, turris kollakad, silmad tulipunases näos ja niisama valgete kulmukarvade alt pildusid sädemeid. Kitsa luuleline suu, mida hõre valge piimahabe piiras, seisis veeretelt vahul. Kes teda nõnda nägi, pidi oletama, et ta meest, kelle peale ta oma sappi Kallas vaikselt vihkab. Kupja prints nägi ainult muigavaid nägusid, kollakat valget, tõmbusid sinataks kramplikult, hoidis novembla ümbert kinni. Aga ta jäi paigale. Tundmus, et mitte ükski tema poolt ei ole. Ta tegu ja sõnu heaks ei kiida surusta nähtavasti maha. Ta aimas ka väga õieti, kust see tuli. Nad vihkasid ja põlgasid teda. Seda tegid nad esiteks ta liialdatud valjuse ja teiseks sellepärast, et alles kuue kuu eest üks nende seast oli olnud. Nüüd aga kupja kepi kandis. Kuue kuu eest oli endaga ühes Arradioopmanid kubjast ja keldrit vandunud, oli nendega ühes kae salaja rusikasse kiskunud. Kui kellelegi ülekohut sündis, oli nendega ühes keelatud und maganud, kui Sundja kepp nende pihta parkis. Nüüd seisab ta nende ees keerutab ise hu tepi, mõistab hukka, mida ta ise kah on teinud, peab süüks seda, mida ta ise mitte süüks ei pidanud. Nad peavad teda Randjaks. Seda märkab prits väga hästi ja jätab sellepärast tegemata, mida ettevaatustingimata tarvilikuks ei tunnista. Meeste vaidlesin veel tüdrukud, kas kilter teile ei öelnud, kust Arvi moon ja teie mehed kündma Isoa? Ning lühidalt jaamustavalt annab ta teolistele, kes minema pöörduvad, veel mõningad tarvilikud näpunäited. Seejuures veeretab taju palaval kiirusel kättemaksumõtteid, mitte ainult pärnalija Kaieli taha ta kätte maksta, vaid kui võimalik neile kõigile, kes on julgenud teda irvitada, detav käsualuste ees püüdnud nõrgataja narritada. Kuna teomehed, oma ja vaimud oma leivakoti ja kuubesid korjavad, tuunib kubjas rehenurga ääres seisvaid vao ja puu virunu. Ta teab ju omast käest, et neis ikka midagi peitub, mis üle hea kubjas silmad kinni pigistab. Priit, sul pole aga asja pime olla, on ju nad kõik tema vaenlased. Kotikeraaperukeid jää, kui osavasti pinusse pistetud siin. Teine samasugune kotike mehe pidage, kellele kotid siin on? Need on juba minemassaga, pööravad kupja kärkiva hüüde peale ainult kangeid kaelu õla poole selja, tulge. Pööravad küll ümber, aga kupja ja ta kottide juurde ei tule keegi. Seymodonomats seal sinu kat. Sinule ja see kott on bensu joobi oma. Eksid sinule, mehed tunnistage üles, kelle need potid? Ja Prits veab kotid meeste juurde, kes mitte tema juurde ei taha tulla. Kas need pole mitte matsi ja joadopi kotid? Tutsuta neile näkku. Mehed vahivad, kõngutavad päid, ükski tunne kotte. Seepeale astub üks ninatark ette ja nuusutab kotikest haisu. Teised pahinal. Naerma Rasige minema, küllap olen teile varganägudele jälile, sõuab. Kuna mehed minema pöörduvad, lohistab kubjas kotikesed rehe poole tagasi. Rees on vaheajal väike nali sündinud, mille nägemiseks kupja prits tegelaste õnneks liiga hilja tuleb. Kuna rehe Martree all pekstud vilja juures toimetab poeb Hansu Jüri jaan rehetoast välja, tema kannul veidriku Villem 12 poissi on veel rehes. Need pilgutavad üksteisele silma, kui jaanija Villemit näevad. Üks neist võtab suure pinda seinalt ja torkab selle pika varrega Jaani kõrge viltkaabu külge. Sedamaid on jaan viljasambaks muutunud, mida suur viltkaabu oma sisikonna son peitnud, sajab Teo mehe keha mööda maha, rehepõrandale. Poisid itsitavad. Martise kahvatub. Rehepapp aga pöörab seljapoiste poole ja tahab kõigest väest aevastama. LM jätta korraga mäss. Tule säie. Sa kurat ei kuule, mis õues on rutule tree tuppa tagasi. Villem kaev kaob kui tuul rehetuppa ja tühjendab seal oma kaabu. Teinekord, kui õues on vaiksem ja pimedam. Head päeva part, head päeva mart. Päevakaelad Kuramehe Tree tagumisest väravast välja poevad, tikub kubjas kotikestega eespoolsest sisse. Kuule, Rehepapp, mis pagan see on, need kõik laopinud Raperokeid täis on. Onu, mis muud, kui hea viljaga suu aasta soo. Oi hea viljakas Oazda. Munakeeli hüütakse seda valguseks. Feno varguseks. Mess tarvis ta siis neid A Pinusid mõõtmas käisid. Minul on igal pool õigusvargust otsida seks olema mõisa kubjas. Rehe Martin vaelite kätega pritsevate seisma ja mõõdab teda oma muhelema pilguga jalatallas dialaene. Kuule, prits, need ehk on su enesekotid, mis mullu sügisel sinna pinudesse unustasid. Sul vaest oli neid nõnda palju, et ega siis kõik ei jõudnud meeleski pidada. Kupja prits, kupja pritsi, ütle midagi. Koopiaprits teeb teist juttu. Mälestusi kohtumistest Eduard Vildega jutustab Johannes Isiklike mälestustega on lugu nõnda, et inimestest ja sündmustest ununeb tihti kõige tähtsam. Ja meeles püsivad visalt mõned sootuks tühised üksikasjad. Umbes nii nagu maanteel käies võib tähelepanu köita mõni särav kaste Dirk tee ääres või möödalendav liblikas. Aga sellest, kuhu see maantee siin siis pole mälus jälgi. Nii ka käesoleval korral. Kõigepealt paar sõna tema teoste tema teostest. Juba lapsepõlves sattus mu pihku koguteos, lõbu ja teadus mille esimesed leheküljed olid ära rebitud ja mis algas leheküljega, kus pealkirjas seisis Astla vastu. Mida see tähendas, mis tähendas Askla? Proovisin mitmel korral seda uudist lugeda, aga iga koorumistasin veidrate sõnadele nagu kameeleon ja kempama ja nii edasi, mis mulle võõrad olid. Jutu algus polnud ka ja kohanema tuli oodata täiskasvanuks saamist. Siis Vilde tokerjad, mida te tunnete, tokerjad, hääbuvad Docriat hääbuvad ja sissekratt kes nutab nii nagu jookseksid jänesed Lektoru mööda igaviku poole, murumunad suus. Need tekitasid kooli eas tublisti nalja ja muutusid kohe omavahel populaarseks. Aga me ei tahtnud seda sugugi mingi paroodia õuna võtta. Paid, kirjanikud, toreda fantaasialennuna. Siis eriline mälestus Prohvet maalsetest. Seda raamatut, seda paksu köidet. Lugesin suvel maal väikesele seltskonnale ette. Naised heegeldasid või nokitsesin midagi näpu vahel, aga nende huvi raamatu vastu ei raugenud. Kuigi kuulajate hulgas oli usklikke, kellele Vilde jumala valatused võisid kõrvad huugama panna. Ja mis puutub mäeküla piimamees, siis andis selle lugemine erilist lisalõbu veel see et autor puistasin uusi tundmatuid sõnu otsekui käis, sest nagu poleks ta tokerjaid kunagi paroodia lagi kirjutama. Kuid nüüd mõni killuke Vildest enesest tutvusin temaga mai algul 1917, kui ta välismaalt tulles Tallinnas rongist väljus ja kui me teda mööda linna sõidutasin. Neli päeva hiljem esines ta Estonia teatris kõnega demokraatlikust kasvatusest. Pean tunnistama, see kõne oli mulle isiklikult suureks pettumuseks. Olin Vildet lugedes teda tundma ja austama õppinud kui revolutsionääri, kes oli tuliselt rääkinud klassivõitlusest ja proretäriaadist. Kuid kapitalismi hauakaevajad Venemaal oli toimunud veebruarirevolutsioon. Rahvas kääris edasi. Võitlus ei lakanud, aga Vilde kõne koosnes reast näitest Taani riigist kui eeskujust, kus üksteise kõrvalsõbralik leplikult elavad ja tegutsevad kõik parteid. Ajal, mil meil õhk veel täis oli revolutsioonilise võitluse kirge oli selline kõnevesi kodanluse veskile. Vildel oli nähtavasti arvamine, et revolutsiooni saab teha demokraatlikult puhtalt korralikult. Venemaal aga riivas teda korralagedus, vaesus ja mustus. Me lähenesime teineteisele alles kuus aastat hiljem Berliinis. Saksa marga inflatsiooni tõttu oli elu Saksamaal välismaalastele soodne, vahel isegi muinasjutt suhteliselt odav. Ja sinna pooles rahvas kokku igast kaarest. Ka Eestist oli seal neil aastatel rohkel arvul üliõpilasi, kunstiinimesi, kirjanikke ja teisi. Hanovski kohvik Potsdami tänaval kubises alati eestlastest. Berliinis anti välja kaht Eesti ajakirja ja sealses trükikodades trükiti nii mõnigi eestikeelne raamat. Niisiis 1122. 10 kolmanda aasta talvel olima Vildega Berliinis üsna sagedasti koos küll tema, küll minu korteris, küll kohvikus või õllelokaalis, kus ta armastas käia küll diaatris. Ta elas ühes kõrvalises vaikses tänavas mugavalt sisustatud toas saksa muheda pereemade korteris kes tema ees, kui oma inimese eest igapidi hoolitses. Mäletan ta tuba laualambi. Pehmes valguses kirjutas laud täis paberilehti-raamatuid. Vildise kandis paksu pehmet ja kui ma ei eksi, beeži toakuube, mis mulle oli uudiseks, kuna ma teda alati olid näinud tip-top riides ikka kas päeva- või õhtuülikonnas vaeva toima, kirjanikuga mõne sõna vahetanud, kui juba pereema meile kohvilauale serveeris. Sel ajal oli kirjanik mures oma kogutud teoste väljaandmise pärast. See pidi ilmuma mitmekümneköitelise varraku kirjastusel. Plaan oli suurejooneline, aga kas kirjastus suudab seda teostada? Kirjastustega oli Vildel ju alati halbu kogemusi olnud ja see tegi teda ettevaatlikuks. Es seisis aastatepikkune töö teoste redigeerimine. Ja see polnud sugugi lihtne ega kerge, sest kirjanik nägi ette, et paljud paljud teosed tulevad ümber teha. Ja pealegi polnud ta oma endise lauseehitusega süntaksiga enam rahulik, aga vahepeal nimelt suurt rünnakut alustatud saksapärase lohiseva eesti lause vastu. Ja Vilde pooldas seda reformi. Kui ta Aaviku rünnakut saksapärase lause vastu toetas, siis ta kunstlikult loodud sõnumite, kuigi ta ise kirjakeelt ja tõi terve sületäie uusi seni tundmata sõnu, olin huvitatud, kust on pärit ta sõnavara tohutu rikkus, kasvõi näiteks mäeküla piimamees. Kas kodumurdest? Jah, vastas ta ka sealt. Aga veel enam viidemannist sellest põhjatust keelevarasalvest. Nii oli keeleküsimus tol ajal meie vestlustes esikohal aga vahel ka mõned muud probleemid. Mäletan oma sünnipäeva Berliinis 1000 923. aasta kevadel. Ka Vilde oli siis mu külaliseks. Jõime kohvi ja nõndanimetatud mampediktiini kohvi oli Vildele liiga lahja ja see tuli hoopis kangem keeta. Vilde oli nagu ikka elav ja jutukas. Ta ei läbenud kaua lauas istuda, vaid tõusis ja kõndis rahutult mööda tuba edasi-tagasi. Taskurätik miskipärast pea peale laotanud. Oli tekkinud vaidlus inglastest ja briti impeeriumi tulevasest saatusest. Olin väitnud, et Briti impeerium laguneb, kord nagu kadus kunagi Rooma impeerium. Vilde vaidles ägedasti vastu. Ta kiitis inglise diplomaatiat, inglise demokraatia hüvesid ja sügavale juurdunud traditsioone, mis selle suure impeeriumi ka tulevikus kõvasti koos pidavat hoidma. Teine küsimus, mis päevakorda tõusis politsei vilisatsiooni ja kultuuri vahekord? Spengleri Õhtumaa hukkumine oli ju siis kõigil kõneaineks. Oli loetud Paulärnsti, kes kiitis seda hiina tarka kes põhimõtteliselt ei vinnanud vett läve eest rataskaevust vaid läks hoopis kaugele allika juurde, sest rattaga vett hinnates muutuks ta isemehhanismiks allikast vett ammutades aga ei muutuda tsivilisatsiooni ohvriks. Vilde arvas, et niisugune tsivilisatsiooni põlgamine on lausa totrus ja muud midagi. Kindlasti tekkis sellepärast jutt, et seinal rippusid kaks hiina kunstniku dushi joonist ja hiina nagu mulgi idamaa filosoofia, luulel ja kunstil oli Saksamaal tol ajal suur külgetõmbejõud. Kodanlik intelligents põgenes vastuvõtmatu tegelikkuse eest muinasjuttudesse müstikasse, teosofiasse, antroposoofiasse isegi spiritismi ning põlgas kaasaegset tsivilisatsiooni ja mehhanisatsiooni mida kujutati elava inimhinge Hugdajatenam. Kui mõni idamaa tark Berliini ilmus näiteks ravinud randa rabindronata koore, siis haaras inimesi mingi hullustus. Kui see india kirjanik ülikoolihoonesse läks kõnet pidama, piiras selle platsi ilmatu suur rahvahulk kes tahtis kõnelejat jalust maha viia. Et aga tema vesihalli maani ulatuvad siid ürpi suudelda. Kui idama mentaliteedist juttu tuli, siis eelistas Vilde, Hiina ja India passiivsuse filosoofidele jaapanlaste realismi aktiivsust ja kohanemisväljendust. Tol ajal valitses saksa kirjanduses ja kunstis Ekspressionism. Vilde Ekspressionistide hüsteerikas lugu ei pidanud, ta eelistas neile klassikuid ja laval realistlikku mängustiili. Mõned korrad temaga teatris käies võisin tähele panna, kuivõrd ta oli haaratud ekspirid raamadest. Magneti etendus, kus peaosades esinesid kaasa ja suurused nagu Flitz kortneria Gerda Müller. Mõjusta peale vapustavalt. Mu kõrval istudes ei saanud ta lavategevust rahulikult jälgida vaid pidi kätega kramplikult istme tugedest kinni hoidma, kogu keha ettepoole nihutatud, nagu äärmis, nägu äärmiselt pingul. Meil oli tihti jutuga saksa reaktsiooniliste ringide revanšihimust, mis siin-seal hakkas pead tõstma. Ta arvas, et Saksamaa saab veel keerulisi päevi näha. Natsionalistlikud eksessid võivad nii suureks paisuda, et muutuvad rahvale saatuslikuks. Tema arvates oli Saksa riik veel noor ilma demokraatia traditsioonid, et ta, et ta saaks rahulikult elada, kuid traditsiooniderikas Inglismaa. 60. kuuekümneaastaseks saanud kirjaniku juubelit viibisin Tartus, tema auõhtul. Aktuse algus venis peaaegu tunni pikkuseks, sest peokõneleja Gustav suits polnud ikka veel kohale ilmunud. Juubelikorraldajat närveerisite. Võib-olla selle ärevusega oli seletatav asjaolu, et kui Eesti Kirjanduse Seltsi esimees Anton Jürgenstein juubilari tervitades talle pidulikult üle andis nahkköites raamatu kiites, et see on äsja ilmunud väga väärtuslik koguteos Tartumaa siis eksis ta, see polnud sugugi paljukiidetud Tartumaa, vaid hoopis ajakirja Eesti kirjandus. Vana-aastakäik. Pildi oli muidugi rõõmus, et sai nalja heita eesti kirjandusseltsi kulul, kes juba kord teda varem Altoli vedanud. Pärast aktust oli Vanemuise väikeses saalis koosviibimine mille lõpus, kui tuju juba tõrge oli, tekkis Vilde puhul tüli kahe Kivikatise rusikas lõi nigela linnamehe Hindrey, kes Vildet oli puudutanud kohe nokauti. Mäletan selgesti kindrali õhku tõusnud jalgu triibulises pükstes. Juubilar tõusis kohe vapraid löömamehi vaigistama. KindraliAga lubas Vildele hüvituseks järgmisel päeval rõõmatismi rohtu tuua. Kolmekümnendatel aastatel oli mul pilte ka veel kokkupuutumisi suveperioodidel, Pärnus küll rannas, küll barbar sõi juures vesteldes küll rannapargis sümfooniaorkestrit kuulates. Kui ma neil aastatel loomingut toimetades pärast Vilde surma romaani katkeb, rahvasulased käsikirja avaldamiseks sain siis paistis teiste tavaliste toimetusse tulnud käsikirjade kõrval selgus ja puhtus ise. Sellist käsikirja, kus pealegi kõik parandused vigadele peale olid kleebitud olid trüki ladujad väga harva näinud. Harile. Harilikult läksid tol ajal trükikotta käsikirjad, mis nägid välja nagu lahinguväljad või siis olid nii segaselt kirjutatud, et neid toimetaja suure vaevaga veeris. Masinkiri oli siis haruldane. Väliselt jättis Vilde alati hästi riietatud eurooplasest härrasmehe mulje. Loomult oli ta elav, impulsiivne, vaimukas ja seltskondlik. Midagi inimlikku polnud talle võõras. Se väliselt korrektne punetavate põskedega kuldraamides näpitsprillidega kirjamees oli olnud tuline revolutsionäär. Pärast emigratsiooni kodumaale tulles aga oli ta revolutsiooni tuli nagu tuha alla maetud kuid lõi taas leegitsema enne surma tuntud läkituses eesti rahvale. Loomingu psühholoogilise laastusõber esitab Aino Talvi. Kui istun lauad ja teen ridu, teata mu selja taga lahti. Tema hallsilm täis halli armastust, puhkab igavese õrnusega, mu pealael ripub mu sule otsas. Uitab mu ridade vahel. Ta on rahul, et ma teen ridu. Hommikul torgib tema vaade mu laule, olge kuni ärkan. Ja õhtul veab mulle vaiba peale. Silitab mu silmad kinni, kallistab mu kõrvad kuulmatuks. Ta valvab mind kogu öö. Ja söögilauas istub ta minu kõrval ja loeb mu suutäisi. Mitte nii palju, mu sõber, mitte nii vähe, mu vend, mõõdukalt parajalt. Ja kui ma pean puhkust, varastan väljast, värskust hoiab ta kella pihus ja ümise korrast ning kohusest. Tema sõprust täidab minu õhku tema vendus, minu aega. Ma elan tema armastuses. Iialgi pole ma üksinda iialgi polema vaba. Iialgi olema mina. On aga momente, mil ta ununeb lühikesi, üsna lühikesi võimsaid salavõimsaid. Ma vajun mõne vaba, mina trükitud mõtte loodusse, ilmutuste maailma. Ma imenemise kinni nagu kaan, san pimedaks ja kurdiks kõige vastu enda ümber. Või ma jään eluks ja iluks nõiutud Marmurjete seisatama. Ma heidan lõuendile võetavate värvide voogudesse. Ma lasen oma närtsinud hinges vabade loojate päikest paista oma kõrbenud südamesse nende vihma sadada. Võimas Suigun metsatemplites sügavasti palvetama. Satun mäestiku majesteeti kirglikult kummardama. Vaibunny järve Emajõe isa muinasjutte hardalt kuulatama. On särdusi hetki, võimsaid ülivõimsaid. Aga nad on lühikesed. Minu sõber äratab mu, ta seisab mu selja taga kell käes ja nõiasõna suus. Rida on raharida, on lei, teeridu, Vend sule suruta mulle kätte juba istun juba küürutan juba külvan ridu, Misson, leib, leib, nii kuiv, nii kõvani, aganane ja hapu. Kuid leib ridu külvan kergeid kirju lendlevaid Ridumist kõrgele ei tõuse ega madalale ei vaju. Ridumissein, naera ega nutta, ei armastega vista ridu, Haun, põlgus põues, häbihärm vaevatud hinges. On aga hetki, mil ma tõrgun, mil ma mässon. On hetki, kus ma kuulutan, ma ei tee enam ridu. Mad, tahan midagi kivisse raiuda. Ma tahan kaljutahvlid välja tahuda ja nendele kirja urgitseda, mida ei kustuta tuul ega vihm. Ma tahan kujuks tõstaselegi kantliku kaksikvõitluse, mis on alanud mõlema hiiglase vahel ja mida kõik nägijad, hinged, põnevuse värinaid vaatlevad. Ma tahan nikerdada aasta kaks või kolm, ühe ainsa pea ühe ainsa käe või jala kallal, et mul oleks tast rõõmu minul ja teistel. Ja et nad ei häviks üle. Aga minu sõber nutab minu nõuandjani hirmunud ja tema hallsilm täis hävimata õrnust puhkab paludes ja hoiatades mu näol. Sinu saatus on teha ridu. Read on leib, iri kivil kujud, kaljul on nälg. Üksainus pea, üksainus käsi või jalg ja sind ei ole enam. ÄRA tegistakse üles Booksinda jalgade alla tallaksin tema armastuse ja sõpruse. Ja lõdvalt vajun alla, vajun alla. Vajun õudsele tõele alla. Ma teen tema eest põgeneda katseid, juba võimetuid, katseid kasina lootusega. Ainult mõni kuu, mõni nädalgi vabadust Minasust, üksindust, meeldusel, maalija, majanduses, linnas võiks õnn sündmuseks saada. Naine, kus on kepid ja pambud, minu sõber ei anna mulle asu. Me otsime oodavust, otsime kergust, ei jäeta minust maha. Jäme, rändame, meie hulgume. Aasta algab, aasta lõpeb, meie rändame meie ees sammu pahas veerus, tema kepi juhatab meile rada. Ja riik järgneb riigile maa maale, linn linnale, aga meie ulgu meie, meie otsi. Ja kui me siis ümber vaatame siis on tema meie kannu. Ja tema hall vaaditäis halli armastust täidab meie südameid ahastusega. Ta ei tagane minust. Hõbedat heidab juustesse liiva, koguneb liik meisse. Tina tuiksoontesse udu silmadesse. Ma istun ja teen ridu.