Kulno raide teie töötasite suure osa oma tööelust just Eesti NSV riiklikus filharmoonias. Mis teile kõigepealt, sellest ajast meenub? Ma asusin sinna tööle 1961. aastal ja lõpetasin oma ülesastumised Estonia teatris, noh mulle tehti põsekoopaoperatsioon ja, ja ma leidsin, et ma ei saa nii esineda, kui oleks tahtnud ja aga ka filharmoonia töö muutus mulle väga südamelähedaseks. Ja ma pean oma elutööks eesti interpreetide kontserti töö organiseerimise. Ja kui esialgu oli nendega niimoodi, et lihtsalt nime järgi kedagi välja panna, ma leidsin, et mina ei ole see isik, kes võib valida oma maitse järgi nende kvalifikatsiooni ja kõike seda, mis nad on omistanud õppeaastatel ja tööaastatel. Ja nii me mõtlesime välja võistluse tähendab, organiseerisime konkursse meie interplaneetidele ja esimesed olid pianistid ja see sai teoks 1900 68. aastal ja me ei seadnud mitte vanusepiiri, vaid kuna oli ka vanemaid interpreet, kes tahtsid oma võimeid näidata ja see oleks olnud patuasi. Tänapäeval on ikka noored võistlevad ja meie hiljem läksime ka selle peale üle, aga esimest korda pianistid vanusele vaatamata võisid osa võtta vanematest olid seal Vaike Vahi ja Eugen Kelder võib-olla tunnustust omavad inimesi ja siis koorus välja esimene laureaatide nimistu. Ja esimese preemia võitis Arbo Valdma pannu poiss ja, ja Luke õpilane ja väga hea muusikaalsusega ja teise preemia said vist Ada Kuuseoks ja Matti Reimann, kes on ka praegu olemas, aga kolmanda preemia pälvis Eugen Kelder, keda juba kaua aega ei ole meie hulgas. Ja siis kuulus selle preemia saajate hulka ka soolo kontserdite. Esimesel vist oli viis kontserti, teisel oli arvatavasti vähem ja kolmandal veel vähem, aga nad kõik kindlasti Tallinnas ja need teised siis Tartus, Pärnus, kus need kohad olid veel Rakveres, võib olla aga ka põlevkivibasseinis. Ja siis järgmisel aastal 1900 69. olid keelpillimängijad viiuldajad ja tšellistid. Ja samuti me vanusepiire ei, ei seadnud ja see aitas mul nii ütelda enda kaelast ära seada need isiksused, kes pälvisid, kes võisid teha soolokontserte tõstet žüriid olid alati meie väljapaistvat professorid ja, ja pedagoogid ja, ja nii edasi ja nii edasi ja selle järgi tulid puhkpillid ja okkalistid. Ja siis uuesti juba pianistid. Aga nelja aastaga vaevalt, et et uut plejaadi kasvab ülesse interpreet kellega teha ja võib-olla seal ei isegi aasta vahele. Aga siis nad said juba valmistada ettekavad ja esineda nendega juba vabariigis, vähemalt ka hiljem me hakkasime neid saatma esimesi preemiaid ka väljaspool vabariiki väljapoole Eestit. Nendeks kohtadeks olid võib-olla Kiiev, Minsk, Leningrad, heal juhul ka Moskva, aga hiljem, kui ma olin juba pensionil, ma kohtasin näiteks Ivo juuli, tookord võitis esimese preemia ja küsisin, et kuidas tal kontserttegevus läks. Ta ütles, et oi, et, et Kulno raided ega nüüd enam niimoodi ei ole, et, et tehakse sulle kontserti, et pead Käima plaanimas ja ja et need ajad on möödas. Nii et midagi oli sel ajal ka head. Et kõik ei olnud halb, oli halba, aga huvitav on see, et inimese elus kõik halb nagu ununeb ja head momendid jäävad alles. Ma mäletan oma sõjapäevi, ma sattusin noortev mobilisatsiooniga kutsealustega sõjaväes ja kõigepealt viidi laevaga Leningradi ja sealt loomavagunite ka edasi Uljanovskis. Et nendest on see nälg ja külm ja, ja hiljem Siberisse. Et kõik need on nagu kustunud, aga kõik luksust, humoristlikud momendid ja millegi saavutamise momendid. Need on millegipärast jäänud. Tol perioodil oli üsna tihe muusikute vahetus liiduvabariikide vahel. Jah Moskva kaudu üldiselt käis Moskva kaudu ja Meie noh, näiteks runo Lucia Anna Klas, Se klaveriduo oli üks väheseid Nõukogude liidus üldse ja ma arvan, et Ta oli parim tol ajal niisugust kombinatsiooni ja niisugust ansamblit, aga kahjuks tuli etega niisugusi momente, et neil oli kontsert määratud kuskil mingisuguses tehases või, või kus, kus oli, aga seal klubis või selle kontserdisaalis oli vaid tükk üks klaver ei olnud kahte klaverit, et aga tavaks oli, siis juba see, et fikseeriti, kohapeal öeldi, et kontsert oli väga hea ja kuulajaid oli 50 ja aga kontsert jäi tegelikult ära. Et see kontsert läks kirja ka Moskvas või, või seal selles rajoonis ja meil ka läks kirja sellepärast et meie kontsert, et esinejad ju esinesid, aga sellega lepiti muidugi jah, see vennasvabariik kidega suhtlemine üldse. Ma mäletan, ma olin väga vastne töötaja, kui Moskvast tuli mingisugune kontroll. No millegipärast leiti, et meil on liiga läänelik see repertuaar, mida me esitame ja mingisugune Bach ja mingisugune Mozart ja mingisugune Hayden ja ja öeldi, et peab olema ikka nõukogude muusika ja liiduvabariikide muusika ja vene muusika. Ja kõik, mis oli, oli tarvis panna. Aga siis ütles see inspektor, kes Moskvast oli tulnud, et meil on uus kultuuriminister, furtseva oli niisugune tegelane, aga mina olin tähele pannud, et ta oli nooruses olnud mingisugune kuduja või kangur kuskil tehases tööl. Ja ma küsisin, aga kas ta midagi kultuurist teab või jaa ümberringi meie inimesed, eestlased sattusid pabinasse. Et issand jumal, et kritiseerib Moskva ministrit, aga see lahenes kuidagi ära niimoodi. Ja ma sain aru, et et mõelda võid nii, aga rääkima peab kindlasti nii, nagu soovitakse. Tol ajal ma veel olin naiivne ja mõtlesin, et kultuuriminister peab olema seotud kultuuriga ja vähemalt millegi mingisuguse erialaga ja olema professionaalne ja ja mõtlema nii, nagu mõtlevad kultuuriinimesed ja kunstiinimesed. Aga nüüd olen ma tähele pannud, et tõepoolest kultuuriminister peab töötama just oma partei huvides. Ja küllap furtseva ka mõtles selle peale. Millised eredamad isiksused andsid siin Eestis kontserte väljastpoolt teie ajal? Üks, kes oli kindlasti üleliidulises loomanklatuuris, olid kõigepealt klass luk see klaveri tuua siis Hugo Lepnurm sest oreleid oli Leningradis, Minskis, Kiievis ega Vene kirikutes ei ole ju oreleid ja kirikus oli pat mängida ja see oli nagu keelatud. Ma mäletan, et kunagi tuli Hugo Lepnurm minu juurde ja ütles, et mina nüüd enam ei mängi. Et minu kava ei maksa maksa nõuda ja tahta. Ma ütlesin, et kuidas siis niimoodi, et et niisugune üleliiduline ja meil väga lugupeetud, ta oli inimesena väga hea inimene ju. Ta ütles, et ta olevat mänginud Pärnu Eliisabeti kirikus ja et seal oli väga hea orel ja ta oli kutsutud välja kultuuriministeeriumisse ja öeldi, et ei sunni tal mängida ja temale seati ette niisugune valik. Et kui ta tahab mängida kirikutes, siis ta kontserdisaalides tõmmatakse tema esinemised maha ja ta ütles, et kuna maa orelimängu olen hakanud armastama ja harjutama seal orelite peal just kirikus et siis oleks ebaviisakas ja mulle südametunnistuse vastu, et kui ma põlgaksin ära need orelit, mille peal ma olen hakanud armastama orelimuusikat ja õppinud orelikunsti. Nii ta valis siis, et ta mängib kirik korralitel ja mitte kontserdisaali orelitel. Aga minul oli, jõudsid juba Minskist ja Leningradist ja Moskvast pärimused, et me tahame panna Hugo Lepnurme oma hooajakavasse. Aga kava ei ole. Ma ütlesin, et kahjuks ta ei esine ja aga siis olevat helistanud need kohad Moskvast ja Leningradist ja Kiievist ja Minskist ka ministeeriumisse. Ja läks vist paar kuud mööda. Ja siis järsku helistati ministeeriumist minule ja öeldi, et miks te ei anna Lepnurme kava. Mõtlesin, et tuletasin meelde, et, et te ise ju ütlesite, et Lepnurmekava mitte anda, et ta ei sobi mängima kontserdi seal. Ja siis oli natukene paus ja see ja öeldi, et kiiremas korras on tarvis anda need kavad ja saata välja nii, et kuidagi selle soliidse ja passiivse käitumise järele võitis siiski Lektorm. Teie tegeles, tegi nende kavade ja kontsertide organiseerimise ja vahendamisega. Kas teil oli oma kartuteks nendest kavadest? Jah? Mul oli oma kartoteeki ja mul olid nimsust kaustad. Sümfooniline muusika, Castrol olid külalisesinejad ja meie ansamblid solistid kuude lõikes aastate kaupa olid, olid niuksed kladet ja sinna ma panin sisse selle interpreedi käsikirja, kus ta tõi oma kava ja pärast trükitud kava ja kuskil tabeli peal oli, oli kirjutatud, et kus ta kavaga esines. Kui ma olin juba kaua aastaid olnud pensionil, siis hinnakivi oli toimetaja seal muusikaosakonnas ja ütles, et appi appi, et kõik need kaustad, kus ma olin pannud ka mustandid, jaa, jaa, igasugused ka natukene humoristlikud momendid sisse. Et neid kavatsetakse viia keskküttesse. Ma mõtlesin millegipärast noh, vist vist ideel eestina ja naiivsena. Et võib-olla 50 või 100 aasta pärast mingisugune muusikateadlane tahab pilti saada ja täpselt pilti ja et tal oleks täpne ülevaade. No näiteks niisugune meie kavad läksid kõik trüki kohta ühiselu, trükikoda oli pikal tänaval seal taga kuskil ja tulid nad korrektuuri. Ja Meil oli, ma ei mäleta, mis aastal. Aga kõik. Ta oli niisugune Abolement üheksa kontserti igal kontserdil oli üks sümfoonia ja midagi muud ka mingi solist ja mingisugune avamäng või mingisugune lühem pala, aga ühe poole täitis siis Beethoveni sümfoonia ja peal oli see suur juukse pahmakatega Beethoveni portree ja ükskord tuli see kava sinna korrektuuri meile, et me võiksime üle lugeda, sest võisid sattuda ladumise juures seal mingisugused vead ja see pilt oli Sibeliuse kiilakas, kiilakas pilt oli peal, aga all oli Beethoveni sümfooniad ja Ma püüdsin selle ka sinna sisse, et no lihtsalt oleks oleks teada, et kõik ei sujunud nii lõbusalt ja aga eriti oli korrektuuridega tegemist ja valitsuskontserti, et ega siis oli, oli niimoodi, et viimase minutini valgest majast meie valgest majast välisministeeriumist praegusest ristlane oli vist ideoloogiasekretär seal. Ja veel olid viimase minutini vil vaatasid õlejad, keda ja kas see lugu panna veel see lugu panna. Ja siis oli tihtipeale niimoodi, et kuskil kell 11 või 12 öösel tuli minna sinna korrektuuri tegema koha peale. Ma ei hiilga just vene keelega ja kavad olid trükitud eesti keeles ja vene keeles. Aga hoidku jumal, kui seal midagi üks täht võis mõjutada näiteks edasi kommunismi poole. Aga kui oli üks kuu ära jäänud, edasi kommunismi pole, see oli juba ideoloogiline viga ja, ja nii suur viga, et, et seda loeti surmapatuks. Aga mis nendest kava kaustikest sai, kas nad siis läksidki ahju või on kusagil arhiivis? Ei? Ma ütlesin, et, et mul on väga kahju, aga et mina ei ole see, kes 50 või 100 aasta pärast tähendab neid materjale. Et ma lihtsalt pean leppima sellega, et mingisugused kavad päästeti, sealt muidugi igast kavast läks üks ka ka muusikamuuseumisse ja köideti, arvatavasti ka kausta, aga ma mõtlesin, et, et just koos nende käsikirjadega, et seal on interpreedid, kelle enda käega on kirjutatud kavad, noh Lukid ja kõiki neid ei ole ju Siimoneid ja kuusikud ja. Aga meenutage ka neid artiste, kes siin esinemas käisid. Suured nõukogude liidu staarid. Vist esimene oli David Tois, tra kes käis siin mängis ja kuna minu kodulinnaks on ka Pärnu ja Taavit uistrahh, just seal ta suvitas igal aastal üldse Pärnu oli niisugune, suvel tulid sinna kokku moskva interpreedid ja paljud tähtsaid ja maailmakuulsaid interpreet ja David Tois. Trahv oli väga lihtne ja väga südamlik inimene, aga peale selle oli Emil kyljes pianist, kes meil esines tihtipeale ja tal oli kas Londoni või isegi Ameerikaga tehtud niisugune leping, et ta mängib kõik B-tsooni viisk klaverikontserti seal. Ja kuna meil oli vastselt tulnud Leningradist Neeme Järvi ja väga talendiga dirigent, siis ta mängis kõik need viis kontserti siin Tallinnas ennem läbi Neeme Järvi juhatusel. Aga muidu ka muidugi käis ta väga palju siin ja kah Tartus. Tartus oli ülikooli aula see koht, kus oli väga hea akustika ja ilus saal ja. Kas Maria juudina mängis ka Tartu Ülikooli aulas? Jah? Temaga oli niimoodi, et mina läksin talle vastu viisakuse poolest ja auto oli meil ka olemas filharmoonia all ja läksin vastu ja, ja mulle ütles meie kunstiline juht, tolleaegne Olga Rudneva pianist, Anna klassi õpilane ja väga intelligentne daam ja ütles, et, et te tunnete, et tema kohe ära. Tal oli niisugune vihma man del seljas, ta oli väga südamlik kui inimene. Aga ta võis olla niimoodi, et, et oma pianisti kontserdil ta mängis, mis jääni, kas mingi Jeesu ja lapsega pilgud, Jeesuse, mingisugune niisugune teos ja ta oli usklik, ta oli tegelikult juudi rahvusest, aga katoliku usku üle läinud ja tal oli kodus 12 kassi, mulle öeldi, et, et ta näeb imelik välja natukene vot viiuldajatega on niimoodi, et ta tuleb selle kastiga, eks ole, kohe näed, et viiulimängija on, kui sa ei tunne teda. Aga pianist ju ei ole, klaver kaelas ja dirigent-il ei ole kepiga käes ja siis ta tuli sinna ja mängis selle, mis jääni ära. Ja rahvas muidugi plaksutas, ma ei ütleks, et, et kontserdid alati täis olid, väga täis oli, aga see rahvas, kes tuli, see oli teadlik. Ja nad ei hakanud mitte osade vahel plaksutama, vaid kuulasid terve teose ikka korralikult läbi. Aga see, mis jään, on kaunis pikk lugu. Ja siis ta tuli ja mängis selle veel kord. Ütles, et Teele arvatavasti meeldis, et ma mängin veel kord, need kontsert läks nagu pikaks ja siis ta, ma ei tea, kas sellel kontserdil tuli välja ja ütles, et, et teate, et mul on kaasas ühe poeedi luuletused, et ma loen teile ette. Ja muidugi rahvas oli viisakas ja intelligentne ja kuulasid ära, aga, aga nad tulid ju tegelikult klaverikontserdile. Vot niisuguste asjadega paistis silma. Muidugi, see periood ja, ja see, mis on kõik tehtud selle filharmoonia all, sellest võiks lõputult rääkida. Aga suur aitäh teile nende meenutuste eest.