Marta Oja alustasid tööd filharmoonias seoses ansambli Laine asutamisega. See oli aastal 1960 kas lainest oli suur konkurss? Jah, see oli suur. Seal oli kuskil 180 tüdrukut ja sellest valiti, valiti kaheksa, tegelikult valiti kolmekordne koosseis. Ja kuigi sellele põhikoosseisule modelski kinnitas, kaasa arvatud mina, et me kindlasti sinna ansamblisse ikkagi pääsema, aga no kus me saame uskuda, kui meil all kaks tuba anti kõrvale, eks ole, ja siis tegime tööd minu meelest mingi paar nädalat olime siis vot niimoodi topeltkoosseisuga ja siis võeti üks kooseid, langes sealt välja ja siis kuu aega töötasime veel veel kahekordse koosseisuga, nii et 16 tüdrukut ja, ja siis peale seda ta katsetas, see on Brescia, oli, oli täiesti geniaalne inimene selles suhtes, noh absoluutse kuulmisega ja tämbriliselt ka ta katsetas niimoodi, vahetas pidevalt partnereid, siis kellega näiteks esimene sopran ja, ja teine sopran esimene alt, teine alt kellega, kellega siis ma paremini sobinud tämbriliselt. Ja niimoodi Peilis välja siis ja me jäimegi, nii et aitäh, Gennadi ansambel Laine oli selline glamuurne seltskond, kaheksa kaunist tütarlast laval, kes nägid head välja ja liikusid kenasti, aga kuidas see liikumine tuli, kes teid juhendas? Filharmoonia juures? Ma ei tea, mis aastast aga, aga tol ajal juba töötas estraadistuudio. Ja liikumise juht oli hinge põdev. Ma arvan, et tänapäeva inimestes, teetle seal noortel ei ütle see nimi midagi, aga kunagi ta oli. Ta oli ikkagi täht ja staar oli. Ja, ja taliballetitantsija. Ja tema siis juhendas ja taliselliseks kõva sõnaga ja meie, meie need esimesed liikuvuse proovid olid siis filharmoonia teisel korrusel fuajees, seal oli laut põrand me pidime siis käima mööda seda lauda sirgelt, nii et teist lauda ei, ei tohtinud kasutada. Ja muidugi siis hoiaku kohta ka, ta ütles siis. Kuidas me peame selle hoiaku saama. No ma ei hakka seda praegu kordama siin, et see on nii nagu nagu praegu tantsijatele, et aga see oli tore, et ükskord ta läks vaidlema, sest üks neiu ei olnud nõus, et noh, et misasja, ma pean seda, miks ma pean nii mude käime tatusest, kui sa tahad lavale pääseda. Ja kui sa tahad korralikult liikuda, siis tuleb panna viie kopikaline raha kannikate vahele ja siis sealt maha kukkuda ei tohi. Ei kõla väga siivselt, aga, aga nii ta ütles, et ta oli selles suhtes oli õpetaja, kes armu ei andnud. Ja no ja panigi liikuma, kas laulude osas töötas teiega Kennaadi Bodelski üksinda või oli tal abilisi ainult üksinda ajult üksinda ja kusjuures on jälle imepärane see, et alguses me laulsime noodis nii palju kui me meil ei olnud ju kellelegi noh, erialast haridust. Aga nii palju, kui me koolist ja, ja iseõppimise teel nooti tundsime. Me saime sellega hakkama. Agu Ta ütles niigude noodist, laulate, ta laulab Tjumustalt. Et teil on tähelepanu, on noodikirjal, aga te ei kuula kõla ja te ei kuule ennast, tõmbas noodid käest ära ja peale seda õpetas ta meile partiid selgeks kõik klaveriga. Kujutage ette, et meil olid sellised seitsmehäälsed ja, ja väga keeruline, Roseerika oli ju. Gennadil hakkab Ella lauludel ja kõike õpetas ära, klaveri peal mängis etega, kõrv oli nii treenitud juba, et et see oli vupsti, olid partiid selged. Noote ei andnud enam. Repertuaar oli kõik tema valitud Aransseeritud ja otsitud välja, seda küll ja milliste ansamblitega saate ansamblite kahte hakkasite esinema. No esimese, et kolm aastat me ju laulsime, hakkab bella. Ja esimene Venemaareis näiteks Kaug-Itta 1961 oli Vento Tammani. Saatjana oli venda Tammann akordionil akordionil saatis ja Bella ja, ja siis Vento Tammann saatis teatud lugusid, et see oli väga põnev, kolm ja pool kuud. Esimene reis. Aga edaspidi aeg läks edasi ja ajastu nõudmised ju muutusid ja oli vaja instrumentaalansamblit ja siis ta tekitas selle, võttis Nils Peterson oli, oli klahvpillidel. Ja, ja siis ilman Robert oligi Tarja Rudolf Mihhailov oli trumm ja kontrabassi mängis piloot Georg Otsa poeg ja kuidas see ansambel oli või oktefti laine esinemisgraafik siis kujunes, kui palju te olite kodus, kui palju väljaspool Eestit? Aastas kuskil kaheksa kuudel liidus ja siis ülejäänud ajame, siis õppisime uue repertuaari ja käisime mööda Eestit kaheksa kuud kindlalt olime liidus ja hiljem me olime ka väga-väga sageli, käisime välismaal, mis tookord oli omaette ime ja võtsite osa ka nendest vabariiklikest kultuuri ja kunsti dekaadidest. Ja, ja loomulikult, see oli absoluutselt kindel, et Laine Laine esines seal ja väga-väga sageli ka Georg Otsaga olid meil kontserdid, sest Gennadi oli ju Georg Otsa saatis ta alati ka Moskvas ja Peterburis ja, ja siis muidugi meie meie siis kah ja salvestasime väga palju. Georg Otsaga on meil salvestatud ja, ja muide, kes, kes salvestas, et see, see on praegu jälle selline väga, väga suuri, imeline, väga imeline asi, et Arvo Pärt oli tookord ju helirežissöör. Ja Arvo Pärt salvestas meieni parimad lood, sest Gennadi jo võttis ainult parimad inimesed kaasas oma oma teostele. Milliste solistidega tee veel laulsite koos. Meie ansambel Laine tähendab meie koosseisus kui seda mõelda, siis noh, Uno Loop oli meil solistiks Vello Orumets, Klara koter oli ja aga noh, et, et kes tol ajal filharmoonias olid sellised popsolistid oli Jüri Pärg näiteks? Heli Lääts. Aga kas nemad ka tegid lainega koos, Nad ei teinud programme lainega koos, ei teinud, aga Jüri Pärg ja selles mõttes, et me esinesime ühes tähendab samas kontser kontserdiprogrammil, kuidas need tavalised kontserdid, grammid olid kokku pandud, et, et ega ainult laine ei esinenud, seal olid ka muud asjad ja oli ka sõnalist ja tantsu või, ja vaat, need olid ju estraadikontsert, see tähendas, et seal kõike, et selliseid kontserte praegu ei ole praegu olnd bänd, bänd teeb oma oma tuuri ja tavaliselt see ongi see muusika. Aga selline estraadikontsert, seal oli laul, instrumentaalmuusika vahepalad, siis oli sõna ja kindlasti kanna tants mingi kas selle akrobaatika või tantsunumbrid, aga, aga nad olid seal vahel nii et oli väga mitmekülgne ja huvitav kavali, selles suhtes igale ühele midagi, kes tol ajal tantsisid, esimene oli meil, Anita mitt. Ta oli kalk ja siis Ants Vähejaus ja, ja siis nad nemad tantsisid ja pärast oli, oli siis Elon Spriit, Jeans väeus. Aga kes sõnalise osa eest hoolt kandis, päris alguses oli traks, eesnimi ei tule meelde. Aga siis oli meil konferantsee Paul Kalde, Paul kalde oli, oli siis oma aja Pariit eestaegse varieteekooliga Dali, intelligentne, šarmantne, väga-väga vahva oli Venemaal, kui me käisime, just millised esinemised on kõige eredamalt meelde jäänud sellest laineajast kõige eredamaid. Noh, ei oskagi öelda, sest iga esinemine on, on erakordne ja, ja nii publiku maa kui noh, asupaiga kui kui muu poolest, et noh, ausalt öeldes olime ikka väga õnnelikult, kui me koju saime ja siia oma Estonia kontserdisaali, et seal meil kodune tunne ja mõnusale esineda, aga no väljas võeti meid ikka tõesti niivõrd hästi vastu, et seal ukseklaasid lendasid Venemaal, kus olid saalid, olid tuhandetes kohtades suured saalid ja, ja tõesti, võeti hästi vastu. Aga eriline oli võib-olla. Nojah, see oli vist 81. 20 aastat siis peale algust, mina laulsin 10 aastat ja, ja siis oli mingi, kui 10 aastane juubel oli, siis me laulsime mingi laulu koos, kõik terved kõik, kes filharmoonias siis olid, olid olud teiste lõpulaul ja Podolski kuulas seda, ütles, et tüdrukud, teie hääleton vil täiuslikumad, et nad on täitlasemad kui varem, et see lapseohtu tämber on kadunud. Et teeme midagi, hakkame laulma klassika. Ja me tegime kava klassikast, kus, kus miimiteerisime siis Pille ja, ja cappella väga-väga-väga huvitav kava tõesti. Ja lause vist vist kolm saalitäit, praegu on raske kujutada ette, et üks ja sama kontserte kolm korda järjest ja saal on täis ja see oli, see oli erakordne, vastud, kes mõtles välja ja, ja tegi lainele kleidid, lavakostüümid. Lavakostüümid tegi filharmoonia aga välja mõtles Tallinna moemaja parimad kunstnikud. Nii et me olime väga kaasaegset, kui me läksime Kanadasse EXPO-le 67. aastal, siis seal keegi ei uskunud, et, et kleidi eesti kunstnike tehtud ja ütles, et no need on Pariisist tellitud. Aga, aga me pidime kahjuks kurvastama, et nüüd ei ole Pariisist, need on Tallinnast. Kui palju naine siin Eestis ringi sõitis, kas ta tegi tervele Eestile tiiru peale? Jah. Alati kui me tegime kord aastas tegime uue kava, siis me tegime ka tõesti tiiru peale. Nii et, et praktiliselt ei olnud paika, kus me ei ole käinud päris huvitavaid asju, juhtus orumetsa Vello parukaga ja. Igasuguseid asju. Mis juhtus, park kus me olime Järva-Jaanis ja esinesime siis vabaõhukontsert oli ja noh, nagu need väikesed lavad, siis oli ikka kahel pool, siis olid suured puud mingi niisugune suur suur puu. Ja tohutult hea vastuvõtt ja ruumids, kummardab, hakkas ära minema ja läks liiga lähedal sealt buti. Parukas jäi oksa külge rippuma, oru sattus välja. Ja, ja siis keeldus lavale minemast mees, mille kummarda rahvas ju nõuab. Ja siis need orkestri poisid, eks jooksis ja võttis siis paruka ära ja surus pähe ja ja läks edasi, jälle. Aga hiljem olid samuti ta Eesti filharmoonia palgal, kas varieteed kuulusid samuti filharmoonia alla ja siis hiljem ka vana Baskini teater? Vanalinnastuudio, et ma olen jah, tegelikult laineansamblist kõige kauem olnud, siis filharmoonia palgal tõesti? Jah, üldiselt võib-olla laine ansambli kohta võib öelda seda, et Bodelski laine oli vokaalansambel, laine Seli oktet laine jaa, pudelski pööras tähelepanu, põhitähelepanu oli vokaalil. See oli oluline ja liikumine, so oli siis sekundaarne. Aga hiljem oli vastupidi, et tuli soovi ja siis ka lauldi seda nii filigraanselt tööd nagu Potteiski tegi ansambliga. Ja selle vokaali lihvimisel ei ole mina näinud peale seda murel laulnud paljudes koorides ka ja, ja igatahes see oli erakordne tali, absoluutselt erakordne inimene. Laine ansambli liikumisega tegeles kõigepealt Inge Põder ja hiljem juba Kalju Saareke ja Kalju Saareke ju oli ka üllitas siis tee uuesti, sest algas küll jälle hinge, põder alustas, aga kohe tuli saareke. Ja mind kutsus Kalju Saareke varites 70.-te alguses, kohe kui ma jäin oma lapsega koju ja tulin, tulin lainest ära ja Kalju Saareke on vaieldamatult ikka eesti moderntantsu isa. Nagu, nagu mehitasime tega. Ta ju tegelikult muidugi kopeeris, mitte ei kopeerinud, vaid, vaid eeskuju siis ju Soome televisioonist, kui olid suured tantsu-show'd Ameerikast, Pariisist, mis, mis kõik ju läbi Soome televisiooni jõudis meile. Aga kalju ju kasutas ära muidugi neid nippe ja ja tegi nii, et ja see oli varitees oli niivõrd tasemel kui siia vähesed välismaalased, kes käisid, need olid täiesti me tänapäevases kõnepruugis pöördes. Et see oli uskumatu, millised kostüümid, kõik ja, ja need kostüümid ju, tüdrukud õmblesid ise, et lava taga käis kogu aeg. Tantsuvaheajal käis ka litrit ja pärlite tikkimine, kogu aeg järv järgmise suve jaoks. Ja selli liitus jälle, eestlased olid ju ju esimesed, nii nagu me praegugi mõningates asjades olemegi esimesed üle maailma ja, ja liidus oli ju esimene varietee oli assorias ju ja sõitsid kohale üle liidu rääkimata. Muidugi Peterburg see oli ka väga lähedale ja Moskva aga isegi Vladivostokist tulid inimesesse imet vaatama, et kuidas nii poolpaljad, tüdrukud laval ja, ja selline muusika ja kõik. Kujutage ette nüüd kaugidas, tulid vaatama suud. Jah, see, see oli ilus aeg ja tänu sellele ju jäid ellu nii, nii paljud solistid kui tantsijad, sellepärast et see oli, see oli üks fantastiline võimalus teha tööd ja teenida. Et, et ei, ei oleks pääsenud, muidu ju ei saa, filharmoonia lavale ju ei pääse nii lihtsalt, et ma tegin peal lainet veel, oli ju vana too Moosekandid orkester, estraadiorkester, sellega sõitsid ringi Jaak Joala ja Toris, lehtla on Rein Tuus. Jüri Pärg, mina. Ja pärast oli jah, teater. Eino Baskin otsustas teha, kuna kuna ta ei saanud oma huumorit teistmoodi siis lavale tuua, et siis oli vaja teha oma huumoriteater ja seda ta sai teha niimoodi, et filharmoonia juurde tekitati sõnakunstiosakond ja, ja meie Türgi oli väikene, oli siis seal filharmoonias. Nii et alustasime filharmoonias ja esimesed etendused ju toimusid kõik kontsertsaali laval. Ei mingit kahtlust ja väga, väga väga väga head etendused olid ja nagu ma ei tea, kuidas siis, võib-olla oli siis vähem neid üritusi noh ja oligi ilmselt ju. Aga no puupüsti täis, nii et piletid oli ju täiesti võimatu saata. Et meie teatrile kassa oli raekoja platsis ja inimesed hakkasid, kujutage ette, nüüd kella kuue-seitsme ajal tulid esimesed inimesed, et sinna kassajärjekorda ja avati, ma mäletan üheksa või 10, selline kultuurinälg on eestlastel. Ja kui kaua oli see vanalinnastuudio filharmoonia all nii-öelda tali esimesed esimesed haarates kaks aastat ja siis me saime õpetajata majja omale selle paiga ja, ja siis oli veel seal ja sealt läksime edasi Sakalasse. No filharmoonia ka see, mis siin muudkui kui tänu filharmoonia le saiu Bodelskiga laine ansambleid teha, nii et noh, võib-olla ta niigi teinud, siis, aga ma ei kujuta siis ette, et kus siis ei olnud võimalik enda firmat veenda bändi teha, eks ole, et et kõik bändid, kes üldse Eestis ju tegutsesid, tegutsesid ainult läbi filharmoonia ja läbikost kontserdi mitu niisugust isetegevust ei olnud nagu praegu. Kõik pidi kontrolli alal olnud.