Siin Varssavi siin Varssavi oma reisimuljetest Poolamaalt on juba kõnelnud Wabariigi kunstnikud. Nüüd on mikrofoni juures meie kirjanik Debora Vaarandi, Lili Promet, Ralf Parve. Palume neid jutustada oma tähelepanekutest ringsõidult. Ent pole reis hakkab jõudma juba lõpule, kuid ees seisab muidugi veel terve rida kohtumisi. Kuid ka selja taga on juba terve rida kokkupuuteid huvitavate inimestega, sealhulgas kirjandusrahvaga. Meelde on jäänud kohtumine Gdanskis, õieti mitu kohtumist sealsete kultuuritegelastega. Vastuvõtt rahvaloomingu majas ja rida teisi. Eriti meeldejääv kohtumine toimus meil Poznanis kus meid võeti vastu kohalikus kirjastuses. Sellest kohtumisest võtsid osa kirjast või juhtivad töötajad. Jaga kohalikud kirjanikud eesotsas Kirjanike Liidu Poznani osakonna esimehe tädi uus grafievskiga. Edasi viibisid kohtumisel kirjanikud, paugustantanetski ja teised. Igatsesime väga, et samas linnas eluneva nii meil kui ka Poolas võrdselt populaarse kirjaniku Arkadi Hitleriga kokku ei saanud, kuna ta ei viibinud parajasti Poznanis. Nagu ikka kirjanike vaheliselt jutud tavaliselt kulgevad. Nii oli see kan Poznanis, me arutasime ühiselt paljusid loomingulisi probleeme. Tutvustasime vastakuti oma töid ja olime arvamusel, et me muidugi tunneme veel siiamaani vähe teineteist. Muidugi see viga annab edaspidi parandada. Kohvis oli sõbralik kohtumine kirjanduslikku nädal lehe litse litter Ratskija toimetuse töötajatega. Meid võttis vastu peatoimetaja Vladislav, nii et kes muuseas, on ka ise proosakirjanik terve rea tuntud romaanide autor. Samuti viibisid kokkusaamise juures toimetuse osakondade juhatajad. Jutustasid meile oma lehetoimetused tööst. Nendest probleemidest, mis praegu Poola kirjanduselus seisavad. Ja ühtlasi tutvustasid oma töö plaanega. Tuleb ütelda, et kogu sellel lehel töös kuulub küllalt suur osa ka Nõukogude kirjandusele. Ei ole ühtegi ühtegi numbrit, ajaleht ilmub kord nädalas, ei ole ühtegi numbrit, kus ei tutvustatakse nõukogude kirjanike loomingut. Ajalehel on erirubriik, kus kaasajakirjanduse korrišeesid tutvustatakse. Selles rubriigis on juba tutvustatud Scholokovi paust, Dovskit aga muidugi ka teiste maade silma paistsid kirjanikke nagu anna see kärssid teenbeki sügavaid muljeid. Jätsid need maastiku ja linnapildid, mida siin nähti see hiiglaslik töö, mida pärastsõjaaegse perioodi jooksul Poola rahvas, keda meie, eestlased võib-olla on rohkem tundnud senini ainult kui muusika avala südamega, külalislahke rahvana, mida sibularahvas siin on teinud. Seltsimees Debora Vaarandi, on selle kohta oma sõna ütelda. Jah, kõige esimesed Need olidki säärased kangelaslikkuse mulje, et kohe, kui me saabusime Varssavi, sain mamma suurema elamuse. Just sellest väljusime ja nägime väga ilusat, aga moodsat suurte moodsate hoonetega linna suurlinna elava liikumisega ja ometi selle taga hakkasid kohe kerkima kohutavad varemed, kohutavad purustused, sest ükskõik, kes meid ka saatis, alati ta näitas väljakutele. Yaleta rääkis sellest, et vaat siin oli nii ja nii, siin olid niisugused ehitused, see oli kõik purustatud. Nüüd oleme juba nii palju taastanud ja nüüd tahab seda ja seda veel siin teha. Tegelikult me ju teadsime ka seda, teadsime, et Varssavi oli täiesti purustatud linn kuid üks asi on teada ja teine asi on sealhulgas liikuda ja seda kõike oma silmadega näha ja kuulda. Näidati siin üht filmi Varssavi saatusest ja nägime, kuivõrd ta oli varemetes ja purustatud ja muidugi siis on päris väärne. Ei suudaks otsekui uskuda, et on päris maast üles ehitatud. Kõike, mis nendele oli ajaloos kallistada, tähtsat kirikud, hoonet, ausambad, kõik on uuesti tehtud. Muidugi me ei oleks seda kunagi märganud, sest meile tundub, et see oli alati nii, nad tunduvad meile täiesti nii. Loomulikudena linnapildis muidugi oli, see seda teavad. Teiseks kuulsime väga palju elavatelt inimestelt just kangelaslikust, võitlusest, mida vast saarlased pidasid mitmeid kordi fašistide vastu meid Lätis ühel hilisõhtul vanalinnas kunstnik Kurnitski, kes oli ise osa võtnud partisaniliikumisest ja väga nii erutatult ja kaasosalise kirega. Ta näitas meile muidugi kõiki vanalinna ajaloolisi mälestusmärke. Püüdis meid võimalikult palju ringi viia ja näidata kõike, mis oli kaunist ja samal ajal iga nurga peal nägime Me tahvleid, mille ees seisid kogu aeg värske killed. Ja siis alles me mõistsime, kui palju oli Varssavis sõja ajal sääraseid stseene, millest me muidu kirjandus ainult lugenud olime, tähendab, et toodi massiliselt inimesi tänavale seina äärde ja nad sealsamas rahva silma all siis ka maha lasti ka teistes linnades, Minskis näiteks nägime seda tohutu suurt armastust oma minevikku, kunstiväärtuste ja ajaloo vastu niisuguse ääretu täpsusega kõik jällegi uuesti taastatud. Ja ei oskagi arvata, kui palju on selleks ohverdatud kulusid vaeva nähtud, et seda kõike teha. Muidugi, see on selgesti tunda, et see on kõik kooskõlas rahva praeguse suure ülesehitustööga. See on nii otseses seoses rikku hoidmiseta ja kallispidamiseta. Ja mõelda see äärmiselt kiire ehitus, teedehoog, mis igal pool Poolas on näha tõepoolest Poolamaal käies ja ringi liikudes. See on nagu omamoodi tunne, et kogu aeg seda järgmist niisugust suurt isegi võiks öelda ohtu või seda tähtsust, mis on kogu aeg võitlusel rahu eest ja fašismi vastu fašismi probleem. Kuidagi isegi tekib. Kõnelustes võib seda kohata kuidagi, isegi kui nii väikse ajaga, nagu me siin oleme olnud, ei, ei tunne, ei saa tundma õppida päris nii rahva elu põhjalikult. Siis siiski nagu ja seda niisugust väga tugevat elu pulssi, mis iga hinna eest tahab jõuda välja väga rahulikku ja rõõmsat tulevikku. Arusaadavalt seltsimees Debora Vaarandi ütles väga kenasti, arusaadavalt ei ole võimalik selle lühikese Aja jooksul, mis meie kirjanikud ja kunstnikud ja muusikainimesed siin viibisid süveneda kõikidesse probleemidesse, näha Poola omad täiesti nii, nagu näeb seda see inimene, kes on selle maa poeg ja kes elab temale nii-ütelda kogu oma hinge ja verega kaasa. Kuid ka need esimesed kokkupuuted ja esimesed muljed on väga huvitavad. Palun nüüd siis seltsimees lilli. Prometit jutustab meile oma muljetest. Mõni koht on nii, et päev kaob päeva järel kõik ühetaolised ja ühenäolised. Kaks nädalat Poolas tundub mulle tohutu pikk aeg, nagu oleks mitu kuud siin ringi sõitnud. Nii palju muljeid on kuhjunud, et ilma päeviku abita ei suudakski neid kõiki meeles hoida. 1400 kilomeetrit bussisõitu on meil selja taga. Oleme näinud linnupäikeses ja vihmas, maastike udus ja õhtupimeduses Mu ajaloolisi auväärt linnu kootikat toretsevad barokivürstide residents, kirikuid, haudu, vanu linnamüüre, Lance õuesid torne, tsitadelli raidkujusid ja uhkeid maale. Kuid me oleme näinud ka varemeid, lagedaid, väljakuid, kus fašistid eksikuteerisid tuhandeid ja kümneid tuhandeid inimesi. Oleme näinud õnnetuid paiku minevikust Varssavi getot, Ossweetsemi surmavabrikut. Kuid kui te pole vaadanud, juba ütles, on väga tugevad muljed selle kõige uue pool, mida me nägime muut Varssavit, kaunist suurt linna Visla kallastel ja tema suurejoonelist ehitust ning kirglikku Poola entusiasmi. Ma tahaksin mainida ka oma suurt üllatust. Mulle teatati, et Varssavis antakse välja magamaan meistrita küla mille venekeelset tõlget oodatakse parajasti Moskvast. Need on minule head ja rõõmsad uudised, mis ma Varssavist koju kaasa toonud. Kõigist aga tahaks kodus pikemalt rääkida, jutt oleks palju, kui aga kuulajaid leiduks. Tõepoolest. Meie inimeste huvi Poola kultuurielu vastu ja samuti nendel kultuuripäevadel poolakate huvi eesti ja läti kirjanduse vastu on suur. Jääks muidugi soovida, et esimesed kontaktid ja kokkupuuted, mis aset on leidnud, Need veelgi süvenesid, muutuksid konkreetsemaks ja et nüüd jalgsed juba reaalsed teod mõlemalt poolt, see tähendab, et me hakkaksime pidevamalt ja asjalikumalt vahetama kirjandus, oma kunsti arvutusi, muusika saavutasid ja üldse kogu kultuurielu saavutusi, nii et meie inimesed võiksid rohkem tutvuda poola kultuuriga ja et ka Poolas üha rohkem hakatakse tundma Eesti kaasaja kultuuri.