Siin Saaremaa tema kõigile tuttavad kadakad, kajakad, kivised rannad ja tema uue võrsais elu, mida ka veel tunneme vähem. Täna näeme Saaremaad saarlase pilguga. Saagem tuttavaks teile, jutustab majandusteadlane ja saare kirjamees Albert uustulnd. Saarlased teavad teda kui ETK Well Kingissepa rajooniliidu aseesimeest. Suure maarahvas on tema nime lugenud Rakvere teatrimüürilehtedelt. Traalid udus. Mereperemehed autor Albert uustulnd. Täna kõneleb ta mere ja maa peremeestest. Me seisame Sõrves ja meie ees lainetab meri. Isegi järve liivasel Luitil kohiseb meri nüüd teisiti kui suvel. Mis siin rääkida hindu, kaaviame antu randadest, kuhu Irbenist läbi murdnud tujuka balti merelained täie hooga peale Rahuvad. Juhtub diisel sedagi tugevad Vesikaare tuuled paisutavad mered kõrgele tuul kandi pakki hädalasse ja siis siia ronivad suureneral raamat Berrys tee suudad jõue alla. Mõist tõmbavad hindu karide kohal kulmu kipraja küüru, kammi, altkaarde ning Travivat siis, kuid tulised täkud täie raginaga otse kaldal kasvavad ei s hakata rannamändide alla. Maantee Kingissepast alates merega tihedalt kurssi peab, hakkab pisut enne mässaküla kaldast kaugemale tõmbuma, otsekui kardaks suure rahu kuivade poolt Kaavi randa ründavaid murdlaineid. Mässaja Mäebe külade vahel kogub julgust ja üks diaharu pöördub vasakule, ronib vanade pajude ja haabade alt läbi ning enne kui taipama hakkad, oled kaabi rannas merega sülitsi koos. Punnis puudega kalakullid, laisad ja prisked nagu kalapraamid. Need Lostutavad päris sadamasuus Lauteri kividel ja sõimavad loiult oma ametivendi mustapealisi naerukajakaid. Need on vilkad nagu traali, madrused napsates kohmattal kala kullil päris nina alt viidika, veidi Rile ahvena poja. Leppida tuleb piskuga. Sõrve kalur mehed muudkui tassivad kalumale, aga süüa ei sünniangerjas. Nüüd mõni toitja, katsun teda paadist kätte saada. Mis võtta, kalur, sakslastel viga, kakuamitäied, prisked võrgu räimi tuuakse kaldale söja, ela lausa lust. Oma tusatuju leevendamiseks ning nõrkade lootuste kinnitamiseks sirutab kala kulg ahela läheneva paadipoolde. Purunenud lootused jälle siia angerjas, imelikud inimesed. Rühm künnivareseid patrullib piki kaldaveerus võideldes kajakaid, kes niigi napilt saagilt küla Möldre viisil poole matiks võtavad. Linnud isegi sügisel ei tõmba tumedama türpimber, ühesugused, teised valged ja vaguralt nagu lillekülatüdrukut läppara, meeste heina talgus. Ära siit majade küla taha kõrgete kuuskede otsa. Sealt on küla nagu peo peal. Teise silmaga on aga hõlbus Sõrve kalurikeskusel silm peal hoida. Tee ääres pole valvamisega mõtet, oleks veel, sõidavad hobused. Nüüd aga Ainanid, autod murravad mööda teed ning isegi imaraja Anseküla koerad ei viitsi neile järele haukuda. Sõrve õigemini küll seal Rima, sest nõnda kõnelevatest kohalikud elanikud ja võõras. Kui siit nurga meestega jutuotsa peale satud, siis nimeta targu sinagi. Nii, kui sa ei taha, et Sõrve maaomapära pruugid ja tavad sulle igavesti saladuseks jääma. Küllap siin omajagu õigustki on. Sõjad laastasid Sõrve maa. Jälle on ta üles ehitatud, rahvas piluti laiali, kuid jälle on nad tagasi. Nad ei jäänud linnadesse Pabrikusega viljakate põldudega kolhoosidesse vaid astusid ahervaremetele, ehitasid üles oma kalurikolhoosid. Sõrve mered on teistsugused kui mujal. Ja IRL-i hetke on teistsugused kui mujal. Sellepärast räägitaksegi siin Sõrve maast ja Sõrvemaa meestest. Kaavi rand paati lõbus lärmakas laulus rõkkab kogu rand. Kalurid mässalt jämedalt lille ja hänge külast nadastuvad väärikalt mõõdetud sammudega vened, jändrikud, rannamännid, teised Vilajat kui papisaares kasvavad mas tibud. Ühtviisi pruunid, Tuudest parkunud Linedest lihvitud Sõrvemaa mehed. Nano on siin tegemist karja brigadiir, kes seda teab, aga näed, mõni kirju seelik vilksatab paatide vahel küünitab uudishimulikult üle paadiserva ohoo-ohoo. Kas käki, bee nagu sool? No igatahes, mitte täna, mitte täna, sest angerjakastide arv kaalu juures aina kasvab. Näed tuleb Sõrve kaluribrigadir Mart Oeselg kes alles mõned päevad tagasi sai valitsuse kõrge autasu Lenini ordeni astub kindla sammuga paatide vahel ja heidab pilku kord ühte, siis teise paati. Klaar mehed, võime sõita. Sügis 15 aastat tagasi. Nii tuli Mart Oeselg koos nõukogude armeega läbi ümara ja Anseküla hindu ja Vintri iga jalatäie eest võideldi. Ja kui Kaavi randa jõudis, lausus samuti rand, on klaar, mehed, võime sõita. Suur nagu kõik kalurid, kuid ometi on midagi selles mehes, mis jääb meelde sirge rüht, õige pisut pisut vaaru meremehe kõnnak, nagu lainetaks praegugi Merida jalge all. Aga silmad rahulikud ja sinised, mis nagu kuidagi kalamehe karmi hoiaku juurde ei kuuluks. Ja liigutused pisut nagu ettevaatlikud, otsekui kartes, et see pulbitsev energia, mida vajavad karised, rannad ja karmid tuuled äkki nüüd välja lööma tuul sügiseselt jonnakas tuul ei taha kuidagi vesikaarde pidama jääda ja paistab, et siin pisut brigadir isegi tuska teeb. Kuigi kuiva maamehe jaoks on paadis angerjat küll ja küll Need on siin varemalt ikka 405, ilusaim hommikul peale, vot siis juba meestel nägu naeru täis. Oli vahest niisuguseid juhuseid, et ei saanud. Lähevad siis täidame kahe-kolmesajaprotsendiliselt selle plaani ära, aga vana Neptun Imerlal pöörles tuuled kehvapoolne. No te tahate tema käest ka ikka kole palju saada. Juba vist kaks normi nagu hakkab täis saama, siin käivad jutud ja ega palju puudu pole ja see on 188 protsenti juba on teil plaanis täidetud? Riigi plaan oli, oli 3900, oli iga brigaadile plaan ja kuni tänaseni on püütud 7000 307300 kilo. Mitu angerjat see umbes on, kui palju võiks angerjas kaalub või kui pikk angerjas on kilone angerjas? Kilone angerjas on umbes seitse, 80 sentimeetrit pikk, aha 7000, sellist angerjat ütleme ümmarguselt kuus kilomeetrit angerjat olete välja tõmmanud ja see on kaunis pikk maaelu, nii et saba Sõrves ja otsunud juba Salmel. Ja vaatasin lubadused kongressi laupäevaks saab toidet kahele protsendile, seda nüüd on. Natuke veel 500 kilo on puudu üle, aga siiski ma loodan, et selle täidanud, et neil on aega veel pool kuud uida. Angerjas on küll all kala, aga eks eks Teirale parajad vastased talle ka. Jah. Muidu meil on uued nõrradia, Ennovaatorid ristvaiad, aga nüüd neid ei ole enam, neid klaas, ujukad on teada, said palju rohkem tööd teha, seal palju kergemini. Aga paatidega minu teada on Sõrve kaluril praegu ju midagi 18, mootorpaati kõik kuni 20 hobujõuliste mootoritega ja peale selle teil on neli traallaeva. Aga kas näiteks, kas te teate vanasti Kaavi rannas palju silmis mootorpaat olla? Sel ajal? Kui duaal mootor vaatasin, oli rohkem pole olnud, siin näeb külas oli, tähendab üle 10 korra paati, siia rohkem juha. Üks paat ongi teil siin kuival kohe veeuputuse ajast pärit ja nii kõrgele mäe otsa jäänud või? No see jääb see võib-olla muuseumi jaoks, kui linnas käivad mehed siin vaatamas, siis näevad ära, missugust paadid varem olid meil, teie sõidate ise uutega merel sel ajal ja sõidan neutraalidega ja ei ole enam nii purjepaati seda aerupaati näed, ei tunne, tarud on ja kõik võrgud ja püünised, kõik lähevad sisse. Mootorpaatide mootori jõul käik annab vist üle külameest otsida, kes purjedega Ümera šokke saad teinekord niisugused jätsid, hülgas jää merre. Aga selle eest, aga mootoriga tuleb juba toimepoiss, näeb natuke üle põlve ja juba ja jumal ei peale, pealegi vajan. Mis nüüd on kala püüda, nüüd on kõige parantaalide mootorid käes ja muudkui ollakse kala olevat, ainult meri jääb kitsaks, Nelijad kitsaks ja tuleb ookeanist vistiteks juurde, lõige, teha tuleb hakata ookeanis, jah, kala püüdma. No kuuldavasti vaata, mehed püüavad praegu päris tugevalt juba atlandil. Kas see teile nii väikselt Gedi ei tee, näed, rannamehed kippusid ja see on täiesti õigus, pruun on jah selle koha pealt tubli mees, et ta jõudis oma selle laeva juba kätte saada ja paistab, et on head saaki saanud juba siiamaani. Ega siis muud, kui Peame tagasisõidul vaatama tee äärest kõige suurema kivi, neid on siin küll ja soovima seda suurt kivi siis teie brigaadile koti ja. Mul on väga seda lähevad ära kalanev Kivi kotti, et kongressipäevaks oleksid angerja kavatsused ja lubadused kõik täis. Noh, ma arvan, et me selle ülesande täidan. Ja kas või rannateedel mootorsõidukite alla lausa liiklusmiilitsat on vaja. Imelik, alles paar kümmekond aastat tagasi oli üleval mees, kes pühapäeval rattaga mässab. Vahel sõitis jäigeesed küla vahet seisma andis kella ja peagi lipsas kümneid põngerjaid läbi pistandaja uudistades kobaras ümber jalgrattad. Pole midagi imestada tehnika üle, kui arvestada seda, et kodanliku lõpupäevil oli Saaremaal 97 veoautot ja 14 autobussi. Nüüd on aga autobusse üle kolme korra, veoautod aga seitse korda enam. Rääkimata autode suurusest ja autobusside mugavusest ja teed. Tuntud Saaremaa head teed sillutatud Kaugatoma kruusaga kaetakse asfaldiga. Mere ja kalameeste asi. Kui peamised teed maailma meredel on tolmutega, siis enam Saaremaa maanteedel tolmu sallida. Teede osakonna mehed on agarad, eks vabariiklik rämps punalipp ja teise kvartali tulemuste eest antud preemia kõneleb enda eest. Kuid nüüd ikkagi saarma meeste peamiste liiklusvahendite juurde, kui kodanliku aja lõpul oli tervel Saaremaal 47 mootorpaati, neist enamus kolme kuni viie hobusejõulised praegu aga isegi Sõrve maal mootorpaat enam, rääkimata suurest Saaremaast, kus neid on 11 korda rohkem kodanlus aeg, sest enamus 10 kuni 20 hobusejõuliste mootoritega. Jah, mandrimees harja kohe heaga mõttega, et kunagistest tuuliku tuurideston saarlasele ammu vähe. Mootori sajand murrab kalaranda sisse sellise hooga, et viis praegu meie tänase saate jutustaja mikrofoni eest minema. Sest niipea, kui õe seljabrigaadi 12 meest märkasid Albert uustulnd sedapuhku kui majandusmeest öeldi pikema jututa, et enne sa sõita ei lähe. Kui Salme kooperatiivile on Kingissepa Eedeegaavellist eraldatud uusi mootorrattaid nii palju kui vaja. Naine ei minevat enam rannast külla piima järelegi, kui ei ole just rollervits, kelle all ja nähtavasti nõu aitas ja rattaid tuleb. Sest vähemalt tuntud aasa väljakust istub meeste ringi hallile kivile juba nagu tulevase iš 56 sadulasse. Siin on tugevaid taate, kes võivad pajatada meremaost lendavast hollandlasest ja on pooleks ööks jutuga alles keset Atlandi. Kuid hoopis sagedamini kisuvad taati Atlandi poole hoopis teised uuemad jätoekamad. Jutud. Noh, aega nüüd ka nelja tsin siin ikka suurt enam midagi ei ole, kui ka laeva saab teise katlate valena. Mehed on palju seda rääkinud ja mehed läksid ujuja Charlene tahtnud järge ka minna. Ja kui kaugele see tahtmine on? Loodame, et 62. aastal juba ehk saab nojah, ega selle palja tahtmisega muidugi heeringat püüda, aga siin peab olema, kõigepealt ütleme laev ja meeskond ja püünised ja loodame, et riik meile ka põhjal laeva. Aga ma kuulsin, siin juba räägiti, et meeskond pidi valmis olema ja vähemalt üks madrus pidi olema üks jah, ma olen siin küll juba esimeseks ennast üles teenimise sisse. Et, et Terje panna esimeseks lähen Atlantise adrulaeval. Madrus, madrus number üks on olemas ja seal siis enam puudub laev ja kapteni võibki minna ja kuivmadrus olemas on küll, kapteni kaasab nõrgema meeskonna, ikka sõit oma mehest saab, kui siis laeval juhid ja sihukesed menetluses peab välja tooma, peab tooma need serve poisid tagasi, kes siit merekooli on läinud ja mujal, eks ole, ja traali traali peal saab ka Mihhainikuid säält. Nojaa, aga ma kuulsin Pahameelt selle kohta, et puunigois tähendab Sõrve ääremees ja nüüd vaata need viis äkki Atlandile. Kaks meest viis meie meie kolhoosist küll meie, no siis peaks tee olema tuttav. Kui Neumal vaeva saan, eks me siis võtad ruumi kinni oma laeva sealt ära ja ma olen juba Atlandi Tiiemm teada, kus minnakse ja r ka ikka enam-vähem elling purssis energia, teave, Raivo, kas need Erringitel püütakse, kui vana see kõige noorem madrus on? Keegi madrus, leian kuue aastane siis peaks päris paras mees olema siin. Aga no noorik, mis tema selle kohta ütleb? Noori, kui ma pole seda rääkinudki veel, aga no ega temalgi selle varsti pole küll sügisel rahakukru koju tulen. Nii nagu vanasti mindi, et naine ei teadnudki ja Aino, kui minek on, küll me siis talle ütlen, kus ma lähen otsima ei hakka miilitsa, kui Gagarin ja Titoffiva julgesid öelda, kuhu lähevad siis ja mis see Saaremaa mehele atlandi reis, väike asi, eks ole jah, seda küll käik ilma merre nurgad läbi käidud. Sõrvemaa ja Saaremaa vahelisel piiril Salme jõe ääres tõusevad otsekui merest salme kalakonservitööstuse kõrget korstnat sirutades uhkelt selga kestsutavate kadakate vahel. Kalakonservid. Juba käesoleval aastal ületatakse 65.-ks aastaks ettenähtud kontrollarv pooleteist miljoni tingdoosi võrra. See on saavutus, mille üleri puhkustel järve liivaluited mändide all veel sügist ei märkagi. Ühteviisi rohelised on siin kadakad ja männid alati üle tee. Mets nagu aia taga, kirjeldavad juba kollased vahtrad Aabadija pärnade vahel torgates silma nagu Muhu rahvariides neiud Mustjala laulupäeval. Linnulahes pääsevad hilised pardi perekonnad. Suur lahedega vihisevad õhtuti spinninguridvad ning lendavad landid. Kalamehed. Videvikus aga istutakse, Kalamäe, Suhhaavendri aina kuula. No küll olid ikka siin kalad, no ikka suuremad kui Emminud, jutustuse vanamees ja meri ainult näe, et just enne paati tõmbamist lõi ja läks. Kahju. Hirmus kahju on suurtest kaladest ja veel enam kahju nendest suurtest kalameestest. Enam ei paelu suur lahe juurest vaadates linna panoraami orduloss vaid hoopis uus neljakorruseline teadusetempel, mille Maardu ehitustrusti Kingissepa ehitusvalitsuse mehed parteikongressi auks tervelt 11 kuud varem ekspluatatsiooni andsid. Maardu mehed oskavad sõna pidada, iga nad muidu juba teist kvartalit trusti punalipu hoia. Ja üldse suure silla jõepoolsesse linnaossa ongi koondunud Kingissepa eesrindlikumad ettevõtted eesotsas Saaremaa piimakombinaadiga, kelle esimene eelpost polnudki kalarannast kajakaid kaugel. Kostab kõrva ja lööb rammus magusalt sõõrmeisse, nagu süda Sakala või kose mahlakate niitude. Ja kui ütleme teile, et see on vabariigi kõige parema piimakombinaadi üks või tööstusi, siis arvab muidugi igaüks, et Õisu võhma või kusagil seal ei ole. Läbi akna vaatavad Torgu kõverad männid, kanarbik ja kiviaiad, kuid meister Toomsalu ütleb, see ei loe. Saare karjamaad annavad piima nagu kulda. Päris kõrge ei ole viga kolm, kaheksa ja isegi kõrgem valli või on, eks need viis välja 94 ka sealt enam palju tavaliselt rohkem olla ei saagi. Nii paraneb, sest et meil on elektriliselt termini ja kõik aparaadid uued tulevad ja sellega meie töö muutub palju paremaks, sellepärast vanad seadmed kõik läksid välja ja neid on praegu uutes monteerimine. Ja kui te nüüd juba vanade seadmetega valmistada 90 viiepallilist võid, siis muidugi uudne, aga siis 150, eks ole. Müüvad küll ei saa, aga ikka paraneb, kindlasti paraneb kindlasti ei hakka, meil on aparaadil kõik roostevabast, kuna ennem oli vasest, mis tahtis tinutamist saada, kui kaugel maailmaäärtel Sõrve võid leivale määritakse. Oi, seda läks igale poole, Saksamaal Inglismaal servakis siia. No igalpool öelda. Ja Saaremaa piimakombinaadi peainsener seltsimees Eisen, Schmidt, võtke lahti taskuraamatu ja ütle meile juba mustvalgel, et oleme vabariigi kõige paremas piimakombinaadis partei 22. kongressi eelses võistluses, jah, teise kvartali plaanid me täitsime väga hästi, näiteks piima varusime 106 protsenti plaanist siis võit tootsime 100,4 protsenti, juustu 101 protsenti ja täispiimasaaduseid andsime kaubandusvõrku 101 protsenti. Protsent on see asi, eriti kui ta üle 100 on, aga perenaine ütleks, et protsent ei kõlba patta panna. Kui palju pudelis või kilogrammides oleks nüüd see 106 protsenti, mis te olete varunud? See oleks võrreldes 1950-ga üheksanda aastaga kolm miljonit pudelit piima oleme andnud siis käesoleval aastal rohkem kui 1959. aastal. Nendel sõnadel on kaalusest. Nii ütles vabariigi esimese piimakombinaadi esindaja, kus algas võistlus kommunistliku töö kollektiiv nimetuse saamiseks on see nii, eks ole. Ja meil juba 1960. aastal omistati Pihtla või tööstusele kui vabariigi parimale võit tootvale tööstusele kommunistliku tööettevõttena nimetus. Peale selle omistati meil veel karja või tööstusele 1960. aasta oktoobrikuus kommunistliku tööettevõtte nimetus. Peale selle taotlevad meil veel käesoleval aastal kommunistliku ettevõtte nimetuste Muhu või tööstus ja Valjala või tööstuses ja need ka oma ülesanded ja kohustused. Täidavad seltsimees uustulnd on tänases saates mõnelgi korral meid väljast sisse sõitnud linnamehi nagu pisut pilkama tikkunud, et otsime ikka Saaremaal kõike seda, mida siin ammu enam ei ole. Ja peab vist omaks võtma küll, et mandrimeeste kujutluses on Saarlase, või ikkagi veel püsima jäänud silk sõjaeelne silk. Ja silgu kohtume, paha sõna öelda ei taha, kuna see on ka hea doi, kuid Saaremaa seitsmest tööstusest Anad praegu eksport võid viis, kuid kõik see on alles algus, sellepärast et plaanid on meil väga suured. Esiteks, mille hakataks tänavu aastal ehitama moodsat või tööstust Valjalas. Samuti tuleb 62. aastal rekonstrueerimisele suur tööstus Pöide või tööstus. Peale selle hakatakse 62. aastal ehitama kombinaati. Praegu 22. kongressi jaoks on Saaremaa piimatoodete kombinaadi süsteemi ettevõtet kollektiivid võtnud endale veel täiendavaid kohustusi, et tähistada omapoolse tööpanusega 20 teist kongressi. Meil on võetud kohustuseks toota üle plaani võid 50 tonni hoida kokku EKRE energiat kaks protsenti, samuti kergendada inimeste tööd. Ettevõtetes on ette nähtud esitada 100 ratsionaliseerimisettepanekud. Sellest on juba esitatud käesoleva ajani 75 ratsionaliseerimisettepanekud ökonoomiega 8000 rubla. Kõik see, mille me nii põgusalt peatusime, lubaski meil esimesena piimakombinaatides vabariigis hakata taotlema kommunistliku töökombinaadi nimetust. Ja see jääbki meie kombinaadi kollektiivide sihiks ja me oleme veendunud, et sellega me saavutame. Kas ainult piim ja piimakombinaat? Ei lihakombinaat pole sugugi halvem olles kongressieelsed võistlused, vabariigi parim. Ja kõige parem Saare peekon tuleb siit. Esimese mai kolhoosi seafarmis võtab meid vastutööline koor. 350, Kärsnena, kõik puhtad, plaanitud nagu uusaastakaartidel. Teie seltsimees veel, ma peaks olema küll õnne nagu tõrva. Kas annab ka tunda, et sellise õnnerohkuse sees töötate? Jah, ikka annab praegu 160 ja lihtsalt hakkasime 87. Meil siiski on sead kasvatatud kõik ikkagi 100 keelamiseks ja kiires, kasvatanud nad nii kuue kuni seitsme kuuga üle selle meil sigu sees ei ole olnud ja muidugi siinjuures võiks veel ära märkida meie talitajad annus melaaniad, kes praegus on Pärnu sanatooriumis ravil kes on töötanud juba 12 aastat muidugi seafarmis ja ka väga meister peekoni kasvatamisel. Seltsimees raamat, aga kui nüüd n rubladesse ümber arvutada, kui palju kärssninad möödunud aastal teie ühismajandile tulu tõid? Möödunud aastal tõid umbes vanad rahas 450000 umbes ümmarguselt nii, kas see on siis nüüd piir, mis seakasvatusega siinkandis teha annab? No ei, praegu ei saagi piir olla, sellepärast et me praegu arutame partei programmi, kui seda ellu viia ikkagi siis ei saa öelda siia midagi piire on ja piire ei tulegi, ei tulegi, meie majandi resursside järge võiks ikka vähemalt pool 50 kuni 75 protsenti tõesti veel suurendada, perspektiivid on ikkagi suured ja need on Köik peituvad, need tuleb muidugi välja tuua ja need on ikka ammendamatud. Muidugi on väga tore kuulda siin kivide ja kadakate keskel kõneldakse põllumajandusse perspektiividest ja need on väga suured. Aga. Ausalt öeldes võib-olla sisse sõitnud on isegi raske uskuda. No olukord on niisugune. Paar aastat tagasi me ise ka seda ei uskunud. Kui suur algatus kolinat siin lihatoodetele üle minna, vasikate kasvatamine köitud siis ikkagi muidugi alguses vasikad üldse ei kasvatanud ülesse. Tahaks siis tuligi niisugune plaan, kevaditi võtsime, kasutan kõik üles ja joodaga toime tuleb kuidagimoodi söödaga hakkama, saame ja julge otsus, tegime ära ja kasvatasime üles ja kõik sügise 200 vasikat läksid ka keskmiseni. Midagi puudu selle tagajärjel ei olnud, ei saanud ka seal sellepärast vähem süüa maasikaid, kõik üles kasvatasime ja niimoodi ikkagi need perspektiivid tulevad. Jah, algus on nad uskumatult, kuid ikkagi need on täidetud kõik, aga see peamine, mis sinna mulli sisse. No kust selle lisa saada Saaremaal teraviljakasvatus ikkagi? Selle peale panime suurema rõhu ja. Ja teraviljaküllus, käesoleval aastal juba üks, neli, 50 hektari rohkem ja muidugi ka aasta saab see teravilja Pündasid suurendada neli, 50 hektarit rohkem tänavu jah, umbes 40 hektari. Kust see 50 võetud sai? Number ringi, puha lillakashallid, kivid ja kadakad. See on siiski ka siit kalaga olnud, sellepärast et olukord nõuab, tuleb ikkagi majandid edasi viia, siis tuleb ka leiutada neist kohad ja muidugi meil paremat venda ei ole. Kahju on küll, et me oleme sattunud siin Saaremaal, võiks olla kusagil seal. Vaevalt et me oleme seal ka käinud ekskursioonil ja väga head endale, ainult, aga ega väikese õnne kolida ei saa ennast ringile, tuleb siin sellega arvestada ja töölised on ikkagi oma panus välja pannud ja sellega me siiski olen saanud. Musta kesa kaotasin täielikult käesoleval aastal ära, seda meil ei olnud, Ruhnu poole hektari. Nonii, sugust vend oli, kus oli palju kive, saime veel ära koristada ja musta, kes on, meil üldse ei ole olnud. Nii et 312 hektari põllupind oli kõikultuurida. Ja hektarisaak oli meil möödunud aasta umbes 17 ja pool tsentneri, käesoleval aastal, mis me oleme nüüdsel ajal peksnud, on 22 23, keskmine umbes ja Me arvame, et ta sealt alla ei lähegi. Muidugi, meil taas oli küll ette nähtud 18, aga seeme kõvasti ületama, nii et ühesõnaga võitjaks ei saarlase jonn ja ja no ei saa ja kõige rohkem võitis ühismajand ja jah, muidugi rahvamajandus ja nii et selle tagajärjel on ikkagi praegus kolhoosnike palgad juba niisugused, et võib-olla meil sovhoosist on juba kõrgemad ja nii et talitajad tallu, nii ütleme keskmised kõigile oma talitanud ikkagi see 100 rubla kuus, joon nüüd ikkagi kindlustatud, kui vähegi midagi on ära tehtud. Seda Allasedamel palka ei ole. Uues rahas ja USA-s. Kindel käsi, terav pilk tulevikku uskuuesse. Kõik see aitab raskustest jagu saada. Nõnda kõneleb esimees ja nüüd karjalaut 100-le veisele sigalaid kaks noorloomade laut, kiirkuivatit, teraviljaladu, remonditöökojad. Kõik need on otsekui tubli töö, vaikivad tunnistajad. Tundub vist nii, et siin kolhoosis ja selle kolhoosiperemehel oleks nagu seaduseks võetud, et kui juba, siis juba kui midagi teha. Korralikult ja tundub ja levitades nende sotsialistlikku kohustusi. Mul eriti torkas silma selline küsimus, et terve kolhoos, äkki need saia ja pähkla, külamehed ja naised, et on lähtunud sellest seisukohast, et tuleb hakata töötama uutmoodi. Ja see tundub mulle kuidagi nii suur samm edasi, kui siin kivide ja kadakate vahelt. Äkki need endised saia ja pähkla külamehed, kes võib-olla 13 aastat tagasi alles vaidled naabriga, et vot seal minu hobune ja see on minu ader ja viis aastat hiljem juba rääkisid meie kolhoosi atradest ja meie kolhoosi hobustest ja nüüd äkki siis sellise suure sammuga edasi. See muidugi, kui nii tõsiselt arvestada, see on muidugi tohutu suur samm, sellepärast et kolhoosi alguses oli ju niisuguse olukordi, kus isegi neid töötajad oli meil, kellel ei olnud oma majapidamises hobuseid ja siis muidugi see naabrimees seda hobust talle tarvitada ei andnud, olgugi et oli juba kolhoosikord ja see loom oli kolhoosil üle antud. Kuid muidugi praeguses enam niisugust asja ei ole, need ja tähendab ikkagi see 10 aastat on ikkagi need meie saia ja pähkli Romeetri kasvatanud. Ja muidugi selle tagajärjel ka on muidugi kõik meie saavutused olnud suuremad ja ka käesoleval aastal meie kollektiivi võttes vastu otsuse, mida me muidugi väga põhjalikult kaalusime, alustada jälle kommunistliku töökollektiivi nimetuse taotlemist ja muidugi praegu me seda viime täide ja nagu paista meie ikkagi meie plaanide ja asjade täitmisest ja ikkagi me ikka selle nime võib-olla aasta lõpus saame kätte, kui see ei ole ja muidugi aasta lõpuks võib-olla meil kätes autod siis ikkagi meie suund on praegu see, et see kätte püüda ja lähematel aastatel ikkagi selle austava nimetas omale saamist. No see on alles tööline, suure talu samm, mida ei astuti enam kadakate vahelisele jalgrajal, vaid mille haare ulatub kaugele inimkonna helgesse homsesse. Ja selliseid samme tehakse kogu Saaremaal, nii põllumajanduses, tööstuses, kaubanduses kui ka teistel aladel. Pikkamisi kaovad kivid, kaovad kadakad ja asemele tulevad õõtsuvad viljaväljad ja haljendavad niidud. Pole siis midagi imestada, et mõni hädavares halli habemega maalermeister balleti ees ja lõuend teises kaenlas otsib agaralt kaasaegsele Saaremaale omapärast motiivi. Kümmekond aastat tagasi oli ju pukktuulikud juhatamise haiglasse. Ei, ei, see on püüliveski, mitte seda tüüpilist omapärast. Vaata Kalamist paadiga harjutamas, võrke nõudmas. Olge head, olge head, tagaranalyaaga rahul. Käisin. Ta maaliks meelsasti ka rahvariidest, saare naist adra taga või kiriku tirtsuke kudumus. Tore motiiv, ei vaidle vastu. Püüad keelitada valla teedel Viktor Kingissepa nimelise kolhoosi naistraktoristi Leida Lemberg hobuse ja adra järel astuvad saaks ikka pildi. Võib-olla otsiks ta Muhuteedel kaua Saaremaa motiivi, kui põhjarannikuautojuht Raissa saabas karmilt ei nõuaks, et lonki astuks teeveerele? Teie saate oma motiivi, kui oskate õieti õigest kohast püsida. Saaremaa muuseumi töötajad juhatavad teid väga lahkesti kihelkonna tee äärde pühki tallu Saaremaa vana talumajamuuseumi. Ärge otsige Saaremaalt seda, mida ei ole. Alles kümmekond aastat tagasi oli juttu Sõrve silgust ja tagamõisalestad ka kartul pidi nii kuidagi Saaremaal mõnel põllul kasvama siis aga äkki nagu salaja kostsid hääled Saaremaa lihast ja piimast. Sellest hakkate varsti päris valju häälega rääkima. Ja tõesti, kongressieelsed kokkuvõtet tehes sai selgeks, et saaremon, piimaplaani täitmine esimesel liha osas aga teisel kohal vabariigis. Arvestades seda, et põlluväetisi kasutatakse nüüd 56,6 korda rohkem kui kodanlikul ajal ja mais ning päevalil, kuid tolleaegsed potililled said kamandukarja meeleheaks põllule marssida siis jah, muidugi saab selgeks Saaremaal liha, piima ja munade probleem. Kõik see on endastmõistetav ja isegi kuidagi tavaline kuid peale selle tavalise on ometigi üks osake sellest suurest ja uhkest poeemist, mille loomiseks on ühendanud saarlased oma töökad käed. Ja kui pöördusime Kingissepa rajooni täitevkomitee esimehe Jüri Suur-Hansu poole ütles temagi. Uus poeesia, Kodusaar elus sunnib ka teda appi võtma rannalauliku värsid. Ma väärema kohal lendan. Minu kohal on maailmaruum. Suurt kodumaad kannan ma endas MUU kaugust jalu on kuu, kui värskena ja jõuljadena kõlavad need Debora Vaarandi sõnad praegu Nõukogude Liidu kommunistliku partei 22. kongressi eel. Need panevad mõtlema läbi käidud teele. Need tekitavad uhkust nii, et kohustavad. Saarerahvas on astunud ja astub edaspidi veel kindlamini ühiselt sammu kõigi Nõukogude rahvastega, et lähendada kommunistliku homsat. Selles kauguste janu seisabki. Saaremaa Cervad kivised ja kadakad, karjamaad ning soostunud heinamaad nõudsid talupojalt aastasadu pida. Tööd on nüüd hakanud vilja kandma. Töö on see põlluheaks, teeb aga saarerahvas, armastab töötada ja hästi töötada. Neid abistab tehnika. Kolhooside põldudel mürisevad sajad raudruunad ning põllulaevad kombainid. Iga aastaga suureneb põlluviljakus. Panipaikadesse kogutakse üha rohkem teravilja, kartulit, heina ja muid saadusi. Eriti rõõmustavat olid kolhoosi rahvale viimased aastad 1959. ja 1960. aastal. Saarlased on tootmistöös teinud häid kingitusi partei eelseisvale kongressile. Edukalt täidetakse pöörduks sotsialistlikku kohustust müüa riigile tänavu 4500 tonni liha ja 33750 tonni piima. Munade ja villa. Kokkuostuülesanne on juba täidetud. Jõudsalt edenevad koristustööd, tugevneb kolhooside ja sovhooside majandus ning kasvab maarahva heaolu. Ikka uutes ja uutes kodudes lööb särama elektrituli, samuti nagu põllumajanduses muutus kalurite elu kongresside vahelisel perioodil täienev kalurikolhooside püügilaevastik. Kalurid elavad hästi, Nad ehitavad uusi elumaju, muretsevad endale sõiduautod ja mootorrattad. Tänutundega meenutavad nad kommunistliku partei kogu rahvapartei tarka poliitikat, mis on suunatud rahva Dienemisele, inimeste õnnele. Väga palju on muutunud Kingissepa rajooni töötajate elu. Selle paari aasta jooksul, mis on möödunud Nõukogude Liidu kommunistliku partei ajaloolasest 21.-st kongressist. Loetada seda ei jõuagi. Jätkub võib-olla sellest, kui öelda, et Kaarma dolomiiditsehhis, kus 1958. aastal oli töölise tööriistaks raske haamer ja kiil olid kõik tööprotsessid mehhaniseeritud. Sama käib 1959. aastal ekspluatatsiooni antud läätsa konservitööstuse kohta. Linnas ja maal kerkivad uued elamud ning tootmishooned muutub linna kui ka külaime. Kingissepa rajoonile anti hiljuti üle Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu rändpunalipp teise kvartali tulemuste eest loomakasvatuse arendamisel. See oli suur tunnustus saarlaste tööle. Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi aseesimees seltsimees puuder, kes lipu meile üle andis, ütles muuhulgas. Hoidke seda lippu kaua ja kõvasti. Rajooni töötajad tahavadki kõik teha selleks, et täita auga oma kohustused. Meil muutub ikka ulatusliku maks, liikumine kommunistliku töö nööklase brigaadi ettevõte ja kolhoosinimetuse saamise eest. Loosung elada ja töötada. Kommunistlikud leiab järjest laiemat vastukaja saare, tööliste, kolhoosnikute ja haritlaskonna peres. Aga aeg, millal see siis kõik toimus? Otse üllatav tempu. Kas siis siis ei jää muud üle, kui ühineda mõnede arvamustega, et saarlased on imelikud inimesed? Ei 1000 korda ei imelikku pole siin midagi. Selline on kaasaegne saarlane kaasaegselt Saaremaalt. Anno 1961, Nõukogude Liidu kommunistliku partei 22. kongressi eel.