Tänases hilisõhtu saates kõneleb Fletist Jaan Õun, muusik, kelle algatusel on toimunud palju huvitavaid kontserte, sealhulgas ka muusikakavasid Tartus Ülikooli aulas. Viimati toimunutest võiks nimetada Mozart T4 flöödikvarteti ettekannet. Jaan õunaga esines keelpillitrio Alexandre sõnagorulco Moissei Alberten Peeter Paemurru. Mari Lill luges Ave alavainu luuletsüklit muusikale. Enne kui minna jutuga flöödikvarteti juurde. Tahaksin lõunalt, kes on palju Mozarti muusikat mänginud, küsida, miks ta mängib Mozartit. Mozart. Ja Mozarti muusika on selline muusikat, mida tahaks alati mängida, tahaks alati kuulata, mida tahaks saati uutmoodi mõista ja mida mõistavad alati igal kuulamisel uutmoodi. Mul on niisugune tunne, et ma olen viimasel ajal Mozarti juures avastanud asju, mida ma varem nagu ei osanud märgata teadnud osata märgata Mozartil keda me oleme harjunud pidama õukonna muusikuks, jah, vaat nii-öelda, sest tahan siiski talupojamuusikat ka kirjutanud. Keda me oleme harjunud pidama rõõmsaks muusikuks helgeks väravaks vaata kunagi küsiti minu käest ja, ja sai mitmegi esinemisest krediit, mis värvi on moodsate muusika siis sellest ta nüüd üks, viis aastat möödas, arvasin, et võib-olla pakuks midagi kuldkollast hästi küpset või puhas toon. Aga nüüd ma mõtlen, et kurbust on nendes värvides ikkagi liiga palju. Mitte liiga palju kurbust nendes värvides. Hardo, sa isegi kõige kõige rõõmsama kõige helgema Mozarti teema juures. Viimasel ajal leian midagi peidetud sellist nukrat. Võib-olla see on ka niisugune kuulamise meeleolust või üldse elust ja momendist tingitud. Aga ma olen isegi enda jaoks leidnud põhjuse, miks, miks see nii võis olla kui hakata mõtlema, et ega tema jõuluelu ei olnudki nii, nii, nii väga päikesepaisteline ainult rõõmus, noh, kasvõi Möörikese väike jutustus, Mozarti resprahvus selle läbi loeme, saame ka näiliselt väga rõõmsad värvilise killu Mozarti elust. Sama seal alltekstina on nagu sellist varjatud kurbust, varjatud raskusi, mis ilmselt mõjustavad ka tema loomingut ja selleks, et ikka uuesti Mozarti muusikast saada toitu oma mõtteile ja kinkida seda ka teistele, selleks saigi pöördutud Mozarti nelja flöödikvarteti juurde. Iseenesest isuäratav juba sellepärast käsi, et mängida kõik kvartetti, aga need, mis ta on kirjutanud flöödi, legeeblid riiule. Kui ma küsisin Jaanunalt, kas flöödikvartett on plaanis ka raadios lindistada, vastas ta eitavalt. Ei tea, nad sünnivad kuidagi iga kord just laval esimest korda üle pika, vaid kahe mul niisugune tunne, et ma neid mängin täiesti vabalt, mul ei pruugi mingisuguste tehniliste või, või tooniliste või niisuguste pisiasjade peale mõelda, nad lihtsalt tulevad. Nad on mul sõrmedes, nad mulle meeldivad ja ma üldse ei mõtle mitte millegi muu peale, kui lihtsalt selle Mozarti teose peale. Viimati ma mäletan, oli seal sarnane juhus päris mitu-mitu aastat tagasi, Mozarti flöödikontserti, unustasin lihtsalt ära. Vot see on muusika, mille juures võib ennast ja ära unustada, ütleme nagu tedrekukk raka vihuma, eakad, hakkad laulma ja muusika on nagu muusika, nagu ütleb Ave alavainu, et et nagu lill õitseb nagu leht langeb. Ega vaja kommentaare, lihtsalt ta tuleb ja ta on. Muusikat on käinud juba mitu aastat. Räägi, kuidas nemad alguse said ja muusikud on käinud päris palju aastaid juba. Kui mu mälu ei peta, siis kuus-seitse aastat kindlasti. See tähendab seda, et paar korda aastas tuleb. Ülikooli aula jaoks siis komsomolikomitee eestvedamisel tavaliselt õhtul kell 10 ette kantakse. See idee oli tegelikult kasvas välja nagu kunagisest valdmaa poolt tehtud kontsertide sarjast, nimelt rondo kontsertide sarjast. Tähendab seda, et jätta osast kontserdist või tervest kontserdist antud juhul siis tunnista vahelisest programmist. Üks terviklik mõte. Üks terviklik motiiv, noh nagu Rondol ettegi nähtud pidevalt kordab. Eks mõtte. Viia ka terve see tund nagu ühise nimetaja alla ja luua dast tervikut ja miks just kell 10 ja miks just alati tekstiga ja miks just alati rondo? Mul on tunne, et siiski kõik pillimehed oleme hirmsasti sõltuvad publikust. Kuulajast sellest on palju kirjutatud ja paljuräägitud küll suunatakse reklaami ja teinekord kontsertide halba ettevalmistust ja koduvillaseid soliste ja ülikooli publik, noored tudengid. Mul on alati rõõm sinna minna, mängima neile, sest alati on saal täis ja nad kuulavad väga hoolikalt kõike seda, mis seal tehakse. See tund aega võib nõelu, maa pilluda, seal. Niivõrd tähelepanelikult selleks, et saada kontserdil muljet saada toitu oma mõtetel. Vaat selleks just ma olen pannud tekstid tavaliselt muusika vahele, kujutage nüüd ette. Üks muusika annab mingi mulje, me kõik oleme erinevad, me kõik mõtleme oma mõtteid. Igaüks kuuleb seda muusikat teistmoodi. Siinsamas, kui pakkuda sinna juurde pisut pisut suunata kuulajat mõtlema teatud suunas ja jätkama sõnadest jälle muusikaga, niimoodi. Võib-olla liidame kuulaja mängijaga sõna muusikaga niimoodi, võib-olla mõtleme ühtemoodi. Ma ise olen saanud alati elamuse kontserdilt suurema elamuse kui, kui tavaliselt kontserdilt. Selles mõttes, et ka mina kuulen seda teksti ja ma ei kahtle, et ma kindlasti mängin alati teistmoodi kui siis, kui ma lihtsalt teeks akadeemilist kontserti. Ma teadsin, et Heino mandri loeb, aga ilusti sexpyrison ette, sinna juurde sai siis mängitud sama sajandi English Welsh finalistide muusikat ja ma pean ütlema, et ausalt, mina ei oleks uskunud, et see muusika niivõrd sügav on. Koosnedes Anettidega sai see muusika hoopis teistsuguse. Ja nüüd ma ei vastanud küsimusele neid. Rando mõtteteri on olnud mitmesuguseid. On olnud rahust, siin sai tehtud näitleja, armaga on olnud. Ja kas neid saabki niimoodi kokku tõmmata, sellepärast et me jõuame jälle sama asja juurde tagasi, et, et kas me saame siis muusikast sõnadega rääkida? Kuna ma juba viis aastat tegelen popli kvintetti ja nimetatud noorte puhkpillikvintetti sai alguse konservatooriumi päevilt siis väga tihti oleme muusikat teinud kvintett tina ja kuna kvintetti repertuaar kaunikesti piiratud siis on mul lihtsalt hea võimalus aland kasutada kõiki kvintetti liikmeid solistidena vastavaks, sealt siis vajadusele teemale on saanud. Konservatooriumi kammerkooriga. Siinjuures on kurb, et need kavad kõlavad kord kaks ja neist teie õieti jälgegi. Nii palju ilusat muusikat, ilusat sõna. Ma olen selle jäädvustamise suhtes kaunikesti Ell kõik mu lindid, mis mu raadios tehtud on. Kunagi varem lindistatud. Väga vähesed, millega ma rahul olen, väga vähesed ja milleks lindistada seda, mis just sünnib silma all kontserdil? Võib-olla aasta pärast, teisest aspektist vaadatuna on see asi hoopis teistmoodi ja sinnapoole tähendab, pole kiiva. Nii palju on edasi läinud, et ilmselt tulevad aastal tuleb televisiooni mõnedki neist muusikatest tähendab mitte tunniajalised programmid, vaid siis kuskil 20 30 minutit kontsentreeritud programmide muusikatest. Üks sariga. Aga tervikut see paarikümneminutiline televisiooni saade ju ikkagi jäädvusta. Seda ei sajadustada ülikooli aulat ei saa jäädvustada raadiofanaatik, ehkki. Meie tehnika juures isegi televisiooni jäädvusta ülikooli aulat seda õhku, seda suursugusust, seda, seda, mis on ainult ülikooli aulasse, on see, on, see on pidu igale pillimehele sinna sisse astuda ja. See on lihtsalt. See on lihtsalt suur päev. Jaan õunaenergia on aeg-ajalt lausa hämmastama panev solisti tegevuse kõrval ansambli töö aspirantuuriõpingud Leningradis TÖÖ sümfooniaorkestris. Kui ma küsisin, kas sümfooniaorkestris töötamine tema niigi tihedat ajakava hoopis üle jõu käivaks ei muuda oli vastus üllatav. See ei olegi töös, on see on nii tore. Sümfooniaorkestris on alati midagi uut. See on meie suur pluss, et me iga päev mängime uut muusikat. Iga päev on veel võimalik elada uutmoodi, me ei tee mitte midagi kaks korda ühtemoodi ja. Ei, see ei olegi töö, see on lihtsalt seal looming kogu aeg juurest. Ma olen mõelnud, et ma olen õnnelik inimene, pooles töötab kuigi kõike, kõike seda tööd, mis tehtud ja mis, mis teen, saaks ka paremini teha. Sest tihtipeale ajanappuse pärast saab mõndagi niimoodi pisut ülepeakaela tehtud. Mängitud ka enda jaoks peale pigem. Nii sündisid näiteks Haydni, Londoni triot. Äkitselt tuli idee, leidsime noodid, ei oskagi täpselt öelda, kummal see idee tuli, kas minul, Saulusel mõtlesime, noodid, läksime stuudiosse, oli vaba aeg. Midagi jäi vist ära, kellelgil mingi lindistamine. Lindistasime ära need neli Londoni trio, et milline suurepärane muusika. Ja oli tore õhtu, see oli lihtsalt lihtsalt juba sellepärast, et sai mängitud ja ja rõõmu tuntud, sellest. Ei tea, kas on tunda just lindi peal. Aga peaks olema tegelikult. See on. Südamega mängitud lugu. Üldse peaks mõtlema publikule rohkem miks käiakse nii vähe sümfoonia kontserditel? Nii palju ilusat muusikat, nii palju tõsist sügavat peaks tulema otsima, küllap siis igaüks leiab ka midagi enda jaoks. Tänavuaastane Rostakovitš avament. Millised geniaalsed sümfooniad? Kui palju ilusaid kontsert, pooltühjad? Kui palju vaeva? Kui palju läbielamisi ja valu helilooja poolt interpreetide poolt. Konservid, kino ja televisiooni ja raadio. Need võivad kõik nälga kustutada, aga abonoment kontsert, kus mängis Gidon Kremer. Sellist elamut. Peab käima kontserditel. Paljust ilusast jääme ilma kontserditel. Kui nii võtta, varsti hakkame põlgama ka võib-olla neid konserv raamatuid, kino mis meile siis jääb lõpuks ainult oma igapäevane töö ja raamedamineja. Et saavad hoopis uue sisu ja, ja muutuvad hoopis teiseks. Me oleme saanud laengu kontserdilt. Kunsti näituselt.