Hinnakivi Teie alustasite ENSV riiklikus filharmoonias tööd toimetajana 1976. aastal pärast konservatooriumi lõpetamist. Milline oli toimetaja töö toona võrreldes tänapäevaga? No ega ta sisuliselt väga palju ei erinenud, aga tehniliselt muidugi ei anna võrreldagi. Kõigepealt noh, toimetajatöö oli ju ka kontserdikavalehtede ettevalmistamine trükiks ja no see oli muidugi omaette, et töö sedasi tänapäeval lausa tundub uskumatu, sellest ma olen isegi kirjutanud ühe artikli hiljuti Estonia 100. aastapäeva puhul välja antud raamatusse üks et kandev maja, aga ma võin ka siin seda natukene meelde tuletada, see käis niimoodi, et no tol ajal tuli ju kavalehti teha kahes keeles, nii eesti kui vene keeles. Meil oli kaks masinakirjutajat, üks trükis eestikeelset teksti ja teine trükkis venekeelseteks kavad interpreedilt tulid ka tavaliselt käsikirjas või siis küsiti neid lausa telefoni teel. Siis tuli teha sellest kõigest makett. Mina hakkasin õige pea tegema orkestrimuusika kontserte, seal tuli ju märkida kavalehele ka osad tollal teatmeteoseid ei olnud, internetti ei olnud ja siis käiski töö niimoodi ette helistada. Käisime tol ajal veel Kreutzwaldi raamatukogu nime all olnud raamatukogu muusikaosakonda, seal olid väga kenad ja vastutulelikud inimesed, kes võtsid, siis otsisid partituurid välja, lugesid meile siis osade pealkirjad ja loomisaastad ja ja siis sai siis tehtud ka käsitsi sai kirjutatud siis kava makett ja selle siis masinakirjutaja lõi masinale siis tuli kõik vead trükivead ära parandada ja siis masinakirjutaja uuesti siis tihtipeale lõi uuesti selle ja, ja vene keelde tõlkida ja vene masinakirjutaja trükkis oma osa ära ja siis läks sest trükikotta, kus ta laoti ülesse ja siis tuli kava tõmmis, sellel tuli ka teha korrektuuri nähtusi ja see läks siis trükikotta tagasi ja lõpuks siis noh, kontserte tavaliselt kontserdipäeval, siis tuli see kavaleht siis trükikojast välja. Noh, uuemal ajal enam niisugust asja ei kujuta ettegi, aga muu sisuline töö, kõik see töö artistiga ja see on ikka jäänud selliseks. Tänapäevani käiakse artistil vastas ja saadetakse ära ja tegeletakse temaga siin kohapeal. Kui on külalisartistiga tegemist, siis hakkasid tulema festivalid. Et mida te nende korraldamisest ja nendega seoses mäletate? No mina tegin koos Andres Mustoneniga varajase ja nüüdismuusika festivali ja see esimene varajase ja nüüdismuusikafestival, mis toimus 1978. aastal, see vist on tõesti mu üks kõige eredamaid, mäletad, tõsi, kogu selle 25 aasta jooksul, mis ma seal majas töötasin selle festivaliga on ka niisuguseid huvitavaid seiku meelde jäänud, mis nüüd tagantjärgi ajavad naerma, aga tol ajal ei olnud see asi sugugi niimoodi. Vot juhtus nii, et et just vahetult enne seda varajase nüüdismuusika festivali, mis toimus novembrikuus, oli rammil kontsertreis. Kui ma õigesti mäletan, siis Ungarisse selle reisiga läks kaasa kogu filharmoonia juhtkond, muusikaosakonna juhataja, kunstiline juht, direktor ja minu meelest isegi kõikas pearaamatupidaja, nii et kohal ei olnud nagu juhtkonnast kedagi, kui me seda festivali tegema hakkasime. Tol ajal oli ju kavadega selline lugu, et et väga kiivalt jälgiti, mida ette kantakse ja vastutasid selle eest oma allkirjadega muusikaosakonna juhataja, kunstiline juht ja direktor. Nii et kõik avad tuli ennem ära kinnitada, kui need üldse teoks said. Ja eks need varajase ja nüüdismuusika festivalikavad olid ka tõenäoliselt ära kinnitatud, aga aga töö käigus juhtus niimoodi, et Andres Mustonen tuli sinna ylesse muusikaosakonda ja ütles, et kuulge, et paneme ikka veel selle teose ja paneme veel selle, et et näed, siin Jon Gates oleks vaja ära mängida ja, ja need olid ju kõik niisugused heliloojad, mis tekitasid ju valitseva võimu juures millegipärast suurt hirmu, uus tuli läänest ja kõik, mis oli läänest tulnud, see oli ju halb ja seda ei tohtinud ette kanda ja kui keegi seda tegi, siis oli sellega pahandused seotud ja nii tuligi siis niisugune uhke festival meil välja ja ma mäletan seda emotsiooni, mis selle festivaliga oli seotud. Saal oli rahvast täis, kontserdid olid kohati kolme poolega, kõik ei mahtunud ära, mis taheti kavas ette kanda. Põhilised tegijad olid muidugi tollased Nõukogude noored artistid, kes nüüd on kõik maailmakuulsad tegijad nagu Tatjana krintenko, Gidon Kremer, Aleksei lu piimov andetskise marke, season Tetskis oma orkestriga ja Natalja Gutmanni mängiti jus, niitke ja Silvestrovitia, Kubai tuul linnalt ja artimiewitja Martõnovitenissovid. Need olid ju kõik niisugused, küsime märgiga heliloojat, kelle teostest nii mõnedki olid, lausa keelatud. Ja kui siis tagasi tuli see meie juhtkond, siis ma mäletan, et Koldits käis mitu kuud tagantjärgi keskkomitee kultuuriosakonnas aru andmas, et kuidas nii, kuidas ikka niisugune asi võis juhtuda, aga aga seda tean ka, et üle terve nõukogude liidu üsna mitu aastat takkajärgi räägid, et vot kus eestlased tegid ikka festivali ja see oli tõesti sündmus. Nii et seda isegi üritati seda seda tunnet tagasi saada. 20 aastat hiljem, kui me korraldasime festivali 20 aastat esimest varajase ja nüüdismuusika festivali ja kutsusime kohale kõik toonased tegijad, kes nüüd selleks ajaks olid ikka juba juba maailma tipp solistid ja ma pean ütlema, see tegijate jaoks me võib-olla isegi saime sellesama tunde või ligilähedase tunde kätte, aga noh, publiku jaoks poolt see enam see, sest et midagi polnud ju enam keelata. Kas mõni muu festival ligilähedaselt sobib sinna kõrvale panna? Nendest varajase ja nüüdismuusikafestivalidest? Minu meelest kasvas välja Andres Mustonen ise barokifestival. Või kahjuks ei mäleta, mis aastal me seda esimest barokimuusikafestivali tegime, aga seda tegin ka mina. Ja ikka ikka oli, aga, aga no niisugust niisugust emotsiooni teist korda muidugi mina pole küll kogenud, kui selle esimese varajasem nüüdismuusika festivaliga ja muidugi nendelt barokifestivalidel käis ka väga palju kuulsaid esinejaid ja mängiti väga huvitavaid teoseid ja ja lõpuks jäid ka selle festivali raamid globaalselt mõtlevale ja tegutsevale Andresele ju kitsaks, siis oli ta vahepeal upun barokkfestival ja nüüd on sellest siis kõigest kasvanud välja MustonenFest siis oli, see oli juba üheksakümnendatel aastatel oli orkestrimuusika festival, kui käis meil siin ikka üsna hulka igasuguseid huvitavaid kestreid. Ma ei tea, kust kohast tol korral nii palju raha saadi, et niisugune festival siis pandi. Isegi olen mitu korda tagantjärgi mõelnud, sellele, aga niisugune festival aset leidis koos Andres Uibo kaart tuli, Eesti kontserdi alles tuli orelimuusikafestival. Ja seda ma tegin ja siis seda Suure-Jaani muusika festivali, mis esialgu kandis nime heliloojate kappide muusika festival, siis kui see päris alguse sai. See orelifestival toimus Andrese eestvedamisel esialgu mitte filharmoonia või Eesti kontserti Alt, kui tuli Eesti vabariik sisse, struktuur, meil muutus, ju siis kadus ära muusikaosakonna juhataja ametikoht ja kunstilise juhi ametikoht ja siis võeti tööle produtsendid ja moodustusid neli tandemi produtsent toimet. Ja vot sellest ajast ma mäletan, et siis ma tegin neid Andres Uiboga koosneid orelifestivale ja 1995 toimusid esimesed Tubina muusikapäevad ja nendest Tubina päevadest ikka päris niisugust traditsioonilist festivali ei kujunenud üksikuid festivale. Me tegime Tubinale pühendatud, aga, aga lausa niimoodi iga-aastast festivali. Sellest, nagu ma mäletan, ei kujunenud. Kõige võimsam oli Tubin 100 ja 2005, just kuidas reklaamisid kontserte või see oli omaette reklaamiosakond. Kuidas tol ajal käis see asi, kuidas publik leidis kontserdi üles. No esialgu ikka olid need plakatid filharmoonia ajal kohe kindlasti plakatid ja mingil määral ikka vist raadios ka räägiti. Aga plakati tegemine käis praktiliselt samamoodi nagu kavalehe tegemine, et, et see laod eriti ülesse trükikojas ja sellele tuli korrektuuri teha ja ja uuesti tagasi saata ja, ja nii, nii see käis. Tekstid muidugi andis, muusikaosakond, aga, aga korraldas selle plakati plakati tegemise reklaamiosakond. Ja muidugi, kontserdi info oli ju kõik ajalehtedes? Jah, praegu on vähem, praegu on vähe ja nüüd on kõik internetis. Milliste kontsertide või festivalide vastu publik tundis ka rohkem huvi. No festivalid, minu meelest läksid kõik hästi? Ma ei oskagi öelda, noh, eks ikka kõigepealt niisugused suured nimed. See meelitas rahvast kohale kammerkontserdid, nendega on alati olnud probleeme. Vastu, kui ütleme sümfooniakontserte või vokaalmuusika kontserti või praegu ma olen märganud, on publik kuidagi väga hakanud jälle kontsertitel käima. Ma olen ise käinud nüüd järjest järjest ERSO kontserditel ja need on olnud puupüsti täis, nii et isegi vahekäik on kinni pandud toolidega seda nagu ei ole olnud enam viimastel aegadel, aga siin vabariigi algusaastatel, kui me iseseisvaks saime, siis vahepeal jäid ju kontserdisaalid üsna üsna tühjaks. Aga tore on kogeda, et nüüd on nagu rahvas hakanud uuesti muusika vastu huvi tundma või on lihtsalt võimalused teised. Kui palju juhi isiksus mõjutab kontserdiorganisatsiooni tööd? Töötasite kas Sappoosnini hoolditsiga, Enno Mattiisen niga ja Aivar Mäega? No kindlasti mõjutab, sellepärast et väga-väga ettevõtlik oli ju Sappoosnin ja väga ettevõtlik oli Aivar Mäe aga kunstilisest küljest rohkem mõjutasid nagu kunagi filharmoonia kunstiline juht Boriss Parsatannian. Ja, ja siis hiljem produtsendid, direktorid ikka rohkem tegelevad niisuguste organisatsiooniliste küsimustega struktuuri küsimustega. Mäletan, et Aivar Mäe ajal vist hakkas väga jõuliselt muutuma struktuur, just et need kohustused jagati, jagati ümber ja Eesti kontserti töötajate vahel väga paljus osas ja räägime ka tippelamustest enda jaoks sel perioodil. No kõigepealt kõigepealt ma arvan, et kõige esimene niisugune tippelamus oli 1976. aastal olin siis just tulnud filharmooniasse, kui tuli esiettekandele pärgise tintinnabuli, kel ja ma mäletan seda, seda tunnet. Kirjas on 27, oktoober 1976, aga mängiti ka 78 Pärti. Seal oli fraatres vist ja, ja ma mäletan, see tema tintinnabuli-stiil oli niivõrd uus ja huvitav, et rahvas kuulas hinge kinni pidades ja mäletan seda tunnet, kuidas ma koduteel veel olin niivõrd selle muusika mõju all, see kõik tundus nii hoopis teistmoodi kui siiamaani oli kuuldud ja see oli vist Hortus moosikuse, Arvo Pärdi. Ka kaustikus ja ja siin Andres Mustonen mainis ühte teosted inspee, et seal nagu tuli esmakordselt Se tintinnabuli esile tuligi, niimoodi neid elamusi on olnud niivõrd palju, et vot aju ei fikseeri enam niimoodi tagantjärele juba hakkavad ununema need asjad, sest et kui elamusi on palju, siis siis on neid väga raske niimoodi tagantjärgi meelde tuletada just üksikasju nad on jäänud nagu mingi emotsioon, mingi mulje. Aga enam täpselt ei mäleta. No siis muidugi see esimene eesti oratooriumi Joonase lähetamine, see oli ka muidugi omaette elamus omaette elamus see tervik, esiettekanne toimus 25. mail 1989. aastal ja sellele andis ma mäletan tol ajal veel oma õnnistuse püha vaimu koguduse õpetaja Jaan kiivid. Aga Sanctust olime me ju kuulnud ja üksikuid numbreid juba juba varem. Ja siis ma mäletan ainult kahjuks aastaarvu ei mäleta kahe oratooriumi ka Joonase lähetamine ja Artur Kapi Hiiob. Me käisime ju 250 liikmelise grupiga esinejate grupiga ju Nürnbergi festivalil jazz Baieris ja väga vähemalt on mul meelde jäänud see Joonase esitus Baieri kirikus, kui rahvas tõusis püsti ja aplodeerib. Ja ma mäletan, tol korral veel Vardo Rumessen seisis minu kõrval ja pühkis pisaraid. Ma pole veel elus näinud, ei olnud enne ega pärast näinud, et Vardo oleks pisarad pühkinud. See oli niivõrd suur ja ülev sündmus. Mine laulsin oratooriumi kooris siis vaat kui huvitav. Ja mina pühkisin pisaraid, kui, kui nüüd avakontserdil hooaja avakontsert oli see vist, kui, kui uuesti kanti see ette ja kui rahvas võttis selle niisuguse tormilise Ovoatsiooniga vastu ja trampis jalgu ja ja alates Sanctusest mul silm jooksis vett, nii et enam ei saanud pidama, mõtlesin, et, et vaat kuidas on muutunud ajad ja suhtumised, et kui palju hingevalu ja vaeva oli Vardo Rumessen il selle teose väljatoomisega. Ja nüüd avakontserdil dirigeeris Arvo Volmer ja tookord murdis kreemjar oma käe ja Arvo Volmer asendas teda. Aga vot ma ei mäleta, kas Saksamaal kas kreemeri juhatus või juhatas Arvo Volmer saksa malli juhatas minu meelest kreemer kreemeri, et ta juba ta vist paranes niimoodi, et et igatahes siin Tallinna kontserti juhatas Volmer. Jaah, talle tungiti kallale, ta sai ju teda, teda rünnati, see oli küll üks kohutav, kohutav lugu tookord. Aga see viimane esitus. Ma ei ole nii täiusliku Joonast kuulnud, kui oli viimane esitus, muusika, see muusika peidab endas ikka niivõrd palju ja see, et täiusliku esituseni jõuda, on ikka vaja palju aastaid ja vaeva ja, ja ilmselt noh, lihvimistööd, et see tundus mulle kohe täiesti nagu uus teos, kui ma seda nüüd viimati kuulsin, ma ei ole nii täiuslikku esitust kuulnud, kuigi ma olen peaaegu kõiki neid teid esitusi kuulnud, et see väga hästi õnnestus, viimane kord arholmeril nõus, aga Baibask riidest tahtsite rääkida. Ja Baibas kriide meelitas mind kontserdile kakk 2012 16. oktoobril, kui mängis meil Peminghaviis sümfooniaorkester Andris Nelson juhatusel ja ma kuulsin raadiost, et solistan Baibas kriidema, polnud sellest Lätti viiuldajat palju aastaid midagi kuulnud. Seoses sellega mul meenus, et 1993. aastal tuli see Baibas kriide 12 aastasena Unescu lastekonkursi võitjaks ja siis me otsisime ta ülesse Lätist. Hakkasime suurima, et see, kuidas teda Eestisse saaks ja see õnnestuski meil. Ja ta mängis meil siin ka mendel soni viiulikontserti, nagu ta seal Unesco konkursil mängis. 1993. aastal, 25. märtsil on mul üles kirjutatud ja seda kontserti juhatas Martin Haaselbed. Ja mäletan veel, et rahvas võttis selle kontserti väga hästi vastu ega tol ajal meil veel neid imelapsi nii väga siin ei ei käinudki. Et ta oli siis ka üks üks lastest ja, ja mäletan veel selle kontserdiga seoses, et ma käisin Kalevi kommivabrikus ja palusin, et kas Kalevi kommivabrik teeks talle suure ilusa kommikarbi ja nad tulid vastu ja nad tegid selle kommikarbi ja see sai siis sellele väiksele solistile laval üle. Et niisugused huvitavad seosed, aastatetagused. Aga nüüd siis 2012, kas see kontsert oli elamus? Oli elamus, aga mitte nii suur elamus, kui 1993. aastal. Midagi jäi mul nagu selle ta mängis nüüd viimane kord, kui ta siin esines, juba täiskasvanudki, ta mängis Brahmsi viiulikontserti ja midagi jäi mul selles esituses puudumisele, tähendab, ma tundsin, et, et see ei olnud nii särav, kui oleks oodanud.