Mina olen Peeter Tammearu ja ma loen Karl Adra jutukese mustikasupp ja armastus. Koosa külakool paiknes meie kodust ligi kaks kilomeetrit eemal. Ühel tuisusel talvepäeval sõidutas isa mind Miiraga kooli ja lubas, kui ilm ei parane, hobusega vastu ka tulla. Muidu käis koolis käimine ikka jalgsitunnid, lõppesid. Õpilased hajusid laiali, igaühel kodutee jalge all. Mina jäin üksipäini klassiruumi isa ootama. Hakkasin ajaviiteks järgmiseks päevaks õppetükke ettevalmistama. Miskipärast jäi isa hiljaks. Ega ometi, ilm pole muutunud? Väljas lõõtsus, tuul, mattis aknad tuisku. Olgu, mis on, hakkasin tööle. Mõne aja pärast avanes uks ja uksel seisis koolipreili. Mis sina siin teed? Õpin luuletust. Miks sa koju ei lähe? Isa lubas hobusega vastu tulla. Ja ei tule, tuleb küll ta ju lubas. Oled sa selles kindel? Olen küll. Õpetaja naeratas ja jätkas. Kas luuletus hakkab pähe saama? Esimene sall, mongi pääs? No loe mulle korraks ette. Lugesin selge ja kõva häälega. Meil aiaäärne tänavas, kui armas oli see, kus kasteheinas põlvini me lapsed jooksime. Õpetaja vaatas mind teraselt natuke aega ja küsis, kas kõht on tühi. Maraputasin päev. Kõht oli mul tühi küll, aga ma ei julgenud seda ütelda. Õpetaja sai niigi aru. Tule minuga ühes, otsin sulle midagi söögipoolist. Ähmi täis, läksin õpetajaga kaasa. Ta viis mind oma tuppa. Toa keskel seisis ümmargune laud, lumivalge lina peal. Koolipreili läks kööki ja tõimule taldrikutäie mustikasuppi. Supi sees olid väikesed saiatükid. Koolipreili raputas sinna peale veel peenikest suhkrut ja ütles hakaga pistma. Nüüd peaks ta maitsev küll olema. Ja oligi hea. Imehea tahtis keele alla viia. Koolipreili süütas valge kupliga petroolilambi, pani selle lauale, istus minu vastu ja hakkas päevikut lehitsema. Minaga mõnulesin suppi süües püüdsin viisakas olla ja mitte luristada. Ema oli mind mitu korda varem noominud, et ei ole ilus suppi süües luristada. Tehku seda kärssninad, kui tahavad. Nii ma hoidusin killuristamast. Ometi juhtus hirmus õnnetus. Üks mustika supine saiatükk pudenes kogemata suust ja otse lumivalgele laudlinale. Helde taevas, sinna jäi tume plekk. Külma kohkusin, et mis nüüd saab. Nutt hakkas peale trükkima. Koolipreili nägi mu kohmetust ja väikest tumedat laigukest linal ning lohutas. Ära muretse, see väike asi ei tähenda midagi. Aitäh, ehmusin ja katsusin toast. Klassi. Sain. Mõne aja pärast tuli isa, ta oli metsas käinud puid toomas. Istusime reke. Isa pani mu põlvedele külma kaitseks vana kasuka ja sõit läks lahti. Teel mõtlesin, et nii head inimest kui meie õpetaja ei ole terves ilmas. Ta vist armastab mind. Ja kui tema mind armastab, siis pean mina teda ka armastama. Aga kas ikka tõesti nii on lõima kõhklema? Kodus katsun selguse kätte saada. Ma olin vanemate poiste käest kuulnud, et tuleb mõlema inimese nimed üksteise alla kirjutada ja nimedes esinevatele, ühesugustele, väikestele tähtedele kriipsud peale tõmmata ülejäänud tähedaga järjest selliselt kokku lugeda. Armastus, sõprus, kadedus, viha, siis saabki teada, missugune vahekord kahe inimese vahel on. Nii ma tegingi. Kirjutasin koolipreili nime ja oma nime sinna alla. Magda Tamberg. Karl Ader. Tõmbasin nimedes esinevatele ühesugustele väikestele tähtedele kriipsud peale. Mõlemates nimedes alles jäänud tähed lugesin nii kokku nagu kästud. Armastus, sõprus, kadedus, viha, ja mis tuli välja? Ta tank, armastus, Karl. Armastus. Nüüd ei olnud enam mingisugust kahtlust. Me armastame teineteist. Tõotasin seda enda teada hoida. Kes teab, mis muidu välja tuleb, saan isa käest veel kere peale. Ega ma mustikasupi söömisest ka kellelegi ei bioogsatanud. Vanaema ütles ka, mõnikord ei maksa koduseid sündmusi suure kella külge panna. Üks mure jäiminud ometigi vaevama. Koolipreili on kole tark. Kui ta mu rumalusest aru saab, siis jätab ta mu maha. Ei kutsu enam iialgi mustikasuppi sööma, kus saiatükid sees on, nagu peenike suhkur on peale raputatud. Hakkasin hoolsamini õppima. Õppisin pikki tunde. Emagi manitses vahetevahel, et ma järele jätaksin ja petroolilambi vähesel valgusel nõnda kaua raamatutes ei tuhniks. Rikun veel silmad ära. Aga neljad ja viied hakkasid lendama. Vahel mõtlesin endamisi. Kui armastust ei oleks, ega ma siis ei õpiks ka.