Ja 36 aastat töötamis ühes asutuses, mis muide on kolm neljandikku selle asutuse eksisteerimise ajast annab olevast õiguse hinnata ENSV riikliku filharmoonia töö tulemuslikkust meie tollases muusikaelus. Ma püüdsin oma raamatus 36 aastat koos firmooniaga anda põgusa ülevaate kõikidest alaliikidest, kus algul ka ise osalesin, muide isegi estraadi kontserditel. Kuid hilisemal perioodil puudus mul kontakt ja seega ka teadmised väga laiaks paisunud estraadiosakonna tegemistest, samuti rammija teiste kollektiivide tööst. Kõige enam olin lõpu poole kursis Lektooriumi tööga ja seda ma hindan väga tõhusaks noorte muusikalise kasvatuse mõttes aga samuti muusika propageerimisel täisealistele. Pikemat aega töötasin koos Helgi Ridamäega, kes oli väga särav ja erudeeritud lektor. Nii kõige väiksemate esimeste klasside õpilaste ees kui ka oma eakaaslastega suheldes. Ene eeldi Ridame töötasitektoritena edukalt, Felix Randel. Hiljem seoses Lektooriumi laienemisega astusid Helgi Rida kõrvale Inna Kivi, Helju Tauk ja mitmed teised, kes kõik andsid omamoodi panuse muusika propageerimisse. Filharmoonia tegemised tõsise muusika tutvustamisel kogu Eestimaa ulatuses oli minu. Meelest küll hindamatu väärtusega. Mõelgem vaid sellele, kuidas rammi veoautodega veete esinema kõige kaugematesse jää visematesse asulatesse. Ja kuidas sina solisti tantsid soolokontserte väikestes kultuurimajades, kus laval pianiino sageli lootusetult häälest ära ja talvel temperatuur miinuspoolel või kuidas seitsmekümnendatel mitmesugustel festivalidel VÕI dekaadidel korraldati kontserte muuhulgas ka nii-öelda ära unustatud Virumaa linnades. Või kuidas sümfooniakontserdid jõudsid ka ääreala linnadesse. Ja lõbus kontserdil Tallinnas kus üritusi oli aeg-ajalt nii tihedalt, et parima tahtmise korral ei jõudnud ka kõigile enim huvib pakkunuile. Ja ega me maailma tipp ei kuulnud. Paraku ei kuule neid eriti praegu. Programmid ja selle kahjuks küll Nõukogude muusikat rohkem kui vaja olnuks. Aga eks me kuule praegugi huviga Šostakovitši, Prokofjevi teoseid. Ja kaheksakümnendatel jõudsid siia ka üksikud saadikud vabast maailmast. Esiletoomist vääriks veel mõndagi, aga kõige sellega ma tahaksin kinnitada, et nii nõmedaid okupatsiooni aastal, suutes tseremoonia korda saata siiski palju kasulikku meie muusikaelu mitmekesistamise ja eesti heliloomingu alalhoidmisel. Aga siinkohal tooksin veel ühe veidra paralleeli tolle aja ja tänapäeva vahele. Kirjutasin mitu korda. Kammersaali puudumisest ei saanud selle ehitamisest asja. Nüüd on möödunud veerand sajandit vaba Eesti riigi loomisest. Aga seda nii vajalikku kammersaali pole meil ikka veel. Samuti oli vene ajal probleemiks noortele solistidele soolo kontsertid võimaldamine Estonia kontserdisaalis. Põhjust sellest keeldumiseks oli muidugi küllaltki põhjendatud. Sama olukord on tänapäevalgi. Noori, võimekaid muusikuid kasvab üha juurde kuid kõigile neile suures Estonia saalis soolokontserte pole võimalik korraldada. Kus on siis sele sobiv kammersaal? Mul puuduvad küll võrdlusandmed loet kontsertide arvu kohta siis ja nüüd aga kaldun arvama, et nii palju tõsise muusikaüritusi korraldas filharmoonia. Praegu ei toimu. Ja võimalik, et neid polegi nii palju tarvis. Aga südame tegi soojaks küll, kui veel vanas eas kohtusin kellegagi, kes meenutas oma noorene saadud elamust minu kontserdit kuskil väikeses asulas. Mina seda muidugi ei mäletanudki. Mida tähendas teilase filharmoonia artisti elu, mida see endaga kaasa tõi kui suure koormuse? Ta tõi küllaltki suure koormuse kaasa, sellepärast et mul oli samal ajal tarvis kasvatada üles kolm last ja ja õpetada muusikakoolis lapsi. Aga mulle meeldis see, et tööriist meeldib, see tundub liigse koormusena. Lavaelu oli ikkagi minule kõige sümpaatsem tegevus. Isegi võrreldes pedagoogilise tööga hakkama seda väga ei armastanud. Millised eredamad kontserdielamused meenuvad teile sellest pikast filharmoonia ajast ja mitte ainult filharmoonia, vaid ka eesti kontserdi ajast? Tegelikult eesti kontserdi ajal selle selle institutsioone käisime palju rohkem kontserditel, siis ma kirjutasin arvustusi väga-väga palju paljudele lehtedele ja ajakirjadele. Aga kui nüüd mõelda sellele, missugune kontsert mulle jättis kõige eredama mulje varasemast perioodist, siis sellele ma vastata küll ei oska. Et lehitsesin eile isegi kohusetundlikult, kuigi muidugi pealiskaudselt läbi oma sajad arvustused, et värskendada mälu. Aga nende kõrvale, mis olema erandlikkusega meelde jäänud, ma rohkem eriliselt esiletoomist väärilisi ei olnud suuteline leidma. Ja need erilised on Ortus muusikuse esimene kontsert Estonia kontserdisaalis Arvo Pärdi Tabula rasa esiettekanne tipi aulas ja varajase ja nüüdismuusika esimene festival. Kahes viimases oli mulle kui viiuldaja muidugi kõige südamelähedasem Gidon Kremer. Sest tema on sihuke võrratult omapärane esinemislaad ja, ja niisugune muusikaalsus ja, ja eruditatsioon olid, olid lihtsalt vapustavad minu meelest. Aga muide, kuigi ma pole mingi kitarrifänn ja mäletan väga eredalt just ühte kontserte, see oli Kanada kitarrist Rimi buffee erakordselt meisterlik ja emotsionaalne jäätis väitis mulle niisuguse mälestused, et mul on praegu silmades see, kuidas ta seal valges saalis mängis. Mainisite, et maailmatähti siia see eesriide tagant nii väga ei sattunud, kuigi olid ka mõned erandid kurtma, suur käis siin terrigeerimas ja mõningaid erandjuhtumeid oli, aga seest käisid siin ju Nõukogude Liidu suureda tihtid. No vot, see on, et, et me meil on niisugune tunne, et me piirdusime ainult nendega, mis oli see nõukogude liidus, kuhu ka meie kuulusime uhkelt. Aga tegelikult noh, hiljem said nad maailma kuulsaks nukas mullova untsakad, Victoria Victoria mulluma, jah, ma kuulsin, et tal oleks olevat abadoga kolm last. Ma ei tea, kas see on tõsi. Keegi mulle rääkis, ei lähe kojast. Ja, ja paljud teised Reeping ja tuli sukel väike paksukene poisikene siia mängima majandada, metsas vedas suur paks mees ikka endiselt paks. Nii et, et muidugi vaata nüüd hinnatud väljaspool, kuule, nüüd tuleksid siia siis nad on suured maailmakuulsused, aga tol ajal me vaatasime taha mingi Nõukogude viiuldaja. No siis olid siin jah, Nõukogude viiuldajad, pianistid. Ja see olid ju konkursid, toi isegi toimus meil siin kortettide Kongost, ma mäletan, see oli väga huvitav kuulata. Aga, aga nojah, ma käisin ise kuulamas Moskvas alati Tšaikovski konkursi ja no seal oli viiuldajaid ju ka mujalt maailmast. Ja väga häid. Aga tol ajal ikka põhiliselt said esikohti meie omad. Taavi Tuisk, trahv oli viiuldaja, kes käis hiljutisemaid. Taavi, et oi ei ole minu jaoks niisugune. Noh, eks ole. Kelle kohta ma võiksin praegu ütelda, et oh, et vot see oli väga suur elamus, ma ei tea, mispärast mulle tema mängulaad ja, ja kõik, see ei avaldanud niisugust muljetsugune. Vehkleja. Võib-olla ma ütlen halvasti, aga aga need vene pianistid juudina keelelt sander juudi nali väga huvitav kuju, jah. Sugune suur ja kogukas musta riietatud. Mäletan teda, kuidas vestlus niimoodi natukene kummardas. Muidugi vajab, väga põnev oli, muidugi. Heinov ikka kuulsime head head muusikat ja head interpretatsiooni ka. Ka Vene ajal ei saa kurta. Keeda tee meenutaksite meie kontserdielujuhtidest direktoritest administraatorite sisuretsinud kunstilised juhid, muusikaosakonnajuhatajad. Kuigi olen üle elanud, viis direktorit ma esimesi siiski Paul Karp ja Paul varandit muidugi ei mäleta, aga seal oli veel neid direktorid, vahetusid peaaegu et igal aastal. Aga üsna pikalt valitses vaid Viktor, veksin lühemat aega joones laos. Raiti valum, Tiit Koldits ja oli Sapposhini. Ja minu hinnangul tegid muusikaelu heaks kõige rohkem kaks viimast. No kasvõi see Ortus muusikuse ja Ellerheina kammerkooritoomine Fila koosseisuliseks kollektiivideks Koldits poolt ja Sapposhini väga oskuslik majandusalane tegutsemine, tal oli selleks juba palju kogemusi varasemast tööst ja neid rakendus edukalt ka filharmoonias. Administraatorite võiks tegelikult pikalt rääkida, sest nende tööst suhtumisest sõltus meie heaolu kontsertreisidel. No näiteks oli kindlatel marsruutidel väga oluline, et loengkontserti oleks ühel päeval lähedal asuvates kohtades vähemalt kolm. No rohkem ei oleks jõudnud teha ja et nende vahel saaks käia poodides, kus ta omal ajal sai osta mitmesugust defitsiiti. Väga markantne kuju oli alul Lõuna-Eestis töötanud Kaarel tuberg kes oli andekas looma inimestega kiiresti kontakti omas erakordselt organiseerimisvõimet ja huumorimeelt. Paraku viidi ta meie kurvastuseks üle rammi administraatoriks ja direktori asetäitjaks majanduse alal. Oma aktiivsuse ja elurõõmuga säras Marika Avarand kes aga ka tõusis ametiredelil hoopis peaadministraatoriks. Kena meenutada ka Tiiu värava, see sooja hoolitsevat suhtumist artistidesse. Neil oleks ikka kõik korras ja Nad saaksid pühenduda sajaprotsendiliselt muusika tegemisse. Olga Ruudneva oli erakordselt kena inimene üldse, seal on ka väga tähtis, missugused on muusikaosakonnajuhatajad. Sest nemad ju ka juhivad seda tegevust ja võimaldasid meil nii-öelda teha kasvõi soolokontserte. Või kasutada sõnaka rohkem, sest sellest olenes ju palk. Kui palju meil neid punkte kogunes kuu jooksul? Olga Rudeva töötas või 24 aastat ja väga rumalal põhjusel lõbuks. Kõrvaldati ühe teatud laulukorrast. Ühes kooris menetles lageda küsimuses kuskilt kiliseerise Karl August Hermanni kava ja Roseva andis Ernesaks vene nägutud kavale allkirja ja, ja siis jah. Et mis seal toimub, lauldakse, lendab vene nagu kuul venelane endas venelane. Aga kuule. Seda ei oleks nagu rääkima, ma ei, nagu te näete, rääkimikuleni. Ja tema järgi oli muusikaosakonna juhatajaks kunnoraide kah muide sama kaua täpselt 24 aastat 48 või kokku oli neid aastaid. Ja niimoodi nad siis seal töötasid. Dekaadid olid ühed suured rahvaste sõpruse peod. Mina võtsin osa paarist väiksemast Moskvas ja Moldaavias ja ühes tõeliselt uhkest Usbekistanis. Seal avakontserti mingis suuremas pealinna palees jagati meid väiksematesse gruppidesse ja saadeti nii-öelda rajoonidesse. Ma mäletan sealt vaid lookas laudu mis kandsid juba varahommikul blufi ja muu sooja toiduvaagnad. Konjakipudelid ja pisut närtsinud oli novembrikuus. Aga ülimagusaid, viinamarju ja, ja pähkleid. Muide, tasumisel nende esinemistel ei saanud. See oli tõeline vastastikune heategu sest nemad tulid hiljem meile oma kunstilise küla postiga tsehkluse korras. Šeflus üldse seal üks nõmedam vaid asju, mis me tegime tol ajal me ei saanud aru, et kui ma näiteks läksime sokivabrikusse oma šefluskontserdiga, siis me ei saanud sokke vastu. Kui me jääme oma poolt kontserti šefluskorras ilma tasuta, siis nemad lihtsalt võinud anda meile oma toodangut. Sokke vajas igaüks meist, aga millegipärast ei saanud vastu. Ja, ja noh, ainult lilli võib-olla vahetevahel. Ja siis sõjaväeosades, kui me läksime sinna, siis me näiti süüa. Sõdurid sõduri sõdurisuppi, jah, no vähemalt saime kõhud täis süüa, ega see aeg oli ka niisugune. Et süüa saada oli päris mõnus.