Liik tunneke mingi ülihästi. Ma olen päris tavaline, äratas ilma milleta te tänapäeval ei kujutaks elu üldse ette. Kui poleks mind, ei ärataks teid hommikul kell õigel ajal üles. Ei saaksite sõita autobussil kooli. Veelgi enam seisaksid kõik tehased, meie majades poleks elektrivalgust. Ühesõnaga te elaksite samuti, kui elati, siis kui veel ratast ei tuntud. Ma olen teis asi, teie elus. Olen kõikjal ja mind juba isa uuesti leiutada. Ehkki räägitakse jalgratta leiutamise eest, kui on tegemist millegi juba tuntud leiutise uuesti leiutamisega. Kes õieti leiutas ratta? Ma ei tea. Seda ei tea keegi isegi imina ratas mitte. Mina tean, kes sina oled, mina olen ajalooratas, mida ei saa tagasi pöörata. Mind tegelikult ei olegi olemas, aga minu mõtles välja inimene. Ja inimese ettekujutuses ma peaksin järelikult olema. Ma tean, et, aga, et ka sinu päris ratas mõtles välja inimene. Õigemini küll leiutas. Mina olen ainult sümbol. Sina teenid inimesi Ainoveerides kõikjal, kus on tegemist tehnikaga. Nii et sina tead, kuidas see sündis. Arvan teadvat, ehkki leiutajal nime ei ole. Kuna meie tänases vestluses on nii rattal kui ajaloorattal kõnelemisvõime, siis kasutagem juhust. Aga kui siiski prooviks seda ajalooratast tagasi pöörata? Ta tead ju küll, et see on võimatu. Aga kui me seda suudaksime, läheks kogu inimkond oma arengus tagurpidi. Me võiksime sattuda näiteks kiviaega ja seal juba ei oleks sugugi mugav elada, sest siis elati veel rattata. Sul on õigus, poiss ma liigun ainult ühtepidi edasi tulevikku aga kuna olen veerenud läbi minevikuaegade, siis on mul mõndagi meeles. Mina hakkan kaasa rääkima alles siis, kui sa oma mälestustega minuni jõuad meela vaatas, peaksin täit tunduma. Oleks täiesti asjatu hakata otsima täpset aega, millal inimesed leidsid, et väga raskeid kive või palke on võimalik edasi veeretada nende alla torgatud jämedate kaigaste abil. See oli väga ammu. Leiti seda mitmel pool erinevatel aegadel ning erinevates olukordades. Mitte üks inimene ei teinud seda avastust. Selle tegid paljud. See oli siis nagu omamoodi jalgratta leiutamine. Üks leiutas selle, mis juba leiutatud. See oli peaaegu ratta leiutamine. Veerev kaigas on nimelt ratta eelkäija. Kujutame endile ette, et selline rull oli tehtud jämedast siledast puutüvest. Peagi märkas inimene sellist rulli on kergem lükata siis kui seal keskelt peenem. Siis peenem osa ei puutunud maad, hõõrdumine oli väiksem. Aga rattani jõudis inimene siiski alles siis, kui leidis jõumasina. Kunagi tundis inimene rõõmu sellestki, kui tal õnnestus lakata käimast vaid kahel jalal ja võttis abiks hobuse neli jalga. Hobune oligi esimene, jõumasin mitte ainult hobune olid veel härjad ja eeslid ja. Hobust tunneme muidugi kõige paremini seoses hobusega tunnemega, veokit, vankrit peaks arvama, et veoki juures on vanimaks ja põhilisemaks asjaks rattad. Aga kaugeltki nii lihtne see ei ole. Kui hakkasime korraga siia kutsuda aisad Loogad, rattad ja jalased ning küsida nendelt, kes teist on kõige vanem siis hakkaksid nad omavahel kindlasti vaidlema. Vaidlus lõpeks sellega, et kõige vanemateks tunnistatakse aisad. Esimeses veokis nimelt polnudki muud, kui aisad. Kaks pikka teivast kinnitati rihmadega rakmete külge. Risti ülemalkade pandi põikpuu. Nendele Aga asetati koorem. Kui hobune liikus, lohisesid Malgat tema kannul mööda maad. Selliseid lohisteid nimetati puri laiks. Kanadas veavad indiaanlased veel praegugi koormaid lohistil, mille etter rakendavad hobuse või veokoera. Aga need teibad olid vist küll hirmus ebamugavad. Ja seda nad olid, jäid mätaste taha kinni ja kündsid mulda üles. Peadjaga taipasid inimesed neid kaikaid painutada, nõnda et haistis said vähehaaval jalased. Mööda lund liikus selline regi õige hästi. Aga suvel mööda rohtu või liiva oli seda raske vedada. Nüüd tuli suvel reed rakendada tugevad härjad. Härg on kuulus selle poolest, et ta töötab kogu jõust. On ju selline kõne käency töötab nagu härg. Olen kuulnud, et veel tänapäevalgi sõidetakse suvel mõnel pool reega kusagil Aafrikas, ööl saarelvist. Seega on siiski vahele? See võib olla vahva vaatepilt olla. Päike põletab nagu tulekahju, sõitja istub aga külma rahuga, reel ajab härgi, kes hädavaevu härja aeglusega lohistavad endi järel krigisevad rege. Ehk rumalat veeretada on ju kergem, kui lohistada. Küllap veere puust öeldud areneski ratas. Kui veok oleks lihtsalt võetud ja veerepuule tõstetud oleks selle vedamine olnud ilmselt niisama raske kui jalastel lohistamine. Et veere puu oleks kergem, tehtigi see keskelt peenemaks. Malgad Aga muutusid, ai isadeks. Muistse maailma taluvankril oli kahe meie mõistes ratta asemel kaks kohmakad jämeda puutüve küljest saetud ketast mis pöörlesid koos telgedega. Seda kinnitavad vanade vankrite joonistused, mis meie päevini säilinud ja millel on selgesti näha neljakandiline tapp. See ühendas ratast teljega. Meil kiirletavaliselt ratas ümber telje. On karrateid, mis keerlevad koos teljega, näiteks vagunirattad. Taas peaksin kaid tunduva. Portugalis võib praegugi veel näha klassikalisi muistiseaegseid vankreid, mille ette on rakendatud härjad. Nende järgi on hea näha, kuidas olla jutatud vanker. Vankri leiutaja nime me ei tea, aga käsikärul leiutaja on teada. Ja ja Pascal geomeetrik, füüsik filoso. Ta tegi seda kusagil 1640. viiekümnendail aastail. Oo, ta ütles, see oli ju, see oli ju oma 320 kuni 330 aastat tagasi. Kahe suure ketta või rattaga kaarikut nimetati Arbaks. Selle rattad vingusid ja laulsid kaebliku lauluma puu telgedel. Ja aga vaadake vaid, kuidas olid ehitatud Vana-Egiptuse sõjavankrid. Nendel olid juba kood haaratega, rattad, rehvid olid suhteliselt kerged, kinnitatud telgedele kiiludega. Seda peaksin jominaar ratas teadma. Inimesed taipasid peagi, et kaks ratast on hea, neli veel parem. Näiteks Gibitka sarnaneb ümara katusega puu majakesega, mille sissekäik on esiküljes. Neid kasutasid rändrahvad. Steppides liikusid siis ühelt karjamaalt teisele raskete rataste raginal sellised taaruva vankrid. Milledes istusid naised ja lapsed. Täiskasvanud mehed ja isegi seitsme kuninga kaheksa aasta vanused poisid ajasid vankrite ees ratsahobustel sõites lambakarju või veiseid näegimist, ammumist, Kaplide plaginat. Tolmupilved tõusid kõrgele kipitkades istujate hammaste all krõgises liiv. Minu vana-vana-vana-vanavanemad olid kapriissed. Nad hakkasid kohe karjuma, kui neid ei määri. Antud nad ei sallinud veidi lohke purjega liiva. Neil oli vaja telg. Veel paarsada aastat tagasi võis näha sõitmas rikkaid mõisnike kuue hobutõllaga mille ees ja taga sõitsid ratsamehed, kes vedasid hobuseid oheliku otsas. Seda ei tehtud mitte niisama, uhkuse pärast. Teed olid kohati väga porised ja siiniust vajatigi neid lisahobuseid, sest poristes kohtades rakendati tõlla ette kümmekond hobust. Teenrid aga haarasid ratastest kinni ja ühisel jõul kisa ja kära saatel upitati rasked õlg pori seest välja. Mõisahärral tõlla sees polnud midagi häda, kuid hobused tõlla ees teenrid tõlla ümber ja kõige rohkem rattad tõlla all said õiget valuning vatti. Kas sa tead, mis asi on jooksumasin? Mingisugune selline masin, mis paneb jooksma, aga kas sa tead, mis asi on kvandi raputaja? Eestiski vanker, munakivi sillutise, hoopis jalgratta Esiza jalgratta Esiza. 19. sajandi algul oli paadeni vürstil metsaülemaks ohvitseriks ja kammerhärraks Parun Trais kes põdes tõsist haigust. Liialt palju tegeles ta mehaanikaga. Ta unustas sealjuures oma metsaülema kohustused. Vürsti metsades võisid salakütid pidu pidada ja metsavargad metsa maha saagida, nii palju, kui süda kutsus. Muidu pahandas vürst oma kammerhärra peale. Kord nägi vihale aetud aadlik läbi akna, kuidas tema metsaülem parun Trais sõitis rahulikult mööda tänavat istudes ratsakitsal pingikesel, mis oli paigutatud kahele suurele kohmakale vankrirattale. Selleks ajaks oli ratas jõudnud muutuda juba meie aegseks kodarate pöia ja rummu karata peks, mis pöörles telje otsas ja millele oli peale kinnitatud metallist vits. Miina ratas, peaksin ju rataste ajalugu nii palju tundma. Nojaa, sõitisse parun ja. Tema näos peegeldus suurim rahuldus saapaninadega tõukas ta oma sõidukile hoo sisse, tõstis siis jalad üles ja veeresoo mõjul, mitu sekundit. Vürst muidugi ei talunud, et tema, auväärt parun, kammerhärral rahva ees selliseid veidraid tempe teeb. Omalajal laseb salaküttidele võimud seda. Ainsa ane suleliigutusega kirjutas vürst alla Traisilt kammerhärra ja vürstliku metsaülema tiitli äravõtmise käsule. Trais aga ainult rõõmustas alles nüüd võista täie hooga hakata töötama mehhaanika ja oma jooksumasina kallal. Muide, temal leiutiste hulka kuulub lihakkimis masin. Kaks aastat pärast kirjeldatud sündmust luges vürst ajalehest, et tema endine kammerhärra sõitnud oma masinal neli korda kiiremini kui ratsanik hobusel. Et ta olevat oma leiutist demonstreerinud isegi vene Harryle Aleksander esimesele, kes seda väga kiitnud olevat. Aga. Enne Traisi oli Venemaal esimese vänt pedaalidega jalgratta ehitanud vene talupoeg arta moonu. 1801. aastal. Tema jooksumasin valmis 1800 seitsmeteistkümnendal aastal. Traisile anti selle eest professor mehaaniku aunimetus. Tema nimi aga elab tänapäevalgi edasi ühes liiklusvahendis. Oma elu lõpu poole leiutas ta käe jõul töötava ülekandeseadmega raudteevankri. Kresiini see ongi siis saanud tema järgi oma nime aga kondi raputajaks süüti jalgratast vist seepärast, et tal polnud kumme, eks. Ja masin põrutas, oli raske kaaluga isegi täiskummist, rattakummid ei parandanud asja. Inglased Madisson ja kaupa tegid ratta küll kergemaks. Nad asendasid puust peaaegu vankrirattasuurused, rattad metallratastega. Prantslane siru rään asetas 1869. aastal rattad kuullaagritele. Inglane rämbot konstrueeris 1884. aastal kõigile tuntud kettülekande. Aga solvavat hüüdnime kondi raputaja ei suutnud jalgratas ikka veel maha raputada. Millal see nimi siis lõpuks kadus? 1890. aastal tuli sellega toime mitte mõni mehaanik vaid loomaarst ja selles Süüdi fakt, et selle mehepojal oli jalgratas. Tan Lopp arstis lehmi ja hobuseid ning ei võinud aimatagi, et leiutab õhukummid ja läheb sellega igaveseks tehnikaajalukku. Mäletan seda kõike oma vanaema jutustuse järgi. Lugu juhtus nii, et alla katsus vabal ajal oma poja jalgratast täiustada. Talle ei meeldinud põrmugi, et poeg sellel sõiduriistal oma koittle raputas. Kord tuli talle hea idee, ta tegi rattale vaid lahikese kirurgilise operatsiooni. Evolustagem, et tegemist oli ikkagi arstiga. Lõpp lõikas aiavooliku otsast parajad jupid keeles need rõngasse ja suure meisterlikkuse ühineda, soodsad siis seadista saadud rõngad rataste äärtele geenitas hästi rehvide külge ja keris neile mähised ümber. Sisekummideksaid loomasooled. Peagi sõitis tema poeg mugavalt mööda linna. Tema isa aga ei teadnudki, et oli teinud ühe möödunud sajandi lõpu maailma suurima leiutise. Vaadake linnatänavail sahisevad transporti ja te veendute selles isegi mina ratas peaksin ju rattaid nii palju tundma, et ütelda ilma selle leiutis, et ta oleks tänapäeval võimatu tänaval viibida, siis seda mürinat, mida meie rattad tekki tahaksime ei suudaks ükski elusolend välja kannatada. Usud sa, et auto ja vedur on lähedalt sugulased? Ei usu, meil on nii erinev välimus ja räpation veduri hoopis teistsugused kui autol. Aga neil on üks ja sama vanaema. Ei usu. Välimuselt oli ta veider pilt kolmel rattal keskel tool ees, aurukatel hüüti teda tulevankriks. Kui ta kaugelt lähenes, meenutas ta, suitsevad ja auravad välikatelt, milles parajasti keeb supp. Ta ei sõitnud mööda rööpaid nagu rong vaid mööda teid nagu tõllad. Tema kohta kirjutati tolleaegses ajalehes moni töör, nii. Tema liikumisjõud oli nii suur, et oli võimatu teda juhtida. Kohates oma teel kivimüüri, purustas ta selle kergesti. Tema konstrueerija Nicolas Joseph künjoo puhkab Pariisi kalmistul. Masin ise aga elab vananenud masinate varjupaigas ühes Pariisi muuseumis. Temast põlvnevad nii autod kui vedurid. Raamatust lugusid sellest, mis sind ümbritseb, loeme järgmist. Uraalis nismida Kiilis on täna, mis kannab kummalist nime Aurikutena. Mispärast on seal tänaval senine nimi? Aurikud ju kuival maal ei sõida. Tänavu on saanud oma nime sellest, et mööda seda liikusid kunagi kuiva maa auriku. See on tänapäeva keeles vedurit. Need olid väga väikesed ja kohmakad vedurid neljal rattal ja kaelkirjaku kaelataolise pika korstnaga. Kui nad liikusid väga vilkalt mööda rööpaid ja suutsid väikestes vagunites, kes enda järel vedada, kahtsada, puuda kaupa või 40, reisija neid vedureid näe, ei ütleks keegi, et nad on iidsemalk. Veoki otsesed järeltulijad. Vabandust, nii palju, kui mina Ratase rattaid tunnen, ei põlvne veduri rätta sugugi malk veo. Kest muidugi mitte. Asi on selles, et veokile ilmusid enne aisad siis alles rattad. Kui veoks sai rattad ja muutus veduriks, mis enda taha võis haakida terve rea teisi veokeid. Vaguneid polnud haisu enam tarvis, sest polnud vaja enam hobust. Vagunid haagiti suurte konksudega. Ah muidugi arusaadav, ega vedurit muidu kaar Audrunaks kutsutud. Ta kiili raudtee oli esimene raudtee meie maal ja selle ehitasid venemeistrid. Paanovid, Jeffemm, Aleksejev, vits ja Mihhail Jefimov vitš. Raudtee ei olnud pikk. Rööpaid oli maha pandud vaid 200 meetri ulatuses. Nüüd on kaugelt üle 100000 kilomeetri terasteid, mida mööda ööl, kui päeval murrame meie rattad. Ja kui me kõik kooris laulame, on see hästi tore ja vaimustav laul.