Mina olen Aarne Soro ja ma loen Eduard Bornhöhe jutu must plaaster. Mõne aasta eest õppisin mina Saksamaal elades jalgrattaga sõitma ja leidsin sellest nii suurt meelehead, et nädalate kaupa siledatel maanteedel ringi kärutasin. Minu ratas oli väga kõrge ja minu osavuse järg esialgu väga madal. Sellesse tulijat minu luud-liikmed maakera külge tõmbamise väega hästi tuttavaks said. Tutvuse märkisid, aga kandsin mina lugemata kriimude ja muhkude näol terve suve oma keha küljes. Kord võtsin ma Kesk-Saksamaalt pikema teekonna käsile. Teekonna hakatusel juhtus mul harilik äpardus. Ratas veeres vastu minu tahtmist kraavi ja mina põrkasin pahema kulmuga vastu puukändu. Õnnetus ei olnud tähtis, kuid seda tähtsam oli tema tagajärg, nagu lugeja varsti näeb. Mina kliisterdasin musta plaastri kulmu peale ja vurasin segamata rõõmuga edasi. Enne õhtut jõudsin väikesesse mersburgi linna. Seisatasin paar minutit vana hallitanud toomkiriku ees ja läksin siis punase hirved Rahtrisse väsinud keha karastama. Puhveti ees istusid mõned tüvikat, Bürgerid ümmarguse laua ümber, jõid õlut ja lugesid värsket ajalehte. Peremees seisis, käsi kusagil leti taga ja kuulas pead. Minu sisseastumisel vaikis äkist elav rääkimine, mille kõminat oma ukse taha kuulsin. Kõikide silmad pöördusid minu poole ja avaldasid veidrat kohkumisega segatud imestust. Need totrat pole vist eluajal rattasõitja mundrit näinud, mõtlesin mina, istusin neist eemale teise laua äärde ja nõudsin kehakinnitust. Peremees seadis soovitud toidu ja õllekannu minu ette, soovis nõrga häälega head isu ja istus siis teiste võõraste seltsi ümmarguse laua äärde. Toitu võttes panin tähele, et nemad päid kokku pistsid, vahetevahel ajalehte vaatasid, sosistasid ja kahtlaselt minu poole piilusid. Lugu läks minu meelest igavaks. Ma tõotasin eile võtmisega lõpule, tühjendasin õllekannu, maksin, mis maksta oli ja tegin minekut. Uksest välja astudes kuulsin veel pool valjusti sosistatud sõnu. Läkita kohe politsei järele. Ma tahtsin juba kärsitult küsida, kas nad vahest minu pärast politseid tüüdata tahavad. Lõin, aga selle peale käega hüppasin sadulasse ja kihutasin minema nii kähku kui merse purgi uulitsate vilets sillutis seda lubas. Viie minutiga jõudsin sileda maantee peale, jätsin inetu võõraid pahandava linna rõõmuga selja taha. Umbes veerandtunnise sõidu järel pöörasin esimest korda pead ja nägin kaht ratsanikku, kes poole versta kaugusel kõigest väest minu järel kihutasid. Teravate otstega kiivrid andsid tunnistust, et tagaajajad preisi sandarmi olid. Punase hirveperemees oli mulle tõesti politsei kuklasse läkitanud. Minu reisipass oli korras ja südametunnistus suurtest kuritegudest puhas. Ma oleksin julgesti võinud seisma jääda ja sandarmitelt küsida, miks nad oma märasid üleliia vaevavad. Aga kui õige rattamees, tundsin ma sedamaid himu hobustega võidu lasta ja tagaajajaid narrida. Sellepärast tõmbasin selja küüru ja hakkasin jalgadega vägevasti väntama. Alles tüki aja pärast vaatasin jälle tagasi. Ratsanik ei võinud ma käänulise teeäärtel kasvava võsastiku pärast näha ja kapjade müdinat ei olnud ka mitte enam kuulda, millest ma arvata võisin, et tagaajajad vähemasti mitte ligidale jõudnud. Võidusõit oli mind erutanud ja ma oleksin Gabist võitjaks jäänud, poleks mitte puudulik osavus minu võidurõõmu sekka kibedat sappi tilgutanud. Äkilise käänu peal sattusin ma korraga teelt kõrvale ja lendasin kõige rattaga kukerpalli võsastiku. Selsamal silmapilgul kuulsin ma ägedat vandumist ja siis otsekui terase kõlinat puuokste puutumisel. Mina koristasin oma kondid, mis õnne varal kõik kokku olid jäänud maast üles ja nägin pead põõsaste vahelt välja, pistest, kuidas maantee peal mõni samm minust eemal keegi isand kõrge ratta peale kargas ja minema pühkis, nii et tolm taga. Enne see arvab mind teeröövliks, mõtlesin mina rõõmsa meelega. Ühtlasi tärkas minu peaajus päris saatanlik nõu sandarmeid, kes muidugi eksiteel olid veel suurema eksituse sisse kukutada. Selleks tarbeks tõmbasin ratta veel kaugemale põõsaste vahele ja jäin ootama. Varsti kuulsin ratsaniku lähenemist ja nägin neid mööda kihutavat. Head jahiõnne. Ma silmitsesid oma rataste ülikonda. Rattal oli paar kodarad, katkenud ülikond paaril kohal, mida ligemalt kirjeldada ei sünni, lõhki kärisenud. Kuna ma neid vigu parandasin, libises ligi pool tundi aega mööda, siis sõitsin edasi. Otse päikese looja minekul jõudsin kõrtsi ette, mille ukse kõrval kaks ratsahobust ja jalgratas vennalikult koos seisid. Neid nähes tundsin ma kanget himu teada saada, mis ratsutajad teevad ja astusin julgesti, kõrtsituppa. Peaaegu oleks ma juba jala pealt jälle ümber pööranud. Kaks sandarmi olid parajasti üht meest sidumas, kes kangesti vastu rabeles. Minu ilmumisel, aga varsti vaganes. Seotav ei olnud keegi muu kui see rattasõitja, kelle mina vastu tahtmist võsastikus välja olin peletanud. Tema kandis pahema kulmu peal niisamasugust musta plaastrit, nagu minagi. Mis pärast seda inimest seotakse, küsisin mina kõrtsmiku käest. Ta tahtis putku pista, kui saldarmid janu kustutasid, oli vastus. On see mõni kurjategija taga parem, see on ju seesama Georg kremdel, kes eile Leipzigis oma naise ära tappis. Nende sõnadega pistis kõrtsmik mulle värske ajalehe näpu vahele ja tähendas sõrmega ühe koha peale, kus järgmine teade seisis. Mineval ööl on meie linnas kole kuritegu ära tehtud. Kaupmees Georg kremser tappis oma noore abikaasa, kellega ta ühe aasta pealtnäha õnnelikult elanud kirvehoobiga ära ja viskas surnukeha aknast välja uulitsele. Kui mõrtsukad kinni taheti võtta, rabeles ta enese lahti, kargas õues seisva ratta peale ja kadus pimeduses. Kuulu järgi olla kremdel mõne nädala eest raskesti pea peale kukkunud ja sestsaadik hullustuse tujusid avaldanud. Kukkumisest saadik kandis ta musta plaastrid pahema kulmu peal. Nüüd märkasin ma, kelleks mind punase hirved rahterisoli peetud. Ma tõmbasin sügavasti hinge, see õnnetu plaaster. Homsel päeval pidi ta mu kulmult kaduma, sest muidu võis tee peal iga sandar mind kui oma naise mõrtsukad püüdma hakata. Sandarmid astusid leti ette, oma pooleli jäänud õlle kannusid tühjendama, kuna seotud kurjategija tuimalt nurka istuma jäi. Mina soovisin seaduse valvajatele korda läinud püügiks õnne. Nad vahtisid imestades minu otsa ja üks ütles tõsiselt. Teie, võite õnne tänada, teid nüüd alles näeme, kuna õige kremser kahtlemata meie käes on, sest muidu oleksime teid jala pealt puuri pistnud. Tema iseäralikud märgid sünnivad väga hästi teie kohta, sest ka teie olete rattasõitja ja teil on niisamasugune must plaaster pahema kulmu peal. Oleksite teie kogemata tunni aja eest merse purgist välja siiapoole sõitnud, siis oleks sellest kole segadus võinud sündida. Mina tõmbasin, uuri taskust. Sestsaadik kui mina merse purgist välja sõitsin, oli otsetund aega mööda läinud. Ma ei arvanud tarvilikuks sandarmi eksitust õiendama hakata. Ratsamehed ei pruugi ju kõike teada, mis rattameestel vahel sõidu ajal juhtub.