Arvi Mägi. Maimu Berg külaskäik. Kuidas ma oleksin päevale aimata võinud, et naine mulle õhtul külla tuleb? Kolm aastat tagasi läks Tomi juurest ära, sõitis jumal teab kellega ja kuhu minema. Ning kogu selle aja polnud temast midagi kuulnud. Päeval tulin töölt väga väsinuna koju ja otsustasin, et lähen vara magama. Ka ilm oli selleks soodustaevas pilves ja sompus. Aga soe. Käisin poes, ostsin midagi kerget suhu pista, süüa ei viitsinud teha. Kodus pesin ennast üleni, sõin pisut, tegin aseni üles. Remont on mul pooleli, elektri lülitasin tagatoast hoopis välja, et seinakontakte vahetada. Pugesin ihualasti voodis paksu teki alla ja uinusin kohe. Ärkasin alles siis, kui keegi ukse taga helistas. Ma polnud kindel, kas ikka helistati. Tõesti. Veidi aega oli ukse taga päris vaikne siis helises kell uuesti. Alles poolunes hüppasin voodist, piilusin poikvele ukse vahelt. Seal ta seisiski ukse taga ja naer, kuidas, nagu oleks ta alles hommikul lahkunud ja tuleks nüüd õigel ajal töölt koju. Ma ei mäleta, mida ma ütlesin, igatahes paiskasin ma ehmatusest ukse pärani lahti, unustades, et olen täiesti paljas. Naine hakkas naerma, tal ikka endine, ega siis kolme aastaga keegi teab, kui palju muutugi. Juuksed sassis, aga need polnud tal kunagi eriti korras olnud. Seljas oli tal midagi heledat ja kui ta naeris, mängisid põskedele endiselt sügavad naerulohud. Silmadki olid endised. Ta vaatas sulle alati otsa niisuguse pilguga, nagu oleks ta just sinusse kõrvuni armunud. Kutsusin teda sisse ja ta tuli ka ja rääkis ise kiiresti läbi naeru, kui hea meel tal on mind näha. Ja kui jahmunud ma olevat olnud, kui uksel teda nägin. Ta oli alati olnud selline süüdimatu. Minna nüüd hoiatamata ära kaduda kolmeks aastaks, tulla tagasi, nagu poleks midagi juhtunud. Ta küsis minult midagi, umbes, et kuidas mõned aastad elanud olen ja kas üksi. Kui mul oleks siin teine naine olnud, mida sa siis oleksid teinud, ei saanud torkamata jätta? Ei ole ju sul naist, naeris tema. Noh, ja kui oleks olnud, oleksin ikka niisamuti sisse tundnud tere öelnud, eks siis pärast oleks paistnud, mis saab? Jah, aga mis pidi saama? Ma ei julgenud küsida, tuli ta nüüd minu juurde tagasi, kellega ta tookord ära oli läinud ja kuhu äkki tõmbub ta siis tõsiseks. Kaovad naerulohud, helisev hääl tuhmub ning ma jään jälle üksi oma pimedasse tuppa, trepilt aga kostavad veel ta kärmed, lahkuvad sammud ja ongi kõik. Miks sa istud pimedas toas, hüüdis naine. Panomete riides, lähme kuhugi. Me saime vaevalt oma tänava nurgast kaugemale, kui hakkas sadama rasket äikesevihma. Mina polnud taibanud sirmi kaasa võtta. Naisel seda nagunii ei olnud, temal polnud küll peaaegu kunagi sirmi keepi säärikuid kindlad, unustas talata kuhugi maha, isegi talvevalitut ei tulnud tal meelde osta. Kui mina poleks ostnud ja hoolitsenud. Kestele, nüüd ostab. Jäin ühe maja rõdu alla, vihmavarjukingadest hakkas kahju. Aga naine kiskus mind edasi. Me oleme nagunii läbimärjad, seletas ta. Lähme, katsume parem kuhugi sisse saada. Vaatasin ta jalgu. Tal olid jalas mingid kummalised plastmasssandaalid, muidugi ei kartnud näidet. Hele kleit oli läbimärg, Gerliibusta väikese, kõhetu keha ümber. Aga ma teadsin, et oma haprusele vaatamata on see kehad tugev, viies sitke nagu kassil. Punakad, juuksesalgud tilkusid veest ja aeg-ajalt sähvivad välgu valgusel helendas ta väike nägu punapeadele maalselt kahvatult. Mõtlesin ma vihaga kujutledes, kuidas keegi teine oli kolm aastat suudelnud seda pisikest lõuga, laia suud heledaid siniste Soonekestega silmalauge. Aga mul polnud õigust käsivarsi siniseks pigistada või teda ta punastest juustest tirida, kui ta mulle oma suurte säravate silmadega otsa vaatas ja naeratas. Mu viha sulas sellesse lapsikusse naeratusse tedretähtedes, seda ninal ja põskedel. Tedretähed pidid seal ju alles olema, kuigi neid pimeduses näha polnud. Ma tahtsin valgusse, tahtsin neid näha. Me läksime väikesesse räpasesse õllebaari, kus istusid õhtused joodikud, kes meil on kõike näinud silmadel laisa pilguga seirasid. Tahad ehk veini, küsisin naiselt, sest ma teadsin, et ta õlut ei joo. Pigem õlut, vastaste kergelt. Mida sa ise jood? Õlut kas sulle kannu või klaasiga? Kannuga ikka. Niisiis oli ta nüüd valmis kogunik kannutäie õlut ära jooma, kuigi ta varem seda jälestas. Ma olen siin komandeeringus, seletas naine rõõmsalt, kuigi ma temalt midagi polnud küsinud. Elan hotellis ja ta nimetas linna parima luksushotelli nime. Jajah, ütlesin mina. Küllap ta oleks tahtnud, et ma talle küsimuse esitaksin. Aga ma pidasin vastu. Ka tema oli vapper, ei pärinud minult midagi, jutustanud ka endast rohkem. Me lobisesime siiski kogu aeg meenutades naljakaid juhtumeid meie kunagisest ajast. Aga oma abielust me ei rääkinud, otsekui poleks seda olnudki. Baari soojas õhus olid naise juuksed Käärasse tõmbunud ja ümbritsesid suure särada sassis pahmakannata tillukest nägu. Ta nagu oleks ise ka taibanud, kui ilusta sel hetkel on. Ta toetas lõua käele, vaikis ja silmitses mind oma tavalise armunud pilguga. Tundsin, kuidas mu suu kuivab, huuled kipuvad värisema ja hääl muutub võõraks. Ja selle võõra häälega küsisin, ma. Tulid sa tagasi. Ta ei pööranud minut oma armunud tilku, aga temagi hääl oli võõras ja madal. Kui ta tasa küsis võtaksid sa vastu. Ja mina vastasin vaevukuuldavalt, sest mu suu oli täiesti kuiv. Ja ning rööpasin kiiresti lonksu õlut. Ta sirutas oma käe üle laua ja pigistas mu õllekannu silitavaid sõrmi. Jah, aga see on võimatu, sosistas ta. Ma ei saa tulla. Entab petlikud silmad kõnelesid ikka armastusest, need olid suurest tundest niiskeks tõmbunud ja hiilgasid tumedalt peaaegu haigelt. Miks sa ei saa? Küsisin mina ise, kartused, mu häälekõla teda ehmatab ja ta siis hoopiski kõnelda ei taha. See ei sobiks väänama, vastas ta ja naeratas. Naeratades, tõmbusid ta silmad pilukile ning tunne oli neis veelgi kirglikumalt. See ei tähenda midagi, vastasin mina. Õigemini mitte mina, keegi teine kõneles minu eest neid mõttetusi sellele armunud silmadega naisele. Naine pigistas tugevasti külmi sõrmi ja ütles. Mulle, tähendab miks sa siis tulid? Küsisin ma valjusti ja kiskusin oma käe ägedalt lahti. Komandeeringusse ütles naine vaikselt ja langetas oma valged siniste Soonekestega silmalaud. Ta ei värvinud neid kunagi. Kama, punakad kulme ja ripsmeid mitte. Homme olen ma veel siin. Ülehomme hommikul sõidan edasi. Ma arvasin, et ma sind enam iialgi ei näe, ütlesin mina. Selle mõttega oli raske harjuda. Aga sa harjusid? Ma ise arvasin ka, et me enam ei kohtu, aga näe, kuidas juhtus, seletas ta rõõmsalt. Ja nüüd on mul hea meel, et ma sind nägin. Tahad sa lahutust? Küsisin mina. Aga sina ei hüüdsima liigagi ruttu ja ägedalt. Siis jääb nii nagu oli, ütles ta ilmse kergendusega. Saatsin ta hotellini. Ta elas tõesti linna esindus hotellis. Suur Ilmlikku ükskõiksusega võttis ta käekotist oma toavõtme ja näitas seda uksehoidjale. Tuled sa ehk hetkeks üles? Päris ta minult. Maa ei läinud. Ta ei rääkinud midagi homsest sellest, et me võiksime uuesti kokku saada, kuni ta siin linnas on. Veel ukse vahelt vaatas ta mulle oma armunud pilguga otsa ja kiirustas siis minema. Seisin uksel ja vaatasin talle järele, aga tema ei pööranud enam pead. Ma ei pidanud vastu ja hüüdsin teda. Ta seisatas, silmitses mind nii, nagu ei mäletaks kida enam, et ma seal olen. Oota, kus sa elad? Küsisin ma, kuna saaksin vähemalt teada linna nime, kuhu ta varsti ka võib-olla 27. korrusel vastas ta naeratades ja noogutas mulle hüvastijätuks.