Mina olen Arvo Raimo ja ma loen teile, Friedrich Kõlli humoreski, hasartmäng. Mina hasartmänge ei harrasta. Pea jääb mul haigeks, närvid ei pea vastu. Kui ma ühel päeval mõne krooni maha mängin, siis teisel päeval olen nagu patu kahetse. Antonius. Kahju hakkab higi ja vaevaga teenitud rahast kaarte näiteks ei, võtame enam kättegi. Ja üldse ei armasta midagi mängida. Vahel ainult pühapäeviti koplis kurni lüüa. Kui sedagi, rahvusliku mängu hakati taguma, kompvekid ja suitsude peale taganesid auväärsesse kaugusse. Ja mis on päriselt õige, hasart oli mul kuni viimase ajani tundmata. See tähendab mitte just viimase ajani, sest mõni aeg tagasi sattusin ma tiivulis hirmsasse hasarti. Te muidugi imestate, et kuidas, ega ometi karussellil või tõsterattal ega omati õnne või loosirataste juures ei. Karussellil võivad ainult poisikesed hasarti minna. Õnne ja loosirataste juurest samuti. Aga tõmbas õnge. Üks teine mäng. Kes selle välja mõtles ja sellele patendi võttis, peaks praegu rikas mees olema. Seal oli ühte nurka üles tõmmatud riidest ekraan. Ma mõtlesin, et vabaõhukino või udupiltide näitus. Aga kui lähemale läksin, leidsin, et ekraani keskele oli lõigatud auk. Ja august vahtis välja inimese nägu. Ja inimesed mängisid, ostsid palle kolm tükki 10 senti ja püüdsid tabada inimesele näkku. Väga lõbus mäng nõudis teatavat osavust tabada, nägu on küllalt raske. Inimene puldani taga, tõmbab viimasel hetkel näo ära ja pall lendab tühja auku. Lohutuseks saab viskaja mõne kompveki. No vaat. Ja tuli mul isu mängida. Esimesed pallid lendasid muidugi mööda, ei läinud augu poolegi. Nägu augus, läks väga julgeks, vilistas ja näitas keelt. Kuni üks mu pall Lartsatas meeli just keset sihverplaati. Ogurets, küsisin mina. Oguretsevastas nägu, võta kolm kompveki ja pühkis nina. Ütlesin mina, anna parem üks pall ja mängisime edasi. Asi läks järjest põnevamaks, sest inimene puldanit muutus valvsaks, hakkas nägu palli eest ära tõmbama. Ja lõpuks läks juba liiga ettevaatlikuks, enne kui ma sain visata, oli ta august kadunud. Mis muud, kui provotseerivad. Viskad Jahi, viska, teen viskamise liigutused, ema haarab näo eest ära, aga nagu siis uuesti augu peale ilmub, nii ma panen, pall juba lendab. Muidugi kõik ei läinud märkiaga osalt küll. Ja läksin ma jumala eest nii hasarti, et kui keegi oleks pistnud pihku Telliskivi, oleksime virutanud ka sellega. Ja kui palju raha selles Roius mängus maha mängisin? Vaevalt tunni aja jooksul viis krooni oleksid mänginud veelgi. Vaat mis tähendab hasart. Aga vastasmängija Roiulex augu pealt ära. Miks sa ära läheksid, küsisin, mina. Ütles tema. Ma enam ei mängi. Miks sa ei mängi? Sul ei ole mingit õigust mängu katkestada, sa olid kogu aja peremehe poolel. Ma olen palju raha maha mänginud. Vastas tema. Kas sina hallparun ei näe, et mul nägu verine? Ja tõesti? Üks silm oli mehel juba kinni löödud ja ninast tilkus verd. Rahvas, kes seda pilti nägi, oleks mind peaaegu õhku visanud. Väga lõbus pilt. Nüüd tahan ma seda mängu mängida, alati mängida, seni Kunil lastakse mängida. See on hasart. Kui vaikselt august mõne looma, lehma, hobuseid või isegi koera nägu. Ma ei viskaks mingil tingimusel. Aga et inimese nägu siis teate, isegi liigemise nägu on viimasel ajal kaotanud igasuguse lugupidamise.