Täna tähistab oma 70 viiendat sünnipäeva meie vanema põlve silmapaistvam muusikateadlane Karl lehter. Juubilar sündis Virumaal Sõmeru vallas. Keskhariduse omandas ta Rakveres muusikalise hariduse Tartu kõrgemas muusikakoolis, kus õppis Heino Elleri teooria- ja kompositsiooniklassis. Paralleelselt muusikaõpingutega käis Carleyhter Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas. 34. aastal kaitses ta magistrikraadi muusikaesteetika alal teemal Richard Wagneri loomingu filosoofilisest eetilised alused. Alates 1940.-st aastast kuni pensionile minekuni oli Karl lehter muusika ajal õppejõuks Tallinna riiklikus konservatooriumis. Õppetöö kõrval on juubilar tegutsenud kontserdi arvustajana. Karl Estheri sulest on ilmunud ajakirjanduses ja eri raamatutena uurimusi Eesti Lääne-Euroopa muusikast. Eesti muusika loos on teda eriti köitnud vanem periood. Taotledes teatud kultuuriloolist sünteesi, on ta jälginud meie muusikakultuuri kokkupuutepunkte teiste vaimse elualadega. Tänases Karl lihteri juubelisünnipäevale pühendatud saates vestlevad muusikateadlased Aurora Semper, Helju Tauk, Johannes Jürisson, Leo Normet, Avo Hirvesoo ning Vardo Rumessen. Muusikateadlane Aurora Semper Lesteri teadsin juba ammu, enne, kui me temaga tuttavaks saime. Tundsid ju kõik Tartu alalised kontserdis käijad nägupidi 11. See oli tol ajal, kui lehter Tartus õppis. Õnniks sai Karl leida parema ja mitmekülgse ettevalmistuse oma elukutseks kui enamik meie vanema põlve muusikateadusega tegelejad, kes olid kas heliloojad, interpliid või muidu muusikahuvilised. Ta lõpetas Tartu kõrgema muusikakooli Heino Elleri kompositsiooni õpilasena, kus muide tema kaasõpilasteks olid Eduard Tubin, Eduard Oja, Alfred Karindi, Johannes Playwe, Olav Roots ja teised. Ja Tartu. Tartust sai ta hea ja tugeva kooli, omandas teadusliku mõtlemisviisi ja teadusliku töö jaoks tarvilikku metoodika ning soliidset teadmistepagasi, mida ta erk, hoolas ning suurte huvidega vaim järjest suurendas. Kaali, Karl Richteri lüks muusikateadlasele hädavajalik joon, nimelt uurija kirg, vaist ja püsivus. Aastate vältel on ta läbi tuhninud ja töötanud palju vanu ürikuid, ajalehti, ajakirju, pisku haaval kokku korjates fakte ja materjal, kellele meie muusikaelu minevikust. Seejuures pole ta kunagi kaotanud sidet elu ja tänapäevaga. Olles aastate vältel meie autoriteetseks muusika arbustajaks. Kõiki oma suuri teadmisi ja võimeid oli Carlekterid võimalik rakendada nõukogude ajal Tallinna riikliku konservatooriumi kaua aeglase õppejõuna, kus ta üles kasvatas mitu põlvkonda Eesti Nõukogude muusikateadlasi. Konservatooriumis algas ka minu lehem suhtlemine Carlekteriga. Ta on olnud hea ning abivalmis kolleeg. Nii siin kui heliloojate liidus. Täpselt formuleeritud asjatundlike ning teravalt piiritletud sõnavõttudega alati asja tuuma tabas. Tema humoorikas, heatahtliku irooniavarjundiga olemine on meie vastastikust suhtlemist ja mõttevahetusi saatnud läbi aegade ja kestab ka praegu edasi. Nüüdki vahel, kui mind mõni erialane küsimus vaevab, võtan telefoni ja vesteldes temaga saab nii mõnigi asi õigesse paika pandud. Omas südamlikke õnnesoovidele Karl lehterile. Suureks juubeliks lisaksin juurde veel ühe soovi. Etel aega ja jõudu jätkuks katuse alla viia. Need mitmet liiki uurimused, mille giveda kogu eluaeg nii hoolsalt kokku on kandnud. Muusikateadlane Johannes Jürisson, mina olen lehtedega kokku puutunud viimase 20 aasta jooksul. Meie kokkupuuted said alguse sellest ajast, kui ma õppisin konservatooriumis kusagil neljanda viienda kursuse peal. Kui lehter tuli meile lugema eesti muusika ajalugu. Kui ma hakkasin lõpetama, siis valisin diplomitööks Mart Saare ja mul oli õnn juhendajaks saada seitsmes Leisterit. Tema loengud imponeerisid teadusliku lähenemisega põhjalikkusega. Ja kõige rohkem paistis silma see, et Leisteril oli oma materjalide suhtes ja oma uurimissuhtes kindel süsteem. Tal on väga suur raamatukogu ja kui sa siis küsid Lesteri käest ühte või teist raamatut, siis ta võtab kindlalt selle raamatu ilma, mõtlemata sellelt riiulilt. Teiseks paistis meiega silma, kuivõrd hoolega Leister oli neid materjali ette valmistanud. Ta oli läbi töötanud, paljud ajalehed istunud tundide kaupa muuseumides ja arhiivides ja see töö näis meile kolossaalne, sest ühe aastakäigu lehe läbivaatamine, nagu meil hiljem on selgunud, võtab kohutavalt aega ja kohutavat vaeva. Lihter esines tihti ka väljaspool konservatooriumi loengutega. Sealt hakkas minul isiklikult silma üks uus aspekt. Nimelt tollel ajal, kui mina õppisin. Muusikateadlane tegeles põhiliselt konkreetse teose kirjeldamisega. Me märkasime aga, et Lester käsitleb muusikat ja muusikaajalugu laialdaselt seoses üldkultuurilise taustaga üldkultuurilise liikumisega ja seoses teiste kunstiliikidega. See suund oli meili uudne. Nimetaksin siin tema hilisemaid ettekandeid. Kreutzwald ja muusika. Lydia Koidula ja muusika. Üks omapärane uurimus Leisteril on ka Wagneri uurimus. Wagner on teatavasti üldse komplitseeritud mees. Ta ei ole ju ainult helilooja ja ainult mitte ooperi komponist, vaid ta on ka filosoofia, esteetika ja kirjanik. Mulle paistab, et selles osas on ka Eesti muusikaajalugu võlgu Leisterile, kes esmakordselt partnerid on toonud eesti lugejale silmadeta nii laialdaselt ja mul pastabatsioonist praeguni jäänud kõige täiuslikumaks. Wagneri käsitluseks üldse eesti muusikas eesti keeles. Tahaksin soovida Leisterile veel head tervist, indu ja niisugust energiat, nagu tal siiamaale on olnud. Ma sooviksin, et see energia ja vastutulelikkust reipus veel kaua aastaid lehterit edasi viiks. Pianisti ja muusikateadlane Helju Tauk Tark ja rikas inimene, Mägi, sa oled vaimustatud tema nõlvade rikkusest ja ilust. Sa imetled teda. Ja ometi ei ole sul aimugi, kui kõrgele ta ulatab, sest ta pole jõudnud teda läbi käia ja sa ei tea võib-olla sedagi, mis on tema lähima nõlva varjus peidus. Niimoodi võiks ütelda Karl lehtri kohta keda mina õppisin kui õppejõudu tundma 20 aastat tagasi. Algul üld- ja pärast erikursuse lektorina. Aga kes mulle kaudselt ja ülekantud mõttes isegi on koolivennaks. Sest tema lõpetas Tartu kõrgema muusikakooli 10 aastat enne seda, kui mina sinna oma lapsepõlves jõudsin. Kuidagiviisi seostub tema kuju minu jaoks kuusemetsaga, mis pärast kuusemetsaga. Võib-olla sellepärast, et kuused on väga tõsised, väga ilusad puud. Nad on otsegraafiliselt peenekoelised ja tervikliku kujuga ja nendes on midagi salapärast. Tere, selle. Nad on võimelised meile andma erilist valgust ja soojust. Ta on Eesti muusika mõtleva arutlema tähendama ja paikapaneva poole kahtlemata kõige suurem ja omal tasandil ainus autoriteet. See on palju öeldud. Ja vähe öeldud, kui lasta silmadest läbi käia Karl lehterit kõigis nendes paljudes olukordades, kus teda on näha tulnud. Ma kujutlen teda õpetaja laua taga oma tundlike sõrmedega mingisuguse erilise tähelepanuga hästi korrastatud mapist välja võtmas, oma märkmeid väga heal paberil väga kauni, väga täpse käekirjaga vormistatud ja kohtlemas ka neid oma pabereid või raamatuid, mida ta mulle ulatanud oma raamaturiiulilt ikkagi samasuguse, erilise tähelepanelikkusega sellesamaga, mis pärast. Me sellise soojusega temast lugu peame sellise hea meelega tema juurde läheme kui selleks on võimalust ja põhjust. Ta on andnud meile nõuandja alates üliõpilastöödest suuremate artikliteni või ka suuremate muusikalist teie eluprobleemideni. Tema märkused, mida ta väsimatult teeb meie töödele on antud ülipeenes väga täpses kirjas ja nõnda nõuab temagi Meilt sõnastuse täpsust, mõtte vormistamise täpsust, faktilist täpsust. Ja õpetab meid olema oma hinnangutes ettevaatlikud. Ja mitte kalduma absoluutsete hinnangute poole. Näidates meile seoseid, võrdlusi. Viies meie mõnikord sassi minevaid mõttekäike süsteemi väga paljude Carleysteri õpilastega, otseste või kaudsete ka ühinen tema juubelil kõige südamlikumad õnnitlusega. Karl lehter on läbi elu olnud vaatlev, täheldav elu üle järele mõtlev. Usun, et nii targale inimesele tuleb soovida sünnipäevaks väga kauneid rahulikke päevi tema uues kodus Häid mõtteid vaadates sealt kõrgelt üle Tallinna ja nähes Tallinna panoraami tema õhtu tuledesäras enese ees kauneid muljeid, kontserditelt kauneid muljeid loetud raamatutest tervist ja jõudu. Helilooja ja muusikateadlane Leo Normet. Karl ehitteri puhul on meil tõepoolest rõõm ära märkida Eesti vahest kõige viljakamad ja mitmekülgsemalt muusikateadlast. Karl Richteri kirjutusi seisukohti ja arvamusi võib alati usaldada. Usaldada sellepärast, et need tuginevad mitte ainult rikkalikule elukogemusele, laitmatult maitsele, vaika faktidele. Karl lehter on väga täpne inimene. Kõike, mida ta teeb rajata tõepoolest faktilisele materjalile, oskab seda teaduslikult põhjendada. Ja tal on alati silma selle jaoks, mis on tõesti oluline kas antud ajale antud isikule või mingisugusele muule ajaloolisele situatsioonile, mis momendil tema huviobjektiks on saanud. Carleidri rikkalik teadmised tulenevad suures osas sellestki, et tal on kodus harukordne arhiiv mida seal küll kõik ei leidu. Muidugi ta ei hoia seda kunagi seitsme luku taha vaid selles arhiivis talletatud, väga väärtuslikke andmeid on alati saanud kasutada TEMA konservatooriumi õppejõuks olemise päevil. Nii tema kolleegid kui ka üliõpilased üliõpilased veel tänini käivad tema juures konsultatsioonil. Sest kui on jällegi leitud mingi teema, mis käsitleb kas Eesti või muu maailma varasemat perioodi siis kust ikka paremini materjali saada, kui mitte Karl Richteri käest. Ja sinna juurde tulevad muidugi ka asjatundlikud juhendused, asjatundlikud näpunäited. Viited. Ma usun, et isegi ei ole meile inimest, kes oleks tegelenud muusikateadusega ja kes poleks kokku puutunud Carleysteriga ja kes poleks saanud innustust äratust tema teadmistest töödest omalt poolt võidelnud, seda ütelda, et kui hakkasin kirjutama oma väitekirja Sibeliuse sümfooniad test, siis oli muidugi Carleysteri esimene, kes mind kohe aitas Sibeliuse kohta on tal rikkalikult materjali. Isegi Soome ajakirja rondo soovil kirjutas ta nendele Sibeliuse muusika ettekandmisest Eestis. Nii et tema huvialaks on ju mitte ainult heliloomingule, vaid väga palju ka interpretatsioonikest materjali. Ja jääb vaid soovida, et juubilar ikka edasi viljakalt töötaks. Jätkuks tahtmist kaasa lüüa muusikateaduse, mitte aladid tänulikult põllul. Kuid Meil on kõigil, kes on tema teadmistest traditsioonist osa saanud talle olla elu lõpuni tänulikud selle eest, mis ta on meile ja Eesti muusika arengule teinud. Muusikateadlane Avo Hirvesoo, Karl teiega oli meeldiv, kui puutuda üsna varakult õige pea pärast muusikakooli lõpetamist, kui ma töötasin teatri- ja muusikamuuseumis ja valmistasime teatri- ja muusikamuuseumi avamiseks. Mina kui hästi noor ja peaaegu et mitte eesti muusika ajalugu tundev pidin tihti konsulteerima temaga ja siis oligi esimesest kokkupuutest selline soe tunne, et inimene kuidagi väga delikaatselt, aga oskuslikult juhtis üksikutele olulistele nähtustele Eesti muusika ajaloos tähelepanu. Õieti tema, nagu oligi see mees, kes mitte ainult minule, vaid kui läheb ikka hästi-hästi. Paljudele niisuguseid ajaloolisi huvisid äratas. Ja muidugi hiljem siis, kui konservatooriumis olime. Tema oli tookord kateedri juhataja, tema oli meie vahetu õpetaja peaaegu kõik olulisemad ained, mis muusikateaduse vallas olid tookord meilt programmis, kõiki ta meile andis ja lausa hämmastusime sellest tohutu laiast haardest. Ta ei andnud niivõrd teadmisi, didaktilisest lähenemist. Minu arvates tema pedagoogikas ei ole. Aga ta andis kätesuundi. Ta andis kätte mitte valmismudeleid. Aga ta näitas võimalusi nitel mudelite otsimiseks, kui meenutada näiteks kas või Eesti muusikaajaloo loenguid mis muidugi on omaette unikaalse väärtusega. Peaaegu 50 protsenti tundidest olid küllaltki tugevalt nihukest, arutlevad, isiklik põlemiseerivad ja kui peenelt ja oskuslikult ta neid diskussioone juhendas. Mul oli hea meel, et aga oli mu diplomitöö juhendaja. Ja nagu ikkagi üsna paljudel diplomitööaeg jäi napiks tänu tema sihukesele, optimistlikule ja rahulikule suunamisele. Ma suutsin selle diplomitöö väga varakult ära anda. Minu juubelisooviks oleks Carlehterile, et ta jõuaks kõik oma teadmised kokku panna ja siduda niisugusesse vormi. Nad ilmuksid õige pea ja täiesti piisavast iraažis ja mahus. Pianist ja muusikateadlane Vardo Rumessen Mulle meenub, kuidas ma kord läksin Karl lehtrid poole, kui ta veel Tatari tänaval elas ja arvatavasti oli see seoses mõningate probleemidega Tobiase kogutud klaveriteoste koostamisel. Siis olin ma sunnitud küll teda õige tihti tülitama. Aga ega me seal siis ainult Tobijasest rääkinud, jutt kaldus nagu ikka maailma asjadele ja laiemale muusikalisele tasapinnale. Kui jutt kaldus muusikasse, siis vist küll mitte kunagi ei möödunud see ilma Tubina nime nimetamata aga tegelikult pole siin midagi imestada, sest on ju tobias ja Tubin kaks tugevat teed eesti muusikas. Kunagi ammu muusikalehes avaldatud artiklis kirjutas Karl ester, et muusika tõelised põhjustajad on psüühilised protsessid. Inimeses peituvad seesmised, pinevus, arengud, mis saavad tõeliseks kõlalis meelelises vormis kõrva kaudu. Muusika on vaid selle seesmise väline meeleline väljend ja muusikalise elamuse. See ei ole oluline mittekõlaline kaunidus ise vaid see, mis selle esile kutsub ja mida kõlaline ilmutab. Seoses nende ridadega meenubki mulle üks väike episood Carlehteri pool klaveri taga, mis oli nagu mulle võtmeks muusika mõistmisel üldse. Loodetavasti mäletab ta praegugi neid kahte Eduard Tubina trükis avaldatud prelüüdi, mille lõputaktide juurde Ta on nii mõnigi kord jutuotsa jälle oli pööranud. Ka tookord mängis ta mulle sealt mõnda takti, et näidata huvitavalt omapäraseid harmooniaid. Aga mis mulle uus ja tundmatu oli, oli see seesmine ühtekuuluvuskokkusulamine, selle muusikalise kujundiga, see kaugete aegade meenutus, mille kordumatus vajutab tundele nii imepärase kirgastumise pitseri. Et muusikaline kujund üldse võiks eksisteerida ja veel selliselt inimhingega kokku kuuluda. Seda polnud oma konservatooriumi tundides veel kogenud. Siin tunne tasin maaga loovkunstniku lähedust, meie napivõitu muusikateadlaste peres tundub see aga mulle täiesti ainulaadse näitena. Soovin Karl lehtrile Omalt poolt veel palju selliseid kirgastumisi ja rõõme muusikast. Ja lubage mul lõpuks talle meenutada klaveril neid kahte imepärast Eduard Tubina prelüüdi.