Suurest muusikapeost Tallinnas ja kogu Eestimaal on möödas vaid mõni päev. Küllap on vaja pikemalt muljete settimise aega, kuid siiski proovime täna omapoolse kokkuvõtte teha. Materjali ja muusikakülluses tegime oma valiku. Kõneleme täna sellise festivali eesmärgist ja kasutegurist. Pikemalt peatume Eesti muusikaosal nendes päevades ning muidugi pleenumist johtuvalt põhiteemal nõukogude paljurahvuselise koorikultuurile. Pöördusime kõigepealt Nõukogude Liidu heliloojate liidu juhatuse esimese sekretäri difonhrnikovi poole palvega toimunule üldhinnang anda. Tihhon sõnniku ütles, et selline suur muusikapidu on huvitav kõigile. Võimendad nii muusikarahval enesel kui publikul üldistada tänase muusika ja interpretatsiooni seisu. Ja olgugi, et heliloojad püüavad vastastikku üksteise tööde-tegemistega kursis olla, ootas Tallinnas neid mõndagi üllatavat. Kuna juba aastakümneid pole toimunud nii suurt kooriloomingu ülevaatust siis üllatas nii huvitavate helitööde rohkus kui suurepäraste koorikollektiivide arvukus. Viimane innustab ilmselt komponistite tegevust selles žanris. Nii tahab Tihhon sõnniku kuulnud oma 10 aasta eest loodud laule Novosibirski koori esituses taas selle žanri poole pöörduda. Vestlust festivali teemadel jätkab meie heliloojate liidu esimees Jaan Rääts, kellelt küsisime, milline on ürituse kasutegur meie oma heliloojaid ja muusikahuvilistele. Heliloojale võib-olla pole isegi see festival nõnda olulise tähendusega selles mõttes, et sellilajad liiguvad palju ringi vennasvabariikides, üleliidulistel, muusikaüritustel tutvuvad muusikaga ja siingi kuuldust, palju oli juba varem tuttav, aga üldiselt meie publikule oli avastada palju, sest kui vere, siis me ikkagi vennasrahvaste muusikat, nii tavaliselt kontsert elust mängitakse üldist pilti sellest võib-olla luu alla. Selles mõttes. Meie festival oli kindlasti palju meeldivam nähtus, tekkis mingisugune võrdlusvõimalus. Ja noh, väga palju põnevaid teoses oli kavas. See on siiski meie vabariigile väga hea võimalus oma muusikat nagu laiemalt tutvustada, siis tehti muusikat, on festivali kavas küllalt palju? Nojah, korraldava vabariigil on meil väike eelis, sest ikkagi oma muusikat rohkem näidata, pealegi osalesime öö kontserte lisaks festivalile kooskõlas väga palju meie oma heliloojate töid kõrvuti muidugi, vennas, aastatöödega ja seal on isegi esiettekandeid, näiteks nagu Kangro salat jah, üldiselt püüdsime hästi palju heliloojaid festivali kavasse lülitanud nii palju kui võimalik ja mul on tunne, et üldiselt vist kontserdiga kokku kõlas vähemalt 30 helilooja teosed, nii et rohkem kui pooled meie heliloojad. Siiski on esindatud kindlasti suure tähendusega ka see, et festivalid meelitavad siia rohkesti ka külalisi raja tagant. Seekordki on nii heliloojate liidu liinis kui Pilynis üpris arvukalt esindajaid paarikümne ringis. Võime loota, et, et mõnedki teosed nõndamoodi ka kaugemale levivad. Tavaliselt on ikka festivalide järel mitmeid lepinguid sõlmitud papiga ja eks ta seekord kivist saab nõnda olema. Loodame, et ka meie vabariigi helile märgati. Ja nende teostele tee avannas laia maailma aga meil seisab veel suund ürituse ees. Sügisel planeerime läbi viia kammermuusikapleenumi koos kontsertidega. Ja aasta pärast on nagu eesti muusikajärjega seekordne festival mis raamistab meie heliloojate liidu järjekordset kongressi. Ja küllap siis avaneb publikul võimalus hoopiski ulatuslikult meie heliloojate saavutustega tutvuda. Eesti muusika teemadel jätkab Andres Bay. Andres Baile jättis kunagisest õpingukaaslasest Veljo Tormise loomingu kõrval tugevama mulje Eino Tambergi avakontserdil kõlanud viiulikontsert. Karin Hatšhaturjan samuti vaimustatud Veljo Tormise teostest. Ülivõrdeid jätkub nii isuri eepose kui seda esitanud Tõnu Kaljuste koori tarvis. Teame festivaliprintsiibiks olevat siia pääsevad helitööd, mis juba publiku peal läbi proovitud ning kriitikalt tunnustuse leidnud. Reeglit kinnitavaks erandiks sai Raimo Kangro, kelle loomingust festivalipäeval koguni kaht esiettekannet kuulsime. Kantaat mannile meeldis paljudele, sealhulgas Moskva helilooja olekoloogile. Raimo Kangro uus abikaasale pühendatud sonaat kahele klaverile sai oma esiettekande heliloojate liidu korraldatud kontserdil mängis Läti klaveri tuua noranovic Erafi. Küsisime esitajaid, kes Raimo Kangro muusika innukad propageerijad, mida uut teos pakub. Rahvi Horatio leiab, et Raimo Kangro on end muusikas juba leidnud. Ometi avas see sonaat tema uusi külgi, eriti kolmandas osas paistvat elutarkust, keskendumist, süvenemist. Lõppkontserdi kavas oli koguni kolm Eesti heli, millest René Eespere kantaat läkitus maailma rahvastele kõlas esiettekandes. Publiku soe vastuvõtt sai osaks kõigile töödele. Oma vaimustust jagab meiega Tadžiki helilooja sud mon Polodi. Festivali särava finaali üheks õnnestunumaks osaks hindas Polodi oma sõbra Lepo Sumera sümfooniat. Et festivalipäevil läbi viidud pleenumi teemaks oli nõukogude paljurahvuseline koorikultuur, siis koosnes valdav osa kontsertidest samuti koorimuusikast, mis oli esindatud kogu oma mitmekülgsuse väikestest miniatuuridest, ulatuslike koorikontsertide kantaatide ning tooriumideni. Tihhon ranniku andis sellele festivali osale. Meie saate algul juba väga kõrge hinnangu. Sel teemal jätkavad vestlust meie koorijuhid ning külalisedki. Alustame laste kooridest, kelle päralt küll ainult üks kontsert oli, kuid see keerates huvi ja tõstatas ka probleeme, kõneleb Heino Kaljuste. Kui me räägime lastemuusika, siis ma kahjuks pean tunnistama seda, et sellel festivalil suhteliselt laste muusikas on see meie koorikultuuri alustugisambast ja selles suunas millises suunas peaks liikuma laste muusika, selleks, et meie täiskasvanute koorid 10 kaheksani naasta päraks oleksid tasemel. Kahjuks sellest aspektist räägitakse minu arust liialt vähe see muusika, mis siin festivalil ette kanti kahe laste kurboolson Vesna poolt ja Hellerina. Kahtlematult see muusika on tipplastekooride tarvis ja jaoks koolikooril sellest repertuaarist midagi võtta ja üldse midagi ette heita saame heliloojatele siis kõigepealt seda, et, et nemad minu arust lubamatult vähe on tähelepanu pööranud just kõige tavalisemale koolikoorile, kust algab see koorimuusika peale ja aga kui me seda tähelepanu sellele astmele tavalise kooli kooli kooliastmele ei pühenda või ainult sõnades räägime, et on tarvis teha, aga tegelikult praktiliselt ei tee. Ma pole loota ka täiskasvanute poori, kurtide kultuuri edasiminekut. Niisiis on lastekooridele loodu tihti liigagi keerukas. Täiskasvanud kuulajaid köitis näiteks ukrainlanna lihtsalt diskokantaat. Tere algav kaunis päev mis oli oma esiettekannet üle 10 aasta oodanud. Milles küsimus, arutleb nüüd helilooja ise. Lihtsalt SKP on lausa vaimustatud, et tema keerukas paljuski eksperimenteeriv teos meie Ellerheina poolt nii kiiresti ja hästi Ärapiti. Meil teinegi esiettekanne kujunes festivali tipphetkeks. Mõtlen Rodion trenni, koori poeemi Pugatšova hukkamine Aleksander Puškini tekstile. Ideel viimasel festivalipäeval laulis Moskva riikliku konservatooriumi üliõpilaskoor Boriss Devlin juhatusele. Oma muljeid jagab Moskva muusikateadlane Tatjana Kurzema. Tatjana kurssova tõstab esile trenni suurepärast teksti ja Puškini mõtte tunnetamist. Üks festivali kõrghetki oli Nõukogude Liidu Kultuuriministeeriumi riikliku kammerkoori esinemine Valeri Polanski juhatusel. Mõned muljed Heino kaljustelt. Minu festivali elamuseks oli kahtlematult Moskva pallianski kammerkoori esinemine Pedagoogilise Instituudis. Minu arust see oli selle festivali kontserte tipp ja näitab ühtlasi võimalusi heliloojatele, kuidas võib, kuidas peab kaasaegset muusikat koorile kirjutama kirjutama nii, et see meeldib lauljatele ja kuulajaile. Vaatamata oma keerulisusele ja komplitseeritusele olid ometi väga arusaadav ja ehkki lauldi hispaania luuletaja teksti vene keeles oli see ometi tajutav esijoones muusika kaudu. Ants Üleojalt. Häid koor on päris mitmeid olnud, ma ütleksin, et Läti raadio koor kuulub nende paremate hulka kahtlemata ta on kõlaliselt väga ühtlane, väga hea kollektiiv. Siis muidugi meie enda filharmoonia kammerkoor tegi väga toreda kontserdi siis Moskva kultuuriministeeriumi riiklik koor esitas minu arvates selle festival ühe kaalukama ja parema teose, nimelt Shidelnikovi 11 romantilist ballaadi Jäärmiselt huvitav teos, äärmiselt raske ja teostus oli minu arust väga korralik. Häid kollektiive on siin olnud tegelikult palju selle saitega partituuri vahetada. Kolleegidel. On mõningate partituurile peale tellimused sisse antud, sellepärast et millegipärast kõik sõitsid siia selles mõttes noh, nii ainult need, mis olid endale isiklikult vajalikud, Ani otse randa ei saanud, aga, aga mõned mõned tellimused küll on, nii et ma loodan üks kuu aja pärast üht-teist juba kätte saada. Tõnu Kaljuste. Kunsti tulid pakkuma kõik ja Polanski koor on loomulikult kõrgemas klasitisest partitele lahti mõtestada, see eeldab väga sügavaid teadmisi ja väga suurt töökust ja väga suurt andekust ja väga häid hääli ja kõike kõike seda kokku on sellel kooril tõesti hästi välja. Koori kontsertidest kõlenedka Lembit Berlin. Lõngaga Bell näiteks nats elevusega tuttav kool juba seal ja tema on ikka oma toreda klassikalise repertuaariga oma vanade traditsioonidega ja, ja Lätis jättis ka sihukese ilusa mulje. Siis kuulasin Moskva seda kammerkoori miilini koori olin kontserdil, segas natukene teiste kooride kõrvalg, vibraator, intonatsioon, sed asjad, aga muidu head ja esinejaga meil halba koorisin ei olnud seal, kõik on, kõik on väga hea, praegu on ju läinud, see helikeel on läinud niivõrd niivõrd noh, uudseks ja, ja kaasaegseks ja kuidas me seda ka ei nimetaks, aga sageli on ka niimoodi, et end kom, praktilised ja kobarakordid ja on viidud väga palju vokaliiside pea, kui on juba kobarakordide käia niukse suurte suurte see peab olema imepuhas. Aga kui seal tuleb niimoodi, et seal on nihukesest sagivad tassi tegurid sees, ega siis ei ole hea kuulata. Et ma ei tea, kuidas, kuidas ma seda sõidetakse, aga, aga väga paljude kooride juures ist kammerkooride juures. Solli koorik koori kuulasin. Esimene pool oli peaaegu kõik vokalis võinud olla seal natukene vahepeal midagi muud, sest nüüd hakkas neid vokalist järgemööda hakkasid üht-teist sööma, mis puutub, alles oli teise poolde selle see väga tore oratoorium võimelistele nimetati seal koor näitas jälle oma võimeid väga toredasti, väga, aga tore kõla ja väga-väga tore ansambel ja kõik, nii et see on. Ühesõnaga see festival oli ikak täis uudsesse täis toredaid asju, nii et enamusi väga palju ja väga toredaid. Ja meie saate teemad võtab kokku Gustav Ernesaks. Austatud, maestro Gustav Ernesaks, milline on teie arvamus tänapäeva koorimuusikast, selle suundadest ja kooriloomingust? No kõigepealt nägime terve rida Nõukogude Liidu paremaid koore siin esinemas, see on nagu niisugune ülevaade annab läbilõike meie praegusest tasemest, meil siin olid Tallinna koorifestivalil 72. ja 75. aastal aga nüüd peab tähendama, et see üldine niisugune suutlikkus on kõvasti kasvanud. Muidugi ühest küljest sellepärast ka, et väga palju esines kammerkoor, mis tähendab kammerkoor selle koondanud kõige paremat lauljat ja kvalifitseeritud lauljatega, kergem tööd teha saab suuremaid tulemusi, suured koolid on ikka nii monumentaalsemate asjade jaoks nad ei ole nii painduvad ja punase repertuaari läbilõige läinud märksa raskemaks oma tehnilistelt nõuetele, siis ületavad kindlasti oma võimetes neid suuri koole. Aga mina arvan isegi niimoodi, et need kammerkoorid kasvavad pikkamööda, nendel tuleb jõude juurde ja nendest tulevad ükskord jälle suured koolid. Tegelikult tekib jälle üks uus väiksem rühm, uus kammerkoor, nii et kuidagimoodi nagu raalide põlvkonnad on esimene ja teine ja kolmas ja nii nii kasvavat, võib-olla ka need koorid ja nende võimekus. Mis puutub repertuaari baaris ja, ja muusse külge, siis võib-olla vokk Algne külg annab veel võib-olla arendad ja mis ma märkasin sellel festivalil, eriti pianos olid kõik koorid väga võimsad, aga sealjuures näiteks fortes oli veel niisugust asja, et ühel liigne vibraator, heli teeb paksemaks, üks läheb kõrgemale ja laulab madalamalt neda, akordi puhtus fortes jätab mõnel kooril võib-olla soovid. See tähendab, et tuleb valida võib-olla kammerkoori niisugusi lauljat, kes on suutelised väga puhtalt laulma nii pianos kui kaportes. Ja üldine tendents võib-olla läheb edaspidi nyyd, ega memm meloodiliselt külge ei saa alahinnata ja ja ainult orkestraalses stiilis koori käsitada. Koor on ikkagi vokaalne instrument ja võib-olla see vokaali tundmine mõne helilooja juures ei ole küllalt piisav. Ka mul näib, et kooritase. Üldiselt on märg, kas oled tõusnud ja see läheb tõusuteed? See oli kena, aga et meie saime oma koore näidata ja siin nagu sõnavõttudes olid need 11 kooriv, neil ei saagi ligineda, kui, kui isetegevuskooride vaid lähenevad professionaalsete kooridele. Väga meeldib muidugi kuulata, aga küllap me ise oma vigu teame ja, ja teave kahed üldine koori tasemel, igal pool kõrgemal, aga see annab ka meile siiski uut jõudu ja me saame nende kontserditel valguses ka oma kohta selle muusikat taeva all kindlaks määrata. Ja oma plusse ja miinuseid selles valguses selgemini näha.