Aivar Mäe alustasite Eesti kontserdist toimetamist oma 23 aastat tagasi. Esialgu asedirektorina, siis direktorina kõrvalt paistab, et, et meie kontserdiorganisatsioonis töö mõjus inspireerivat ja esitas väljakutseid. Hakkame nendest järgepanu rääkima. Mul on meeles väga täpselt, mu töö hakkas esinemine november 93 aga teatavasti oli tegemist väga kurva sündmusega, nimelt Peeter Lilje matustega. Ja seepärast, et ma tulin tööle teisel novembril. Aeg oli ääretult keeruline, see oli aeg, kus kontserdikülastajaid oli vähe ja üsna normaalne oligi ERSO kontserdil istus 30 kuni 40 inimest. Ja eks nende rahadega oli ka suhteliselt kitsas ja eks meie interjöör nägi ka suhteliselt kesine välja ja kui kõik on juba nii põhjas, siis on väga lihtne, nagu ka alustada, et iga liigutus, mida sa teed. Kui sul on mingi idee, siis igal juhul viib see mingi tulemuseni. Mis mul veel meeles on, et 93. aastal oli maja suitsuhaisu täis. Sest tol ajal ju laua taga veel suitsetajate ja krikse suits tuli lavale ja saali. Selles mõttes oli sihuke õdus kohviku õhkkond. Organisatsioon oli ju suhteliselt uus, filharmoonia oli äsja kadunud. Ja ma tegelesin veel 93. aastal, kui ma tulin filharmoonia likvideerimisega selles mõttes, et olid alles jäänud veel mingid autobaasid, bussipargid, suured heliosakonnad, millega sõitsid ringi popbändid, eks mis veel oli rohkem, mul ei tule praegu meelde, need kõik oli vaja likvideerida. Sest prioriteet oli klassikalisel muusikal ja oli tegelikult üles ehitada uus organisatsioon. Kuidas see kõik tuli, seda ma ei mäleta, aga üks oli selge, et me peame kuidagi seda väsinud maja pisut uuendama, et rahvas tunneks ennast sees seal ubasemalt. Ja oleme ausalt, et tegelikult ka vetsulõhn olid kõik kohad täis, et see oli päris nutune olukord. Aga otsisime raha esemest ära siit natuke sealt natuke ja 19. aastal siis me suutsime natukene midagi ette võtta interjööriga ja tekkis ka mõte, et kuidas seda saali nagu paremini kasutada ja mis seal salata, ka kontsert eriti palju, tollel ajal ei olnud üks maksimum kaks kontserti nädalas, neid oli ääretult vähe. No siis tuligi idee, et kuna teatavasti siis juba toimusid presidendi vastu võtnud meie majas ja see oli tohutu ettevõtmine, kui oli vaja siis välja kruvida kõik toolid, selleks oli kaheksa meest ja seda tehti kaks päeva siis kõik toolid kuhjati sinna jalutuskäigukoridoridesse ja siis tehti seal vastavalt ära ja pärast kruviti nad kõik tagasi. Siis tekkis veel huvilisi mõned ettevõtted, kes tahtsid samasuguseid vastu võtta ja nii ta läks ja lõpuks 97. Ma paigutasin saalis liikuvat, olid siis kogemata ei tea, kust oli aktuaalses kaameras ja 98. aastal kogevate jõudsid proovist kajude lahti, vaatan akaatia, kes rääkis rääki sead kyljes vanemiselt olen teatrijuht. Et kõik on läbi, riik ei anna raha ja me oleme sunnitud Vanemuise kontserdimaja küttest välja lülitama. See tähendab seda, et hävineb ka suur orel. Ja kas tõesti siis mitte kedagi ei ole kes tunneks vajadust või kellel oleks mingi idee, mida selle hoonega telekat sama päeva õhtul kohe pärast hakkab märtsini appi. Et minul oleks üks idee. Ja pärast seda natuke kahetsesin, aga kõik see käis üsna kiiresti ja 98. aastal. Me alustasime Vanemuise maja renoveerimist, kontserdi renoveerimist, mis Topas topelt sellel hetkel, kui oli katus maas, seest Eestisse, saabus esimene majanduslik katastroof. Ja kõik kokkulepped, mis seal pakadega olite, enam ei pidanud. Ja siis tekkis võimalus jällegi ei tea kust tuli võimalus tutvuda Schleswig-Holstein lades panga presidendiga, kes oli kunagine piiluda. Ja seesama ates pank kandis selle raha Eestisse ja see jutt oli veenev. Ja hiljem tuli ka selle Vanemuise avamisel ja ta ütles, et pärast avamist, et kui järgmine kord seal raha vaja, helistab mulle otse. Et ma ei usu siiamaani, et selle kuue miljoni saksa marga eest on võimalik püsti panna konstime. No vot, sa ise maja valmis siis tegelikult tekkis hasart ja sellest hetkest sai paberile pandud ka mingi arengukava. Et kuidas Eesti Kontsert võiks areneda, kuhu poole võiks areneda. Ja selge see, et ühest küljest ka mu kodulinn siis järgmiseks kohaks kindlasti oli Pärnu järgmine Ida-Virumaal Ida-Virumaal tol ajal juba käisid 2001. aastal jutud tõmbekeskustest ja kandidaate oli kolm, oli jõhvi, oli Kohtla-Järve ja isegi Narva. Ja ma arvan, et Eesti Kontsert oli üks mõjutusteguritest. Kui need pärnu juurde minna, siis jah, 2002. Me ehitasime selle Pärnu kontserdimaja valmis seda kiiresti kaheksa kuuga. Et kui peaminister tuli avamast ja tollel ajal oli siis Siim Kallas, te ütlesite, et kust vaja siia, et ma olin mõned kuud tagasiside, siis seda vaja ei olnud, umbes nii kiiresti tuli ka, et jällegi need asjad kuidagi sobitusid kokku ja tolleaegne ühised isik oli väga palju toeks. Ja tollel ajal nagu jah, siukest klassikalist muusikat, väga külastatavus tolleks hetkeks oli päris kõrge juba meie produtsendid, tolleaegsed Andres Uibo, Peeter Vähi, Madis Kolk Lauri Aav. Ideid oli juba tollel ajal palju ja me suutsime tolajal luua juba päris toekad kollektiivi siia. Ja tänu sellele, et meil oli juba kaks maja olemas, saime neid kontserte dubleerida. Kui Pärnu aasta 2002. aastal, siis juba teha kolmikkontsert, mis kontserti oma hinda vähendas. Jaa, tulid juurde uued üritused tänu Pärnu avamisele Pärnu ooperipäevad ja kõikvõimalikke muid üritusi, mida meie ei korraldanud muidugi Neeme Järvi Akadeemia, mis ka tänu Pärnu vajale tegelikult sai päris suure kõlapinna ja kolm aastat hiljem siis jõhvi kontserdi ma kuna jällegi kuidagi asjad mängisid väga hästi kokku. Et leidsime kultuurihuvilisi ettevõtjaid, sai see maja valmis 2005. aastal. Ja tänu sellele, et see maja sinna kerkis, langes riigil ka vali tõmbekeskuse suhtes, nii et selleks sai jõhvi ja ma arvan, et me oleme üheksale põhjuseks. Noh, sellega veel nagu sa tead, et asi ei piirdunud siis võttis tuld Kultuuriministeerium, tollel ajal oli finistel Urmas Paet ja meil oli parajasti Peterburis Joonase lähetamine, Neeme Järvi ja oli kohtumine vene kultuuriministri shot koiga. Ja kõnel oli tegelikult kaks teemat, oli siis presidendiraha ja Tartu Ülikooli raamatukogu teema ja siis Peterburi Jaani kirik. Ja selsamal päeval see aasta oli siis 2003 helistas paati kohe Me sõidame Peterburi Jaani kirikus, et ma näitasin ühte kirikut, väga ilus koht, sellist vajaks korda tegemist ja sellele ma ütlesin ei, ei, ma isegi ei sõida sinna, ma isegi ei lähe sinna. Sest tol hetkel äsja oli just Avaktset Pärnu vaja ja ma tegelesin jõhvi vajaga, et igal juhul ma ei tahtnud mingit kolmandat selga. Aga ma läksin sinna sügisel. Ja see emotsioon ja see ajalugu ja see ajalooline hõng, mis seal oli, sõltumata sellest, et seal ära lagastatud tekitas sellise emotsiooni, et sellest asjast peab jagu saama. Ja kuna ma olen Venemaal töötanud kolm aastat, siis see elu seal tundus nagu suhteliselt tuttav. Ja läkski see kolgata tee lahti, et ma ealeski ei arvanud, see kestab kaheksa aastat. Ja kui ma oleks seda teadnud, muidugi ma ei oleks iialgi seda vastu võtnud. Aga et ta üldse valmis sai, seda ma ei uskunud, kuni avamispäevani ja et ma teda läbi pressisin, sellest sain karistada. Ja noh, ma ei tea, kas asja eest või mitte. Eks need ametnikud, kes karistatakse, nemad teavad ju alati paremini need, kes tavaliselt kohal ei viibi, nemad teavad ju kõik paremini, jalad. Aga nii ta läks ja valmis. Vahepeal oli siis tekkinud Eesti kontserdist üsna võimas organisatsioon. Ma ütleksin Eestis üks, üks suurimaid kultuuriorganisatsioone kelle taga oli juba tsirka 250000 kuulajat ja, ja 1000 ja natuke peale kontsert. Et need olid võimsad numbrid ja ta oli arvestatav tegija, kui me võtame nüüd seda aega, sellest oli siis möödas ei vähem ega rohkem kui 18 aasta jooksul toimus suur areng ja kohati võib-olla liiga suur, et organisatsioonis ei isude järgi tulla. Aga see töö, mis olid selleks hetkeks tehtud, oli üsna võimas, üsna võimas. Aga aeg-ajalt jah, ütleme niimoodi, et kingad olid pisut suured, et lihtsalt raha ei olnud nii palju ja see meeskond Ta oli liialt väike, et seda kõike nagu manageerida. Aga noh, nii ta oli ja aeg oli sobiv ja, ja kui me oleks alustanud võib-olla ka neli-viis aastat hiljem, siis täna mine tea, võib-olla Eesti Kontsert ei oleks üldse. Et kui ta ei oleks nii võimsaks arenenud, sest meil oli sõpru küll, kes oleks unistanud, et Eesti kontserti raha oleks laiali jaotatud väikest erinevate organisatsioonide vahel, nii et jah. Aga ma arvan, et kultuuripoliitiliselt oli see väga õige samm, et Eesti Kontsert jäi. Et riik peab ikkagi teatud sammastele lootma, päris väikestele eraettevõtetele seda laiali jagada ja siiski mõtet. Kui Eesti Kontsert alustas, siis see sisemine töö struktuur et seda Aga miks sa siis mudeli mis olid minu jaoks hingeliselt väga tähtis, oli Ernesaks vaja? Ma lähen jälle saksa juures käinud kaks kordades ja samas majas, kui ta oli elus. Ja need olid emotsionaalselt väga positiivsed hetked. Ta oli väga tark mees ja isegi väga kõrges vanuses oli ta väga terav pliiats. Kui Kultuurkapital pakkus seda maja Eesti kontserdile, et kas, kas meil on idee, et muidugi ma võtsin selle vastu, ilma et polnud mingit ideed, oleks. Ja kui ma läksin sinna majja, siis pisar tuli silma, et mis sellest majast oli nagu saanud, kuidas seal ära lagastatud, seal jõuda. Aga kui ta täna siia majja lähed, et siis õhkkond ja see, mis seal sees on täpselt nagu Gustavi ajale, sest paljud asjad on ikka ju säilinud, nii kamin kõik töötavad ka, et ma ei tea, kas neid kasutatud on keegi, aga seal on RAMi, dirigentide nimelised toad ja Gustavi enda tuba. Muusa. Maja on täpselt sama nagu rammiäärne, samal ajal planeerisid viiendate lõpule, et selles mõttes see on üks, üks väga oluline sümbol. Minu jaoks ka minu elus ja seal Eesti Kontsert mõjutab kama artisti külalisi. Millist vastukaja on selles suhtes? Seal on väga positiivne, noh ütleme välisartistid võib-olla nende jaoks emotsionaalselt see maja midagi sellist ei tähenda, aga kõik Eesti artistid, kes tulevad siis vabariigist on nagu vaimustusse ja seal tehakse väga palju ekskursioonidel, nii et jaa, majal leidnud oma tõelise niši ja hästi kodune, hästi hubane. Hästi mõnus, nii et kõik ainult positiivsed sõnad. Aga räägime siis nendest struktuuri muutustest, mis tulid seoses Eesti kontserdiga. Sealsest majade tekkidega me olime ju tavaline riigiasutus, riigiasutusele ei saa olla ühtegi tütarettevõtted, et see on otseselt juriidika, seda ei lubanud. Ja ütleme ausalt, et ega Eesti Kontsert ei sobitunud üldse Eesti juriidilisse maastikku mitte kuidagi. Ja sellega tegeles rahandusministeerium ja kultuuriministeerium ja kuidagi ei saanud aru, eks me tohutu kiirusega. Ja lõpuks, kui me olime veel väljunud Eesti vabariigi piirest ehk Peterburg siis meedi suudanud hoomata enam mitte keegi. Aga kõik juriidilised lahendid olid olemas meie poolt pakutud lihtsalt Eesti seadusandlus. Neid ei käsitlenud, kuna ei olnud ühtegi riigiettevõtted, kes oleks esiteks sääraselt arenenud säärase kiirusega ja veel vabariigist välja. Et ära need lahendused, lahendid, kõik leitud, täna kõik asjad töötavad ja tol hetkel, kui need majad tekkisid. Me käsitlesime neid, et eelarve mõttes tütarettevõtetele kõigil olid kohustused, kõigil olid finantsplaanid, kuidas nad peavad tegutsema, kui palju peab olema külastajaid, kui palju kontserte teil alati olnud valikased, seda kontserti tahavad või mitte, olid kontserdid, mis pidid toimuma, mis olid seotud nii-öelda publiku kasvatamisega ja kontserte pidi nad ise said, valid. Aga neil oli huvi, neil oli oma majandustegevus. Kui toimus selle laekumine, oli seal nende pluss ja nad said oma äranägemise järgi seda raha kasutada. Nii see struktuur toimus, olid produtsendi üksused, nagu ma ütlesin, teri produtsenti, kellel olid toimetajad. Ja nii see töö käis. Kõikides majades oli oma väikestruktuur, kes majandus siis kohapeal. Meie tehnika ja muud suuremad asjad liikusid majast majja. Meil oli palju toetajaid, kes toetasid meid seal siis busside ka transpordiga. Nii et selles mõttes aeg kuni 2007. aastani läks ju ka Eesti majanduses tõusvas joones pärast 98.-lt majanduskrahhi 2008 oli ju kriisiaeg kultuurilt lõigata eriti maha eelarve mõttes üsna palju. Täna isegi neid protsente ei mäleta, aga äkki oli see 15 20 ja võib-olla isegi rohkem. Ja sel hetkel tuli mulle pakkumine minna edasi maja teise tiiba ja eks see oli raske hetk nagu tegelikult üsna keerulisel hetkel maja maha jätta. Mu vanad võitluskaaslased, kellelegi ma kunagi alustasin, olid üsna nördinud või, või üsna kurvad ja osa nördinud, et et seda teen, aga nagu ma ütlen, et Aegijad sobiv oleks aasta varem olnud või, aga lihtsalt valimised olid sellel aastal, et ma ei saanud midagi teha. Ja kuna Eri Klas tegi ettepaneku kokku võtta rahvusooper vastu siis mis mul muud üle jäi? Aga aeg oli keeruline, jah. Noh, kui ma täna vaatan, siis täna ju Eesti kutsete läheb hästi ja ja kõik toimib ja eks, eks valikut ja maitset ja suunad, need valib ikka organisatsioonis ja nii et selle kohta ma ei oska midagi. Kui mõelda nüüd tagasi veel sellele kunstilisele poolele sai ju igasuguseid projekte tehtud külalisorkestreid kutsutud, mis nendest on nagu endale jäänud südamesse rohkem. Kui ei ole halb sõnade, kogu see Eesti vabariik oli üks suur projekt Maarjuma. Neid muusikalisi sündmusi, kui sa tahad nendest kuulda, ütleme nii ja oli ju see aeg, kus klassikaline muusika tuli koos rokkareid ja popmuusikaga nagu esiplaanile. Ja summad, mida klassikas hakati maksma, olid müstilised sinna ja algusaegadesse ja ikka ju kolme tenori projekt, kus püstitati nii-öelda honoraride rekordeid. Aga mis tollel ajal jah, me tahtsime olla, nagu ma ütlesin, suuremad ja vägevamad. Me tahtsime olla võrdne võrdsega kõikide Euroopa kontserdisaalidega. Ja mis seal salata, ka Nov, me tõime ju siia kudeorkestrites räägime siis Berliini, Filharmoonikute orkester, Tepparii Londonis, foonikud, kõik kõik, kes iganes BBC või ma arvan, et orkestrist siis tuligi, BBC oli esimene, millega me tohutult vaeva nägime ja, aga me reageerisime ära ja noh, pluss siis lauljat. Tol ajal oli moes niukesed. Lauljad, kes võib-olla enam ooperilavadel esinenud, aga tegelesid kaladega, oleks kõik, kas kirik on haava või, või Hosekareras veidi ta neid oli veel. Et neid ei tohi üsna palju ja siis tuli vabaõhutemaatika sisse, mis läks üsna populaarseks. Sest ma mäletan, et vist kareirasega Me püstitasime ka Tartu lauluväljaku rekordi, et seal oli vist tsirka 15000 piletit müüdud. Mis veel kõrva noh, jah. Eks kõik linnad tahtsid saada oma ja neid telefonikõnesid, mis pärast selliseid üritusi tuli vabaõhuüritusi. Neid oli meeletult palju ja ega igale poole ei jõudnud. Aga meil oli idee selles, et me algatame ja linn peab ise edasi minema. Noh, see oli tõrva, see oli Põltsamaa, Põltsamaa nüüd jätkab, eks ju. See oli Pärnu kirjanikuna ava see oli Tallinna lauluväljak, kus me tegime Edrulaid, Weberi, kala ja seal istus toolidel 27000 inimest. Või, või mis ma praegu meelde tuli. Kui võtame siit kommertsi poole pealt, siis mamma Mia, muusikal, mida me tegime Saku Suurhallis ja ka 15 etendust või mida iganes ei ole enam meeles. Aga kui me jõuame Estonia kontserdisaali, siis noh, seal olnudki konte käinud käis enne nii-öelda nõuka ajal ja käis ka nüüd kõige-kõige eredamad näited, kindlasti on minu jaoks Grigori Sokolov. Uskumatu vees uskumatu ees. Noh, ma ütlen, et ma ei hakkagi neid eraldi välja lugeda, neid on nii palju, keda võiksid välja lugeda tollel ajal ju mäletan, kui õnnelikud olime, teeme siia Singers'i. Et see oli ka nagu suur saavutus. Aga hiljem muidugi staare ja häid muusikuid käinud üsna kõvasti ja ma arvan, et Eesti Kontsert täna töötab kui üks korralik Euroopa kontserdisaal ja ja kui me vaatame seda mängukava, siis uskumatut nimed, mis kõik läbi uksed. Ja publik hakkas tagasi voolama kontserdisaali. Vabaõhuüritused olid teadagi need olid väga populaarsed, aga, aga ilmselt ka tänu nendele leidsid osa inimesi teiega kontserdisaali. No üks oli see, et Eesti Kontsert muutus kaubamärgilt hästi võimsaks, väga populaarseks ja ei saanud tänu rääkida nagu mingist vaesest organisatsioonist vaistuga eriti keegi ei tahaks nagu liituda, aga ütleme, ta paistis, sureb välja, kui ta tegelikult oli. Ja inimestel tekkis huvi, tänu nendele vabaüritustele liitus meiega uut publikut, kes ka nii-öelda talveperioodil külastasid kontserdisaale. Ma ei ütle, et me mõtlesime kogu aeg, et kuidas mängida nagu üldtuntud repertuaari. Aga repertuaari, poliitik ka ja see see ninapidi üsna hea olema, et väga äärmusesse ei paiskuks, selleks olid oma festivalid, sind nüüd festival. Aga mul on hea meel kõrguste regionaalfestivalid üle nagu surema, nii et minu arvates on juba 20 aastat Andres Uibo seda vedanud, et saan, saan uskumatu. Või, või Saaremaa ooperipäevad, mis oli ka, et ma ma mäletan seda hetke mani tol hetkel Vanemuise teatris tööl veel. Ja kui tolleaegne Kuressaare linnapea Urve Tiidus hiljem minister tuli, istusime koos terrassile ütles, et Saaremaa ooperipäevad on pankrotis. Et kas Eesti kontserti tahaks nagu midagi ette võtta. Ja siis ma mõtlesin, et no hea küll, et me korra tulev Saaremäe vaatame, kuidas, kuidas tunne on. Ja tunne oli väga kehvadest, meid pandi kohe kokku võlausaldajatega, kes kõik nõudsid raha meie käest et liigub jalakas nendele võlgu ja sellegipoolest kuidagi me selle käima lükkasime ja algul oli see üsna keeruline. Nagu ma ütlesin, et rahvas, turud, rahvas ei saanud etendusi, raha ei makstud tagasi. Ma tean, et Odessa teatri siia rahad saamata ja nii edasi ja nii edasi. Aga noh, täna Saaremaa kaubamärk, ma arvan, suvel üks kõige võimsamaid kaubamärk, mida külastab siin 10 15000 inimest, nii et noh, et kõik töötab. Ja seoses selliste grandioossed ettevõtmiste ja korras ilusate majadega võib öelda ka, et Eesti kontserdisse tuli glamuur. Glamuur glamuuri me tõime sisse juba varem, et jällegi kui olid need ajad, kus publikut oli vähevõitu siis eks me otsisime siit ja sealt. Ma arvan, et esimene, kõige kõige parim näide ja kindlasti esimese jaanuari kontsert. Meil oli vaja leida nagu adressaat igale suurele kontserdile, mis viis meilt nagu piisavalt palju raha välja. Ja selge see, et esimesel jaanuaril korraldada kontsert on enesetapp. Esiteks ääretult kallis, kui kõik puhkavad Jäärsena tööle ajad. Aga jällegi asi läks tööle ja täna asi seal oli, piletid müüakse ära nagu tunni ajaga. Aeg-ajalt on selle kontserdiga ka ebaõnnestumisi, ütleme, et sihtgrupp, kellele seda esitatakse ja see kava ei ole alati kooskõlas. Aga enam-vähem, aga töötab see asi ideaalselt ja neid nii-öelda glamuuriüritus on seal veel ja veel ja veel ka ERSO-l on olnud paremaid ja halvemaid aegu, aga ka Erzonotsikul, nii et kui me täna vaatame tegelikult kontserti müüke, siis ka ükskõik mis kontserdile on väga raske pileteid saada ja täna ei tehta ainult kontserti, vaid igal juhul ürid näiteks siduda seda kas kuidagi filmikunstiga, videomaailmaga tantsuga või minu pärast moega. Nii et ma arvan, et see sünergia töötab ja selleks, et publiku hulka kasvatada, igal juhul tuleb sellega tegeleda ja sellega tegeleb rahvusooperigapäevaselt, et siin ei ole midagi teha. Sarita aitäh kutsumast ja palju õnne Eesti kontserdile.