Hommikul vaatad kalju tipult ja jääd hingetuks. Kevad on asunud mägedesse. Taevas on selge, helesinine, kuskil pole ainustki laiku. Maa on nagu nooruke neiu uues ehtes roheluses kastest pestud ja näib häbelikult naeratavat. Ja kui hõikad, siis kostab hääl kaua kõrgel mäeharjade kohal. Puhtas õhus lendab ta kaugele-kaugele. Istusime õhtul kella üheksa ajal Moskvas lennukisse. See oli meie kõige lühem öö, sest teel ei olnud me viit tundigi ja kus Rundesse jõudsime, oli juba hommik. Kevadehommik teadsime või? Lõhna järgi oligi. Aga hämaruses paistsid ainult puude kontuurid ja värve ei olnud veel. Seisime lennujaama ees valmis nägema kirgiisi maad, niipea kui hämarus kaob. Näed, nad ilmusid pimedusest. Päikest veel ei olnud, ta oli kusagil seal mägede taga. Lumised tipud olid nii lähedal, hakka või kohe minema. Niisugune oligi oodatud kohtumine kirgiisi, maa. Kohtumine mägedega, raamatutest, mida olime lugenud. See oli vihmajärgne hommik. Vihm lõppes järsku nagu peoga pühitud. Ja kohe lõi pärani taeva tohutu avarus, otsatus läbipaistvas türkiis säras. Ta otsekui jätkas seda ilu ja puhtust, mida kujutas endast laistep pärast kümblust kevadise selges vihmavaringus. Kaugused nihkusid veelgi, laiemale muutusid veelgi lahedamaks. Ja üle kogu taevavõlvi tõusis Vikerkaar. See viskus maa ühest äärest teise ja tardus kõrguses, kogudes endasse kõik maailma õrnad värvid, sinine, lõpmatult sinine, kaalutu taevas, vikerkaare värelev värvirikkus ja kulukarvakoirohust. Maa kuivas kiiresti selle kohal ülal taeva alla tiirles kotkas liikumatult laiali sirutatud jäikadel tiibadel. Näised kotkast pole tõstnud säärasesse kõrgusesse ta ise. Ega ta tiivad, vaid maa võimas hingus. Mullast kerkivad soojad hoovused. Teine kohtumine kirgiisi maaga oli kohtumine sajak paigaralajeviga kuulsamanassi esitajaga manas see on kirgiisidele sama mis meile Kalevipoeg ja rohkemgi selles lõputus, saagas on kirgiisi, tema ajalugu, kombed, uskumused, rahvatarkus. Ta on lõputu, kuni elab rahvas, kellest ta jutustab kuni elavad laulikud, kes seda ise taasluues esitavad. Karalajevile andis need Manassi rikkused üle vanadžojuki kes tundis tähekalendrit ja tähekella. Talle näitasid teed veenus nende keeles. Jolp on suur vanker, nende keeles Schettiden ja põhjanael Alt Tõnkazek. Inimesed kuulasid, Cheukeed söömata, magamata mitu päeva. Nii hästi jutustas ta kordamate ainsatki rida, luues aina uusi. Nii võista mitu kuud järjest pajatada. Teda nimetati Jon Manastsiks suureks Manassi rääkijaks. Poeemis võib laulik chissan kasvõi näiteks pool päeva ülistada oma laulus ühtainust ilusat juurtett. Samasugune laulik oli ka jojuke. Üks Cheuke õpilasi ongi sajak paigare lae. Tema teab peast üle poole miljoni värsi. Kohtumine Karalajeviamanassiga on huvitav ka neile, kellele kirgiisi keel võõras on. Lühikest kasvu vuntsidega daat kummardub, tervitab vaikse häälega. Aga kui alustab pajatust, on nägu nii ilmekas seal nii tugev, et isegi keelt mõistmata taipad. Kord pajatab ta võitudest, kord kaotustest, kord rõõmust, kord murest. Manasson kangelane, kes oma jõu ja mehisuse sai kolme tiigri südamest. Ta oli sündides juba nii tugev, et teda pidi tosin meest mähkida aitama. Teenrid jõudsid hädavaevalt talle toitu ette kanda. Isa andis poisikese kasvatada lambakarjus oskuri peresse. Hiidpoiss karjatas lambaid ja tuli mängeldes toime raskete töödega. Kuueaastaselt, tappes ta juba muilt mailt tulnud vaenlastega. Aastad läksid ja temaga ühinesid 40 kangelaste eri suguharudest. Se vägi kõrtsi Oro kaitses kirdiiside suguharusid, niiet võimsel naabrid Khaneid neid kartma lõid. Naiseks kosis manas endale kangelasneiu kanockey. Kui manasse oli sõjakäigul kaitses käiama talassi maad. Vanasse ühendaski kirgiiside suguharud. Ta teadis, et 40 koosn jõuda iga üksiku üle saaksid vaenlased võidu. Ühelt sõjakäigult tagasi tulles kaotas, manas end kaitsva kuldsõrmuse ja suri mürginoole läbi. Tema poeg semetei maksis isa eest kätte. Ja nii põlvest põlve. Semetei, poja seid tekki ajal saabus rahvale rahupõlv. Kolmandale kohtumisele juhatas meid väike kirgiisi tüdruk. Ta mängis fronse kõige ilusamalt puiesteel, mille ääres sulisesid niisutuskanalid, arõkid ja rohetasid Plataanid, paplid ja Garagatšid. Kas teate, et Kirgiisia pealinna nimi on fronse sellepärast siin põhja Kirgiisia maakonnalinnas Biškekis sündis ja mängis oma lapsepõlvemängud kodusõja kangelane Mihhail fronse. See oli suvel tolmune, sügisel mudane Savigi Pitkadega kolkalinn. Mihhail fronse isa, töötasin velskryna. Rutsete perekond oli Moldaavia päritoluga. Fronse tähendab Moldaavia keeles puuleht, leheke. Fronsellased ise ütlevad. Linnal on sobiv nimi. Meil on palju puid ja rohelust. Ja selle linna üks ilusamaid hooneid on fronse muuseum. Sel kohal seisis õlgkatusega savimaja ja seisab praegugi ainult suure moodsa mitmekorruselise muuseumi maja sees. Muuseumis käiakse palju seesama memmeke sõitis Issekuli äärest oma üliõpilasest tütrele külla. Tulidki koos muuseumi. Tema oli kodusõja koolilaps. Peaaegu koolilapsena läks isamaasõja rindele Mihhail fronse poeg Timur. Sõjakooli astus tütar Tanja, praegune keemiadoktor. See oli sõjameeste perekond. Oli aastaid kirgiiside hulgas elanud. Teda tunti kõigis ümbruskonna hiilides, kus ta istus kirgiisi keskel Teebiaalidega põigumussi maitstes. Frun seisa ravis haigeid. Fronse kirjutab selle kohta. Haigeid võib küll ravida aga see ei päästa neid kuu või aasta pärast hukkumast viletsasse, porisse, nälga või külma. Ravima peab sügavamalt. Tuleb muuta kogu nende elu, et alatiseks kaoksid hädad ja viletsuses. Front, see ei ole meie jaoks enam lihtsalt suur nimi ajaloost, vaid tark ja südamlik inimene. Muuseumist jäid relvade ja lahingukaartide kõrval meelde rindelt saadetud postkaardid lastele raamatut, mida ta kirjutada jõudis. Tema hobune oma peremehe matuserongis. Siin mägisel maal palun hobune inimesi, asendamatu kaaslane ja abimees. Hobusekarjad läksid mägedesse. Siia pidid nad tagasi pöörduma alles aasta pärast, kevade hakul. Rännurada viis pidi jõe kallast üle luha ja ümber Raili. Läksid lehmad, lambad, hobused astusid täislastis, kaamelid ja koormahobused. Ratsutasid, naised ja lapsed silkasid karvased koera, krantsid. Õhku täitsid hõiked, hirmumine ja mäegimine. Hobused kappasid, ühel meelel. Oleks tahtnud, et peremees laulaks. Aga ta ei laulnud. Iili jäi selja taha. Hüvasti. Ai. Ees ootavad mäed. Neljas kohtumine on taaskohtumine. See on kohtumine kirgiisi kirjaniku Tšingis aitmatoviga kelle raamatukatkendid tänagi aitavad tutvustada kirgiisiat. Reis tema sünnimaale viis meid jälle ja milja punase pearätiga paplikese ja kuulsa rüü juurde. Ema põllu juurde. Need kõik kokku ongi ju kirgiisi maa. Aitmato jutustab Manassi edasi kogu maailmale. Vanasti pajatused elavate juttudes, kuulake. Noor kütt gara kull kandis kitseema needust, sest ta oli hävitanud kogu kitsede soo. Las nutab sinu isa sinu pärast, nagu mina nutan oma hukkunud laste pärast. Ma nean su ära, Garagul. Ja Garagul palub isa tappa mind, tee minu kannatustele lõpp. Terve päeva, kuni õhtuni kogus isa meelekindlust päeva loodel pani püssi valgesse, sihtis ja laskis lõi siis püssi pilbasteks ja hakkas laulma pojale jumalagajätulaulu. Kuulake, aitmatov loeb seda. Nii jätab samas jutus oma Deldriga hüvasti kavanaatana Bay. Ma ei unusta sind iial kuulsari. Oled lahkumas. Modore hobu. Sinu kapjade plagin on mulle sama hea kui kalliks saanud laul. See rahvas peab rikas olema. Kui temast sünnivad niisugused poeedid. Lõpetame saate viimase leheküljega aitmatovi jutustusest. Ema põld. Oo, minu pühapõld. Praegu puhketse lõikuse järel. Pole kuulda inimeste hääli, teedeleid olnud masinat, POLE NÄHA kombaine kari, POLE VEEL kõrrestiku lastud. Sa oled inimestele oma viljad ära andnud. Mul on inimestele üks jutt rääkida. Kuidas ma jõuaksin iga inimese südameni. Ei päike, kes sa taevas, särad, sa käid ümber maa? Kõnele sina inimestele. Langemaailmale Helge valanguna ja kõnele iga oma piisaga. Emake maa. Sina hoiad meid kõiki oma rinnal ja toidad inimesi kõigis paikades kogu maailmas. Kõnele sina kallis maa, kõnele inimestele.