Enn Vetemaa kõneleb mõningatest kirjanikest, kellega tahan oma elu jooksul kokku puutunud tänases maailmapildi saates räägita Juhan Smuul ist Egon rannet is tagada, alustab Andres Sanapast. Andres Vanapa tõesti päris õige alustada, sest ma mõtlen, et et minu hilisema elu poole, ütleme täiskasvanu eas oli ka tõesti vaieldamatult munn nagu nagu sõber number üks, ma ütleksin eriti viimasel 20-l aastal võib-olla jaga, tutvun ise oli ääretult kummaline. Mina olin siis niisugune natukene boheemlaslik mees ja käisin mina konservatooriumis. Ma oletaksin, et umbes teisel kursusel või nii. Ja tuli ilma kuskilt mingisugused lõbusast kohast, jumala eest, ma ei mäleta, mis võis olla või kus, aga see ei ole üldse tähtis. Oli juba varane hommik niisugune kell umbes viis ja tulin ma siin kesklinnas järsku teine poolt teed tänaval tühjade kõmisesse, nagu vist pühapäeva hommikumoodi, et kuidagi väga-väga niuke kõmisev tühi, oli see kõik ja siis järsku mind hüüab teiselt poolt tänavat, see võis väga kergesti isegi seesama Harju tänav olla üks mees, kelle nägu ma olin näinud. Ja see mees hüüab midagi, et kas ma olen veteran, täpset sõnastust ei mäleta, ma läksin üle tee ja siis küsisin, et mina olen jah, aga kes sina oled? Tema vaatab mulle tõsiselt otsa, sest mina olen vanapagan. Ah nii, et sina oled vanapagan. Kuidas sa mulle siis tõestad, seda sa nüüd vaha palgal oled, ma olen nõus uskuma ka vanapaganas. Mina tõestan sulle seda küll ja siis meie läksime kuskile balti jaama poole nagu tagasi jalutasime, aga kuskile me jõudsime lõpuks ühte lasketiiru, mis tehti ka väga vara lahti. Ma ei tea, kas kell kuus hommikul või, või oli see mingi kummaline asi, vanema raius igast kummalisi asju ja seal siis üle leti seal teisel pool ripuvad konksu otsas niuksed härrad, kes tõstavad oma silindreid ja põrsad ja igasugune siuksed, plekk-värgid, Vanapagan siis võttis selle. Või siis seal oli, mis talle anti, peremees nagu oli nagu pahur meid joobes, kolistasime ukse taga, ta oli avamisaegu midagi nii ajama ka võttis ja laskis eksimatult kogu selle nöörina ja leida neid asju puhtaks. Ja siis viis preemjana pakil need asjad kõik äramisele, mehede maruvihaseks. Kõik, mis võtta oli enam-vähem. Kas sa nüüd usud, et vanapagan ja huvitaval kombel, ega ma seda enam ei mäletagi, mis me sel päeval edasi tegime, no on isegi täiesti loogiline, et no mis me võisime teha, kuhu varahommikul mind üks koht, kuhu mindi, vana, või öö oli läinud vastu hommikut juba või niisugune pidu oli siis üks koht, kuhu temaga sai minna, oli praeguse kohvik, Moskva all on pagarid, kes küpsetavad juba kella kolme-nelja neid saiakesi. Vaat sinna pagari teooria sinna alla keldrisse sai minna, sealt vanapagan oli endal hea tuttav ja kirjutas nendele koha peal mõne väikse luuletuse torgata ühe naela otsaseina peal ja siis anti meile paar pirukat selle eest. Nii et arvatavasti me võisime seal paar pirukat süüa ja samal ajal sealt mingit tagauksi mööda vanaemaga kõiki neid värke teadis, võis juba saada näiteks ühe kuiva veiniga kusagil. Igatahes meil oli niimoodi, et me istusime kuskil keldriastmemäel, sõime hästi sooja väga häid pirukaid ja lonksime, ei olnud me purupurjus midagi, valasime lõbusat juttu ja imelisest. Ma ütleksin, mitte peedikad, vaid ikkagi lahjot võin head, head kuiva vein ööl Ungari omad ja mis nad seal tol ajal oli, aga siis me tuttavaks saime teretama. Me jäime. Ja siis oli niisugune lugu, et siis mingisugusel hetkel läks vanapagan aga tõsisemaks jutuks ja tema ütles, et tead, ma pakun sulle väga priima töökoha nagu ei kujuta hästi ette, et niisugune mees võib pakkuda parimat töökohta. Sest ma olin, lugupeetud härrad, olid näinud Tallinnas ka paljajalu jalutamas vene ajal oli väga kummaline nimme üks kord Ühel tulles, et vaata kui ilus suur kuu tuli mulle paljajalu vahtu öösel ja ka midagi väga huvitatud. Kas sa põrgut ka kardad ja mõtlesin? Ütlesin, mis nii, et kardan koeri täitsa põrguks, koer ei ole tsiteeritud, ma ei tea, kas põrgupõhja uut vana või midagi. Nojah, aga nisuke härra, aga, aga samal ajal ta pidas väga auväärset riigiametit, kuigi tal iga kuu enamasti üks personaalküsimus partei. Tegelikult, aga see oli siis niisugune ajakiri nagu juuksuriajakiri küsimused ja vastused on selles mõttes juuksurid. Tol laudadel vedeles rahvas luges seal siis kuidas teha puugihammustuse puhul, mida teha? Ma kujutan ette, et seda ajakirja kati tagantpoolt lugema, esimesed peatükid jäeti lugemata. Täpselt nii ta oligi, ma arvan, vähemalt nii ta oligi, sest seal kaalukam osa võttis niisugune asi, mida oli paras juuksuri lugeda. Kas te küsimusi mõtlesite ise välja, seda naine mult küsitud, ma ütlen, et kõik arvavad, et me mõtlesime välja. Aga küsimusi tuli sinna päris palju. Ma arvan, et iga päev või siis kolm neli küsimuste raudselt tulla postiga. Sest et no inimesed tõesti tahtsid teada niisuguseid asju, et mul mõnel on tervisel midagi viga, et mul on mingisuguse Luubel mingi seen kasvab. Ja mõtlen, et mis ma, mis ma olen teinud, ma olen iseendalt küsinud, mõnikord ma olen mõnevõrra praktiline inimene. Kui mind hakkas huvitama näiteks mõni asi mõni keemia, ääreala, biokeemia või, või geneetika siis ja ma tahtsin seda lugeda ja enda jaoks targemaks saada siis oli seda hästi ja nii teha, et ma esitasin ka ühe niisuguse küsimuse, mis teoreetiliselt oleks võinud ka tulla. Aga see, et see ajakiri oli ajakirja Eesti kommunist, niisugune kaasanne või satelliitväljaanne. Kui palju see sinu elus segase mõjutus? Üks mõjutus oli see, et minu parteistumine, aga ma pean ütlema, et seda tegi haarad, Haukkes oli niisugune vana kooli kommunist nagu ütleme Andresen, Semper ja niisugused. Tema ütles mulle seda, mida ta pidi ütlema, et meie toimetuses samas ruumides ja meil on laua peal niuksed paberid, nagu sa näed siin suvašennosecretmeid. Et juriidiliselt ma ei tohiks sind siia tuppa laste, mitte ainult juriidilisest tõesti püütakse ka karistada, kuigi need dokumendid ei olnud eriti tähtsad, aga löödi ikkagi kinniseks tarvitamiseks. Ja sina patseerinud kikilips ees siin mööda tuba ja vaatad neid asju, et niimoodi see asi ei tohiks olla. Et sa pead siis lihtsalt kogu aeg oma toas istuma, mis on natuke ka naljakas ja ma pean siis nagu sind vangi vaatame, seal ringi ei vahiks, tähendab ju seda, et niisugune lugu, et mina ei oska sind parteis öelda ka, et mõtle nüüd ise järel, et see oleks nagu nagu kuidagi loomulik. Ja ma sain aru, et siis ma olin konservatooriumis kolmandal kursusel ja mulle kulus väga hästi ära niisugune kuupalk, mis sealt sai, sest see oli. Ma ütleksin, see inseneripulk võib olla, kui me jagasime ära niuksed asjad nagu kaevurite päev ja maipühad ja ma ei tea, mis ehitajate päev nende puhul pidi alati olema sundnomeklatuur artikkel, no lihtsalt seal sees. Ja üldiselt seda. Ma varsti sain nii targaks, et, et eelmiste aastate lehed, need artiklid tuli lõigata väikesteks tükkideks, lõikude kaupa natuke teises järjestuses laua peal kokku laduda ja ainult lõppu panna, tule 20. kongressi ajaloolist otsustest eelnõu juba 19. ja lõpetades siis mingisuguse uue nimega, kes oli siis uus pealik. Kui me nüüd Andres Vanapa selles situatsioonis ette kujutame kui tubli tööl käia, ta oli teie koormus oli väike, mõned päevad kuus, tulen seal käia. Teoreetiliselt oli ta jah, meil väga väike ja sest et see töö hulk, noh, ma väga kohmakal inimesi oleks võib-olla läinud selle peale rohkem aega ka meil oli niisugune täitsa kaunis harrastused. Et me püüdsime seda sisse viia, et me igal hommikul ma läksin, siiski mitte noh, nii ütleme neli korda nädalas siiski läksin mina sinna tööle, aga mul alati kaasas tennisereketi tenniseriietus ja siin hariorus mängib tennist ja see küsimuste ja vastuste asus, toimetus asus selles lillast tennisest endises keskkomitee hoones, siis seda valget hoonet veel ei olnud voos platsi kõrval, tead ju seda maja, eks. No ja sealt on ju 100 meetrit on tennises ja siis me läksime, mängisime täiesti ausalt üks tund aega tennist ja käisime dushi all, mängisime poolteist tundi. Vanapagan isegi võitis mind üsna tihti, kuigi Vaskete kujutada, Dario vanem sinust ja aga ta oli erakordselt visa ja samal ajal talle väga inetu löök. Tähendab, mina olin siiski natuke kree juures õppinud ja mul oli väga ilus löök ja ma mängisin ikka elegantsed, need ma võisin, võisin kõike öelda, et see poiss mängib, aga tema tuli oma kõvera löögi ja kõigutamistega ja hirmsa võidutahtega. Ja siis tekkis mul vahest niisugune asi, no ega ma ei ütle, ma ikka võitsin teda ka küllaltki tihti, aga et ta mind üldse võita võis, see oli päris imelik. Ja siis tekkis, ma vaatasin, et mul ikka närvisüsteem ei ole väga tugev, siis tekib niisugune huvitav nähtus nagu võiduhirm. Sa kardad, et ma nüüd nagu järsku väidangi, et ma juhin kuidagi kuus, kuus, viis on sellised nagu hullud. Üksainuke geim on vaja võita, aga see teadmine, et võit on nii lähedal, see teeb sind eriti kobaks. Ja seda võiduhirmu ei ole ma hiljem ka tundnud, õiges sportlane seda tunda ei tohi seal mingi väike neurosteeni, aga mina tundsin küll ja tema oli erakordselt tahtejõule. Niisugustes asjades näiteks vanapagan oli hiilgav malemängija, kõige parem oli siis, kui ta oli pohmellis. No siis ta ei noorem vanastel pohmellis ta liiga väsinud. Aga kui ta oli pohmellis ja terve maailma peale vihane, siis ta mängis nagu kulda. Tegin niisuguseid kombinatsioone õelalt, nagu nuhtleb sigu läbi tervet inimkonda. Kui nüüd Andres Vanapa varasemat elukäiku meenutada, ta läks ju Soome, eks ole, aga tal ei olnud kavas minna Soome sõjaväe. Seda ma ainult tean, et ta ei tahtnud Soome jääda, et tal oli kaasas üks kilo kohvi, mille ühele Soome talumaa naisele kuskil maantee peal oli maha müünud, muutuv kaasas ei olnud. Ja siis ta tahtis, Soomest saad Rootsi, aga kuna merel võtsid ta kinni Saksa laevad või saksa mingisugusele sõja ajal võtsid ja tõid Ta Tallinna pagarivanglasse tagasi mürtsti vist tahtis nagu sakslastest kaugemale minna. Mulle näib lihtsalt pigem. Ta ei ole mulle oma aidata, annate mulle. Kõigile palju, ei rääkinud, ma isegi imestunud ta mulle seda rääkis. Aga ta rääkis jah, ütles et päris huvitav, et ikka küll on nendel hea infobaasist ei jõudnud tema mitt Rootsi järelikult sakslastele venelased ka mingi ühisandmestik, kuidas ta vabanes vanglast ja elu ohus olnud. Ta oli vanglast tulnud ja läinud kuskile Kadrioru poole vist trammiteega, paralleelsed trammid visti sõitnud. Ja siis võtsid vist, kas need olid siis sakslased, vistika, sakslased või olid nad juba venelased, ma ei tea. Ühesõnaga peeti ta kinni ja öeldi, et noh, vaadati paberit jälgitanud, vanglast tulnud, taheti ta siiski tehti läbiotsimine. Kui sul ära tehtud ja ta ära sammus, sealt siis ta järsku leidsite püksitaskus, terve kuulja padrun, aga see oli niisugune päev, et kui kellelgi oli kuulja padrun samas paigas maha, see oli, see oli seal enam ei midagi, seal lihtsalt lasti kogu aeg maha. Ma mäletan ise ka seda päeva, kus lõhed tulid, venelased tulid, sakslased läksid iga nurga peal, paugud käisid, elu ei maksnud palju, see teab, et tema, rootslane, see oli jõudnud härra Johannes Käbin välja, kes oli talle öelnud, et no miks teie ei ütle, härra Mällo või seltsimees Vello olite ju ikkagi Rootsis spioon ja selle ülesandega. Siis ta ütles, et, et ei, ei, ikka ei olnud ja siis ta oli selle tõttu seitse aastat oli tema partei kandidaat, oota seda siis 40.-st aastast 47., nii nähtavasti, või ootate sealt ka veel edasi, nii pikka kandinateegi staasi kellelegi ei olnud. Kui kaua võis olla tema nisugune idealismi periood, teistel läks üle nendel juunikommunistide läks kiiresti. Mina arvan, et eks see hakkas temal üle minema ikka vist üsna nende juunikommunistidega koos, aga kui ma mõtlen, et ta oli kunagi periood, kus ta pani oma lastel ei olegi ja sooja pani nimeks siis ta ilmselt oli selle all ja kui ta noorest peast mulle rääkisid tema esimene soov õppida prokuröriks, siis pidi ka olema niimoodi. Teistpidi ta ju nägi seda ka, mis siin juutidega sai näiteks Heino Elleri, kes oli niuke džentelmen, ta ei kujutanud ette, et saksa toyota juudisust, naise mõrvata, viia laagrisse maha, lihtsalt ära ma ei tea, kus laagrisse olid, tema naine siiski pääses muidugi, ja nii, et mingil määral mängis vast kaasa see käitumine jõutisest, abiellus lõpuks juudiga ja armastas teda, nii et ja juutide saatus oli seal taga. Siis ilmselt Tal endal võis olla mingisugune pahameel, kab pätsu vaikimise aastate kohta, kuigi ta ei olnud vaesest perekonnast. Mina arvan, et ta oli umbes niisugune mees võib-olla kontreeselt, kes millegipärast tegid selle ajaloolise vea, et nad hakkasid millegipärast käsitlema Venemaad kommunismi kuidagi kuus ja käsikäes, kusjuures Venemaa ei ole kommunismi üleüldse kunagi mitte mingisugust pistmist olnud Venemaal. Totaalne kuradi messi ateistlik mõtlemine ja, ja diktaat ja et üldse marksism sinna jõudis Leninist nõudesse loetakse ka, noh ühesõnaga see on ka kõik nagu üks importkaup, mis tuli esimese maailmasõjaga ja mis on venelasele, kommunismi lühist, absoluutselt mitte midagi. Ja aga samal ajal prantslaste mõttekäik küll vendlusest vabadusest ja võrdsusest on natukene tõsisemalt mõeldav ja üldiselt eks kirjarahvas ja need ei ole kunagi olnud ju eriti riigitruud, see kestab peaaegu igasuguse riigikorra suhtes. Sellel ajal, kui mina temaga tuttavaks sai, sinna tööle läksin, see oli ju juba 60.-te aastate algus. Siis oli tal see asi. Juba üle läinud, te olite lähedased sõbrad tükk aega. Kui avameelne ta oli poliitilistes asjades, kas sa tundsid, et tal on ikka, jääb mingi kardin ette? Ei, üldiselt ma ütlen, lõpuks ei jäänud nagu kaardi mõtet, aga tal ei olnud komme, et üldse oma mõningatest asjadest rääkida ei olnud lobi sõjamees näiteks suhteliselt hilja ta mulle rääkis sellest, et Saksa riik selle eest, kuna ta pagari sattus, Saksa riik luges oma kohustuseks maksta talle mingisugust raha. See ei olnud väga suur raha ja ma ei tea, kui perioodiliselt tuli, aga ühesõnaga loetetan fasismiohvrite hulka võeti ta mingil määral. Ja see lõppes talle ennem surma siiski üks neli-viis aastat vist äras saida niukse kirja, et kas tal on veel pretensioone saksa vastu ja tema vastased ei ole, siis sellega oli lõpp. Aga mina, tema, noh, ilmavaatelisi küsimusi tõeliselt ma ei kohanud, kas ka eesti kommunistid, mitte ühtegi kommunisti välja arvatud, võib-olla natukene sellel ajakirjal oli ka venekeelne väljaanne, mis trükkis täpselt samma ära, vot seal olid vist mõned mõned niuksed, lollakad on niuksed Primmitiiv, kommuniste seal oli aga näiteks haarad hauge. No see on niisugune võib-olla traagilise saatusega inimene, kes ei aimanudki kuhu, kuhu viib see flirtimine Nõukogude Liiduga. Ühesõnaga, sa väidad praegu, et Eesti kommunistid toimetuses oli ka ideeriste meeste defitsiit? Jah. Mina julgen küll niimoodi arvata, sest et noh, näiteks poliitika ei huvita, ütleme ära Harri kõrvitsat nende praeguste kõrvits, teise, selle, kes tegi purjesportlaste laulu järjeks ilusaid viisikaid, laul on läinud ja töötas ka konsis. Teda ei huvitanud üldse, mina lisan ainult tallid, ruum tööl käia, kui meie, kui mina läksin tema tuppa seal, muide igal igal osakonnal oma tuba, tema oli kultuuriosakond, siis tema istus laua tagalehtedel hästi laialt ees ja alati raudselt magas. Aga muide, tal oli erakordselt hea amet, sest talt taheti nelja artiklit aastas. Iga kvartal üks, üks pidi olema heliloojate liidu üks kirjanike liidult üks kunstide üks arhitekte või oli üks vahest kino ja seda tohtisid, kirjuta ainult nende esimehed, ta sai need artiklid, kus midagi redigeerida olnud. Boheemlane ja heatahtliku ja vaimuka inimesena Andres Vanapa, st on lugusid rääkida ja räägitud. Ta harrastuste hulka kuulus ka, et ta läks õhtul välja. Naise vastuseisust hoolimata läks siis ilmaelu ja elu kaema. Seda teen ma tykki, jah. Ja seda tema siis, kui ta tundis, et seda elu ei ole temal enam kaua. See juhtus siis ikkagi seitsmekümnendates eluaastates ja minu arvates isegi võib-olla, võib-olla isegi kuskil võib-olla isegi sõitnud öösiti hulkus ta ikka vahest ringi, aga, aga kuskil 70 viieselt, kui ta tervis oli juba halvem, siis ta võttis ennast kõvasti kokku, kui talle ja tema jaoks oli see füüsiliselt äärmiselt raske. Pärast see tegevus katkes, ta ei suutnud ust lahti keerata, kui ta päriselt oli noh, päris olemise lähedal. Siis tema jalutas õhtul välja, aga seda ei olnud rohkem kui kord nädalas. See oli minu meelest tihti teisipäeviti ja teisi päevitada, siis läks ja siis ta tegi siin vanalinnale ja võib-olla ka natuke kaugemal, aga ma arvan, selle raadius ei saanud olla palju üle kilomeetri pooleteistkümne, kus ta öö jooksul käis läbi kõik need niuksed, väiksed ringi kohad, ma ei tea, kas ta igal pool üldse ei aga võib-olla 50 ka jõin, igatahes nii et ta ennast täis täisjoomine silmini täis joomine ei olnud absoluutselt eesmärgiks. Küll küll, aga olla natukene vinti, sest ta südame pärgarterite läbivus oli 12 protsenti, kui aga alkohol laiendab, kui ta näost õhetus ja see oli veel, siis ta oli noh, täitsa täitsa inimene, aga muidu ta pidi lebama peaaegu juba ja selle ööga käis need kohad läbi. Ja tema kuidagi niisugused litsikesed hakkasid temasse suhtuma erilise aukartus muutusega, sest ta mõnikord ostis nendele, tal oli lihtsalt rahadele jätkus, ostis nõnda, tegi väikse napsu ja samal ajal ei olnud tal seda noh, seda tead niisugust, mis isegi litsi võib, ära pahanda seda jõuga peale trügamist solvumis, tähendab seda on mingisugust vastiku. Et sina, mis asi vastu plõksud, teame küll, kes sa oled, tema käis nagu Jesuke ringis ja mulle tundub nii, et ja väga viisakalt riides mitte purjus, vaid täiesti kontaktuaabel. Ja isegi isegi huvitaval kombel Punadel noorest peast õppinud boksimist siis tal oli sellest nii palju, selliseid üks oli hakanud talle pahast, ütleme seal öelnud, et lõpetas vist selle naise koht. Ja siis Vanapa oli löönud ühe pauguga pikali, ega ta teist pauku teha oleks jõudnud, aga ta sihtis oma nooruses õpitud alaga, nii et ta oli täiesti legendaarne nähtus. Ja siis, kui ta jäi haigeks, siis juba hakkasid niuksed litsi moodi naised hakkasid talle lihtsalt koju helistama, küsima, kuidas su tervis oleks hea meelega tahtnud, võib-olla matused seal ei midagi, midagi äärmiselt ilusat selle vahele ei üldse mitte pikantset, meid kaunist ja täpselt samu nagu ta ütles mulle meile hülhoos käimatud. Lähme veel sinna. Well I, kuhu tema siis läks, siis oli võib-olla elu veel üks, kaks aastat ja siis ta ajas nende daamidega juttu toredasti. Ja lõpuks siis tere, härra ja peremees olid küsinud ta käest, et kas te teate, miks siia üldse tullakse siis üleüldse sõbralikult ja ma ütlesin, et jah, aga ma nagu ei viitsi, et jah, on küll ja see oli nendele meestele nagu meeldinud talle selle peremehega, siis olid tasakesi joonud hommikuni koiduni, võtnud kahekesi köögis napsu ja tüdruk ajanud selle mehega. Algul ta ei oska naistega jutud. Kuidas sulle meeldib niuke ta äärmiselt seltskondlik ja väga taktitundeline olla. Nüüd lugu veel. Mängupõrgust üks niisugusi hommikuid lõppeski sealsamas Moskva all, arvatavasti see on jah, Moskval ühe sõnas kasiinos niiviisi ühesõnaga kesklinna kasiino, kuhu ta väga varasel hommikutunnil niukses koidu ajal praegusel ajal veel kottpime, aga see oli ilmselt natukene teine aastaaeg, läks talle ise ise ütles mulle, et tal oli ainult, ma ei tea, kas siis, et tool maksab nüüd viis või natuke väike summa, ühesõnaga tal ühesetooni raha oli ta taskus. Ja Schweitzer ei tahtnud teda sisse lasta üldse, sest et kuskil kella viie-kuue või kuue-seitsme vahel on üks aeg, millal nad koristavad ja tuulutavad ja lasevad suitsuuksest välja ja siis ta läks niimoodi, oli heitnud selle Šveits sellele väga silma, vaadanud talle silma sisse ja läinud lihtsalt külmalt. Nii et sa ei kuidagi ei saanud teda takistada ja siis ta läks sinna ühe, ühe lahingumasinatele, vahetas selle raha enemised tooniks. Siis ta ütles, et kuidas aknassakas immitses kollakat valgust ja järsku see üks suur muusikaautomaat hakkab trump. Pomm. Ühesõnaga lõi oma täielikult puhkpillimuusika lagedale ja tühjendas ennast õudse kolinaga, nagu mingi tühjaks kallab auto autokasti, mis laseb kuskil asfaldile. Et sealt tuli roppu moodi neitsit toone välja ja need toonid tahetakse muidugi nähtavasti rahaks tagasi ja uksest välja, siis andis Peoga sellel mehel, vaata, palju sa heaks arvad. Nii palju siis Andres Anapast kirjanikunimega Mellov oli ta kodanikunimi, kes ei mäleta. Nüüd aga räägime ühest teisest kirjanikust Juhan Smuul, oluline tegija Kirjanduses Kirjanike liidus oli ta tähtis mees, selle juhatuse esimees. Sinu suhted temaga. Me muidugi tundsime, teretasime, ma olen ikka mõne napsu BCAA koos võtnud ja kui Smuul eriti palju Kirjanike liidus näha ei olnudki. Seal olid alati niuksed loominguinimesed ja need olid koos ja aga no ujume ikka tuttavaks saime seal või teine variant, et võisime tutvul hoopis käia niisugustes rada pidi, et ma töötasin televisioonis alguses, mina olin vanemtoimete minust v lastepügal her asjale ühe võrra kõrgemal oli niisugune daam nagu Kaarin Ruus, väga ilus, väga tark naine. Presidendi kaasa ema. Ja siis selle ühe Neeme Roosi abikaasa, vot nemad olid kaasnev kõne elitaar, kommunistid olnud ja Kaarin Roosi suur südamesõbranna oli Debora Vaarandi ja Kariniga käisime vahest Debora külaskuna Kadriorus, nad elasid televisioon olnud sealt ka väga kaugel praokil ukse vahelt ma nägin ja ma sain aru küll, et, et Johan, seda, seda ma küll ei tahtnud, et Debora oleks seal ning kui ta oleks näinud, et mina nägin Stark mulle silma teinud, siis ta oleks mulle viimane midagi olnud, siis ma vaatasin, et kuidas tema otse pudelist seda valget veini ikka jõi ja üks 300 grammi hägu ja ei võta midagi peale ka. Puristas natuke tuli seltskonda ja oli väga lõbus mees väga toreda jutuga ja näost läks kergelt punaseks, Debora sai aru, et mees on kuskil midagi teinud, aga ei lasknud ennast sellest keegi segada, meil oli täitsa lõbus õhtu ja samal ajal ega ma teda silmini piinlikult täita, seda kunagi ei läinud panti, muide ma nägin, kui pant oli võtnud, pandi rinnataskus valge niisugune kolmnurk, rätik, see niisugune Tiitsiidret nagu Eesti ajal juba hakati kandma nagu niuke Wikmani poiste oma ütleme alati triigitud ja täiesti kena lohh, võib-olla Smuuli võib-olla oli mingis lohakuse märke rohkem talli, boheemlaslik on, aga tervisele liiga tegid, aga, aga noh, oluline on loomulikult see noh, andekuse määr. Sest ma ikka Smuuli kohta tahan öelda, et kui rääkida puhtast kirjanduslikust andest, siis. Ta oli vist vist kõige andekam inimene üldse, kes meil on elanud selles mõttes, et kui ma mõtlen, kui harimatud oli, kui vähe ta teadis ja kuidas ta nii rumala saareva poisina suutis kirjutanud, niisugused asjad on nagu nad kirjutanud on, siis, siis on see ikka see jumalast antud anne, täiesti, see on see umbes selge. Kas sa sel ajal juba oskasid märgata, märkasid ka temas toimuvad niisugust arengut ja, ja? Tsunami põhimõttelistes küsimustes, vaat kuidas nüüd öelda, eks kõige rohkem märkasin ma neid võib-olla tema teostes, sest kui kunagi ei realiseeru kaasma ei tunne kui ta kirjutas põim Stalinist ja niisuguseid asju, mida ma enam nii väga ironiseeristki, sest et isegi Eino Elleri kirjutas ühe täiesti süütu ilusa sümfoonilise poeemi, aga tema sõbrad nõudsid lauset. Pane seal pealkirjas kotkalend, et siis sa oled pääsenud. Shokolaad Stalini. See oli niisugune asi, mida vist lihtsalt tuli teha nagu parunile mingisuguseid tööpäevi või see, seda aga, aga Juhan, siis ta ikka võttis seda asja väga tõsiselt küll ja siis ei olnud talle vist teo niisama animakohustus, ta oli nii lapselik inimene, aga samal ajal kõik ilmingud kogu korruptsioonilisus, see, mida ta ka keskkomitees lähedalt nägi, niukseid nähtusid, need tegid talle väga haiget ja ja need yldiselt viisidki ta niisugusesse staadiumisse, et mul on niisugune tunne, et see oli lõpu pooleldi pettumusest surnuks joomine. Ta oli niivõrd õrna närvikavaga, ta oli niivõrd niivõrd usuga läinud sellele asjale peale ja teinud ilmselt ka mingisuguseid vigu, võib-olla ka mõnel inimesel natuke halba, kuigi ta oli. Ühesõnaga, ta jäi sellest nii põdema, et ta ei saanud enam omale omale jalgu alla, aga, aga tänu mandel ta ju ütleme niisugust asja nagu polkovniku lesk, eks ole, sõjaväge puudutade polkovnik, kuid see on ju absoluutselt kõige riskantsem tegu peale partei sõjaväge ja on eluohtlik ülesanne, mida ta täiesti lapsemeelselt tegema läks. Noh, ja siis, kui ma mõtlen, talle on lava asju niukseid mitmesuguseid ja ja siis see jäine raamat, kus ökoloogia oli täiesti ebasoovitav asi, antimidžuurinlekki Anttil sekistlike, et ta neid tegi andeka inimesena, siis ma lihtsalt ütlen, andekas inimes, ta võib isegi loll olla, aga ta taipab ära need valukohad ja intuitiivsed käsitlenud neid absoluutselt kartmatult. Sest et kõik oleks võinud luua kaasa positsiooni langus ja jumal teab mis asja. Üks hästi läbimõtlev inimene, kes kunagi nii kaugele ei jõuagi just tänu oma ülemõtlemise pärast nagu kurjategijaid mõtlevad, üle jäävad vahele, vot niimoodi, aga kuna tema tegi intuitiivselt ja seda nägid kõik, kõik said sellest aru siis teda üldiselt hinnat ja kuigi kindralid saatsid raevukalt kirju keskkomitee, kubises moskva kindralit, sest nende naised oli meeletult solvatud sellest tõesti solvatud, sest see kujunes ikka tahes-tahtmata. Võib-olla. Smuul ei tahtnud ka sellest, kuidas niivõrd täielik Sophie apelsini nunnade vastane lugu niivõrd suur üldistused et nii suur sarv, karikeeritused, et see ei saanud imelik taitse jäi Kirjanike Liidu esimeheks, imet ei tehtud mingist üleliidulises protsesside vastu, nagu neid tehti, aga, aga ei tehtud. No aga see preemia laureaaditiitel siis ei hakka enam külge. Jaheline preemiad. Ja see on küll õige, see ei hakka külge. Ma ei tea, kas sellest üldse erandeid on või ei ole, aga üldiselt jah. Ei no kohapeal ei saanud keegi tule midagi teha, see on täiesti selge. Enn Vetemaa, kas tal oli ka hetki, kus ta ennast paljastas, avas, pihtis, kurtis mõtis sinu juuresolekul näiteks. No päris minu õla najal ta nagu nutta nüüd ei ole, tal oli ikkagi teatud häbitunne ja ja seda ta seda ei teinud, aga võrdlev võrdlemisi tujutuna olen ma ikka palju kordi näinud, kus ma sain aru, et tal on ikka ta ei taha kedagi näha, aga no ikka ikka depresseeritud küll. Aga ikkagi ta luges oma kohuseks siis teha üks naeratusega, see oli väga kunstlik ja niimoodi, aga ei, ei painte, kas muudiski, ütleme, õla najale just pihtima ei tulnud ja ka vanapagan Te ikka üldiselt kargede tugevad mehed, kuigi Smuuli kohta tugevust muidugi ei ole õige epiteete, sest ta oli väga õrn ja väga nõrk ja väga väikse valu läviga. Ja suri noorena, nagu me teame, 40 üheksandad olid nad mõlemad muuseas pandiga. Kui praegu mõtled, siis ikka väga noored, sest hõõru, mina olen siis 69, praegu ei kavatse surra? Ei, lähemal ajal ei oleks nagu plaanis ja seda küsiti ka Jaan Krossi käest, ta ütles. Et noh, nii 100 enda eluaastani võiks ikka vastu pidada, mina nii julgesti ei ütle, ei tea, kas ma tahangi, aga aga täna-homme tahaks küll edasi elada. Üks tugevama tervise ja tugevama närvisüsteemiga kirjanik oli meil Egon rannet kellega sul on ka olnud tööalaseid kokkupuutumisi. Räägime nendest võib-olla selle kõige markantsem loo, kuidas paksust ja, ja olulisest teosest kivid ja leib pidi saama. Eesti esimene seebikas seriaal. Jah, ja sellest oleks võinud muuseas saada päris hea seriaal. Kuna ma kavatsen Rannetist üldiselt ja olen ka loomingus rääkinud tema negatiivsetest külgedest, siis ma, kui ma tahan täiesti objektiivne olla, siis ta oli täiesti silmapaistvalt dramaturg, ega siis Hermaküla näiteks tema kadunud poega oleks hakanud uuesti ülele lavastama ega topstonoogovi oleks tema asjade kohta öelnud, nii et, et see on peaaegu võimatu uskuda, et nii primitiivselt üles ehitud karakterid ja osad on võimalik nii pingestatud sinna pesunööre külge kinnitada, see vedru hakkab tööle. Tähendab tol ajal ikkagi väga tugev Anne ja samal ajal kividest leivast ei võib täpselt samuti nagu Forsaitide sahkaks oleks võinud teha väga mitmesuguse kvaliteediga film ja kui oleks hea lavastaja olnud siis oleks, oleks võinud ka täiesti hea film tulla. Selles pole mingit kahtlust, aga minu puhul oli täiesti selge ma nii palju teadsin temast. Et ma ei saanud enam ette kujutada, et tema oleks nõus midagi tegema, nii et ta teiste inimeste bet tähendab see, see oli absoluutselt võimatu. Nii et kui ta tegi mulle ettepaneku teeme sellise eal ei hakka mulle seda kirjutama, siis ma olin täiesti kindel, et ta kasutades näiteks kas või autoriõigust, ütleb, et see minul ei kõlba kuskile, ta oleks seda sajaprotsendiliselt teinud ja tegigi, mõnes mõttes ütleme siin vahel, et see oli siis selles filmis käsikirjade osakonna juhataja vist? Jah, tähendab see nüüd päris niimoodi ka ei olnud Mali stsenaariumite osakaal küll, aga mul on niisugune tunne, et ma juhatan stsenaariumite kolleegium ja me vaatasime neid asju alati kõik koos ja meie hulgas oli tõesti keegi juhataja, aga mul on niisugune mulje, et see võis olla aaret Iisraeli pigem. Aga see küll ei paistnud meie ühistööd, kui nende kallal tegutsesime, seal oli Jaan Ruus, olid taanina Ilmonovitš ka pant oli, mõnda aega on niisugune päris hea seltskond. Novot ja, aga siis mina tutvusin lepingu tingimustega, mis olid kenasti humaanselt inimsõbralikud. Praegu niuksed lepingu tüüpi küll enam ei näe, neid kindlasti ei tule ka enam. Aga seal oli niisugune klausel, et kui on tuvastatud, et autor on täitnud kõik tingimusena esitanud käsikirja õigel ajal on, on näha, et on selle kallal töötanud, saavutanud õige mahu ja noh, seal ei olnud ta eraelu, oleks tulnud mingi binokliga jälgida. Aga ühesõnaga, et kui ta on kõikide märkide näha, et on tegemist ausa tööga, siis avanssi tagasi. Ta agavanss võib-olla 25 protsenti oli tavaline vantsest, noh, inimene saaks tööle hakata ennast muudest töödest lahti võtta. Ja siis ma tegingi niukse rehkendused, kui ma saan esimese osa avanssi kätte, me tegime, ma panin sellel nii kõrge hinna nagu üldse kinoseadused lubasid kõrgeim. Nii et see 25 protsenti oleks ka veel ära tasunud ja mina orienteerusin selle 25 protsendi peale, vaatasin, et see on igatahes üks kolm korda kõrgem kui romaani honorar veel tähendab trükimärkide järgi. Ja selle, kui see oleks läinud tiražeerimisse, siis tal on kahe või kolmekordistanud. Nii et mõeldes puhtalt rahaliselt pragmaatiliselt, mis ei ole ilus loomeinimese juure. Aga loomeinimene kaksikute tähe peab vahest lõheskema eri suundade vahel ja kui sa tead, et teine tahab sind, et siis ma mõtlen, et mis mul siis üle jääb, vaatsed, kui ma teen selle töö ära. No umbes üks seriaali osa, see ta tahtis tundi aega, tund aega, see on noh ma ütlen mitte palju üle 20 lehekülje, isegi, eks ole. Nojah, ütleme noh, viisakuse mõttes natukene üle 20 leheküljega üle 20 lehekülje niisugust näidendi teksti, mis ei ole ju reast reani. Tähendab, sul peab muidugi asi endal klaar, muidu sa sa kirjutada ei saa. Aga see ei ole nii suur töö, et seda ei teeks näiteks suvel kasvõi kuu ajaga ära, eeldab, et kui sa kuu aega oled seda raamatut lugenud ja sealt kõik otsinud ikka noh, mis see sul on, pilt jumala selge, vähemalt esimese osa kohta, millest seda tegema hakkad, mida ma tegin siis ma lugesin kaks nädalat väga teraselt, tegin selle kuu ajaga valmis. Ja siis ma juba teadsin, et nii, kuidas ta näha saab, siis ta ütleb, et see ei rahuldanud või mitte üks põrm, palun mul töö pooleli. Ükskõik millise produklima tal oleks andnud ja ta loomulikult tegigi seda, ta tõi nihukese näite, ütles, et siin sa oled teinud niukseid asju, mida mina iial ei luba. Mul oli täiesti apoliitiline enam-vähem mees võttis seina tapeeti maha ja vaatas, et näe, näh, kes meid kõik valitsev Stalini pilt oli. Kalinini pilt tulid, no kui mul endal maandunud tapotseerides vanus lets välja, tantsisid siin ilgud ja paramidagi nii. Ühesõnaga kole vihane mu peale ja jäta see silmapilk pooleks ja mul oli nii-nii palju aru peas. Et ma lihtsalt ütlesin, kahju, et ma ei ole saanud teie taset. No eks ma natuke proovin veel, aga et eks siis tuleb vist jätta, kui kuisest ikka ei tule, oleks mõelnud, et ma ei kavatsegi poole jätta või siis ta oleks saanud aru, et minu vastutegevus on kuidagi alanud. Aga nüüd ta arvas, et ma olen lihtsalt löödud, astun kõrvale või, või püüad midagi parandada ja veel tema juure paluma tulla, et naerma nüüd tegin, et kas ei läinud paremaks, aga mida ma ei teinud vaid vaid täpselt siis, kui see tähtpäev oli, millal oleks stsenaarium tulnud, esitasin ma isegi võtsin veel postitemplit peale, esitasin ta meie stsenaariumide kolleegiumile kaudselt öeldes ka võib-olla iseenesest, mina hakkasin seda koosolekut koheselt juhtima ja ütlesin, et mõtlema teoseranti sele. Teose kohta tuleb lugeda kunstiliselt küündimatu, ebaõnnestunuks. Et midagi ei ole parata. Ja sellepärast teen koosolekule ettepaneku rakendada tööd, mitte käiku lasta, mitte tööd jätkata ja mitte jätkata Kööd kõigi teiste osade kallal, mis on, mis oli väga valus. Tähendab mitte üks, vaid et üldse mitte seda tööd jätkata, katkestada esialgu lõplikult. Ja vastavalt lepingule ei ole kolleegium veel õigust ega põhjust seda tagasi nõuda, sest meil on esitatud siin töö õigeaegselt ja nii edasi Anarani tagasi nõuda. Just täpselt. Jaanore jäi minu kätte, see olnud taevani suur, aga saad aru, mul oli see sisemine võit, raha oli minu jaoks ka suur, mul oli väike poiss vist siis sündinud juba. Raha oli täitsa, aga see, et ma sain, seljatasime ära, noh, ma olin kavalam, see oli, see oli temal, see põhivalumiljard hakkas hirmsalt mind telefoniga ründama aga pärast oli ka tänaval kohtumine pärast kõiki asju, kui ta oli jah, sellega käinud Recoli koolis Tallinnfilmis tahtmas teada, et see ei kõlba kuskile ja ma ei tea, kus ta sellega või sinna, ma usun, et julgeolekus ei olnud põhjust. Stalini piltide pärast ei olegi midagi, midagi sellele. Ma usun, et ta võis teha mu kohta terve hulga salakaebusi kuskil, aga need vist ei Mõigamast ähvardusi isegi peaaegu mind nagu hotell või juhtub midagi varsti halvasti, kui te seda raha nüüd ei maksa riigile tagasi pringile perekonna pöördub ja perekonnaga ütlesid, et mõttega perekonnaga juhtuda. Absoluutselt täiesti allilm. Aga ma ei kartnud seda maksnud tagasi juhte pärast ja siis nagu olevat üldse pättidega, ta oli ühes geniaalne, geniaalne on palju öelda, väga andekas pätt, eks ole. Tuli vastu ja sai aru, üks patt on ta teise käest kah nagu vastu või teine on ta üle mängida. Siis hakatakse sind nagu mehena võtma, siis ta vaene mees oli juba, mõtlen tõesti vaene mees, sest ega siis kellelegi gangreen siis ei soovi seda vaenlasele, kuigi vaenlane mulle oli, aga, aga mul oli tast isegi kahju ja siis ta plakati juba jalga jupi haaval ära võtma ja siis taastus sellest oma sinisest valge laega autosse oli Volga, mida ta ise käis muide Venemaalt Toomas, neid ei tohtinud inimestele teha, neid tehti ainult kindralitele, aga ta oma suurte rahadega võiks autotehas. Ja kõigepealt tegi omal musta-valge laega, mis on kindraliga siis Käbin palunud teemal siis sinine, valge laega, siis ta oli ära aetud selle teise vastast kindrali tunnus oli see just siis ta tegi omale helesinise-valge laega ja selle sellest vastusest Kirjanike Liidu hoovi peal astus ta sellest siis välja, käis väga vaevaliselt mõned sammud ja siis pistis mulle käe pihku, ütlesite Enn, seekord olid sa must kavalam, lepime ära, ütleme tere sõpradeks. Kas ta seda ütles, jääme sõpradeks, ma ei mäleta, et aga, aga no ühesõnaga sõbralikus avaldus või umbes niiet võrdne võrdsega. Rühmadel on nüüd nii väga. Kas see mind nii väga austas, aga? Mul läks nagu hirm üle mütilist, midagi. Telliskivi pähe ei kuku enam kusagil. Nonii aitäh, Enn Vetemaa, me rääkisime siin inimestest, kellega sa oled kokku puutunud. Me kohtume sellel teemal veel küsitleraliseni, Martin Viirand.