Friedrich Reinhold Kreutzwald loppi jällapi loeb Jaana Kukk. Ükskord elas üks kehv vabadik naisega tüki maad külast eemale üksikus hurtsikus. Mehe nimi oli lobby, naisel jälle lapilugu, näitas, nagu oleksid mõlemad viletsus põlve jaoks sündinud, sest ükski asi ei läinud nende käes edasi. Nooremas põlves oli neil ka lapsukesi olnud, aga neist ei jäänud mitte üksainuski ellu, kes vanematele vanadustuge oleksid võinud anda. Hukaks kuivanud kändu istusid mees ja naine igal õhtul ahjupingil, kus nende süda vahest tühjast asjast paisus ja tüli toas tõusis. Nagu iga mees teab, püüab inimene tüli puhul enamasti oma süüd teise peale veeretada ja sagedasti ka seal, kus mingisugune kurjus asju rikkumas, ei olnud seda inimese süüks arvata. Nõnda kuuldi tüli puhul sagedasti lobby suust sõnu. Oleksin ma õnne korral parema naise saanud, mis siis viga elada. Ma võiksin täna rikas mees olla. Aga lapil oliidi õudsamad keele tiivad, mis, kui mees ühe sõna oli rääkinud kohe 10 ja 20 vastuseks andis selle pärast, kui mees jutuotsa kord joonele oli seadnud, ei saanud ta iial hakatusest kaugemale, vaid lapil lõugatas kohe vastu kassachi harakas. Näed, kui ma hulluse lapse rumaluses paremat meest ei osanud valida ja siis on selles küll osalt ka minu süüd. Ehk ma küll tõtt-öelda usun, et muu mind sinu poole ei võinud meelitada kui nõidusevägi. Kes kuri teab, mis sa mulle salamahti söögi või joogi sisse lisasid, kuni mul meel sinu järele hakkas käima. Kosilaste puudust ei olnud mul iial ja kui ma kogemata õllet sinu puu paljakimpu ei oleks juhtunud, võiksin ma täna kaetud laua tagaemanda Tanus istuda. Sinu hooletu pärast pean ma nüüd nälga ja vaeva kannatama, kuni mind surm päästma tuleb. Et köik meie lapsed surid, oli ka asi, no sööge esse, ei naise ega laste eest osanud muret kanda. Ja nõnda jooksis lahti pääsenud jutuoja veel kaua edasi ega lõppenud mõnikord enne, kui mees rusikaga Brondi suule ette vajutas. Nõnda istus ühel õhtul jälle hurtsiku paarisrahvas riietes ahjupingil kui uhke saksa värki riides naisterahvas üle läve tuppa astudes naise keeleveski äkitselt peatas ja mehe vinna tõmmatud käe jälle paigale pani. Võõras ütles, kui ta oli pererahvast lahkelt teretanud. Teie, olete kehvikud, kes tänini palju vaeva pidite kannatama. Aga kolme päeva pärast lõpeb kõik teie vaev ühe korraga otsa. Selle pärast pidage rahu majas ja ütelge ise, mida te kõige paremaks põlveks endile tahate soovida? Mina ei ole mitte nagu teile silma paistan inimene vaid vägevam loom, kes inimeste soovid, salajasel Rammul võib täita. Kolm päeva on veel aega mõtelda ja kolm soovimist on teil lubatud nimetada, mis põlve või mis head teie endile tahate soovida. Siis nimetage oma soovimised ning salavägi teeb nad silmapilk tõeks. Aga olge targad, et teie midagi tühja ei hakka soovima. Seda üteldes jättis uhke naisterahvas jälle head aega ja läks siis Lepsti uksest välja. Loopia lappi, kes tüli olid unustanud, vahtisid nüüd sõna lausumata üksisilmi ukse poole, kust ime oli tulnud ja kuhu ta oli kadunud. Viimaks ütles mees, heidame puhkama, meil on kolm päeva mõtlemiseks aega, seda tahame targasti pruukida, et võiksime endile kõige paremat õnne põlve soovida. Aga ehk neil küll kolm päeva mõtlemiseks aega oli lubatud. Siiski kulutasid nad enam kui poole ööd juba täna mõtete koormas ja hakkasid arvama, missugune soov kõige parem võiks olla. Oh seda kallist rahu, mis nüüd kolm päeva järjestikku hurtsikus elas. Lobby ja lapi olid nagu teiseks loodud. Rääkisid teineteisega lahkesti juttu, üks püüdis ikka teise tahtmist juba silmist ära tunda ja seda täita. Suurem jagu päeva istusid mõlemad sõnata nurgas ja pidasid soovimis nõu. Kolmandal päeval pärast lõunat läks lobby külla, kus sel hommikul siga oli, tapetud ja vorstipada parajasti tulel võis olla. Ta võitis kodunt kaanega viitsiku kaasa ja tahtis naabriperenaiselt natukene vorsti vett paluda. Neid, kus sees, õhtul kodus kapsapäid keedaks. Lobby mõtles, et kui kõht on hea, roaga täidetud tulevad inimesele kohe paremad mõtted pähe. Koju jõudnud panid kapsapaja tulele, et söök õigel ajal õhtulauale saaks. Kui nüüd õhtu ja soovimiste avaldamise tund kätte jõudis, auras kapsaleemevaagen laual. Mees ja naine istusid söögilauda, kus nad soovima pidid. Kama, olid nad mõned lusikatäied magusad, leemekest suu ja kõhtu pannud, ütles lappi lahke meelega. Aituma hüva Leemekese eest. Sellega võib inimene juba kõhtu täita. Aga veel magusam maitseks leem, kui vorst ka leeme kõrval oleks. Patsti kukkus toa laest üks suur vorst keset laudamees ja naine olid natukene aega kingituse üle nõnda ehmatanud, et neile meelde ei tulnud kohe vorsti otsast kinni hakata. Lobby märkased vorstiga esimene soov täide oli läinud ja see vihastas teda nõnda, et ta täie suuga hüüdis. Kui sind või pangovorst sulle nina otsa. Kui aga vaene mehike Key saanud ehmatusest enam rääkida, sest vorst rippus juba lapil nina otsas mitte enam vorsti kombel, vaid kui ninaga ühest juurikast kasvanud tükk. Mis nüüd teha? Kaks soovi oli tuulde läinud, pealegi veel viimane naise nina nii imelikus loonud eta muu rahva silma ette ei usaldanud astuda. Siiski üks soov oli veel ütlemata ja sellega võisid nad targa kombel kõik heaks moondada. Aga vaesel lapil ei olnud sel silmapilgul paremalt soovi meeles, kui et oma nina pika vorsti kütkest jälle lahti saaks. Seepärast nimetas ta soovi ja vorst oli tuulde kadunud. Nüüd olid kõik kolm soovi otsas. Ja lobby ja lapi pidid jälle kehval viisil kui ennegi hurtsikus elama. Küll ootasid nad tükk aega kena naisterahva teistkordset tulekut. Aga kallis, võõras ei tulnud enam. Kes kogemata õnnel kohe sabastega sarvest ei oska kinni võtta ja kinni pidada. See on selle kaotanud.