Marika avarand, teie alustasite ENSV riiklikus filharmoonias tööd muusikatoimetajana ja hiljem olite peavad ministraator, nii et teil on rääkida kogemusi mõlemalt alalt. No nii peaks olema, jah, alustaks seda muusikatoimetaja poolt, et mis teil eelkõige sellest tööst meenub ja mis tundub, et on teie jaoks meenutamist väärt. Alates 1978.-st aastast ma töötasin siis Eesti filharmoonias ja Eesti riiklikus filharmoonias õige nimega. Ja ma olin väga-väga õnnelik inimene, et ma sain sellisesse kohta tööle. Jah, ma töötasin selliste inimestega nagu töötasin. Mulle tundub, et see oli minu elu kõige õnnelikum aeg. Filharmoonias töötamisaeg. Ma olin Loksa kooli lauluõpetaja, muusikapedagoogika lõpetanud, andsin keskkoolis ja ka laste muusikakoolis tunde ja laste muusikakooli andsin tunde muusika, ajalugu ja viiulit. Ja seal tekkis mul juba selline tunne, et tuleks teha nagu lastele rohkem selliseid muusikat tutvustavaid harivaid loeng-kontsert ja mida ma siis Loksal tegi ja siis sattusin kokku oma kursusekaaslasega, kes laulis meeskooris. Anna erandi, mina räägin, et mis nüüd saab, et mu tütar läks muusikakeskkooli. Et mul ei ole nagu Tallinnas tööd ega elukohta ja tema ütleb, et ma olen kuulnud, et meil hakatakse ümber, rekonstrueerib ma seda muusikaosakonnast just, loen kontserdite peale ja toimetajate vaja. Et ma räägin tiit, kolitsiga, mina metsajutt või asi, et ega see niikuinii midagi ei tule. Ja järsku helistas. Kuule aga Tallinna poole tulema, et Koldits tahab sind näha. Noh, ja siis ma läksingi, sest tütar pidi minema sügises kooli selle augustikuus. Ja seal ma sain kohe aru, et see on see koht, mida ma olen igatsenud. Et täpselt sedasama koolidega töö, loeng-kontserdid ja siis, kui sealt uksest sisse tuli suurt Musta säravate lokkidega säravate silmadega naine. See oli Helgi Ridamäe ja hakkas kiiresti-kiiresti kõikidest asjadest rääkima, see oli niivõrd emotsionaalne ja nii pani mu paika, et ma enam ei mõelnud ühtegi hetke, tahtsin ainult sinna, tahtsin ainult seda teha ja seda tööd ma tegin viis aastat ega helgi Ridame üksipäini ei olnud seal Lektarid Helgi Ridamäe oli nagu põhilektor, aga siis oli veel Tiia Järg, siis oli Helju Tauk, siis oli vene koolidel Samuel Laziikin, kes praegu peaks kuskil seal juutide maal ringi tööta. Siis oli Irina pärakkes vene koolidele, tegi nüüd elektrile rohkem, aga kõige südamesse läks mul just Helgi Rida me selle tohuta emotsionaalsusega sellega, kuidas ta oskas enda ümber haarata noori, kuidas ta oskas neile muusikat südamesse rääkida. Jah, paljud heitsid talle ette, et võib-olla ta ei ole nii sügav muusikateadlane ja nii edasi. See võib olla nii, aga võib ka mitte olla, sest väga tihti on just õpet tähele ja just sellisele muusikule muusika propageeriale vaja seda Suve stiivsust, seda, et terve suur saalitäis lapsi vaatab nagu üks hing ja eriti ta sobis sobisestne algklassidele keskastmele. Ta tegi ka kõigile vanematele ja siis tegi ka kõigile täiskasvanutele ja aga tema ampluaa ikka särada ikka sellistele puberteetikutele ja nendele väikestele lastele. Nii et temaga koos töötatud aega oli tõesti minule väga hariv ja kus ma ka natuke salaja südames mõtlesin. Ma õpin, õpin, õpin ta kõrval ja võib-olla saan ükskord sama tööd teha, aga elu läks teisiti. Ja elu läks nii, et teist sai peaadministraator. Jah, niimoodi läks, seal oli palju põhjuseid, aga üks põhjus kindlasti oli ka majanduslik põhjus. Kahjuks seda alati öeldakse. Ah, see ei ole tähtis, on tähtis küll, kui mul oli kaks lastika ja abikaasa muidugi oli ka abikaasa oli ka õppejõud Tallinna Ülikoolis ja no mis need palgad siis olid, eks ole. Ja siis kuna Tallinnasse tulime, ega meil ei olnud kuskilt toetust. Ja liiase Virkova endine minu eelkäija, tema pakkus seda varianti. D ja väga käis mulle peale ja mina ikka mõtlesin, et ei tea, ma ei saa hakkama ja ja siis ta ütles, et aga ma olen pool aastat, et siis meil oli juba direktoriks, oleks apelsin ja, ja ta ütles, et ma räägin, et ma võin pool aastat su kõrval olla, aga ma tahan siit ära, et ma ei jaksa enam ja nüüd ma saan aru, miks ta enam ei jaksanud. Sest siis loodi meeskoor, läks nagu teise majja sinna, kus praegu on Läti saatkond, sinna majja läks ennem nad olid ju meie majas kõik ja siis Riia tahtis nendega nagu kaasa minna, et seal on väiksem maja, väiksem koormus, väiksed mat igasugused mastaabid ja ju ta siis arvas, et mina saan selle tööga hakkama ja ta oli tõesti pool aastat, õpetas mind välja, nii et viima said sulaatoriks. Nii, ja mis siis teie valdkond oli administraator. Ma ei saa seda paralleele nüüd üldse tõmmata tänapäevaga, sest need asjad hoopis muutunud. Sellel ajal oli peaadministraator kõik. Ta oli ka majaperenaine. Tähendab, sa vastutasid kõik, mis majas toimus, minu asi oli piletite müük, minu asi oli garderoobid, minu asi oli vaadata, koristajad, kõik korralikud tööd teevad minu asi, Eli saali, korra said minu asi kõik, mis proovid, need graafikud, kõik külalisetendused peale selle kõikide külaliste õhtul vastu mine, sest siis ei olnud nii, et lähevad ühisesse garderoobi kõik külalised ja kõik, kes tulid sinna heliloojad ja kõike seal ei vaja tulla. Nad tulid sinna minu kabinetti ja mina pidin siis viisakalt nad vastu võtma, nendega siis aega veetma, niikaua kui siis kontsert algas juhatama siis saalidesse, kui väga kõrged külalised olid. Tähendab, ma olin nagu selle saali perenaine ühtlasi ka administratiivne töötaja, aga see koormus oli väga suur ja seal oli nii, et ega mul ei olnud, ei laupäevasid, ei pühapäevi ei olnud mul pühi, ei jõululaupäev, Fonatustatut, mis vahel oli ikka kõrb küll, aga sealsamas jälle ma sain aru, et ta teistmoodi ei saa, nii peab seda tegema. Ja siis oligi nii, et lõpuks ma enam ei pidanud vastu, siis läksime härra Sappoosini juurde, ütlesin, et et ma olen juba mitu aastat niimoodi ilma igasuguse hinge tõmbamiseks. Et kas ei ole võimalik mulle anda vähemalt poole kohaga mingit asendust inimest, kes annaks mõnegi vaba päeva ja ta leidis selle võimaluse ja kui me Sapposhini juurde juba jõudsime, ma tahaks väga hea sõnaga teda meenutada. Dali hästi mõistab erakordselt intelligentne, mulle avaldas tohutut mõju tema keelteoskus, kõik külalised, kes meil vastu võtta tulid. No mis kellelegi siis mina eriti hakkama sain, aga Ta oli nii saksa keeles, prantsuskeeles oli kodus ja alati nii tähelepanelik, elegantne ja väga vastutulelik, kui sul ikka mure oli, kui sa tahtsid ikka midagi seal muuta. No kasvõi see, et ma ennast kiitmast ma ei väsi, eks ole. Et mina olin see, kes tõi sinna kontsertsaali esimest korda lillekompositsioonid. Tähendab, ma tahtsin see saal sa säraks ja siis parajasti oli see aeg, kui tulid kroonlehtrid meile uued kroonlühtrid, mulle see tunne nii meeles, kuidas need sinna ja tõusid ja see oli ka väga-väga ilus moment. Ja alati, kuni kontsertitel käin, sihtrid, vaatan, mul tuleb see esimene moment meelde, tähendab mulle visuaalne külg väga tähtis. Ja siis muidugi raha ei olnud ja et ma saaksin seal laristada terve lava ääre seal lilleroose täis panna. Siis oligi nii, et pidin Sappourniga arutama, et kui palju me tohime, siis me käisime Loksal seal oma endises kodus kuuseoksi ja, ja siis männioksi ja ma ei tea, mida me kõik sealt vedasime abikaasaga. Et tehase koos lilledega, et seda mahtu anda, sinna? Muidugi ma palusin siis ka, kui ei olnud väga pidulikud juhud, ka Floriste? Ei, sest ma ei osanud seda ise teha, aga siis ma lasin botaanikaaias meile need sõnajalad istutada ja isegi Tartu botaanikaaias klasin istutada meile loorberipuud, sest ma olin kuskil piltide pealt näinud, et vanasti olid kontsertsaalis loorberipuud jännata, tõesti, kasvatasid kaks suurt ilusat Lorder pruut, kahjuks need toodist küll siia Tallinnasse, ma ise käisin veel sealt Tartust neid toomas, aga kellelgi polnud siis sel momendil neid vaja ja sind tassisin, siis panin juba Draamateatris peaadministraator ja siis ma tassisin need sinna. Aga seal millegipärast ei meeldinud ja, või said nad siis transportimisel ka midagi viga ja neid kahjuks enam ei ole. Aga minu unistus oli küll seal saalis oleks pügatud ilusat, et puud ja noh, sõnajalad on ka kuidagi ajahõlma kadunud ära, et neid ka ei ole, aga võib-olla teiegi veel mäletate, et seal olid niuksed, valged kastid, suured sõnajalad sees, et kui ma ei jõudnud midagi või ei olnud raha, siis vähemalt need sõnajalad sai tõstetud lava ääre peale ja ma ei arva, et seal niisama see oli rahvale nagu rõõm selle muusika kuulamise kõrval, teine rõõm. Sellepärast ma arvan, et need asjad peaksid ikka edasi minema, kindlasti. Aga kontserdisaali perenaisena oli teil ka alati ülevaade olemas, kui palju publikut saalis, kuidas inimesed käisid kontserdil väga hästi. Ja muidugi olenes kontserdist ja mis oli muidugi ma ei ole päris kindel, võib-olla on seal ka mingisugused praegu tänapäeval need uued, sellised tuuled. Aga meil oli võimalus, nii et me leppisime härra Sappoosiniga niiviisi kokku. Tudengid tudengipiletite ettenäitamisel oli vabu kohti, rõdudele alati oli, eks ole, kas või seisid püsti. Et nad said alati kontsertidel, et mul oli oma tudengipõlvest meeles, et see oli nagu õppetöö üks osa, ta peabki nii olema, et sa võid kõike kontserte kuulata, Ta, mis sa tunned, et sul on seda vajalik. Ja Sappoolsin sai sellest väga hästi aru ja ei olnud seda ei, ei saa. Siis oli meil üldse natukene see vist kergem, sest meie heliloojad, ma nüüd ei kujuta ette, kui Gustav Ernesaks tuli kontserdile, oleks ütled, et ostma. Et meil oli ka teatud võimalused, minul oli üks rida lausa, mida ma võisin jagada nagu kutsetena välja ja see ei ole mitte minu leiuta disvaid, see oli juhtkonna otsus, nii et need heliloojad, need kunstnikud, kes seal parajasti kaastegevad olid, et nemad või siis siis üks või kaks vabapääset, mis oma abikaasale või kellelegi siis keda tal oli tarvis, et ei pidanud ostma piletit, ma muidugi ei tea, võib-olla sama asi praegus, sest mina ei ole enam iialgi seal käinud. Aga me räägime 80.-test. Kuidas siis kontsert reklaamiti, kus inimesed said teada, seal oli mitu varianti. Aga kuna mina ainult vaatasin, et see, mis kontsertsaali ümber toimub, et see oleks korras, siis meil oli reklaamiosakond ja kui oli plaanid paika pandud, siis üks plaandaks kontsertosakonnast läks alla reklaamiosakonda ja nemad pidid vastutama selle eest, et lehes lehtedes oli sised trükitult õigeaegselt oleks kõik afišid väljas ja vot seda, et noh, kas on maja ümber korrektselt pandud kõik afiši, kõik asjad, see oli nagu minu rida tavaliselt oli. Et siis kassades, aga kõik see must, kuidas neid afisse tehti, seda ma ei tea. Sest selleks oli täiesti eraldi inimesed, eraldi osakond, nemad saatsid ka välja, kui mingid kontserdid väljas, nemad saatsid need postide teel või viisid ise või seda ma ei tea ja see, mis läks linna peale, sest mind huvitas ainult kontsertsaal, aga reklaamid olid jah, oli pahandusi vahest, aga väga harva, sest nad olid kõik väga kohusetruud inimesed, tähendab ikka juhtus, et trükikoda kas õigeaegselt ei teinud või midagi sellist. Aga mina mäletan, et selline tunne oli, et seal majas kõik tegid väga südamega tööd, kõik tegid ühe eesmärgi nimel ja väga hoolikalt, et mingisuguseid selliseid suuri pahandusi mitte ei olnud. Ja noh, muidugi tekkis näiteks minu oma töös oli ju nii, et et garderoobid, piletareid, neid tuli ju kogu aeg vahetada, siis ma otsisin, kus ma sain neid inimesi, et alati oleks kõik tööl. Vot sellised probleemid olid vahest Need olid tudengid enamuses siis vaatad, kas nad saavad tulla või ei saa tulla, õnneks olid kõik tublid inimesed ja niimoodi ta läks. Te käisite muusikutega ka väljaspool Eestit ja organiseerisid neid reise. Mina suurt ei organiseerinud, sest need olid ära organiseeritud, sest põhiline oli ju need, mis tulid Venemaalt välismaale, oli väga-väga harva ja siis Venemaalt läbi koskantsesse raskkontserti, need, tal olid kõik dokumendid ju ära juba vormistatud, ära tehtud. Aga muidugi kaasama sõitsin vahetevahel Ihastas, nendest on küll väga meeldivad mälestused. Nii mõneski mulle eraldi väga meeles, üks pajanistiasseslast Semjonov, õpin Narva temaga sõitma ja mina mõtlesin, mis Dajanist ja nagu ei osanud seisukohta võtta. Aga ta oli nii erakordselt hea muusik. Ja nüüd ma olen kuulnud, et ta ikkagi käib veel siin meie akordionist ja Panaiste õpetamas siin Eestis. Ja ma, ma ei osanud üldse oodata sellist muusikat, mis sealt tuli, õhtul istusime ja ajasime juttu ja tema siis noh, oli väga huvitatud meie eesti rahvalaulust ja mina kukkusin talle siis eesti runolaule laulva ja tuleb välja, et ta oli selline meelde jätnud ja kirjutas selle pinnal ühe loo, mida nüüd meie noored akordionistid, pianistid mängivad. Seal võib olla täitsa üllatus ja ta saatis mulle selle plaadi, neid kerge pühendusega. Ma olen uhke, kas seal on kirjas, et et viis pärineb rahva laulikult? Marika ei, seda ei ole rahvalaulik või ei ole. Aga see on küll jah, ja ta on seda ka öelnud siin oma siinsetele õpilastele. Aga see oli jah, et ma ei osanud nagu alati viiuldaja või klaver või ükskõik kes. Aga mitte bajaanimängija, eks ole, meil oli sellel ajal ütlen halb suhtumine või, või, või niuke ei olnud normaalne suhtumine, eks ole. Aga see keeras pea peale minu arusaamise sellest muusikast ja sellest, et see sõltub ikka intepreidist ja tema intelligentsist ja küll minu meelest neissinikes on nüüd õppejõud. See jäi mul, ma ei tea, miks mul see praegu Mildid kellega teil oli veel tihedam koostöö, Te räägite, nüüd tähendab loeng-kontsertide loeng-kontsert loengut kontsert ja siis oli meil Ines Rannap, Jüri Pärg ja siis olid kontsertmeistrid aina ymbeek, siis oli mulle vägisi paatne, oli Riina viljenen või Riina Gerretz, eks ole. Kellega meil päris sõprustasime ja Ines oli ikkagi raudvara ja see ta kõik üles kirjutas. Ja et ta suutis anda terve selle 26 aastat koos filharmoonia selle raamatu või 36 ja see näitab ju, et tal pidi olema märkmed. Ja ma olen väga palju kahetsenud, et ma omal ajal ei pidanud päevikut. Et kui palju huvitavaid inimesi oli, kui palju huvitavaid üritusi oli ja sest see minu nagu see aeg seal filharmoonias hakkas siis ümber saama, kui toimus just see Eesti vabariigi, kõik üritasid, mis sellega seotud olid. Et ma nägin, kuulsin, tundsin kõike seda ka omal nahal ja no et võib küsida, et miks ma siis, kui ma nii kulla see selline, et miks ma siis tahtsin sealt ära tulla, ma lihtsalt ei jaksanud. Ma olin väsinud. Et ja see oli ka niisugune kummaline ja ma olen väga perfektsionist käis närvidele kui päikest, peegel ei olnud puhas. Ja siis ykskord, helby raamat tuli filharmooniasse ja minule jäi lapp käes ja nühkisin peegliti Ilvide pida asja. Et miks sa seda teed seal ma ei, ma ei või isegi kui sõrmejäljed kuskil on, need, ma lähen närvi ja siis siis ta sai aru, et noh, et viimase peal juba, et ma, et ma ei julge nagu majast ära minna, et ma tahan, et kõik oleks viimase peal korras, et kõik teeksid oma tööd hakkas juba ärritama, kui mingigi asi ei olnud, nii nagu minu minu meelest leige. Ja siis ma sain ise ka aru, et kuule, viimane aeg, aga mingit pahandust ei olnud, muidugi kahju oli ja praegu on ka, et kui ma ikka sinna majja näe, siis mulle ikka seda ikka mitu konksu. Ja ma olen ikka nii südamega selle muusika ja kogu selle ja ma sain tohutult palju muusikat kuulata, iga vaba hetk, ma läksin rõdule, istusin kas oli siis ERSO proovid või oli seal mõne muu asjade paroobitmine, mõni kontserdite. Ma muidugi ei ole straadi muusikaga, ma ei käinud neid proove vaatamas ja nii aga kõik, mis puudutab, kas klassikalist muusikat ja sellist, siis seal ma ikka katsusin võimalikult kõik ära vaadata, nii et see peaaegu 10 aastat olin ma ikka täiesti muusika sees. Kas sellest perioodist on mingi kontsert? Niimoodi väga eredalt? Joonase lähetamine loomulikult. See oli nii suur eeltöö ja Rumessen, nagu ta oli niisugune väga järjekindel ja Pärnus minu kallis koolivend ka ja ja ta oli ikka väga selle eest võitleja ja, ja siis muidugi Peeter Lilje siis koorid, see oli ikka väga suur ettevõtmine ja väga tõsine ettevõtmine ja väga tähtis ettevõtmine. See paniga ühe asja ikka väga paik. Muuseum kindlasti.