Mälestusi Eduard Vildest jutustab kirjandusteadlane Karl Mihkla Külastasin kirjanik Eduard Vildet 1933. aasta esimesel poolel. Jaanuaris ja veebruaris käisin tema juures Kadriorus juunis Keilas, kus ta viibis oma õe pool. Töötasin siis keskkooliõpetajana Tartus. Kui koolivaheajal 1933. aasta jaanuari algul Tallinna saabusin pöördusin telefonile seejärelpärimisega Vilde poole. Kas ta nõustub mulle jutustama elust ja loomingust teoksil oleva kirjandusõpiku jaoks? Kirjanik vastas. Mu elulugu on ju üldiselt teada, aga võiksite homme ennelõunal tulla, ehk tuleb veel midagi uut meelde. Järgmisel päeval kella 12 paiku sammusin Kadrioru tiigi kallast mööda Vilde kodu poole mis raagus puude vahelt paistis roosakas pruuniks värvituna lummitunud rohelise aasa veerel. Läbinud eeskoja. Seisatasin siseukse ees millali nimesid. Eduard Vilde ja helistasin. Kulus vaid hetkeke, kui kirjanik rutates tuli, avas ukse ja palus mind sisse astuda. Olin varem Vildet eemalt näinud, kui ta 1929. aastal detsembris käis Tartu Ülikooli aulas audoktoridiplomit vastu võtmas. Sel korral äratas ta kõigi pidulikul aktusel viibijate tähelepanu oma rühika, kehahoiu ja soliidse esinemisega. Nüüd nähista märksa tavalisem oma igapäevases riietuses. Tal oli sõbralik ilme roosakatel põskedel, kui ta mulle tervituseks käe ulatas. Kirjanik juhib mind läbi avara saali oma kabinetti. See on väike roheliste tapeetide nurgatuba mille üks aken on suunatud läände ja teine põhja. Keset Vilde Töötuba asetseb kollakat värvi kirjutuslaud, mille äärde istet võtame. Siin on üsna valguserikas ja nähtavasti hea teoseid kirjutada. Anning kirjanikule. Üldinajatagend tooli seljatoe alla toele heidab pilgu mõlemasse aknasse, ütleb päikesevalgust siin ikka on. Olen rohkem päeval töötaja, oma haigete silmade pärast. Palun vanameistrit jutusteks kõigepealt oma vanemaist ja lapsepõlvest. Südameellus avaldub kirjaniku vaikselt lausutud sõnades, kui ta meenutab oma vanemaid ise seejuures mõnusalt toetuses kooli tooli korjule. Mu ema oli luulearmastaja, tal oli palju rahvalaule peas ja neid armastas talleelutada. Ta õpetas mind kangastelgede ääres lugema ja siis saatis mind metsaülema abikaasa draiv pargi juurde saksa keelt õppima. Isase vastu pidas end suureks poliitikuks, luges õhtuti Jannsen Eesti Postimeest. Jama naiivsuses arvas nagu võiks kadaklik ajalehemees midagi eesti rahva kasuks ära teha. Kirjanikul oli meeles, et lugemisoskuse omandamiseks koledal suurt vaeva olnut. Isa toonud talle Rakverest aabitsa, mille järgi anda lugemise selgeks õppinud. Ta olnud kas kuue- või seitsmeaastane, kui ta raamatut lugenud. Ühe varasema teosena lugenud ta lapsepõlves iseseisvalt läbi Karl August Hermanni raamatu, kes see suur Saksa-Prantsuse sõda 1870 ja 1008 71. Vildele meenusid lapsepõlvest ka kokkupõrked talurahva mõisnike vahel. Võitu mälestudena, oma lapsepõlvest jutustas ta järgmise loo. Olin vist viieaastane, kui Muuga talupojad, kes polnud rahul oma raske olukorraga astusid mõisnike vastu välja. Ühel hommikul unest ärgates nägin läbi akna, et soldatid olid meie õues ja nende püssid seisid püramiidis. Läksin välja. Ootamatult tahtis soldat mind sülle võtta. Ma rabelesin lahti, jooksin tuppa, püssid ajasid mulle hirmu peale. Talupoegade peksu kisama ei kuulnud, aga rahvas rääkis hiljem sosistades, sest valjusti rääkida ei juletud. Et soldatid on talupoegi mõisast veidi eemal vastuhakkamise pärast peksnud. Vildele meenus ka, kuidas ta poisikesena oli korraldanud reisimänge Muuga mõisa muda sel tiigil keset tiiki olnud väike saareke, mida nad nimetanud Ameerikaks. Senna asutanud poisid New Yorgi ja selle tähiseks läinud tule üles kujutletud New Yorki sõidetud propsidest tehtud parvega. Neist merereisidest võtnud osaga tädipoeg. Eduard Bornhöhe. Algkooli aastail olnud Vilde Tallinnas oma tädi Mai Brunbergi juures kostil. Tädi perekonnal olnud kasutada väike ühetoaline korter Tatari tänava lõpul. Vilde rõhutas oma kooliaastate kohta, mulle ei teinud õppimine mingeid raskusi. Kentmanni ja Vitingi algkoolis veedetud õpiaas jutustas Vilde sõna-sõnalt järgmist. Kuusalu pastor Kentman oli seal alkule asutanud, kus ma paar aastat õppisin. See oli Kentmanni ja väikese Pärnu maantee nurgal. Kui selle kooli lõpetasin, läksin kreiskooli sisseastumiseksamitele, aga kukkusin matemaatikas läbi. Kentmanni. Koolil, kus töötasid väheste teadmistega õppejõud, Stein ja klaas on, oli halb kuulsus. Et seal õppeained hästi ei õpetata. Sellepärast pinniti selle kooliõpilasi teistkümnel eksamil. Kõige enam. Pidin ühe semestri 1878. aasta kevadtalvel oma teadmisi aritmeetika Switingi algkoolis täiendama. Alles siis sain küpsustunnistuse ja sügisel võeti mind kreiskooli vastu. Küll te mäletas ka seda, et ta on juba algkoolipäevil tundnud suur suurt huvi kirjanduse vastu. Ta lugenud Anderseni vendade Grimmide muinasjutte samuti mitmesuguseid põnevaid lugusid röövlitest ja indiaanlaste, mis aga oma šabloonilise sündmustikuga teda pikapeale tüüdanud. Algkoolist alates on tärganud temas ka erakordne huvi diaatri vastu. Igal laupäeval olnud ta priipääsme ka saksa teatrigalerii on niinimetatud kana pööningul, kus ta jälginud erutusega Shakespeari, Lessing, Schilleri ja teiste klassikaliste teoste ettekannet. Kirjanik tõstis esile, et ta on olnud suures diaatri palavikus. Tallinna saksa kreiskooli õpetajate meelsust iseloomustas Fildi järgmiselt. Minu koolipõlves oli Tallinna kreiskool saksa õppekeelega ja täiesti saksameelne kool. Spektoriaanents ja mitu õpetajat olid purutagurlik baltisakslased, kes selle eest hoolt kandsid, meile külge pookida detoonide austamist. Vilde isaga, lugenud kodus Sakalati temast saanud Jakobson rahvuslike vaadete pooldaja, ta vedanud kalevipoega klassi kaasa, kuni selle toomine ära keelatud. Tema tähelepanu köitnud tol ajal Kreutzwaldi kiltused ja Reinuvader Rebane suuburgi Liina ja Born. Röövel, mõisnik vene keelt ja kirjandust õpetanud talle kreiskoolis ohvitser pauker, kelle tundis ta saanud tuttavaks vene kirjandusse klassikutega. Teda huvitanud vene kirjanikest kõige enam Puškin osalka Lermattuv koogulit aga lugenud palju hiljem kui Vilde olnud kreiskooli viimast klassi lõpetamas 1882. aasta juunis, siis tehtud talle kooli ülemuse poolt ettepanek lahkuda kreiskoolist laevameheks hakkamise kavatsuse pärast. Kui Vilde olnud kreiskooli viimast klassi lõpetamas 1882. aasta juunis siis tehtud talle kooli ülemuse poolt ettepanek lahkuda kreiskoolist laevameheks hakkamise kavatsuse pärast. Mind oleks muidugi kooli jäetud, kui vanemad oleksid paluma läinud, jutustas Vilde. Aga ma ei pidanud kooli lõputunnistust tähtsaks. Pealegi vaatasid saksikud õpetajat minu peale, kuivõrd sellepärast lahkusin Kreiskulist ilmad, sinna jäämiseks oleksin mingit katset teinud. Pärast raisk oli, tegi Vilde sõiduk Peterburis, kus ta võttis mõned nädalad osa suurrünnak ihalast elust. Siis aga tuli tagasi vanemate tuugorz peatuspaika kella karjakülla. Ühest töökoha otsimise loost pajatas Veldi järgmist. Isa ei leppinud sellega, et olin kindla tegevuseta ja tahtis mind mõisa mõisa panna valitsejaks õppima käisimegi kloostri mõisas kauplemas. Aga õnneks olime hiljaks jäänud, keegi teine oli juba õpipoisiks. Hästi mäletas Vilde oma kirjandusliku tegevuse algust, millest ta jutustas eestikeelset ajalehti ja teoseid lugedes omandasin kirjaoskuse oma emakeeles. Seitsmeteistkümne aastasena. Noorukina hakkasin pikemaid jutustusi kirjutama. Ühe nendest katsetustest saatsin virulased toimetajale Jaak Järvele tutvumiseks. Ta märkas, et oma mõtteid kirjas avalduses. Oscani kutsus mind oma lehed toimetusse. See oli 1883. aasta sügisel, kui Tallinna tulin ja ajakirjaniku kehva leiba hakkasin maitsma. Vilde kinnitas avameelselt, et ta oli oma varasemas loomingus romantik. Neid romantilisi jooni võib kõige ilmekamalt märgata tema aadlivastase tendentsiga kirjutatud põnevus jutus musta mantliga mees. Must mantel sõnakehva mehe seljas annab romantilise kuju peategelase sõna peategelasele, kes on midagi Ambletti tavalist. Kirjanik jutustas, et romantismi valdkonda on teda suunanud kest kreiskooli aastal loetud ajakirjade teosed. Ta on lugenud vabameelset Saksa ajakirja kartan laupäev, kus avaldate artiklite jutustusi, mis olidki Unkruti ja Fjotalismi vastu suunatud pildi, märkis, et teda on noorpõlves huvitanud eriti Elisabet Werneri. Ei see nii marliti Frans Hoffmanni ja Gustav niiritsi tööd. Ungari kirjaniku moor joka iga tutvunud ta virulase päevil nimetatud autorite jutustusi, mis teda rohkem haaranud, tõlkinud ta hiljem eesti keelde. Pikemalt selgitas Vilde, meie vestlused, kuidas ta hakkas üheksakümnendatel aastatel üha teadlikumalt kasutama kriitilise realismi meetod oma loomingusse. Ta kinnitas, minule ei meeldinud sügavamalt suudolman ega hautman. Nende teostest ergutasid mind vahest suudermanni draamad, au ja kodumaa, samuti Aupanid, dramaatiline teos, kangrut juttudest, Teeba diil, teed näidates kriitilise realismi poole mõjusid minu loomingule prantslased ja venelased Alfons Todee Palazark loba äärde Sola koogul, Tolstoi ja Dostojevski, kes oskasid miljööd kirjeldada. Nende mõjul tärkas minu halvustav suhtumine ellu ühiskonnakriitika. Kogu koogul on ju ühiskonna arvustus. Zola söekaevurid andsid mulle ergutust tööstustööliste elu kujutamiseks raudselt kätes. Romaanis Külmale maale on midagi Virumaal Muuga ümbruse popsi, hütid ja taluhooned on seal. Juhtisin Vilde tähelepanu ajalehe kirjutistele ja iluküla kübjanduslikele satiividele, mis ilmusid realismi sissetungi ajal. Kirjanik märkis, ma kirjutasin sel puhul suguvend, Johannes pahandas Juhan Liivi ja Väike-Maarja luuletajaid. Selles töös ei mõelnud ma ühtki meie luuletajad isiklikult puudutada. Tol ajal olid Eesti ajalehed mesimagusaid luuletuse täis, nad olid kõik nagu viiest kaleeprislast. Niisuguste vesist tööde vastu oli minu suguvend Johannes sihitud. Mul polnud viisiks Pampleti kirjutada, nagu arvab tuulas vaid ma tahtsin meie kirjandus selles sentimentaalsus luulest vabastada. Suguvend Johannese pea kuju loomisel laenasin jooni mitmelt elavalt inimeselt. Juhan Liiv eksis, kui arvas, nagu oleksin tahtnud teda naeruvääristada. Edasi selgitas Vilde neid põhjusi, mis teda ajendasid ajaloolist triloogiat kirjutama. Ta meenutas, kuidas tal olnud lapsepõlvest peale meeles need soldatite täägid, mis olid sihitud mõisale vastu hakanud talupoegade suunas. Kui ta töötanud virulased toimetuses, siis teatatud talla Mahtra sündmustest. Tol ajal olnud need veel elavate kirjas, kes talupoegade vastu hakkamist pealt näinud käesoleva sajandi algul kutsutud Vilde teatri juurde tööle siis muutunud ajalooliste romaanide kirjutamine väga aktuaalseks küsimuseks. Kirjanik, käinud kohapeal ajaloolisi paiku vaatamas. Kahjuks polnud enam elus nende sündmuste peategelasi Vilde saanud ka loa Eestimaa kubermangu arhiivimaterjalide kasutamiseks, seal leidunud ka Mahtra sõjaprotokollid. Tolleaegne maa intelligents toonud talle Tallinna rohkesti andmeid. Romaani Mahtra sõjategevuspaikade kohta märkis Vilde järgmist. Mahtra sõja peategelaste omavahelisi suhteid kujutasin fiktiivseid mõisas, mida varasemas väljaandes nimetasin viks mõisaks, hiljem aga Aitlemiseks. Fiktiivselt valitud mõis võimaldas mul sündmusi vabamalt paberil panna. Pärast romaanide, Mahtra sõda ja kui Anija mehed Tallinnas käisid ilmumist hakatud kirjanikule sülega materjali pakkuma see andnud talle tõuke veel kolmanda teose prohvet Maltat kirjutamiseks. Siis jõudsime jutuajamises Vilde näidendite probleemide valdkonda. Sel puhul tähendas kirjanik komöödias Pisuwem, puudutan tolleaegset testi kirjandusseltsi auhindamiskomisjoni Mittaga August Kitzbergi. Tol ajal oli eesti seltskonnas levinud arvamus, et teoses peab midagi olema meie külast ja rahva minevikust. Muidu ei olevat ilukirjanduslikult tööl rahvuslikku väärtust. Leiti, et linnaelanike ei maksakkedelduda, sest nad on vurle. Kõige väärtuslikumaks peeti külaelukujutust. Noorest ringkond aitas seda väärvaadet paralleeli seerida. Ma olen ise vähe külas elanud, rohkem aga linnas, mille inimesi paremini tunnen. Juba Linda seltsi ajajärgust jäid mulle linna tuusat meelde. Sajandi esimestel aastatel ja 1905. aasta revolutsiooni ajal tutvusin vähemalt eesti tõusikkodanluse ja linnaintelligentsiga Nende hulgast valisingi oma tabamata ime ja pisu. Anna elavad algkujud. Vestluse lõpul palusin kirjaniku midagi jutustada oma noorpõlve peatuskohast Kello karjakülast. Pill töötas karjaküla kohta leiate rohkest andmed mäeküla piimameest. Sellele teatele ei saanud ma usutletavad arvamist esitamata jätta. Võib-olla on ka Ulrich von Kremer ja Tõnu prillup omal ajal seal elanud. Jah, kreemjar oligi seal, vastas Vilde. Tema õige nimi, valifon, Kloogen kandi mees Tõnu prillup on kujutatud mitme mehe eeskujul. Üks nendest standi meestest tuli pikk Jaagup. Prillopi eelkäijaks oli karjaküla piimamees aru Juhan, kellel lapsed praegu veel elavad. Toolilt tõustes märkan kõrvaloleval riiul riiulil Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatut küsinud kirjanikul. Kas olete sageli kasutanud oma teoste loomisel Wiedemanni? Ta ütles, kui olin maapaos, siis oli Wiedemanni sõnaraamat mulle asendamatuks allikaks haruldaste murdesõnade leidmisel. Kui Vilde kätt tänutäheks surusin, sõnas ta lahkelt ja vastu tulevikult. Kui mind edaspidigi vajate, palun astuge aga sisse. Et kaks tundi vestlemist vanameistriga pakkusid mulle õige palju tema isikuvaadete ja loomingu mõistmiseks. Sama aasta ühel veebruari õhtupoolikul külastasime Eduard Vildet teistkordselt. Olin vahepeal käinud Keila karjakülas, kus kogusin suulist traditsiooni kirjaniku enda, tema vanemate ja mäeküla piimamehe tegelaste elavate algkujude kohta ning tutvusin sealse maastiku. Seekord vestlesime kirjanikuga tema ruumikas saalis võtlesitud pehmetel toolidel, mis stiimaniga asetsesid saali siseseina läheduses. Vastasseinas oli suur aken, kust avanes vaade rohelisele aasale. Kirjaniku kabinetti ja söögitoa uste vahel oli raamatu kapp, kus leidus kõigest mõnisada teost. Pildil oli põhimõtteks säilitada ainult kõige tarvilikumaid, ilukirjanduslikke ja teaduslikke teoseid. Vildet huvitas, kes tema aegsetest inimestest veel Keila karjakülas elavad ja mida nad mulle jutustasid. Kui olin talle oma tähelepanekust ja kogutud rahva mälestustest pajatanud, hakkas ta ise oma karjakülas veedetud aastat meenutama. Kasutasin mäeküla piimamehes mälestusi oma noorpõlvest, millest nii mõnedki aastad Keila karjakülas mööda saatsin jutustas kirjanik kõndis edasi-tagasi saalis ja vahetevahel peatusesse, et järele mõelda. Kõigi sündmustele. Mäletan, tegin paar linna teekonda mööda maanteed isaga kaasa. Lisa viis mõne vasika linna ja võttis mind vankrisse. Ööd olime kõrtsis Harkumäel, kus tutvusin kõrtsi eluga. Photo folkolooginit nägin suviti iga päev karjaküla mõisa lähedusse ümber luusimas. Tõnu Prillopi puhul pidasin silmas Pikk Jaagupi välist kuju tema elusaatuse kirjeldamisel laga laenasin jooni karjakülla kutsari Peeter massi. Traagiliselt lõppenud elukäigust. Mari kuju loomisel tuli mulle meelde karjamõisa kutsari noor naine. Miinarondik. Mulle imponeerib tema spontaanselt avaldub hing. Ta oli kena välimusega ja kinnise iseloomuga naine. Kõrvaltegelastest kujutasin tõetruult karjast Toomast kes oli rähmaste silmadega küürakas mehike ja kes Klookeani iga käsu alandlikult täites seejuures öeldes hoia ekspia äke. Mäeküla piimamehe sõnavara. Võtsin osalt põhjaeesti murdekeelest mida kõige rohkem tunnen osalt Wiedemanni sõnaraamatust. Kreemeri härral lasen mõmiseda saksa pursside ütlust Farflixt, terved, alles neetud vaesus. Kõigil mõisnikel olid tol ajal niinimetatud aps, tõige kvartiir, son, sissesõiduhoov, kus nad linnas peatasid. Tallinnas käis peaaegu iga nädalalõpuloto Fungulugen. Linna sõitis ka Lihula mõisa omanik Aleksander fon Kärner kelle eeskujul olen iseloomustavat mäeküla piimamees suur kalu, raadekid. Tema tõlla peetas, peatas ta armuke ja laskis tallinnast villu tuua. Avaneb uks söögituba Papa siseneb kirjaniku abikaasa Linda Vilde maheilme näol ja kutsub meid lauda. Kirjaniku avaras söögitoas asetseb keset tuba massiivne söögilaud kirjaniku töötoa pool buketiga ja söögitoa teises otsas sirmi taga. Augustelandbergi magamisaselauas. Vestleme neljakesi, kuidas lillempa suure entusiasmiga Bilde teoseid välja andis. Selle kohta esitavad Auguste Landberg ja kirjaniku abikaasa rohkesti omapoolset lisateavet istudes taas saalis kõneleva kirjanikuga Mahtra sõjasaamisloost. Pille mäletab, et tan mahtras käinud kas 1901. aasta suvel või sügisel mõni kuu enne romaani loomisele asumist. Palju on Mahtra sõjas minu poolt välja mõeldud, kinnitab Bilde. Võllamaapäev on minu vaba fantaasia vili. Kirjanik ammutab ju tihti ained oma alateadvusest, teinekord aga kirjutab mälu järgi. Viimast korda kohtasin vanameistrid 1933. aasta juunis Keilas, kus ta koos abikaasaga peatas oma õe Auguste Landbergi majas. Vilde tundis end haiglasena. Ta ütles, et Mahtra 175 Ta juubelipidustuste järel, milles ta kohapeal osa võttis ja seal kõnega esines, on tema südametegevus halvenenud. Õhtuti olevat ta närviline ega saavat öösiti hästi magada. Arst oli soovitanud talle maale suvitama minna erutusest hoiduda ja rahulikkust tagasi võita. Kuid Keilaski ei saanud korralikult magada, nii et pidi rohte tarvitama seal lühiajaliselt kokkusaamisel esitanud Mahtra sõja autorile vaid ühe küsimuse. Kuidas märkida kirjas tema perekonnanime kas lihtsaveega või kaksis veega. Nimetasin näitena, et haritlaste noorem põlvkond tarvitab enamasti oma kirjutistes lihtsat veed, vanem generatsioon keelemees Veskiga aga kirjutab endiselt kaks, siis veega. Seepeale vastas kirjanik. Olen gooti kirjast ühes sellega pikast essist ammu loobunud. Vaid harjumuse tõttu olen endistviisi alla kirjutanud, et Vilde, see tähendab oma nime kaksis veega. Ma olen alati kõige uue poolt olnud ja bürokraatide vastu võidelnud, sellepärast kirjutan ma edaspidi kõigil oma kirjutistele alla Eduard Vilde lihtsa veega. Ja vanameister pidas oma sõna oma fašismi vastasele proglamatsioonile, mis 1000. eksemplaride levis rahva hulka oli autor alla kirjutanud Eduard Vilde lihtsa veega. Vilde oli printsipiaalne oma loomingus ja ühiskondlik-poliitilises võitluses ning kõigutamatu oma seisukohtadest. Inimesena oli ta töökas. Ohvrimeelne ja külalislahkem. Vilde sooviks oli, et tema juures jutul viibija saaks võimalikult palju uut materjali käsil olevaks tööks. Lahkumisel avaldas ta heameelt selle üle, et ta minulegi võis. Võis kasulik olla. Katkend romaanist Mahtra sõda esitab Tõnu Aav. Juuru kirik pakkus sel pühapäeval haruldast vaadet. Ainult naised ja tüdrukud olid koguduseks. Võõrastes, vaatas õpetaja Berg ringi, kui ta altari ette astus. Aimastamise tähendab veestisti, sest käärimine rahva seas oli temale tuttavam kui kellelegi muule kihelkonnas. Niipea, kui ta mahti sai, läkitas ta köstri välja mehi kirikusse kutsuma. Kuid see tuli teatega tagasi, et kutset ei võtvat keegi kuulda. Mis nad siis vastavad, küsis õpetaja. Tarvis sõja üle aru pidada, kostis elatanud köster. Laulmise ajal läks kirikuõpetaja ise välja, et mehi kirikusse kutsuda. Kogu kirikuaed kubises meestest ja poistest. Hüüdes, vaimulik mees kaugele kuuldava häälega. Meil pole aega. Me peame Mahtra mõisas hätta minema, vastati talle rahva hulgast. Teie sõgedad hinge, mis kole jutt peab tähendama. Mis sõjas te räägite, kas teil häbi ei ole niisugust rumalat sõna suhu võtta? Või rumal soola puudused pahandavad hääled. Ega seda nalja pärast suhu võeta, meid sunnitakse sõda tegema. Kes sunnib teid siis sõda tegema? Saksad. Ja teie peategi nüüd siin sõja üle nõu. Just sõja üle. Me lähme Mahtra meestele happega, lasevad homme peksa. Mehed, tulge kirikusse, kuulake oma hingekarjase sõna, te olete oma terve arusaamise kaotanud. Tehku kirik ära, Mahtra mehe, päikest ta siis me sõjaväel ei vaatle, vastati talle ühest suurest kobarast. Tulge kirikusse, mehed hingerooga võtma, see toob teile rahu. Aga ta kõnedes kurtidele kõrvadele. Ainult mõned üksikud tegid, kui tahaks nad õpetajakutset täita Desede trootslikus kindluses paigale või pöördusid kiriku juurest eemale minema. See nõupidamine kiriku juures sai otsustavaks esmaspäevaste saatuslikude sündmuste kohta. Sõjasüüd lagunes telegraafikiirusele terve kihelkonna laiali tungis naaberkihelkondades isegi ja sealt veelgi kaugemale. Pühapäeva õhtuks oli paljudele tuhandetele teada, et homne päev poegib mahtras midagi, mille ennustuseks kujutluseks igaüks oma vaba luule tarvitas. Hulk võõraste valdade mehi ei läinud enam kujugi, vaid pööras kohe oma sammud Mahtra poole. Õpetaja Berg pidas na. Ta sõitis õhtul koos kestriga külasse kuuldes või õigemini, nähes, et kõik mehed kõrtsis koos on peatuste seal. Entsin polnud mitte üksnes Mahtra peremehed ja nende abilised vaid terve vald oli kõrtsi juurde kogunenud. Madal must kõrts oli puupüsti täis omaja võõraste valdade mehi. Paks kive, piibu suits pani vaimuliku mehe juba lävel lakestama. Vali häälte minu lõidele kõrvu. Õpetaja ilmumisel polnud meeste kohta mingit vaigistavat mõju. Häältekõmin ei raugenud vähemaks ja sealt lendas koguni trotslike vihaseid pilke musta kuuelise mehe peale, millel pilkavad jässitavat sõnad kannul käisid Me isegi Eriku saaksid talupoegade, kartis ta, et see kõlab tule meediale noomima, peame mõisasakste sõna, kuulame oma naha, parkida leiva, lisati teisest kohast. Visake papp uksest välja. Kui ta meid aidata ei taha, siis pole noomist tarvis. Kõlasid nooremate hõiked. Ent õpetaja tahtis katsuda, kas ta sesse Maruvasse hulgasse sisendavates südant tabavat sõnadega ei suudaks mõjuda. Kuulake oma hingekarjase sõna. Teie olete oma terve arusaamise kaotanud. Kas teil siis iseendi peale hale meel ei ole? Kas te siis ära ei või arvata, mis teiega tehakse, kui te mõisale ja kroonu sõjaväele, keda mõis omale appi on kutsunud vastu julgete hakata? Teie käputäis talupoegi paljaste kätega Teie lendate, kui aganad tuulde laiali, kuid oma härrat julgete puutuda. Teid lastakse, kuid loogu maha, kuid oma väikest sõrmegi julgete soldatite vastu välja tõsta. Kes teist aga elama jää? See võetakse vangi, pannakse raudu ja saadetakse eluks ajaks sinna, kust enam tagasitulemist ei ole. Vastuseks tõusis aga märatsevalt ähvardav mürin, raputati rusikaid, vannute karjuti, eks on näha, kus rohkem rammu on, kas talupoja või saksa kätes. Talupoegade rusikat tantsimas haava, ei karda sattuda nende soldatajaid. Kallid sõbrad, ma tuletan teile veel midagi meelde, kisendas kirikuõpetaja viimast jõudu kokku võttes. Kui te iseeneste peale ei mõtle, siis mõelge oma vaeste naiste ja laste peale, keda teie tahate hädas õnnetusse jätta. Mehed, mõelge nende vaeste õnnetute peale laskma kõva meelt liigutada. Alles nüüd oli kirikuõpetaja vähegi märki lasknud. Perekondlik õnn oli ju nende vaeste tööorjade ainus vara. Armastus naise ja lapse vastu, nende ainus ülevama imenaine ja laps hädasi ahastuses. Ja see mõjus. Kainendav vaikuse heitis ärrituses lainetama kogu peale. Meeste kõvad viha visad näevad pikkade juuste raamis leid mõtlema. Siin-seal pisteti pead sosistades kokku vahetate küsivaid pilke. Seda soodsat seisukorda püüdis õpetaja kohe kasutada. Ta lõikas kõrtsi ukse, mille lähedal ta seistes ruttu lahti pistis, pea välja ja hüüdis, naised ja lapsed, keda kõrtsi ees hulganisti koos oli kõrtsi ukse ette kokku. Vaadake, meremehed, siin seisavad teie naised ja lapsed ja paluvad teid härdalt, jätke maha oma kurinõu, halastage meie vaeste õnnetute peale, keda teie tahate mehetaja isata ja toitjata jätta. Ja teie naised ja lapsed, tõstke oma häält ja hüüdke oma toitjatele, kes teiste õige mees on ja oma naist last armastab. See läheb koju ühes oma armsatega, osutab oma ihuunega ja läheb homme tööle, mitte sõtta. Paar ligitõtanud naist, mütsid, lapsed vaatasid neile otsa ja hakkasid ka nutma. Ka kõrtsi sees olevad naised olid liigutatud. Pilte, ratast, tõesti härdust. Ja see meeleolu paistiski paljudelt mehe nägudelt. Kuid liigutuse meeleolu ei kestnud kaua. Pealegi pidi see üks naistest tulema, kes karedal käel lõhki käristada. Eldusele uurimispraegu südametele oli heitnud keegi suur tugev kondine, naine kuivetu näoga, millele mure ja töö sügavad vaod olid kündnud. Astus ukse pihtide vahele ja hüüdis siit rämedalt häälel kõrtse sisse. Ega meie mehed nalja pärast sätta, tahan enna, nad lähvad hädapärast. Mõisatöö on meil nagu veskikivi kaelas, mis meid maha vahutab, nii et hing kinni jääb. Meil on üks lahk seljas, aga näe, mõis võtab meilt mitu nahka. Ma olin veel laps, kui juba uut õigust hakkasime ootama, kui juba kergendustest teati kõnelda. Nüüd on uus õigus, antud kergendusi on lubatud, aga mõist, pari, bana, orjust edasi. Kas jumal seda tahab, kas keiser seda teab? Tööd teha on raske kirikuõpetajaga jutlust pidada. Kerge. Meie meestel on naine ja lapsed kallid. Aga kas õigus, kallis ei ole, kas parem põlv, kallis, ei ole? Kui mehed õigust taga, kes peab siis pärima, kas naised ja lapsed, mehed, pärige mõisa käest, õigus välja ja ärge laske endid peksa. Kui keiser kuuleb, mis meiega tehakse, siis ei tohi ükski soldat oma püssi meie poole pöörata. Neil valju hääle ja vaheda selgusega öeldud sõnadel oli rahvahulga kohta ilm kirjeldamatu mõju. Ärduse tuju oli nagu pühitud. Taas nähti vehklevaid rusikaid, välke silmi ähvardavaid nägusid, jälle käis sõnasõda suust suhu. Õpetaja tahtis kõnelda, aga teda ei kuulatud enam. Taas kuuldi hüüdeid, visake nalja, saksa sõber tuli meid võrgutama. Juba nähtigi mehi ähvardavalt ligemale nihkuvad, kui tahaks nad kätt kirikuõpetaja külge panna. Nüüd on tõesti viimane aeg mineku peale, mõtleme, sosistas köster This hirmubergile. Talle näis olevat südamest kahju ta lahingupidi kaotama, pealegi ühe vana naise mõjul, olles ukse vahele taganenud, süüdistasid mürisevad häälel kõrtsi sisse. Kuulake, mehed, ma ütlen teile veel ühe sõna. Teie võite veel briik, saad raskest peksust, kas tahate? Niuksed, aa, tahame küll. Karjus keegi vastu. Te teate, eteid peks ootab. Kas teate seda? Teame muidugi siis valdugev bana seaduse peale, kuni teile uus kätte antakse, see antakse teile kätte, mina vastutan selle eest. Kas vannute vana seaduse peale? Ta ei vannu. Kas aeta, kui meid rattarummu sisse mitte ei vannu, kas pandaga meid, ahelasse, saadeta meid kaugele maale maetud elusalt maalt maa alla või peksta meid narmasteks? Mitte ei vannu? Mitte ei pannu. Ei ole lihtsalt pärast Koidulat ükski teine kirjanik, luuletaja või kunstnik välja arvatud muidugi draamakirjanikud ja dekoratsiooni kunstnikud. Nii järjekindlalt, nii huvitatult ja agaralt teatriküsimustega tegemist teinud. Kui Eduard Vilde. Meenutagem ta kirju üleskutseid agitatsioon-le ja praktilise ettepanekuid Eesti teatri- ja näitemängu arendamiseks juba möödunud sajandil. Meenutagem, et Vilde on oma võimeid proovinud ka näitlejana. Ja seni visk jäänud ainsaks selle töö tegijate hulgas. Kes avalikult ja siiralt tunnistas, et tal puudub näitlemiseks ainult üks omadusanne. Aga Vilde kui näitekirjanik kui mitmel puhul on ta südamepõhjast õhkanud. Külma tahaksin kui olukorrad ainult lubaksid olla ainult näitekirjanik. Me peame kibedalt kahetsema, et olud ei lubanud Vildel tegeleda ainult lavateoste kirjutamisega. Küllap oleksime oma teatri arengutasemega teatri kõigi kolme komponendiga veel soodsama järjes. Selle tõenduseks piisab vaid jälle kord lugeda või või laval vaadata. Vilde näidendeid. Vist ei kahtle meil praegu keegi enam. Et Vildelt teatrile pärandatud, pärale jäetud kolm lavateost on Eesti Kirjanduse kriitilise realismi eredamad. Nähtuste ja olukordade tuuma ja selle tekkimise ühiskondlikesse põhjakihtidesse tungivad suure filosoofilise ja samal ajal ka olustikulise paljastus jõuga seosed. Kohe Vilde esimene näidend tabamata ime pani eesti kodanluse ninamehed eestvedajad. Kõik noored pätsid Luigatenissolid ja muu koorekihi sisisemaia vesisem. Ja kui Estonia Heather, see vastvalminud lipulaev, mille pardal eriti eesti kodanlus kavatses suurte kultuurirahvaste vara salvedesse Omalt poolt väärikat lisa vedama hakata. Kui see Estonia vastu igasuguseid ootusi ja lootusi noores jalu kombel takka üles leia, just oma ehitajatele laiatava kabjahoobi sirutas. Siis lõhkes pomm ja skandaali kisa võttis päris Jupiterliku jõu ja ilmet. Vildelt võis teadagi kõike oodata. See Pulone joodik sulemees, kes istuvad Kopenhaagenis katusekambris, jalad viinaämbris. Meile noortele sääraseid jutte räägiti. Sellelt ei võivat muud oodatagi, aga etestoonia näitlejat? Tabamata ime selle esimese etendusega üsna lähedalt tegemist teha. Olin Estonias inspitsient ja iduroheline näitleja. Nii kohus, tused kui ka verivärske huvi sundisid pilgu hoolega kõiki jälgima, mis laval sündis. Juba proovide ajal lavastas ja juhtis Altermann. Vilde volinikuga Eduard Virgoga paistis Altermanni olevat nõutlusi ja arutlusi. Neisse sekkusid sageli ka pinna juugots. Kiisleri nii vaikselt kui laiatati valju naerupeaproovi tehti küll kuid mitte tänasel kujul. Näitlejail puudus grimm ja osa kohane kostüüm. Need ilmusid esietendusel. Laurits Juncoltzee lavale ilmumise puhul kostis saalist rahutuse kahinat. Junkers oli enesele toimetanud ühe tuntud apteeker, majaomaniku välimusega mees pidi olema kuskilt Kadrioru kandist. Altermanni ilmumine Leorsaalepina tekistas sosistamisi. Aga kui lavale tuli Paul Pinna kostüümis häälet käitumismaneerilt Krimmi? No nagu kõige realistlikuma otse naturalistliku kunstniku portree pildilt elusana maha astunud doktor Juhan Luiga. Siis tungis teatrisaalist lava tahagi laia lahtise suu oie, oo siis turtsatused tyhi ja otse valjud naerulahmakat. Mees oli ära tuntud sõnas ja teos kogu olemuses. Aga ilma ülitabavat tekstilise aluseta ei oleks saanud näitleja isegi pinna mitte nii rabavalt. Ühtegi elus kuju kopeerida. Teine suur oie tuli saalist, kui Aleksander briljeve kõrge massiivne kogu lavale ilmus. Elav vaimukas, mahedalt irooniline, lõuahabe, pik, vale satter, kuub, suure sõlmega, punane lips. Ants laitmatu, populaarne maalikunstnik. Salme Pedak osas esines sugemeid, lauljat Arist ainult tammest ja organist, hein manis tuntud organismist ja kriitikust Tederist. See ei olnud vististi enam üllatus. Igale kujule laval otsiti teisikut elust. Ja leitigi. Paar päeva hiljem avaldati Päevalehes kiri, milles Ants Laikmann Vilde näidendi tegelasi nimetas moraalilisteks kaabakat. Eks ka Magnus kulli. Ja oli hingepõhjani nördinud, et laval lasti Sigureerida tuntud seltskonnategelasi, kellel Vilde kaabakatega midagi ühist ei olevat. Laibal olevat alevi kaupmehega asja arutanud ja jõudnud otsusele, et see käik on Lorjatus ja viib otsaga tsirkusesse. Notar Jaan Linnamägi omas kirjas pahandas selle üle, et näitlejat tabamata imes ette tulevates võõrkeelsetes sõnades kõik rõhud asetasid esimesele silbile kirja lõppu süüdistada, et sarnane freseritud Ideline puturismus on päris skandaal. Altermann vastas ajalehele, et suures ilmas olevat lavale toodud kuningad ja keisrid ja teisi palju suuremaid mehi kui eesti seltskonnategelased. Ja kõik kultuuri lahkuvad, muugandavad võõrkeelseid sõnu oma keele pruugile. Vildel aga teatas Altermann, et näitlejad olevat ootamatult veidi üle aisa löönud. Vil teise teatavasti tabamata ime sedalaadi esitamist ei pooldanud. Aga temani jõudnud teatmete põhjal pidas ta hiljem võimalikuks märkida, et Altermann tõlgitsenud Saalepi hinge geniaalse teenusega. Ja Paul Pinna olevat oma kopeeringu teinud meisterlikult. Säärast ekskopeeringuteks ei olevat aga näidend asja andnud. Seltskonnategelaste maskides liikus tabamata ime ainult esietendusel Ülle laval teiseks etenduseks maskid kadusid. Aga või see aitas, jäid Vilde tekst, vaim ja vahekorrad. Ja jätkus teadlik osa publikust. Vaat oigeid õigel ajal ja õigel kohal igal järgmisel etendusel ära tegid. On avaldatud mõnevõrra iseteadliku ja Põldliku arvamist et vanasti mängiti tabamata imet isiku ja perekonna draamana, milles kõik seltskonna kriitilised ja kodanlik kodanlus arvustavat lükked olnud maha nühitud. Kas see on võimalik? Milline stseen, tegelaste vahekord, milline tekstilõik Vilde, selles Ibsenlikult tihedas lavateoses ei ole silma pähe või kõrvutorkavalt? Peateema teenistuses. Kas sa oled kõige abitum, kui näitleja või näitejuht suud lahti teha Vilde tekstiga? Kui ta mitte süüdistama ei süüdistusi, ei laoks sellele seltskonnale kes punast Kopenhaagenis jalgadega viinaämbris istuvad. Sulemeest nii väga kartis ja vihkas. Tuiskas lavale mõni kuu hiljem. Kired olid juba mõnevõrra vaibunud ja kuna etenduses selgesti tuntuid seltskonnategelasi teisikuid ei liikunud, kostis saalist vaid naerulainetuse kohinaid. Mitte enam oigeid. Kuid küsin, millisest meie lavateosest on rohkem kui pisuhännast. Kõnekäände sentents vaimukusi ja elus võrdsustamisi nagu piibeleht, nagu vestmann Vestmann all ja piibeleht peal ja piibeleht all ja vestmann peal rahva hulka läinud. Seal teevad nad oma vajalikku tööd edasi, ilma et nad otse lavalt tuleksid. Ja see on ometi Vilde vaim. Mis neist kõneleb? Säde lavastus eeltöödest Estonias võttis autor teatavasti juba isiklikult osa ja poolteist aastat hiljem 1900 18. aasta sügisel astus Vilde juba teatri kirjandusala juhatajana või nagu siis nimetati raamaturgina Estonia siis veidi ette ja avas talle omase sisuka ja vaimuka kõnega teatri hooaja. See oli teatriski segane ja raske aeg. Oktoobrirevolutsioon oli Eestis taandunud maal tremeetses Saksa okupatsioon. Teatri repertuaari koostajaile vaadati teraselt näppudele. Kitzbergi enne kukke ja koitu jäi saksa tsensuuri tõkkesse seisma. Meile tulid ärevil küpses sõja kaotanud Saksamaal revolutsioon. Eesti maanõukogu ja päästekomitee aina varitsesid suhteliselt silmapilgu, et oma mehi uuesti tegevusse lükata. Välismaadel liikusid delegatsioonid Eesti iseseisvuse nõudmistega. Muidugi oli siis tähtis näidata ka Eesti kultuurielu sitkust ja tõusu. Täide viidi vana otsus. Teatrisse kutsuti ametisse isik, kes pidi nagu kogu kunstilise töö seal ühtlustama. Ja selleks valiti Eduard Vilde. Estonia juhatuse ajaloos on see üks parim otsus ja valik. Aga peaasi, Vilde oli valikuga nõus. Teater. See oli talle nii südamelahe kirjandusala juhataja kohustused olid tollal läige, ulatuslikud, vastutavad ja võimalusi pakkuvad autori esindaja, keele, ühtlustaja, repertuaarivalikus, ettepanekute tegija, näitlejate töö, arvustaja ja abistaja kokku omamoodi teatri vaimne arbiiter ja suunaja. Ja küllap just Vilde ettepanekul ja toetusel kuulutati välja hooaja repertuaaris repertuaarikavad, milles sõnalavastuste alal seisid autoriteks nõrnson, Tšehhov, koogol, Valsworsi, Sheczpir, vaar, Leonid Andrejev, eesti autoritest, Kitzberg ja Karelson. Ja pangem tähele ka ooperit, Travjaata, Faust, kavaleri jamistikana ja pajatasid. Seda võib kindlasti pidada Vilde plaaniks, et Estonia opereti kõrval varakult ja avalikult kuulutas välja oma töökavas ka ooperietenduste plaani. Vilde püüdis täide viia oma mõtet, mille ta, millest ta kirjutas juba 1800 88. aastal. Ei ole mitte ükskõik, kas sa ilusat laulunootides loed, mille ta kena häälega laulad, lauldavat kuuled. Ja nihistus kee Eduard Vilde näitejuhtide kõrval lava esiplaanil, tekstiraamat käes, kuulas, luges, kontrollis ja parandas. Ta käitus ülimalt diskreetselt. Ei peatanud kuule, ise proovi vaid panustada Dianeti juhil. Ja alles siis avaldas oma märkused. Ja seletused olid tal lühikesed, konkreetsed, selged, põhjendatud ja väga kujukate näidetega. Ta ei tõstnud kunagi häält mitte sellepärast, et see hääl ei olnud eriti kõlavega metalne vaid teise kindlasti tundis, et tal jätkub küllaldaselt muid argumente kui hääle tugevus. Kui ta erutus, siis muutusid ainult ta liigutused rahutumadeks ja näpud õiendasid, näpitsad ninal. Nagu sagedamini, kui vaja. Imelik, et kunagi kuskil mõni näitejuht, kriitik või autor oleks säärase sisendamisega täpsusega selgusega ja samal ajal päris erutatud, tähendab loova tunglevusega oma mõtteid ja tahet suutnud näitlejale selgeks teha. Eriti osavõtlik ja otse andumuslik oli Vilde Volsfordi justiitsiproovidel näidend õiglusest, õigusest ja õigusemõistmisest, inimese aust ja väärikusest. Vilde oli oma elumõttelises elemendis. Ta seletusi oleksid pidanud kuulama kohtunikud, prokurörid ja advokaadid. Mul oli määratud advokaadi osa teisele noorele näitlejale. Prokuröri osa. Muhe hääl kandis vil väga kõrva häirivalt sõjatöö ja vene provintsi laval tundmuste narmasteks kiskumise jälgi. Pärast mõningaid proove hüüdis Vilde äkki ärevalt. See ei ole see piis. Kadunud Christian Hansenil, kes harjutas prokuröri oli kaunis mahe, metalne varitult. Osad tulid vahetamiseni vajalikel, sidendatavail meeldivaim mõttelt peab olema ka meeldiv kõla. Siis on see igakülgne mõjutuskunstiga. Umbes nii oli pildi mõte ja põhimõte. Ja põhimõtteline oli Vilde alati. Olin sõja lõpul Novgorodis sealses eestlaste ringis lavastatud pisu Hanna mänginud piibelehte Estonias sigines soov pisuhänd uuesti lavale tuua. Tuletame meelde, et Vilde oli dramaturg. Ei mäleta ettaproovidel kunagi oma komöödialavastusse. Vahel oleks seganud näitejuhi või näitlejate töös midagi püüdnud parandada või teisendada. Ta seletused tüki kohta pidid olema teada ja sellest pidi piisama. Oma seisukohti ja arvamusi oma komöödia kohta takka lükkama hakata. See ei tundunud Vildele nähtavasti seal olevat. Täpselt nagu hiljem Tammsaare ligi tema teoste puhul. Ometi ei olnud kahtlust, et Vildes Vildet, nähes näiteks minu osatäitmist piibli, Leena või sotsin risti vaegpõues olla. Otse kõhe on praegu sellele mõelda, kus võis noor näitleja kellel värskelt küljes kramplesid veel vene provintsiteatri mängulaadi kõik head ja vead. Kuidas võista vähegi talutavalt püsida ülirahuliku ja ülilihtsa piibelehe kujus. Aga Vilde kannatas ära ja tegi selle tõesti halva mängu juurde hea. Ja võib kindlasti öelda kaastundlikult hea näo. Kaastundlik ilme. Natuke kurblik, natuke saamatu, tekkis Vilde silmi ja suunurkadesse siis kui ta nägi, et ta sõnad ja mõtted partneri taibult lootusetult maha libisevad. Vaid kord avaldas Vilde ennast tema komöödias mängiva näitlejatöö puhul väga selgelt. Ühes hilisemas lavastuses esines Sanderina Albert Üksik üksipile annetes Vilde oma Bizuenna raamatu autori pühendusega. Meie parimale Sanderile. Needki üksipit Sanderina mäletavad, võivad praegu meenutada ja järeldusi teha, kui head teatritundja silm, maitse ja nõudlikkus oli meie parima komöödia autoril. Imelik küll, kuid mõnel puhul võib tuliselt kahju olla kui inimese võimete diapasoon väga suure ulatusega olla. Eesti tolleaegne ajutine kodanlik valitsus nägi just suur kodallusele põlatud ja vihatud kriitika okkalises sulemehesse Vildes sobivat isikut, keda kaasa läkitada välismaiste isandate juure, Eesti iseseisvuse nõutamise asju ajama. Ja nii lahkus Vilde üsna peatselt jälle Estonia kirjandusala juhataja kohalt Skandinaaviasse. Hiljem Berliin. Võime kindlad olla, et ta täitis oma ülesandeid diplomaadina hästi andekalt, targalt ja kohusetruult. Kuid rahvale Kedabilde tundis kohustust igas olukorras teenida. Rahvale läks pikaks ajaks kaduma suur võimas kirjaniku talent. Küsimuseks jääb, mis rahvale siis tähtsam ja elulisem oleks olnud. Vilde elu lõpu poole murdis raske silmahaigus selle alati elava hoogsa ja erksamehe nagu väikse mõõdulisena. Apaatsemaks ja nagu nagu mõnevõrra tuhmimaks kohtudes kaebas ta oma suurt häda okulaaridega. Suur kirjamees ja viletsad silmad. Pealegi Vildele omase elu tunglemise elamuse ja huvide laiusaid juures. Kuid kord. Kord sirutas vaikseks jäänud lõvi oma jõulisid küünetvil välja. Vapside liikumise pool tungis vana rüütlivaim ja sõna. Üleskutse vildi allkirjaga Eesti rahvale. See oli nagu lõõmava põlenud küünla viimne suur leek mis valgustas tuba viimse nurgani. Hoiatus ülekohtutuleku vastu kutse võitlusele ülekohtu ja vägivallaga. Sest autori üllas elu mõte oli see, et ülekohtu kannatamine ei ole parem kui ülekohtu tegemine. Ja kogu oma elu jooksul selle mõttekandjat ilu, tõe, elu, tõe ja kunstitõe eest võitlejat Villet. Me imetleme, austame ja armastame teda. Eduard Vilde novelli teine Joosep esitab Jaanus Orgu. Las. Ühel ilusal päeval karikakraid vahiks sauna aknast välja Kes sealt tuleb, kepp käes ja pank seinas. Joosepi isa Mari, tulge vahti, kas ei ole mittemete pois, kes sealt tuleb? Vahivad? Joosep. Joosep astub sisse. Kus sina siis nüüd tuled päritaat, lükates piipu teise suunurka, saeti mõisa seal või? Tulin ise ära. Miks? Ibul sai otsa. Mis asi, himu sai otsa? Saa võin, sinu iimul sai otsa. Kuule poiss, ma tahaks sulle natuke seda imu teha, ema Allase loost puhtalt, uute lasteni tiga eilne reagi, mispärast ta mõisas käetunni? Mis sulle meelde tuleb, puhasta pooleli, sa tuled teenistuses, tähe, mis sul mõisas viga, õnn? Preil hakkas armastama. Mis sa ütlesid, Prein hakkas armastama. Keda ta hakkas armastama. Mind issand jumal, siis tuli sinuga rahul ja see on väga hea. Ei, ta hakkas mind teistmoodi armastama. Isa, ema ja mari vahtisid üksteise otsa ja siis kõik kolm rumala poisi otsa. Ema pani murelikult käed risti ja hakkas mõttes ta nägu tunnistama. Issand jumal. Ei ole, no mis kuradi sajad Prei lakkas armastama, Mari-Ann Roost uute uutele, siis viskab ikka pambu seljast, ta keppi käes soojendab, matiks ei pea ju, ehk hakkab siis mõistlikku juttu reakima. Joosep viskas kepi käest pambu seljast ja võttis laua ääres istet. Ta oli umbes seitsmeteistkümne aastane, punane pohmakas, kohmakas küla poiss, täitsa külapoisi, suu, nina ja olemisega. Sellepärast ei olnud tal kerge tõeks tehed parunipreili teda armastama hakanud. Ehkki ta sügisest saadik oli mõisa stallija koerapoisi aukraadis seisnud. Olin hea laps ja ilusasti üles, miks sa mõisas lähedust alustas, ema tuunil, nagu küsiks seda esimest kord. Tööl, ega ma üksi sellepärast ära tuult. Aga ta sõi ka muul viisil mu südant. Poleks mumeelest kohe Alvaks püha suud, sina, molkus tohi töödelt, mõisapreili läheb sinu meelest halvaks. Ma pole nihukest tütarlast, näidki kihutab ratsa kui kaasakas ja laseb niisugune, nagu nad soki mütsiks kutsuvad. No mis on sinul tattninal, sakste mütsiga tegemist, olgu kasvõi vastne kiiver peas. Loomistaat kui vana ta on? 16 aastane plika, nagu me tema riigisaksad käivad ju kaua, kuulis, kas enam linnas koolis ei käigi? Tuledele sitaga õpid võetud välja. Aga mis ta seejuures siis digi? Päris Marie, ärev käsi kõrisõlme ümber. Jutu iidamast-aadamast vael tahtised võtakse seal keha ümbert kinni ja tõstaks ühe hobuse seljast teise hobuse selga. Siis jälle seljast maha. Seejuures haaras alati mul nii tugevasti ümber kaela kinni, nagu tahaks ära kägistada. Vot mõni teinekord kutsus jälle maadlema, et tema armastab ihust ja hingest maadelda. Maadlesimegi viskasin teise muidugi varsti põhkudesse, nagu taku topi. Vaata teinekord sa jääda, aga ka sellest kedagi naeris aina. Mõisa suurt puiestiku teadima. Miks ei tea, sinna tuli mulle õhtuti vasta päris pimedas, kohe kui teadisid, tule kuskilt väljast. Õpetas Vilpiipugi tõmbama, tõi linnast ilusa piibu ja andis paruni tubakatega. Sigaretist polnud puudust. Karika Kredaat nihkus äkki sammu ligemale. Kas koju ka tõid? Ei, valevorst. Mul seal bambuskarbi sees, peaks mõni sigar olema. Kuule poiss, tuli järsku hääl selja tagant ja kui ema ja mari selja pöörasid, nägid detaadil tossas suur jäme kollane sigar hammaste vahel. Kuule, kas ta pakkus sulle puha raha? Saks pakkus sulle raha ja sina ei võt vastu. Kraaksuvad juba saksa siga, raamatavad missa veel, ta. No aga kas ta ütles sulle siis sõnadega ta sind armastab? Päris mari hõõguva põsine sõnadega ütles, seda ei mäleta. Aga ühel õhtul hilja, kui teine kaalustas oma hobuseid ja andis ratsamäärale musu. Siis järsku vahtis mulle otsa, värises ise kõigest kehast ja sosistas. Lasin enese lahti, mis muud temaga jooksis tallist minema. Rumal pais, rumal pais ja olidki rumalatele rumal, kõmistas Ko ja Maritegi veenlak peaga. Järgmisel õhtul kutsus mind pargis pingile istuma. Istusimegi hakkas mul käsivarrest kinni ja pigistas nagu tangidega. Viimaks sosistasid. Ma ei osanud selle peale midagi vastata. Ütles, et ma ei tohi. Aga kui mina luba saab, Rein võib seda lubada. Maua karule küla poiss aga mällu Paan. Ja ma nägin, kuidas ta silmad põlesid nagu söed. Vaata nii nagu väävel põleb kassi silmis. Mulle tuli hirm peale ja mõõtsin. Ma ei ta Sai taha, sosistas ta. Ja virutas mulle ratsapiitsaga plaksu näkku, nii et kõik mu ümber lei kirjendama. Järgmisel päeval oli mul nina jäme ja silmal suur punane vorp. Selgitas sind, armastas, ütles mari härda tõsidusega. Seda arvan kohammina, kinnitas ema daatega rõigas kaevikust. No öelge nüüd ise, kas ta kruvid põle lahti, kui plika sedasi poissi armastas, oleks vanematega kõned, oleks poisis son parunile koduväi ema ja marjakasid täiel häälel naerma, mis aga taati koledasti vihases Irnuge iseennast lolliks vaata, mina teadmis reagin, miks ei või minu poeg, sooda parunile pudu väiks, aga mina olen karikakra, aga see jookseb mõisast ära, preili sitarada saarmast. Aga ühe asja peale oli mee Brain well, meister. Kassid kartsid teda kui tuld. Kassid. Ta pidas endal kolme toakoer. Nendega mängis tsirkust, nagu ise ütles. Mõisas oli suur tühi tuba. Sinna vedas koerad ja ühe kassi ässitas koerad kassi peale. Eestis seisis piitsaga Yours. Mida haledam, karjub. Kas koerte käes seda heledam tilka preilna? Naera, plaksutab käsi. Oli meie preilna sirkus marjuli nõust kultunud taaras tugevasti venna käe ümbert kinni. Kui kassi enam mõisas Suhatav. Käskis mul leid mujalt muretseda. Kas muretsesid? Joosep ei vastanud, vaid kõneles edasi. Mitte ühtegi. Siis. Siis tulid mõisast ära, mis muud. Pila vedas. Mina oleksin sinu asemel kuvad ust ütles mari häälega, mis kerkis alt sügavast. Eit ja taat aga vaikisid.