1972 oli see aasta Mill Muusikus sai alguse ja alustas tööd Eesti NSV riikliku filharmoonia koosseisus. Andres Mustonen, see aasta ja see fakt ise oli ilmselt üks olulisi pöördepunkte ja tähiseid teie elus. No ja ta ei olnud isegi mitte pöördepunkte, vaid see oligi tegelik tegelik algus, seepärast et kõik kõik eelnev oli, oli ettevalmistus, ma mõtlen, niisugune akadeemiline või haridus nii palju, nii palju, kui ma sellest osa võtsin või, või muu haridus koolist. Sellepärast et noh, ma olen iseseisev ikkagi olnud ju lapsest peale ei käinud jurite koolis, ma tegin individuaalprogrammidega ja nii edasi, nii et mul on kõik kõik ettevalmistus oli sellest vaimseks ja kultuuriliseks pöördeks, mis, noh, ikkagi on selgunud, on, on ikka väga suur olla. Inimesed, kes mäletavad seda Hortus esimest kontserti on öelnud, et see oli vapustus ja täielik hämming, mis järsku kõlas meie kontserdisaalis. No muidugi esimestel aastatel väga palju mängis kindlasti eksootika mängis rolli, sellepärast et vaat kui, kui kõik intervallid ja kooslused ja üldse muusika nagu kõlab nagu hoopis teistmoodi, mis ei olnud nagu harjutad noh, kuigi ütleme, vokaalmuusika või koorimuusikas oleks võinud jõud ette kanda ju palestiina Lassot põhimõtteliselt kogu aeg tegelikult ju ka kanti. Enne seda ma mäletan väga hästi, kui, kui meeskoori repertuaaris oli lasso kaja ja siis kirjutati mitusada korda, seda on ette kantud amot kuidagi seda ei seostatud nagu niuks kultuurilise pöörde, näete, et mingisugune muu asi toodi, toodi sisse uus asi ütleme siiski uus esteetika. Ma ei ütle seda, et, et see esteetika on ainukene ees teetika, mis on ajaloos olnud. Aga igal juhul taoline käsitlus muusika ajaloost ja ja ikkagi pöördumine, noh mitte niivõrd ainult sellele Tehnilise muusika järgi hindamise või mingid muud kriteeriumid tulid ja eks see kindlasti oli kuulda ja see oli arusaadav, et et noh, et ühest heliste, ühest interalist ühe häälsusest hakkas toimuma midagi muud, aga see ei ole mitte ainult nüüd orce küsimus on tegelikult. See oli maailmaküsimus seepärast, et lõpuks tuli, hakkasid ka heliloojad sellele järgi tulema. Elavad helisevad. Kuidas hakkas teil sujuma koostöö riikliku filharmoonia? No see on hämmastav, et üldiselt ja sel ajal ei olnud ju niux kommertsliku mõtlemist või vähemalt ametlikult ei olnud, aga ikkagi taheti, et inimesed saali tuleksid, eks ole. Lihtsalt nagu me mängisime taanile mängu ja kui see oli täiesti välja müüdud, siis korrati seda asja kohe kahe nädala, kolme nädala pärast uuesti. See on tegelikult fantastiline nihukest asja praegu on ju mõeldamatu, sest planeerimine käib väga palju ette pikalt ja kui mingisugune asi on kuum, nimetame noh, et on aktuaalne ja selle ümber võiks nagu minagi olla siis kohe nagu kuradi, aga muidugi ma pean ütlema, siin kahte inimest saan kunno raide ja Olga Ruudneva, kes olid ikkagi kohe minu väga suured toetajad ja kunstiline juht, oli ruut ja tema piiskameid esimest korda välismaale 73. aastal Riiga. See oli nõukogude liit ja, aga, aga see oli täiesti teine maa ja tee teine ja kui me saamikel Riia filharmoonias esinemise see on hoopis teine asi ja samal aastal ka viidi Peterburi filharmooniasse, mis siiamaani ei ole mitte ühte hooaega olnud ilmurtused selles linnas ja korduvalt, nii et see on, see on nagu tegelikult niukene südamekoht seal. Kus siin Eestis kontserdid toimusid ja kui tihe oli teie? No ma toon näiteks, eks ole, kui me räägime praegusest tegevusest, siis tegelikult meil on ikkagi, et 50 60 kontserti aastas, seda, seda peetakse üldiselt nagu maailma ühe kollektiivi jaoks päris suureks arvuks. Iseenesest pluss muu kõik tegevus on, ma mäletan ikkagi alguses kuskil aastast niisugune 35 40 kontserdi ümber oli ja siis kui oli niisugune inimene nagu asur, kes olid ka meie tohutu pooldaja ja tõeline aitaja meie eest võitleja hakkas pakkuma välja sajust kontserti Roskatseni, vot siis see arv muidugi meeletult tõusis, sellepärast et käidi ringreisidel, kust esitati 15 kontserti kohe korraga, eks ole, kahe nädala jooksul. Aga noh, CZ, tegelikult sõltus kõik ikkagi nendest inimestest ja see on hämmastav, millised südamed nendel inimestel kõigil olid. Tõepoolest, mul tuleb niukene, nostalgiline tunne, milline kokku hoidmine, milline sõpruse, milline armastus meie vahel kõik seal oli, aga mina olin ju alla 20 aasta ja usuti minust, minusse, minu tegevust, see noh, see on niisugune nagu suur kingitus minu elus. Kas see repertuaar oli ülemustele selle vastuvõetav? Alguses ei olnud. Probleemi sellepärast, et see ta hakkas siiski siis, kui hakkas rohkem tekkima suguseid, vaimulikke suurvorme kui tuli, tulid niuksed tekstid, kuigi kuigi noh, see oli ikkagi ladinakeelne, saksakeelne ta ei olnud ju eestikeelne taolised probleemid tulid natukene hiljem siis kui meie direktoriks tuli Boris pääseda, nii on siis tema hakkas neid tõstma, neid, neid probleeme rohkem üles, et Rex Kristuse Rex, Klooria, mis sõnad need on ja kogu aeg üks kiiri Leisson kirje, Leisson tehtestame, siin on üks huvitav asi, ma ei tea, kas ma olen seda üldse raadios rääkinud, mis mängis meie meie suureks kasuks, Nõukogude liidus on ju ikkagi maailmakuulsad muuseumid, eks ole, ja seal näidatakse kogu kunstiajalugu krutsifiksi kõikidest kirikuid, koidust ja alates väga varasel keskajal. Aga maalikunst on ju kõik kõik seotud ikkagi läbi piiblisüžeede. Et tegelikult neid ju kogu aeg on eksponeeritud ja see ei ole mingit kriitikat saanud ja vot meie muusika pandi nagu sellesse ritta. Et see on nagu maailma kultuuriajalugu ja et kui kirjutati omal ajal noh, nende tekstidega aga siis ikkagi toodi välja see, et, et kuiver, suured persoonid, heliloojad, millist suurepärast kunsti loodi ja noh, võis ju mingi jutu juurde teha see, see pole tähtis, et teistmoodi saanud või on, aga see kuulu sinna alla. Aga sama asja ei saanud teha nendes Venemaal tahtsid tegeleda ajaloolise õigeusu provoslauni muusikaga, sest see oli otseselt nagu valukoht seal, aga meie osa niinimetatud siis nagu katoliiklik maailm, selles ei nähtud Niukest antitegevust ja ma sain väga suure toetuse Nõukogude Liidu kultuuriministeeriumilt mille pärast me käisime ju väga palju välismaal nõukogude ajal, aga muidugi sisulised, siin inimesed ikkagi mitte Eesti NSV filharmoonias, vaid kõrgemalt poolt ikka said aru, et et see on ikkagi ideoloogiline vastutöötamine. See oli täiesti selge. Vot see on see, kui on pealinna kuskile hästi kaugele ja siis provintsis siblitakse ühtemoodi. Aga tegelikult muidugi ma ei üldse nendest asjadest ei räägi midagi halvasti. Ütleksin ka siin praegu, et minu jaoks ükskõik mis riigikord, mind ei huvita need üldse tore, nii nagu praegu on. Aga ega siis ka mitte midagi häda ei olnud. Et tegelikult selle raudse eesriide avas ka Moskva ja kindlust, kuhu teid siis lähetati? No meie esimene reis oli, muidugi, oli kohe kapitalistlikus riigis Soome Helsingi Juhlavikud ja järjest kohe mitu aastat ja noh, need muidugi oleksid kõik, aga, aga see oli kõik Eesti NSV riikliku filharmoonia ajalgi. No ja edasi juba juba Euroopa linnad, aks niuksed Tšehhi, Bulgaaria ja Saksamaad, Itaaliat, nende tulid need, kes siis töötasid rohkem, eks ole, nõukogudeorganisatsioonide ega siit midagi keegi midagi otse ei teinud. Ja tegelikult kuni siiamaani ega meie jaoks kiil midagi teinud ei ole, me oleme kõik ise teinud, küsimus on olnud ainult seda, et et kes on saanud rohkem aru seda seltskonda, seda meest mitte segada. Ja mida kiiremini need muutvad inimesed, kes seal vahetasid sellest aru, said seda paremini, meie koostöö sujus, sest et mulle ei meeldi, kui mulle midagi ette kirjutada. Meil on siiamaale kammersaalide puudus, aga Hortus on leidnud endale toreda pesa väravatornis. Jah, see on nüüd juba 30 aastat, tähendab, see oli, on mingis mõttes nagu ventiil nagu stuudiumi ja niuksed, tegevuse garantiid, sellepärast et meil tohutult palju programme valmis ja erinevaid teemasid ei ole võimalik neid kõiki kanda. Suurte saatsime alguses esimesed 15 aastat, tegelikult ju esinesime või Eestis ju väga vähe, andsime ühe või kahe suure kontserdi kontsertsaalis, eks siis see oli nagu väga suur sündmus. Tohutu palju käisime väljas, aga kui, kui tuli väravatorn ja samas muidugi meiega ka ei teinud niukseid mammut, Toure, eks ole, põhjatusse ida poole, siis tekkis niisugune aeg, kus väga süvenenult suurendusiasmiga erinevate erinevate stiilide maade kultuuridega tegeleda ja neid oli nii palju ja sellest sündis see seeria ja loomulikult milleks sealt majast välja tulla, kas on nüüd vahe, kas, kas ta tuleb kuulama 100 inimestele tuleb, see kuulab 80 70 inimest, seda protsessi ei mõjunud, et see loomulikult võiks ju natuke suurem olla, eks ole, aga no kui meie tornid on sellised, samas me teame ju väga hästi, kui esitatakse väga korrektselt ja hästi ettevalmistatud mingi kammerkontsert, eks ole, trio kvartett, kvintett ükskõik ja tegelikult seal istub ainult 20 inimest, aga võiks olla 250 inimest, eks ole. Nagu teatud õnn kukkus nagu kätte ja samas samas muidugi on see, et kui me räägime sellest väravatornist ja, ja kõigest, ega siis, kui me läheme siit Eestist nagu välja, kui me räägime põhjariikidest ja kui me räägime siin idapoolses riikides, siis muidugi Tallinna teatakse kultuuriliselt väga selle kaudu. On olemas väravatorni, Estonia teater, ega filharmoonia, et Eesti Kontsert vist ei räägita nii palju vaid ja siis, kui tullakse siia, siis tingimata inimesi, kes kultuurselt tegutsetud tahaksid seda kohta külastada. Nii ta on, ta on niisugune märk. Aga kuidas te üldse sinna väravatorni sattusite, kas oli riikliku filharmoonia poolt teile? Oli toodud, ei kandikul midagi, see oli väga suur võitlus, siin oli meie tollane kolleeg ja praegu väga hea sõber Taivo Niitvägi, kes teatis neid restaureerimise, poolakad restaureerisid Tallinnat, noh, nii nagu tegi tagasi, see on super. Et seda tehti kõiki ja tegelikult seda torni tehtigi nagu Ortuse majaks see oli, Arnold Green oli siin omal ajal selja taga ja vot niisugune seltskond, kes aga vot nõukogude ajal ei saanud Niukest nime panna Ortuse maja praegu kujutage ette, kui see oleks jäänud, see nimi seal oleks veel kõlavam kõikunud, eks ole, määramata nord Sports maja nagu on ju igasuguseid maju, nüüd nüüd on kõik majad, Hopneri majad ja käidakse maja majade järgi nagu mis seda. Aga see muidugi ajalooliselt väravatorn on ka ja, ja siis muidugi käis väga, väga tugevalt või kuidas seda teha ja mis kõik sinna panna ja noh, maksimaalne programmi ei läinud läbi, et, et oleks olnud ainult Orts maja selleks Eesti NSV filharmoonia bilanssi või no tähendab tema alluvusse. Ja siis esimesed aastad olime meie ja filharmoonia kammerkoor, aga noh, see on neil muidugi oli väike, aga meil on see väga varas. Ja teie olete Eesti kontserdi alla jäänud tänaseni. Ja noh, siin on palju olnud juttu, et kõik need niinimetatud lahkulöömisel ja kõik, aga ma olen alati siin, mind ei huvita välised muutused, mind huvitavad ainult sisemised muutused ja kui üks asi toimib, siis seda ei ole vaja lõhkuda ega ega muuta.