Määrdunud lumi, metsasinalepakooremaik ei saa aru, mille ootel kõik on nõnda vai. Määrdunud lumi metsasina lepakooremaik hallist taeva sätti särab kullakarva laik. Juba pajud urbades vist Emajõe lumisel luhal. Mina ise veel paadunud urbanist olen järsku elevil, puha meeled on järsku elevil. Suusad on järsku all ja mis on seal okstel? Helevil? Pajud ei olegi, paljad. Need on lumeaganad. Tuul möllab, kui virus Kundra. Need on kurvad, aganad põhjustel püsti kui tundlad. Oi, kevad, sa keeva Velete mudila 20. tuleb tuisuga mulle kätte. Iseendale huilates hümne. Nõnda tunnevad kevades saabuvas oodatavas väga noored inimesed oma luuletamise tee algusaegadel. Viivi Luik, Paul-Eerik Rummo. Aga vanemadki luuletajad, vanemadki kunstnikud, vanemadki inimesed tunnevad täpselt samuti. Ja kas polegi mitte nõnda, et kevade tunne on eeskätt sisetunde kevadesse uuenemisse, avanemisse, avardumisse, sisseelamise ja üldse elavalt elamise asi. Ja selles mõttes me võime ütelda, et ka see, kellel kevad on linnas seda võib nooreks pidada sõltumata tema east, nõnda nagu Gustav Suitsu ja Friedebert Tuglas dki noor olla on kevaditi rinna sees kanda ja kevade kohinat kuulda. Kui sõuavad lootuste ihade randa v tärganud vahused voogsad ja põue, siis midagi tuksub ja tuikab ja soonte sees lainetab veri. Ja südames midagi. Hüüab ja huikab ja silmis on igatsus meri. Väljas kohiseb kevad, maru paistab nagu polekski majaseinu ümber. Kõik müriseb, raksud ja männid kisklevad otse mu pea kohal. Tõmbaks nagu hiigla poogen üle avaruse kontrabassi. See kevad šamaani loitsimis häälanud lai, lopsakas kuum. Kuulates seda tahaks isegi sirutada oma jäsemeid ikka kaugemale ning haarata vaimbusse koguma. Märtsikuu nimetus pärineb Vana-Rooma sõjajumalast marsist keda hüüti Martius. See oli aasta esimene kuu saamise tõotamise alguse kuu. Aga rahva hulgas kannab märtsikuu ka paastukuu. Nime. Tavadest on märtsikuus kõige tähtsam lumelagunemise tähelepanemine austamine, arvestamine, kevade saabumise Kuulutus. Sealjuures on märts eelmise veebruarikuu ees hooplev kärplev. Ohed, sina kani, pehme oled küll mina kõik ära külmetaks. Jäetaksin naise käed liivastiasse, jäetaksin koera, küüned kinni, selle laseksin külmal võtta hobuse ja varsa. Laseks võtta vasikagi lehma otsast. Aga issa, sest teine silm jookseb vett. Pole enam seda võimu, mis veebruaril. Küllap need juttudki kõik märtsikuu tujukatest ilmadest Nendest, meeletutes, Beatööritavatest, temperatuurikõikumiste eest päevast päeva ei, kogunisti ühe ainsa päeva vältel. Väga paljude nähtuste järgiga ennustati tulevasi ilmu. Lõokese varane saabumine viitab soojale kevadele ja suvele. Samuti see, kui q heasti madalalt käib. Kui lepad tugevasti Urvas, tuleb suur rukkisaak. Kui jaga palju haava Urbi siis hea kaerasaak. Kui räästa all pikad jääpurikad siis kasvavad pikad kanepit. Kui aga märtsis on müristamist, tuleb kuiv suvi ja viljarikas aga ka palju riidu ja meesterahvaste surma tähtpäevadest. Mõnedki on seotud põhiliselt ainult Setumaaga või Eesti lõunapoolsema osaga. Väga kaunis mõte on sirgu päeval. Setud nimetavad seda Sorokas sweet venekeelsest sõnast sooroks vett. See on üheksandal märtsil vana kalendri järgi vastavalt hiljem. Siis algas lindude tagasikutsumine. See on sama, mis kõlab ka Veljo Tormise liivlaste paranduse esimesest laulust mis on kirjutatud liivi rahvaviisile. Mõned tähtpäevad on seotud ka Läti-äärse Lõuna-Eestiga nägu, käedri päev, see on päris märtsikuu keskel, seitsmeteistkümnendal kuupäeval on rahvakeelde ära mõnustatud Püha Gertrud sünnipäeval Püha Gertrud surmapäevast millega Lääne-Euroopas tähistatakse kevade algust. See on ussiliikumise päev. Aga karuugi keerab ennast käpuli ärkamise eel. Ja putukad hakkavad elavnema. Seekordne märts on väga tähtis ühekordsete ainulaadsete tähtpäevade poolest nimelt muusika valdkonnast. Küllap selliseid on olnud igal kuul ka enne ja pärast. Ometi juhtub harva, et kolmel väga suurel heliloojal on silmapaistvad tähtpäevad ja heliloojad ise, igaüks ise sajandist. Georg Philipp Telemann kellel 14. märtsil sai 300 aastat sünnist 1681 modest mussarkski kes ongi märtsikuumehi ja vela vaartok kelle sünnist 25. märtsil saab 100 aastat. Niisiis 18. sajandi esimene pool. 19. kolmas veerand ja 20. sajandi esimene pool Telemannist võiks kõnelda palju ja küllap kõneldaksegi kogu tema meeletust tegevusest peaaegu kõikides muusika ja muusikaelu organiseerivates valdkondades. Tõstkem temagi puhul esile tema huvi rahvamuusika ka vastu. Niivõrd-kuivõrd just see joon on ühendavaks kõigile kolmel erineval ajal idanud suurmehele. Aga samuti meenutagem tema tulevikku vaatamise võimet ja jõu. Tema oma tantsulist laululise väga rõõmsameelse loominguga väga mitmeti mõjutanud oma järeltulijaid, olgu siis kasvõi otsejoones haid. Nii telemanni tähtaegadest on järgmine samm Haydni oratooriumi aasta ja meie kuulane päeva aegadest. Kevadiselt hommikut. Mussowski kohta kirjutab omaaegne nimekas dirigent Naprovnik. Mushowski erines võimsast rühmast sõprusringkonnast, kuhu ta mõnda aega kuulus oma kujunemise ajal erilise oma laadsusega. Ta oli täielik iseõppija looduslaps. Ta ei tunnistanud mingeid teadusi. Tali muusikaliselt peaaegu kirjaoskamatu talimuusikas revolutsionäär alati ja igal pool oma näoga nagu Targo Muski juures. Sõnad ja muusika moodustavad tema juures lahutamatu terviku niisukese terviku, mida harva on võimalik kohata teiste heliloojate juures. Selles on mõndagi õiget aga mõnda ka piiratud. See on mõjustatud Mustovskisse üldiselt suhtumise laadist tema eluajal. Üsna tähendusrikas, et mustaski ühe oma elu viimastest, täpsemalt eelviimase esinemise tegi Dostojevski mälestusaktusel. See oli muu seaski surma-aasta. Veebruarikuus poolteist kuud enne oma surma. Meenutatakse seda, kuidas ta läks ise oma eestvõttel vaikselt klaveri taha emproviseeris matusemuusikat, midagi sellist, mis kõlab poriscudunovi viimases stseenis. See oli tema hüvastijätt hüvasti, et mitte ainult sellele, kes juba oli läinud alandatud ja solvatud, laulikule aga kõigile elavaile. Üks Mushowski läbivamaid soove, ihalusi oli oma loomingus jõuda selleni et jätta nõndanimetatud klassikaline meloodia. Ta ennustas ja tahtis saavutada nõndanimetatud elulist elavad meloodiat. Ja ta töötab selle kallal et ühendada inimese kõnet meloodiaga. Ta tahab inimese kõnest jõuda selle kõne poolt loodud meloodiani. Ta tahab täiusliku retsitatiivi meloodikas mida ta tahaks nimetada mõtestatud ja õigustatud meloodiaks. Ja see tööajas teda taga, kui ta ise oma sõnade järgi oleks oma eesmärgi saavutanud. See oleks olnud suur võit kunstis, aga saavutada seda on tarvis. Ja me võime täheldada, kuidas muu seaski tõepoolest selleni on jõudnud. Olgu kasvõi oma romansi loomingus. Vardokis ühinevad kaks tihti erinevaks peetud voolu. Tema oskab sulandada rahvaviisilised intonatsioonid, folkloori, materjali ja moodsa helikeele aga klassikaliselt kontsentreeritud vormikäsitluse. Küllap on rahvusliku musitseerimisega ja ütlemisega seotud ka patubki epi grammiliselt ja täpne väljendus. Väga tihti, eriti varasematel aastatel. Kui ta 10.-te aastate lõpul õieti väga ründavalt lavale ja puuduseni jõudis. Väga tihti on häirinud tema liigagi teravad ründavad rütmid tema liigagi julged harmooniat ja kõlavärvid. Tänaseks on need muutunud klassikaks ja paljude aastate jooksul juba olnud, mõjuks noorematele heliloojatele. Tuletagem meelde kasvõi seda huvi, mida partuki vastu tundis noor Veljo Tormis. Ja mõju, mida partukija koday loomingule Tormise loomingule olnud. Oma sõber kodaiga ühistöös jõudsid nad Ungari talupojalaulu juurde. Käisid ühistel ekspeditsioonidel, olgu siis Ungaris elavate ungarlaste ja teiste rahvaste juures. Aga Tartut jõudis ka Põhja-Aafrika muusikat kuulama ja lindistama rahvaviiside kogumisele pühendatud aeg, kirjutab Vardoc. Veel surma eel. Oli ilusaim mu elus, ma ei raatsiks ühegi hinna eest temast loobuda. Ilusaim selle sõna õilsaimas mõttes, sest mul oli võimalus vahetult näha veel ühtse, aga juba hääbumisest haaratud sotsiaalse institutsiooni kunstilisi ilminguid. Kaunis kõrvale ja kaunist silmale. Siin Ameerikas on võib-olla võimatu kujutleda, et Euroopas leidub veel alasid, kus peaaegu iga tarbeese rõivast tööriistana on omatehtud, kus vabrikus toodetu Tšabloonset tühja-tähja silmagi nähta, kus esemete vormis. Diil muutub rajoonist rajooni sageli koguni külast külla. Need on unustamatud elamused. Nüüd. Mil need rahvad aga kirjutatakse aasta 1943 11 vastastikku tapavad ning sealne maailm näib loodud sellisena, nagu tahaksid eri rahvused 11 klaasitäies vees ära uputada. On vist paras aeg näidata, et talupoegade juures pole praegu. Ega ole iial olnud jälgigi teiste rahvaste raevukas vihkamisest. Talupoegade keskel valitseb rahuhetkest, millal leidsin end heliloojana, kirjutas partukaga 1931. Tean selgesti, et mu idee on õieti kõigi rahvaste venestumine. Venestamine vaenude kiuste ja seda ideed püüan niivõrd, kui mu jõud seda lubavad oma muusikast teenida varsti vältima mingeid mõjusid pärine ku nakas slovaki, Rumeenia, araabia. Tahes muust allikast, ainult et allikas peab olema värske, puhas ja terve. Mis see märtsikuu siis on, on see kevad? Taevas on nagu kõrgemal väga tihti ka sinisem ja meeleolud ärksamad, isegi paha ilmaga. Kontrastid on täiesti hämmastavad, tihti lausa vihastavad. Meenutagem kas või praegu just möödamineva selle märtsikuu ilmu kuu alguse päikesepaistelised suurt ja sügavat rõõmu vallandavad päevad. Sellele järgnev tuisk-lumi sulamise lörts pori ja sellele järgnenud kuivad vingelt tuulised päevad. Ja ometi kas on meie ümber mets või linn kas või üksiku linnuhäälest või sellest samast või ühestainsast pilgust, taevasse ja päikesele. Me tunnetame, et kõik on teistmoodi, teistmoodi kui detsembris, teistmoodi kui jaanuaris või veebruaris. Ki. Ja vaat see oluline sisetunde muutumine meis, see ongi kevade tunne, kevade tunne, mis iseäranis tugevasti kajastub Põhjamaade muidugi ka eesti kunstis. Olgu see luules või muusikas. Kui sirvida meie luulekogusid, siis päris hämmastavalt palju on kas märtsikuu nime kandvaid või märtsikuud tekstis puudutavaid luuletusi. Neid me olemegi selles saates püüdnud lehitsedes hüljes leida etaga märtsikuu valgusse kuuluka naistepäev siis kõlagu siin lusika hulgas ka Eesti naisheliloojate. Els Aarne, jah, Lydia austeri muusikat. On küllalt kaua pilk ja sõrmkalendrilehelt päevi jälginud. Mu süda on kui mullapõrm, talv läbi tuult ja päikest nälginud. Näe, kuidas rentslis oksa rahas nüüd kukerpalli alla sõidab. Talv lämbub, lumehanged maas ja kevad tuleb, näeb ja võidab. Ei juhi samme, siht, vaid rõõmupäev läbi, hulgun ringi vahin, on minu ümbert tuul ja lõõm ja minu põues õnnis ahin. Mis sest, kui tühjaks kingid end ei leia iial õiget vormi. Ma tean, et vabalinnulend on ikka tormis vastu tormi. Kui aga Eha maalib läänt ja tänavad on kerges kahus siis heki üpris vaikseks jäänud, lasen, et minna rahus. Kuu kõnnib kõrgel minu eelvett tasa tilgub üle räästa täis kaotus õndsust, härrasmeel tahaks miskit kallist päästa. Nagu 1000 märga rihma nagu musta külma higi langeb pilvist vihma, pehma hulguneksi öö on ligi raju, raskeid pilvi lõhub. Pajud külmas libisevad. Jõgi kitsaid kaldaid rõhub, Keybja kohub. See on kevad. Keegi mind kui lumme paotaks raske käega. See on kevadtuules nagu trumme taotaks. See on kevadel. Kingult eksib. Me pilk korraks kaugemale. On kummaline, nende laante selgus ja ometi selgusetu seal eemal. Selle õhtu lõhnad teevad meid ühtmoodi hulluks. Met seisab märtsi õhtul. Rõske ja tume, kui meil. Tasa tasa hiilib jõele lähemale. Kuni luht hakkab hõrenevast võsast kumab läbi. Jõgi on arutult ja pilkaselt vett täis. Vool märkamata. Tunnen, kui sa oled mu ligidal. Kui vaatan veest peegeldumas Haralist lepapõõsast pilves taeva taustal Üksteise võidu andsime sambla seest mulluseid jõhvikaid külm ja joostavaid. Järsku tarduma panevad. Mahlane mari näpus. Üle külmunud luha. Üle hämuse jõe tabab meid korraga laulurästa laul. Varbad külmetavad soosambla all Rigiseb alles jääkulu sahiseb ja kaks lindu laulavad. Kaks lindu jõe luha vai. Kusjuures sina Jänina vilumaks tõmbub hoiad suu ümbert kinni ja me jälgime udu. Pikkamööda tõusmas jaekohalt kuusele adeni. Paar korda kraaksatab vares. Aeg-ajalt on huvitav paralleelis vaadata sama teksti muusikalisi lahendusi eri autoritelt eri aegadel. Nii nagu need tunnetuslikud kontrastid inimeses on tugevad sellisel ülemineku ja ümberkasvamise ja uue leidmise perioodil. Nõnda ka tema kunstiväljenduses. Ja selles mõttes ongi kas või selline tüüpiline märtsikuu nähtus nagu udu ja sombune ilm. Õigegi erinevad pildid saanud Juhan Liivi ja sanga sõnades või Liivi haikusid meie luules ennetav pisike luulekild. Veljo Tormise ja Kuldar singi muusikalises lahenduses. Üks märtsi hommik udune. Soos puude all hämarus ja pooles ringis kaugele käib metsa palistus ja väli kaetud lumega. Teed sulad poriga nii kaugele kui näedsa mets udusule aga. Mets. Harvad kurvad, kasepuud mustavad varjuna ja märjad oksad ripuvad alla, nii nõuta nagu vastu paneb veel tusk tumepuude all. Kurb kidur põõsas kurdab teel mis muremõtted all. Lumememm küljele langedes valve seisakust väsis. Vihmavee renn. Niall pangedes katustelt nõrgunud vesi traadel Mil varblased tukuvad, heliseb otsatu, kumin. Vahelend Latsudes kukutab okstelt või katuselt lumi. Keereldes nobedaid niresid, poeb ojade rahu on kadunud. Kuskil kaugel haugatab koer, kuked kirevad, sadu auru hingavad, sulavad, jääd sooja ja rõskesse õhku. Zombie ilm veel sombemaks jääb ootuses saabuva õhku. Ta astub õue umbses toast laualambi valgusjoast. Inimene kurb ja kõhn. Tuulelgi Anteine lõhn. Märjal päeval märtsikuul, eriliselt lõhnab tuul nagu kallis juukse kahl. Nagu värske kasemahl. Halle pilves agaraid, nirekes jagaraid, uurib uksel seisja, pilk. Rästas kaela kukub tilk. Teine kolmas veel. Kui hea, enam kaua nüüd ei pea tühja tööd. Tema välja välja rändava seal, kus liitub üheks looks vete jookse konnaga oks. Mööda maanteid sadasid simmer, Sammelradasid, Aina minna muiates koju tulla, tuiates õhtul hilja eaga surisema, kehage väetavad valgeda. Väsinud, vettinud jalga. Ju kevadvihma sajab sahinal tuul tuuritas, jäi püsima siidvesti. Vihm kulumaale kukub tasakesti kelp katustele. Kõval krabinal ja raagus vahtra võrra rabinal. Suur rahu minu majas oli eesti ta, kes ta oleks võinud igavesti. Nüüd olen elevil ja pabinal kui katku, kardan kulumist ja moodi. Näib siiski, et neid hädasti on vaja. Ma ise olen veidi kulu moodi. Jääkolakas on hinges kogu aja. Sest soojast sajus oma vastset oodi loeb koobitajale üks koovitaja. Päev raugeb külmalt kevadhalli uttu, mis mähib taevaid, kaugeid Vesimaid. Veel aimab, mõni mets-ja kivi said. Ja öine kahu pime jõuab ruttu. Siis kuule tekki nagu lapse nuttu, see kostab pilvilt mereseljalt, vaid, kus mustab sinav vesi. Jäine laid, jääd kuulatama, öösest hala, juttu. Need luiged kaugel Väina aju jääl, kes Härkisid, kes külma vaikust, onud need nende kaeblik kurvad hüüad seal. Ja meelehaarab jube kahju, tund on nagu Hana. Eks-ini nelik, hääl, keskööde õudu, vastuv võigast, lund. Luiged kõrgel Liivetest tolle teise ruumi nutilist päikese pinnida. Iga kehade ükskord, kõik kevadel mustade valgete pindade kohal läbi avatud taeva, maa ja taevapiiri vahel. Lahvandustest ohtudest eile meist üle meist mööda iga igal kevadel iga. Milline on aga märtsikuu muusikas vahetuid, kajastusi on siin muidugi vähem leida. Samal ajal aga on. Luulepilt võib olla meele oludelt vaheldusrikka, iseäranis sünge poolsetelt kevade väsimust, üksindust, purje all kannatamist, mingite Orest teenilist irooniat kandvad luuletused, neid on nagu rohkem. Kevadine muusika on läbivalt justkui põhitundes optimistlikum, rõõmsam, tema lootus, kestvam ja häirimatum. Aga ikkagi see varane ehk lootusekevadmuusikas tähendab eeskätt ju karget kõla. Karged kõlamis järk-järgult läheb soojenemise poole, nii nagu jää ja lumi sulamise ja voolavate vete lakkamatu kulgemise poole. Kuidas me saame seda muusikas? See sõltub suuresti juba instrumentide valikust mille kõla määrab jahedamad pillid on kasvõi klaver suurepäraselt sobiv voolava vee kujutamiseks, puupillid, ka mitmed kirka ja klaasise kõlaga, vähemalt löökpillid. Keelpillid, aga alati annavad soojemat tundelisemat lähedasemat lähedal olemise kõla. Samuti on oluline ja kuidas neid kasutada. Kauged äärmised registrid on ikkagi kõrgemad ja külmemad, keskmine register jälle lähedasem oma tooni poolest. Väga oluline on karguse väljendamisel meloodiline või harmooniline koostis. Intervallika Kertsi vältimine teeb muusika tunduvalt jahedamaks. Tertside kohastiku asetamine kuidagi soojemaks aga tihti ka annab võimalusi huvitavate värvide saamiseks, mis su kevadel eriti kevade lähenemisel iseäranis olulised. Sellised puhaste kaugete akordide kõrvutamised on üks kaunimaid kirgaste värvide saavutamise vahendeid muusikas. Väga ohtrasti püütakse muusikas kujutada kas otseselt virvendama voolavat edasi tuttavat vett või selle kaudu sümboliseerida vastavaid tundeid, tahet rännata, avastada, vaba, olla kaugusse, tõtata inimeses. Pidevad ühtlased, peenekoelised liikumised on siin väga kohased. Kevad tähendab, kui me luuledki singli, ehitasime ka avarust, vabanemise tunnet ja sellepärast pikema hinguselised suure interpallilised meloodiad. Kaugete registrite kontrastid on väga tihti muusikas kus samuti kevadet väljendab veel valguse ja sumeda udu või pilvisuse tähendab valguse kontrastide kõlaline kõrvutamine. Ja veel väga tihti ootamatust ootamatust, nagu selles tujukas, et ikani vaheldumas märtsiilmas ja nii nagu me kuuleme siin kas või Kuldar singi aastaaegades ka mingi kauge kutse intonatsioon see meie südame sund, mis meile kevadise rahutuse ja ruttu väljenduseks ongi. Hea Suislepa puu. Talvel mu unedes käib su hõrk roosa hing. Lumes vastu maa tohutut südant ootab tilluke tera. Tihase viiul taliharja südames lakkamata saeb. Kus oli see köik? Suusajäljed sulavad lumega ühes. Talvised oksad ei mäleta lehti. Suurem kevadel rõõm. Uus karge hommik kiirgab läbi mõistmise. Kaevu põhjas on jääkaevu kohal juba Kirsipuu pungub. Selles haigus on kahev pigem sügavuse tunde väljenduseks kui konkreetselt võib-olla kaevu tähenduses, kuigi kaev on ju koht, kus me saame puhast vett. Kaev on ka midagi, mis on seotud meie koduga. Nii nagu järgnevas luuletuses kus vana kaev sümboliseerib tervet lapsepõlve, võib-olla seda ajahämarusse, kadunud talu tahtmist midagi hoida, midagi säilitada eneses. Midagi, mis on väga oluline, kuigi sõnades ehk raskesti väljendatav. Ikka, kui tulen pärast hulkumisi pikki läbi ilmamaa tolmu ja saasta sind alati otsin ma üles. Siin harin ja kammin, et jällegi minna, kes teab, kunas tulla. On kümmekond sülda Su võllakett meist enam kauaksus polegi vett. See lapike sinitaevast Su pilkases sügavuses, selle pistaksin põue, temagi jääks. Ent kuidas? Ah kuidas ei küüni mu käed? All põhjatuses lapp vilkuvat vett. Ämber auklik ja katkemas kett. Graafiku kohaselt kaubastoletil müüakse jäätist kuid Muroopaletil valitseb valge ja must. Asjatult stardiks valmis, kõik kurvad. Loojangupilved on külmad ja kurvad. Lund hakkab tulema vist. Kössis on oodates laulude aega varased kuldnokad tõstetud kraega käib nende ametivend. Tean, kevad tuleb kord hiljem või parem, tean. Aga teadmisest pole mul parem. Sellest ei soojenda end. Kale on kale, et hundi laulu häbene, kellel sutt usast on tulu? Haljaks ei saa sellest muld. Hämaras ilmus mu teele üks soni, tülpinud silma paar kustunud koni. Seltsimees, lubage tuld. Nii valge, vaikne ja ideaalne, kõik oli. Ja äkki on tänaval nii palju pori, et lausa skandaalne. Jah, lapsed, kevad on lähedal. Nii vargsi muutub kõik ümberringi. Pung paisub, kuni saab leheks puul. See paanikasse viib surnud hingi nad lärmi löövad stopp. Karauul. Mis minul nendest, ET puhkeks sirel, seks kaasa aitan ma oma jao ja rentslis voolaval pisi nirel eest lükkan kõrvale oksara. Ja nagu ikka, on ka kevadel ja on ka märtsil vahetu seos poeediga suure algustähega. Poeediga, kes elab kõigesse, kes elab kõiges ja kõigest. Nii nagu see kõlab ka Underi kevade utoopia. Päike kõliseb taevas, veed garant püsti, kraavides lõhuvad joosta, mis hirmus. Iga lomp saanud peegliks tuleb üle hüpata taevastest, nii ja nii mitu korda. Rohi uk rabiseb mullas, põõsad pritsivad rohelist, kus setunaistena Leelutavad varblased kassidki öösiti katustel kuukiired murrudes kiunuvad džässi. Laulikud aga hulguvad liigunud kingi kõiges uhas ja uputuses. Vahivad Aadama uudishimus sesse, sina vas aurukatlasse naeratus huulil torgat nagu nööp palku, lill ja nagu tahaksid, silmad neldata, justkui sünniks midagi kuulmatut ja näpivad südameid kandelt. Oh, teie poeedid, poeedikesed, parem tuleks siduda ette üle kulunud pükste, lai sinine põll, osta saapamääret ja hari, seada end käida valle kohale, puhastama preilidele, kingi lahkete sõnade nõrgudes. Harja tuuseldas südame taktis. Selle asemel, et ühtsoodu teha pediküüri värsijalgadel. Või hakata korstnapühkija kaks. Eks ole see nagu karneval. Must tahmamask, alati palge, eeshammaste ja silmamunade välkudes käidi inimsööjana teiste seas seeasemel, et alati end lasta süüa, eks tõsta see iseteadvust ja tuju, torukübar pääs ning õlul redel, too kõrguse igatsust, üllas embleem, kroonida siis katustel kõrgemal ja kõrgemal torukübara riivates taevast püüda sead, kärbsed ja aeroplaane välja naerda põrmus, roomavaid, maatigi, vantsivaid raskuse haigemad kõrgemale ja kõrgemale veelgi. Ja kord, kui näib villand viimse luule söösti räbenemisel karjuda päiksele suhu oma viimne armu.