See hääl oli erakordne vaid arva, võime kohata lauljat, kellel on kasutada nii õilis instrument kord võisse helisada siidpehmelt õrn hõljuvast tšello, pianist, simus sealsamas, aga omandada ürgselt jõulise trombooni kõla vihastes intrigeerivates või iroonilistes intonatsioonides. Sellele häälele ei valmistanud vähimatki raskust vajaduse korral üle laulda tervest ooperikoorist orkestrist. Laulja sügavaimad profundo bassinoodid panid teinekord kõmisema põhja alla mõnelegi koori episoodile. Benno Hansen, keda laulusõbrad hellitavalt kas vanaks Bennox või ehkki mõnevõrra ülepakutult Eestis Soljapiniks kutsusid sündis 90 aasta eest ja oli peaaegu kolmandiksajandi vältel Estonia teatri OP orja operetitrupi üheks juhtivamaks passi lauljaks. Veelgi enam, mõnevõrra ahtamas ajavahemikus kuni Ott Raukase ilmumiseni. Tegelikult ainsaks tõeliselt võimekaks lavajõuks sellel alal. Aeg ja tõeliselt suuteliste lauljate nappus omaaegses 20.-te 30.-te aastate Estonia teatris asetas tema repertuaari üha uusi ja uusi lavaosi. Vürst Kudaal deemonis Polovetsigan kond Jacques virstiigoris, kroonikakirjutaja munk, piimen, Boris Kodonovis hädavarest kosjasobitaja keetsal müüdud mõrsjas rohkesti operetiosi, suuremaid ja vähemaid, peaosi ja pisirolle. Pikk nimistu kõige erinevama iseloomuga inimtüüpe elustusid tema vahendusel paljude lavateoste helisevatel. Muusikalehekülgedel. Venno Hansenil oli hea lavakuju ning erakordsed muusikalised eeldused, harukordne mälu ja eeskujulik muusikaline kuulmine, seega koos laitmatu häälematerjaliga, õigupoolest kõik ooperilauljale vajalikud eeldused. Ka tema näitlejavõimed olid üsnagi rahuldavad, ehkki siin-seal jäi enamasti pisut vajakaosades Obamast lahti mõtestamisest. Paraku polnud ta eriti töökas. Nähtavasti omandas Hansen esitatava rolli tuurid tänu loomulikule andekusele üsnagi lennult. Ja õieti sellega ta piirduski. Laval vajas Hansen seepärast pidevat silmakontakti dirigendiga. See lauljale omane mugavus, teatav minnalaskmise ja hooletuse joon ei lubanudki temal, meie senise vokaalkunstiajaloo ühel silmapaistvaima häälematerjali omanikul jõuda nende tipsa muutusteni, mis õigupoolest lausa käegakatsutavas kauguses ta ees ootasid. Benno Hansen laulis Aniginik Hansen oli pehme, tämbrilise eelmiselt madaluse poole tendeeriva passiga Onjeegin aga kirjutatud suhteliselt kõrgeste situuris lüürilisele paritonile. Tegelikult kaks vastandpoolust, kui asjale vokaaltehniliselt läheneda. Hansen ületas need olude sunnil lauliste omaaegses Estonias. Kõrvuti Anieeginiga veel Sharmooni Travjaatas. Sedagi tüüpiliste baritoni rolli. Tõsi, ilmselt mõnede tippnootide punkteerimisega madalamat, eks, kuid siiski laulis ja laulis toredasti, teadsid mu muusikasõpradest vanemad korduvalt kinnitada. Anieegini või Shermooni aariat Benno Hanseniga plaadil pole. Napilt on ka tõsisemaid ooperiaariaid. Nendel toonasel grammofoni turul lihtsalt minekut polnud ja neid peaaegu ei jäädvustatud. Õnneks leidub siiski paar erandit, nende hulgas kaarja meier, periooperist, hugenotid. Aga? Nende. Ja ka mees jää. Annatu. Venno Hansenil õnnestusid kõige paremini lüürilisemat laadi lavakujud, mille sisemine soojus hästi harmoneerub laulja iseloomuga jahele omapäraga selle sügava tämbrilise häälega, mis jäi sametsilitavaks ka igasuguse forte maksimumi ajal. Selliste südame soojade hulka kuulub ka tema viimaseks jäänud suur osa mehise kehastamine Eugen Kapi ooperis tasuleegid. Pidevalt tõusva dramaatilise pingega joonistas Benno Hansen tõsielulise kuju Jüriöö ülestõusuaegsest vanast eesti külavanemast, kes hukkub võimutsuvate ristirüütlite vastu peetavas rahva õiglases vabadusvõitluses. Arvan, et meie saates on saabunud aeg panna Benno Hansen paika ajaredelil. Ta sündis 90 aasta eest Tallinnas tulevase laulja linnaametnikust. Isa oli asjaarmastaja muusikamees ja emagi harrastas agaralt muusikat. Kodus kõlas sageli laulja pillimäng. Küllap sealt pärines sky Benno Hanseni varakult avaldunud eriline musikaalsus, terav kõrv ja oskus mängida mitut instrumenti. Kõneldakse, et tema huvialaks olnud mitmesuguste pillide kogumine. Benno Hanseni kodus leidus mitmeid kitarre puhkpille, viiuleid ja isegi päris korralik, kuigi väheldane elektrilise lõõtsaga orel, mida ta valdas muide päris korralikult. Lopsaka huumorimehena armastas Hansen kõnelda, et kui kunagi peaks raskusi tulema lauluga ja ooperitegemisega sööma ja joomaraha hankimisel siis hakkab ta kaheksa käsi, see tähendab koos oma oreliga tööle organistina kusagil väikeses maakirikus, kus veel orelit pole ja kallilt kogudusele tan avamängu teemadel variatsioone mängima. Koraali pähe muidugi. Nali naljaks, kuid teadjamad kõnelevad, et ooperilaulja Benno Hansen on ka viiuli ja klaveriõpetust jaganud. Ronja, teatrijuhtiva ooperijõud hakkas laulma juba poisikesena. Esmakordne avalik esinemine toimus tema seitsmeteistkümnendal eluaastal. Tartlased olid siis tulnud vanasse Estoniasse Ukut ja Vanemuise mängima. Kuna Uku osas esineja oli ootamatult haigestunud, siis sai professor August Stockmanni soovitusel asendajaks noor Hansen. Esimene tutvus rambituledega poolt lõppes aga täieliku läbi põrumisega. Seda episoodi meenutas laulja ise ühes hilisemas kirjutises. Esinemine lõppes mulle täieliku fiaskoga. Olin seni laulnud küll klaveri saatel, siin oli aga orkester ja saal rahvast täis. Läksin lavale ja ei saanud piiksugi suust. Tee, mis tahad. Järgneval etendusel läks aga kõik hästi. Nende kahe ülesastumise eest sain ka oma esimese honorari laulmise eest tervelt 10 rubla. Lootuse seltsi vahendusel sai Benno Hansen oma häält pisut koolitada tuntud laulupedagoogi Georg Stalbergi juures ja seda tasuta. Kui aga vanas Estonias hakati lavale asetama operette, palgati ka Hansen selle teatritrupi koosseisu. Muidugi ei saanud tollal tingituna näitlejate nappusest ühelgi esinejatest kindlat ampluaad olla. Nii mängis ka Benno Hansen vaheldumisi operettidega kaasa draamades ja lust mängudes. Ma on Niimoodi. Nelja hooaja vältel imetles publik Estonia lavalt naljamänge operette ja draamasid Benno Hanseni osalemisel. Ometi ei söandanud ta hakata mõtlema sihikindlama edasiõppimise võimalustele mõnes konservatooriumis. Lõpuks siiski, kuigi mõnevõrra skeptiliselt, otsustas ta järele anda oma kolleegide järjekindlale veenmisele raputada jalgadelt Tallinna tolm. Valik oli langenud Peterburi kui Venemaa tolleaegse suurima muusikakeskuse kasuks. Tollest ajast jutustas kunstnik ise järgmist. Algul tuli tööd otsida imestamapanevalt, kergesti võeti mind vastu kuulsa Maria teatri ooperikoori. Varsti sain ka stipendiaadina vaba õppimise kohalikus konservatooriumis. Sel ajal oli igal professoril õigus kaht õpilast ilma tasuta õpetada. Meid eestlasi õppis tollel ajal laulu alal Peterburi konservatooriumis neli Karl Ots, Traudvahtin ja mina. Moodustasime omavahel kvarteti ja esinesime mitmel pool kaunism menukalt. Õppisin professor Suprynikovi juures. Ta oli tõeline muusikainimene. Supriinikov töötas minu ja teiste andekamate õpilastega isegi väljaspool otsest koolikohustust ja osutas meile lausa isalikku hoolt. Jaa. Peterburi muusikamaailm andis meile noortele eesti lauljatele tol ajal palju, sest seal olid meil maailmakuulsad eeskujud nagu passitšeljapin ja kas torski. Eriti viimast meenutan hea meelega, sest tema armastas töötada noortega ja abistas meid kõigiti. Shaljabin oli suur kunstnik, kuid palju kinnisema iseloomuga. Muide laulsin temaga koos ooperis vürst Igor, milles seal jaapani esines nimiosas ja minul oli väike pojari osa. Kuulus soli, appin nüüd minust midagi lugu pidas. Meie suhtlemine sündis muidugi väike vennalikult, aga siiski ta märkas mind, koori hulgas. Laulsin mõned fraasid. Pärast seda oli soli appi nõelinud näitejuhile. Ilus hääl sellel noorel koorilauljal. Maria Teatris laulsin kuus aastat. Need aastad kujunesid mulle tänu soli apini eeskujule rikkalikuks kooliks. Minu kunstis lõpetab Benno Hansen oma meenutused. Oo. Jaa. Jaa. Peterburis viibis Benno Hansen 1900 seitsmeteistkümnenda aastani, mil tuli Tallinna tagasi. Siinutas lauljat avar tööpõld. Nendel aegadel kõndis eesti professionaalne laulu kunst alles lapsekingades ja iga õppinud jõud olid teretulnud. Tollal osutus Benno Hansen lausa ilmutuseks ooperi- ja operetilaval. Tema loomulikuna kõlav ja sügav bass koos musikaalse ettekandmisviisiga haaras kuulajaskonda ning talle ennustati suurt tulevikku isegi rahvusvahelises ulatuses. Kuulsa ooperilaulja Karl Otsa mälestustest. Reno Hanseniga ma sain tuttavaks esimest korda 1913. aastal Peterburis ühe Eesti pidul, kus meno Hansen tegi mulle ettepaneku hakata tema meeskvartetis nõndanimetatud Peterburi meeskvartetis laulma teistenurid. Mina tol ajal küll laulsin baritoni, osasin peno Hansen laulis tol ajal Maria ooperikooris. Kui keegi juhtus kvartetis vähegi viltu laulma, siis kohe peatas ja nõudis uuesti meetmeid. Töötasin vahest kolm, neli tundi järjest. Ja selle tõttu oli meie kvarteti väga suur menu. Ei läinud ühtki eesti pidu mööda, kus meie ei esinenud. Mina saabusin Moskvas 1920. aastal sügisel Eestisse ja Estonia. Benno Hansen laulis tol ajal täitsa peaosanik ja oli esimene bass meil ooperis. Ja iseäranis mulle meeldis temaga koos laulda, iidas. Tema, laulis rampisi, mina esimest korda tenori osa radamessi. Pean ütlema, et peno Hansen oli nii hea Ramphis, et kui me olime koos temaga Itaalias 1924. aastal siis õppides lauluõpetaja telje vati juures Sigudsus ühe tema tuttava Antreppe nööri kuulama, Penuhansenid seantronjordigi kohe sealsamas kuuldes Penu Hansenit, kes laulis eesti keeles ramplise osa. Ettepaneku, et ta esineks. Aga esinejad temast siiski järgmisel laupäeval ei saanud. Penhansel lõi närv nihi keema, et ta võttis oma kohvri ja asus reisile ja sõitis Naapolisse, sealt edasi Sitsiiliasse ja nii tulnud midagi temast välja esineda Konstanzi ooperis. Siis tuli Estonias lavastusele nõrgemaski näkineid. Seal oli Benno Hanseni jälle üks väga hea osa möldri osas, ta oli nii loomulik ja nii hääleliselt väga head, et ma arvan, et meil keediseni temast paremini seda osa pole teinud. Siis taoliselt mehh, istud Faustis ja pärast poolemis, milles ta jälle väga hiilgas, oli, kes oli osa müüdud mõrsja ase. Aga pärast seda paremates osades oli falstaap Nikolai ooperis Windsori lõbusad naised. Seal ta oli jälle nii hääleliselt kui ka mänguliselt väga hea. Ja. Avada. Estonia lava jäigi Benno Hanseni pärisosaks, välja arvatud need rännu ja õpinguaastat 1925.-st 29.-ni mil ta tegutses Roomas Milanos, pikemat aega Berliinis ja seejärel pisut Stockholmis. Artur Rinne hästi kursis omaaegsete heliplaatide turusituatsiooniga teab kõnelda, et Hansen laulnud siis erinevatele plaadifirmadele rohkesti repertuaari. Ilmselt konjunktuurikaalutlustel pseudonüümi all esinedes mingi vene passina. Valdav osa nendest salvestistest on siiamaani veel tuvastamata. Benno Hansen oli koduteatrist eemal mitu aastat. Nimelt täitus 1924. ta salajane unistus minna ilma ja inimesi kaema ennast täiendama välismaale. Milanost Roomast suundus Hansen Berliini, kus andis kontserte ja esines ooperis. Lühemat aega oli ta seotud ka Rootsi kuningliku ooperiga Stockholmis. Kõikjal, kus ta esines, saatis Hansenit edu. Paraku oli ta loomus mõneti Triukaline, sellest siis ka tõrked pidevamate lepingute saamisel. Omaaegne ooperilauljatar Olga Mikk-Krull meenutab. Benno Hanseni kadu oli ilmselt musikaalne, sest kust ta muidu selle viiuli ja klaverimänguoskuse ta isa oli olnud nägemuse kääne. Ja ta õde oli. Nad olid kahekesi vähest laulnud. P Venno hääl äratas väga suurt tähelepanu. Harilikult ei panda ja nii väga Tähele passi segavat mees häält. Ikka armastatakse tenorit. Aga temma hääl oli niivõrd kütkestav, et teda alati jäädi kuulama. Jamiibisi sattus tema lavale oma häälega. Enne kui ta Estoniasse tuli, oli ta. Lava ja seal esinesid esinesid jõud ja külalised välismaalt, niisamuti nagu Marie teatris. Maria teatri muidugi, see on praegusel ajal Kivilo pediaater. Ja ütles, et Tallinna kolleegid ja Tallinna kodu meeldib talle kõige enam. Ja ta jäigi niiviisi meile. Hanseniga saime, kutsud rootsi ja esinesime seal sümfooniakontserdil ja tegime ühe käigu kuningliku lossi. Üks osa sellest lossist oli avatud, kus võis publikum vaadata vaatamisväärsusi. Ja Me läksime lennuga. Benno teadis nii palju neist kombingatest tervet seda ajalugu nagu olnuks ta nagu oleks ta selle üle elanud. Ma küsisin, kus ta seda kõike nii hästi tead, ta ütleb, ma olen seda lugenud. Tal oli ju väga hea muusikaline ja, ja väga hea. Ja niiviisi temaga väga huvitav tähendab teinekord käia. Tema juhtis tähelepanu, mida teinekord ei pane tähele, aga temale oli see väga tähtis ja ta andis selle asja kohta seletuse. Palju on räägitud Hansoni seiklustest Rootsis ja tema esinemisest kuninglikus ooperis. Komindlikus ooperis tol korral, kui me Rootsis olime, oligi meie saadik Eduard Virgo. Ja virgaa tahtis ehmeid Läks. Rootsi kuningliku ooperi direktor forssall ja farss sõlm määras meele ühe ennelõunase aja teatris ja läksin sinna kolmekesi. Virga Hansen ja mina. Ja laulsime talle Ansoniga Hansen vindis meile väga. Elik kui see on ja Põhjamaades on ikka sügavamat hääled alati olemas, aga tänuritestan puudu. Aga Rootsis oli kaks väga head tenorit. Neil ei olnud passi ja Hanson nagu oleks väga õigel ajal mehele kätte sattunud ja laulis oma ilusa väljapuhanud häälega. Ja meeldis ta. Välimus oli ka väga huvitav, efektne. Ja tema tegid talle ettepaneku, jäägu ta Rootsi. Nemad palkavad teda, kui tema õpib rootsi keele ära. Siis on see aastas. Minul oli siin üks kolleeg, see oli Aleksander Arder. Sellele olite teie sedasama lubanud. Istus ja astus InB Stockholmis kaks aastat ja õppis rootsi keele täiesti ära. Ja kuidas Istei juure tagasitulija seda teatas, et tal hüdrorootsi keel on selge siis ei palgatud teda enam. Hans küsis siis, kas mind ehkujutab sama saatus. Ja nii jäi asi pooleli. Seks korraks. Aga siiski lasti teda esineda kar Messistoasas, sest neil oli tol ajal just aust repertuaaris. On see neil Sabizee hääleliselt? Nad läksid natuke vaidlema, rütmi, pärask ja. Ma ei tea, ma ei olnud selles proovis, mis seal veel, et tuli aga ta siiski lastu teda esineda. Ja nii ta esines ükskord kuninglikus ooperis. Messistama laulis eesti keeles kaost. See oli vist esma kordne Stockholmi kuninglikus ooperis, keegi laulab eesti keeles. Kaardil. Nägi. Ta kanna. Igatsus kodumaa järele tegi lõpu murendamistele ühest maast ja linnast teise, lausus Benno Hansen hiljem ühes jutuajamises. Himu sai otsa. Ära tüütas. Minu tagasitulekut ei mõjutanud kuidagi mitteainelised kaalutlused, sest tasu tingimused olid mul välismaal läbistiku neli korda paremad kui näiteks palka saab Estonia teatri esimene näitleja. Tuli mul murdagi sõlmitud leping ühe Šveitsi varietee teatriga, samuti ka loobuda Torn eest Hispaaniasse. Kõik need väljavaated ei suutnud murda otsust sõita tagasi kodumaale. Tallinnas oodati Benno Hanseni juba ammu, sest tema puudumine andis tunda peaaegu igas lavale toodud muusikateoses. Ja sellest ajast ei lahkunud meie suur laulja enam Tallinnast ega Estoniast muul põhjusel kui ainult selleks, et anda kusagil mõni kontsert. Ooperiarvustused olid Benno Hanseni suhtes peaaegu alati üksmeelsed. Osa vokaalse küljega esines Benno Hansen väga hästi. Ta omab praegu selles suhtes soodsa vormi, mis aga pakkus täielise üllatuse, oli lavaline ülesastumine nii tihedasti muusikaga kooskõlastatud ja samuti nüansirikast mängu ei mäleta ammugi meie laval. Ning ta viis oma osa läbi stiili- ja mõõdutundega. Teisal Targo Muski näkineiu suurimaks hiilgeosaks on kindlasti bassipartii möldri osa. See on, nagu võisime näha ka Benno Hanseni hiilgeosaks. Aastakümneid ei jätnud mõju avaldamata Benno Hanseni häälele ja ajahammas on tublisti purenud tema lauldud grammofoniplaate. Veelgi enam ja see on kõige kurvem salvestised tema häälega hoopis hilisematest aegadest. Juba magnetlindil on meieni jõudnud veelgi kasinamaks kvaliteedis. Nii saamegi oma tänase mälestussaate raames pakkuda ainult üsnagi puudulikku pilti selle tõeliselt nimeka vokalisti omaaegsetest suursaavutustest loendamatud esinemised paljudes kümnetes lavateostes ja teda pidevalt saatnud edu. See võiks olla Benno Hanseni loomingulise töö bilansiks. 1952. aastal meie keskelt lahkunud kunstnik on näinud tervet Eesti kutselise ooperi arenguteed selle esimestest tõsisemalt võetavatest lavastustest kuni kunstilise küpsuse saavutamiseni 50.-te aastate künnisel. Kuid väljend näinud oleks tema kohta liiga napp. Õigem oleks öelda, et ta on kandnud meie ooperikunsti läbi nende tee rajamis aastate.