Tihtilugu räägitakse, see on tugev pianist, mis on keskpärane pianist. Pianist on jälle ebastabiilne. Kas on võimalik, et kas muusik esineb alati hästi, see tähendab alati stabiilselt näiteks teie, Ivo Sillamaa, kas te oleksite antud hetkel võimeline väga hästi mängima arvesse võttes oma taset? Kui juttu momendi, siis kahtlemata mitte, sest ma kannatan praegust väga suur, tugev hambavalu all ja see kindlasti teeb isegi isegi rahuldava esituse või isegi nõrga esituse peaaegu võimatuks. Aga see, et ütleme normaalsetes tingimustes pianist peab olema minu meelest suuteline stabiilselt mängima, kui ta on juba küllalt tugev professionaal, siis ta lihtsalt peab olema suuteline mängima. Ja siin ma tahaksin rõhutada, et mida mainis üks kinorežissöör, kelle nime ma kahjuks ei mäleta, tõmbas väga selge vahepeal spordi- ja kunsti vahele nagu spordivõistlustel, sportlane püüab näiteks ületada kõrgusel lattimis asub kõrgusel kaks 30. Ta kahtlemata ei ole kindel, kas ületab selle hüvita ja siis ta võtab ennast kokku ja mõni võistlusel tuleb mõelda, mitte vaat kunstnikul ei tohi olla niisuguseid momente, et ta nüüd ei tea, kas tuleb välja või mitte, tähendab, ta ei tarvitse olla kindel, küll vahetuse saabusendilt õnnestub, aga oma õnnestumise peab kindel olema. Kunstnikul ei ole lubatud eksperimendid vähemalt laval mitte kodus, küll jah, palun. Aga kui ta läheb lavale, siis ta ei tohiks presenteerida. Järelikult laval peab alati olema vormis, ütlete te, ometigi ei ole see võimalik. Teil õnneks täna ei ole kontserti, on see intervjuu, aga kui teil praegu oleks kontsert, siis teie vesineksite paratamatult alla võimete? Ega ta sellepärast kontserdist ära jätta ei saaks. Püüaks seda viimase võimaluseni ära jätta, kahtlemata. Üldiselt on teada, et väga paljud nii laiemalt tegutsevad pianistid ei esine alati välja kuulutatud päevadel näiteks risterite Sofonitskit või mõned loevad, et selline tuju, aga ilmselt nad on küllalt kogenud. Lihtsalt nad teavad, et täna neil ei õnnestu küllaldaselt ja ja, või olla nad nii kindlad lendas ja siis nad lihtsalt ütlevad kontserdi ära. Ühesõnaga nende võib olla psühholoogiline. Tervislik seisundist ei vasta nõuetele. Need on nüüd puht objektiivsed põhjused, miks võib suhteliselt ära jääda. Hästi. Tervis on halb. Aga kujutame ette, et te lähete kontserdile, tunnete ennast suurepäraselt. Aga näiteks saali ei meeldi, või mis veel võiks teid segada, kui te istute klaveri taga võib segada peaaegu selle määrani, et kontsert ei tule. Kõige parem. Saal kahtlemata Bill, Bill on korrast ära, see lihtsalt kohutavalt häirib. Mis nimelt, ta võib isegi halb pill olla, aga ta peab korras olema palju tähtsam. Siis publik teinekord kuidagi Donald ütles, et ei ole kontakti voolikuga teinekord väga rivist välja viia. Ja siis mis mind eriti tugevasti üldiselt mitte häirivaid mõjutab, on just valgustus. Isegi viimase soolokontserdil ma muutsin kontserdi käigus, valgustus tähendab mingil määral oli see minu meelest seoses minu kunstiliste kavatsustega. Õigemini isegi oleks öelda, mul on lihtsalt väga konkreetne seos helistiku ja värvi vahel ja siis ma lihtsalt kasutasin seda seost ja see tundus mulle, et mul oli nagu siis parem mängida, kui mul oli saalis selle helistiku värv, nagu domineeris, nii et see värv on minu jaoks küllalt oluline saali valgustuse värvigamma. Tähendab te eeldate siis valgus reseid lausa. Jah, ma olen selle peale mõelnud, et seda võiks kunagi hiljem. Need võimalused on kasinad, aga seda võiks nagu rohkem praktiseerima. Ma usun, et see on individuaalne, näiteks mõned minu kolleegid pianistid leiavad, et neil ei ole niux teravat seost värvija helistiku vahel. Aga mul on küllalt tugevasti olevas näitasid mulle naha konkreetsed värvid. Teatud helistiku puhul f sõltumata F-duur on, ütleme, helepunane mulle nagu tumeda mehh on igal juhul, näe kee on sinine, tee on roheline ja need on no niivõrd selged värvid, et siin ei ole mingit kahtlust, tähendab Esson kuskil seal midagi pruunika pool, aga see nagu segasem natuke teema, nii puhas ja konkreetne arv. Asson kahtlemata roosa näiteks ja vot mõned ärid on tugevad, mõned nagu ei ole nii väga selged, nii et kõige eestilikum kahtlemata ei ole. Aga võtmast viimase soolokontserdi mängisin listi raid seal Neff mallis lasin panna hästi tumepunase valguse ja ma usun, et see natuke vaid saavutada selle leinamarsimeeleolu, mis seal tervist jaos valitseb. Aga mis tundega te näiteks vaatate näitusel maali, kus domineerivad ka mingisugused kindlad värvitoonid? Te vist mõtlesite, et kas mul hakkab siis kõrvus muidugi helisema? Ei, seda küll ei ole kunagi olnud ja vaevalt see kunagi tuleb. Niisugust tagasi majja küll ei ole. Aga millal te seda värvilist kuul vist enda juures nagu märkasite? Täpselt ei mäletagi, ma usun, et üks, neli-viis aastat tagasi ma hakkasin esimest korda tajuma ja siis oli ka nii, et siis koolidel väga üksikud helistikud, mis nagu seostusid, aga nüüd mida edasi, seda konkreetsemad haka on seda selgemalt aku, need asjad nagu minus esile tulema, oi seda konkreetselt hakkama neid tajuma. Aga teisest küljest ma ei omistanud neile mingit muud tähtsust, neldanistasitutsioonid, kuigi imelikul kombel nad on minu jaoks väga konkreetsed. Aga ma ei näe siin mingit suuremat seostanud mingit tähtsust sellel vaevalt et on tegelikult ja need, mis ma rääkisin valguse režist ja siin on küsimus lihtsalt iseenda mõjutamisest, tähendab õua endale soodsamad tingimused. Ettekandeks. Kas te tahate nende abil siis eraldi? Võta publikust saalis üksi olla kas ainult nende abil maa üldiselt alati püüan võimalikult eraldada ja näiteks vahend on mul see, et ma olen nagu lühinägelik ja ma olin kunagi mängi prillidega ja see eraldab meid, nii et näiteks kontsertsaalis ma lihtsalt tajuma publikut, aga ma ei näe ja ma kunagi vaata sinna ja ma tunnen ennast täiesti kindlana seal klaveri taga nendest mängisin teatri- ja muusikamuuseumi saalis, siis mind kohutavalt häiris see, et inimesed istuvad niivõrd lähedal, et isegi meeter kaks ja see mind niivõrd ahistas, et väga raske oli kontsert anda. Üldiselt kahtlemata armastan mängida rohkem suurtes saalides. Aga siin tuleb ka peale selle, et mul on parem võimalus publikust eraldada ja võib-olla natuke rohkem lihtsalt keskenduda teose esitamisele. Teine moment on ka see, et mulle meeldib väga suure kajaga akustika ja seda on suurtes ruumides muidugi, palju sagedamini esineb. Vaenuke eraldi pole, on siin ajaloomuuseumi saal, kus, kus mul siiski kahelda, kuigi ta väikesaar seal on veel seepärast mängida, et seal on nagu hästi suur kaja. Mulle tundub klaver, muusika jaoks on see väga oluline. Ansamblimängu jaoks on see kahtlemata natuke, võib-olla vähem soodusklaverimuusikat, ta peaks kaunistama. Ajaloomuuseumis on ka see paratamatus, et kuulaja on ikka väga ligi Jah, aga vot nagu ma juba mainisin, see suurepärane akustika korvab minu jaoks kõik, kõik muud nüansid. Üldiselt ma leian isiklike kogemuste põhjal, et kõigilt tähtsam isegi on võib-olla saali akustika, ta isegi on teinekord tähtsam kui pilli kvaliteet. Tihtipeale mul on tuld mängida halbade pillide peal ja kui saali akustika on hea, siis ma palun näiteks kellegi oma sõbral mängida ja ma ei saa aru, et see pill on halb. Aga samas vastupidi, hea pilli, palju halva akustikaga saalis teinekord tulemusi ja sugugi nii hea. Need akustika võib-olla kõige olulisem kuskilt maalt. Ja hea akustika loob siis selle vaheruumi või annab õhku teie ja kuulaja vahele, mida te vajate. Ta kaunistab kõla jätta, sulatab kokku, ta peidab ära mõningad ebaolulised asjad ja toob jälle esile võib-olla tänu sellele olulisemalt, et ta nagu kaunistab ettekannet. Eriti oluline on see muidugi romantilise muusika ja kaasaegse muusika puhul, kus ei ole kõik see, need pisiasjad ei ole nii olulised, tähtis on võib-olla see kõlaline summa ja seetõttu ilma akustikaga saalis niisugust muusikat mängida isegi võimatu. On võimalik valida saali või instrumenti, klaverit millel ta mängib, tal on tavaliselt võimalik valida staari, mida ta kohandab siis kas siis billile või saalile, seda sellesama saali akustikale mis seal võimalikult mõjule pääseks. Ega see tähendab ju ka seda, et mitte päris alati ei saa mängida seda, mida ise tahaks. Kahtlemata õige peab valima teoseid, mis vastavas ruumis kõlavad. Muidugi need piirid on siiski küllalt, arvan, et aga näiteks mängida barokkmuusikat meie näiteks Estonia kontsertsaalis mingi väikse ansambliga tundub mulle küll. Siiski sugugi mitte Vajalik, tähendab, ta ei kõlasele sinna näiteks ma olen tegelikult barokkmuusika ansamblites ja isegi mitte palju väiksemates saalides kui Estonia kontserdisaal, me pidime kasutama spineti jaoks, pilet on küll tõesti veel väiksem pilgu, klavessiin, pidime kasutama võimendust. Ja barokkmuusika on mõeldud ikkagi väga väikestes ruumides mängimiseks ja vastupidi, ütleme seal nii kõrgromantism ja list, shop üks eritilist, võib-olla need nõuavad ikka hästi suuri saale. Ma kujutan ette, et jälle muusikamuuseumi saalis mängida. Listi on ka su, ta ei kõla lihtsalt selles saalis kuivaks ja puudub efekt, et see muusika nõuab õhku. See muusika nõuab suuremat ruumi. Seepärast remontikute puhul ei ole oluline enam iga üksik noot vaid pigem rohkem kõlavärv atmosfäär võib-olla mingi väri plekk rohkem ja seda suurem ruum on palju paremini edasi, kui väike ruum. Nii palju, kui ma aru saan, on teil väga kindlad nõudmised ruumi suhtes, kus te mängite akustika suhtes instrument endale teete te rohkem järeleandmisi. Aga kuna meil oligi enne sellest juttu, et iga ruum nõuab justkui oma muusikat, siis loogiline oleks küsida, millist muusikat teie siis nendes oma eelissaalides mängita. Kõige üldisemalt võiks seda sõnastada nii, et ma ees mängida muusikat, mis on kirjutatud tänapäeva klaverile niisugusele klaverile, mis on põhimõtteliselt sama mis klaver tänapäeval. Sest näiteks Mozart-aegne klaver, noh, rääkimata Bachist, kes klavereid paksid üldse ei tundnud veel aga Mozart, klaver ja isegi Beethoveni oma ei olnud siiski veel päris need klaverit, mis, mida me tänapäeval tunneme. Ja seetõttu kahtlemata see muusika kõla meie pillidele veidike teistmoodi. Ja, ja nõuab kahtlemata teisi ruume, väiksemad ruum, nii nagu neid tollal olid. Nii et selles mõttes ma siiski eelistan mängida võib-olla rohkem romandikuid ja ka kaasaegset muusikat. Prokofjevi, Stravinski, kovitš, aga üldiselt põhiliselt romantiline muusika, nagu on viimasel ajal kõige hingelähedasem ja muidugi impressionistliku muusika püssiravil sest seal on võimalik ära kasutada klaveri kõiki värvivõimalusi. Klaverile on ääretult palju kirjutatud, kui ma küsiksin teie käest nüüd pisut provotseeriva küsimuse millist klaverimuusikat te ei taha mängida, kas mõnda heliloojat või mõnda konkreetset stiili x näiteks ei tahaks mängida ja ma olen sellest ka viimasel ajal hoidunud klaveril barokkmuusikat, noh eeskätt muidugi Bachi ja Handelit. Ja ma leian, et põhjus on selles, et see muidugi ei ole Cavarias kirjutatud ja minu meelest ristik kõla seal küllalt hästi. Ja teine asi on see, et ka need ruumid ei ole need, mis tollal mängiti näiteks Bachi, mulle meeldib rohkem kuulata lessengest Singers'i esituses. Minu meelest see on ka muidugi töötas, aga lõpuks Bachi muusika mängimine paberi peal on ka siiski teatud mõttes töötlus ja kui seda siiski üldse mängida, siis ma usun, et ikka klavessiini peale. Võib-olla minu viimane seisukoht oli veidike mõjutatud sellest, et ma viimasel ajal olen rohkem hakanud tegelema just klavessiin. Tähendab, ma olen spineti peale mänginud Katsamblis ja on nüüd alles hakkad aru saama siiski kui, kui suurepäraselt see muusika kõlab just originaalvillide peal. Ja järjest rohkem tekib veendumus, et neid peaks just nende peale esitama mitte meie kaasaegsete pillidega. Teil on konservatooriumi lõpetamine õige ligi. Mis te arvate, kas võiks nüüd juba ära lõpetada või õpiks veel? Kahtlemata Ma leian, et on vaja veel edasi õppida ja ma tunnen seda eriti teravalt ja mul on plaanis ka minna Moskvasse aspirantuuri. Ja huvitaval kombel just viimastel aastatel on millegipärast leian, et riski minu arengut ei ole kauge lõpuni jõudnud. Võib-olla sellepärast, et on siiski tekkinud juba tänu sellele, et meil on Eestimaal küllaltki tugev penistik koolkond ja tänu sellele on tekkinud võib-olla mingi küllalt tugev tase juba ja seetõttu oled suuteline vanas pilli peal mingil määral väljendama ja vot nüüd alas hakkad nagu alles nägema neid horisont, mida tahaks nagu saavutada. Ja seetõttu praegu tunnen väga suurt vajadustest. Ööseks see õppimise arenemisega vajadus ei tulene kusagilt poolt sellest kui õppejõud jätab üliõpilasele vabad käed vabad käed proovida ja ebaõnnestuda ja mõelda iseenese üle. Kui kõik ettekirjutised korralikult täita, siis võib jääda mulje, et kõik on korras ja lagipea praegu käes ei tekigi niisuguseid ponnistamise tundeid. Jah, kahtlemata on selles suur osa minu pedagoogi küünarnukil kes ühest küljest on andnud mulle väga soliidse professionaalse baasi. Aga teisest küljest, minu arenedes ma olen tähele pannud, et ta jättis mulle järjest rohkem iseseisvust, andis mulle järjest rohkem võimalus ise otsustada. Need konservatooriumi lõpetanud eel ma tunnen, et ma olen juba peaagu üksi, et ma olen juba peaaegu viie seisev interpreet ja ma leian, et see on just väga õige pedagoogiline suhtumine ja pedagoogiline meetodil olla õpilasele lähenemiseks ja see võib-olla tingis ka minus viimasel ajal nii suure tahte edasi õppima asuda. Ma loodan see kõla pahasti, kui ütleks, et professor Luc lihtsalt võttis natuke ära seda kindluse ja mugavuse tunnetatav kogu aeg on kõrval. Ja kui kõik teha tema näpunäidete kohaselt, siis läheb kõik hästi, ta jätab inimese omapead siis inimene veendub selles, et ega päris ise ei saagi kõigega veel hakkama. Jah, seda küll, aga siirdatakse lisa maantee, et ta tegi seda väga tasapisi ja väga õigeaegselt ajastatud, tähendab kohe inimest ise üksi jätta, tähendab nagu ma mainisin, kõigepealt tuleb anda inimesele siiski kätte kõik vahendid, millega ta loob ja siis alles ta võib hakata iseseisvalt tegutsema. Ma tahaksin küsida teie käest, kes te mulle tundute natuke eralduda tahtvana, mitte halvas mõttes, kuidas te konkurssi suhtute? Konkursi olukorda, te olete konkurssidel esinenud, seal on hoopis eriline atmosfäär. Võistlusmoment, kuidas teie peale mõjub? Minu meelest konkursid on sotsiaalsed siiski hädavajalikud ja nende ümber on väga palju arvamusi avaldatud. Kahtlemata nad ei anna tee õiget resultaati, kuivõrd saabki olla kunstis päris nii konkreetselt õige resultaat. Aga siiski mulle tundub, et mingisuguse ähmase pildina siiski annavad, ütleme, ehitajate omavahelisest vahekorrast. Ja kahtlemata siiski see on üle maailma, niimoodi ei ole võimalik muul viisil siiski otsustada, kellele tuleb anda võimalus esinemiseks, kellele mitte. Aga nüüd konkursi tingimused ise kahtlemata nõuavad interpreedid suurt tšehhist vastupidavust, kuid ma leian, et see ei olegi võib-olla põhimõtteliselt halb, sellepärast et, et selle vastupidavust nõuab ka kontserttegevust tegelikult, sest tihtipeale me siiski mängima igasugustes tingimustes, teinekord on külm ja noh, palju probleeme võib tekkida. Ja selles mõttes interpreet peab olema psüühiliselt, peab olema väga treenitud ja vastupidav, tihtipeale väidetakse, et konkursil on tähtis ainult see, et sa mängisid hästi kiiresti, hästi kõvasti. Noh, võib-olla ka hästi kaua oskaksid niiviisi mängida. Aga mulle tundub, et see on ka osaliselt õige, aga siin on ka teine nüanss, noored ja konkurssi kahtlemata võtavad põhiselt osa, noored inimesed siiski peaksid olema selleks võimelised vähemalt mingil määral. Ja näiteks üks huvitav fakt šothani konkust ajaloost ma võin tuua näiteks kolme laureaadi nimed. Esimene Marta ergeri, teine on Mauricio poliini ja Vladimir Skin asi, kes kõik saavutasid Schopeni konkursil laureaaditiitli. Kuid nad ei olnud sellel konkursil sugugi publiku lemmikud ja alati lõppes asi isegi teataval määral skandaaliga, kuid ilmselt tegemist oli sellega, et nad olid siiski tollal noored ja võib-olla need veel päris väljakujunenud isiksused ja nad ei jätnud publikule võib-olla kus siis mõttes küllalt suurt muljet. Kuid ajalugu on siiski näidanud, et need mehed, kes olid tol ajal publiku lemmikud, on kuidagi jäänud unustusse, nadi esinejana, et üldiselt on ära vajunud. Aga need mehed on siiski maailma ühelt juhtivalt pianistid. Ma tõin kolm näidet, aga see kehtib kõikide laureaatide kohta, nad on saavutanud siiski väga suuri tulemusi oma hilisemas tegevuses, et ma tahan sellega öelda seda, et žüriis istuvad professionaalid, pianistid ja naad oskavad teinekord hinnata võib-olla osavõtjate mõningaid külgi, mis ei ole veel küllalt välja arenenud, kuid nad näevad selles suurt perspektiivi. Ja näiteks võib-olla momendil pianist ei jätagi küllalt head muljet publikule, aga mõne aasta pärast võivad need küljed tal areneda ja et saada väga suureks intervjueeriks. Viimasel ajal on meie vabariigis esile kerkinud tekkinud kenake hulk noori. Küllalt kõrge tasemega pianist. Ja see minu meelest küllalt palju stimuleerib arengus teisi, sest suhteliselt harva kerkib esile üks väljapaistev muusikamees või ka sportlane või ükskõik mis elualal seda võtta. Tavaliselt on need siis juba mitu. Ja ilmselt on ka põhjus selles, et nad 11 nagu täiendavad, 11 aitavad ja, ja ei saa endiselt ka ignoreerida konkurentsimomenti. Kuigi kunstis siiski isik, konkurents ei tohiks olla sama terav kui spordis, puistan põhimõtteliselt teiste eesmärkidega kui sport. Ja need viimasel ajal mulle tundub, et meie vabariigis esile kerkinud grupp ja see loob kahtlemata soodsa atmosfääri edasiseks arenguks.