Tere kuulama saadet pöördsõnast ehk tegusõnast ehk verbist. Kui palju võimalusi ennast väljendada pakub eesti keeles pööramine, kas me kasutame neid kõiki võimalusi ära, kas seda üldse peab tegema ja mis see meile annaks? Kas on eesti keele kõnelejate hulk, kas ka keegi, kes suudab või kasutab kõiki pöördsõna muutevorme? Saates on täna Eesti keele Instituudi vanemteadur Kristiina Ross, tere päevast. Tere. Minu nimi on Piret Kriivan ja ma kõigepealt võib-olla alustaksingi sellest, miks mind see teema huvitama hakkas, nimelt mulle tundub. Me tegelikult ei kasuta pöördsõna muutmise kõiki võimalusi ära ja selle võrra oleme ebatäpsed ja näite ma toon muidugi meediast. Näiteks kui parlament uus parlament sai ametisse, siis oli selline uudis pealkirjaga ka vastne riigikogu liige läks oma mehest lahku. Mis võiks nagu arvata, et kohe, kui ta riigikogusse sai, nii ta läks oma mehest lahku tegelikult muidugi asi oli hoopis teistsugune, ehk õigem oleks öelda, oli läinud või on läinud oma mehest lahku. Et me ei kasuta kõiki võimalusi ära eesti keeles. Päris kindlasti ei kasuta ja loomulikult ja eriti eriti niisuguses kõnekeeles ja igapäevases suhtluses kiputakse lihtsustama. Ei mõelda kõikide nende nüansside peale, mida tegelikult keelega on võimalik väljendada või mõista, anda ja minnakse niisugust lihtsamat teed, mis võib olla eksitav. No aga proovime siis tänases saates natukene rääkida sellest, kui palju tegelikult pöördsõna paradigma annab võimalusi, mis paradigma pöördsõna paradigma on ja mis endas sisaldab. Paradigma, see on tulnud kasutusele nendest näidistabelitest, mis keele õpikutes esitatakse, paradigma peaks siis sisaldama kõiki neid vorme, mis ühes keeles mingist pöörduge, ainult sõnast moodustada saab. Aga muidugi paradigma kõikides keeltes on natukene niisugune veniv mõiste ja ega väga lihtne ei olegi öelda, et kui palju neid vorme sinna siis kuulub eesti keeles ka võib ju arutada mingis osas paradigma on kindlasti keele enda poolt määratud, aga mingis osas ta on ka natuke kokkuleppe asi ja lihtsalt, et kuidas, kuidas seda keelt kirjeldada. No eesti keeles näiteks needsamad tegusõna liitvormid, liitajavormid nende üle võib vaielda, kas nad kuuluvad paradigmasse, kas nad on verbivormid või kuuluvad nad tegelikult lauseõpetusse selles mõttes, et nad koosnevad nagu kahest eraldi vormist. Olin läinud, oli läinud, olen läinud, kas on verbivorm või on see mingi süntaktiline konstruktsioon. Ma sama lugu on niinimetatud pöördunud käändeliste vormidega minema minnes minemas kas need on siis pöördsõna vormid kõikmiks minema, maas on pöördsõna, Vormaga minemine ei ole miks minev on, aga mõned teised ei ole, et selle üle võib kõik vaielda, nii et sealt läheb see kokkuleppelised ja sellepärast on väga raske öelda, kui palju eesti keeles eesti keele verbi paradigma vorme. Iga igaüks loeb. Natuke erinevalt kokku, mida saab tegusõna muutmisel väljendada? Kõigepealt. Jah, pööret ja pööras ja on ühtlasi siis isik ja Arv ainsuse esimene isik, ainsuse teine ainsuse kolmas mitmuse esimene mitmuse teine mitmuse kolm, neid kindlasti saab siis saab aegu. Aga siin ja võib juba vaielda, palju neid aegu siis on, kas on ainult eesti keeles olevik ja minevik või on siis need erinevad minevikud ka või tuleks neid erinevaid minevikku käsitleda kuskil kuskil mujal. Siis saab väljendada kõneviisi, mis kõige lihtsamalt öeldes on siis kõneleja hinnang tegevuse reaalsusele. Näiteks mõni jagab sele veel käskivas kõneviisiks, siis eraldi käsitleb veel nisust kaudse käsu kõneviisi või kaudset kõneviisi, jussi või kaudne kõneviis on, on siis eraldi see vat tunnuseline kõneviis siis saab veel väljendada tegumoodi, isikuline või umbisikuline tegumood. Teen, tehakse riik ise on siis eitusjaatus? See on kõik tegelikult ilmselt aegade jooksul välja arenenud niimoodi, aga mis oli kõige alguses? Kas pöördsõna on noorem sõna kui? Sõna on väga huvitav küsimus. Mingis mõttes võiks ju arvata, kui, kui näiteks lastekeelt vaadata, et tundub nagu, et kui laps hakkab rääkimata, siis ta kõigepealt nimetab asju. Aga see on muidugi jah, väga-väga kahtlane, spekulatiivne nüüd öelda, et mis on noorem või mis on vanem sõnaliik, võiks ju arvata, et vähemasti mingis mõttes võib oksi arutada nii et et kui alguses keel on veel sõna liigiliselt diferentseeruv matu, et kui need sõnaliigid tekivad, siis käib ju kohe kaks vähemalt kaks tykki tekkima, sest ykski teisest sisalduma ei saa tekkida lihtsateks sõnali. Üldiselt tänapäeval ka keeltes, kus neid sõnaliike eristatakse siis enamasti kõikides ikkagi nimisõna- ja verb on olemas, nii et, et need on nagu kaks põhilist sõnaliiki. Aga missuguses vormis võis esimene pöördsõna olla, ta ilmselt ei väljendanud mingeid liitaegu kindlasti mitte, aga väljendas näiteks isikut või arvu. See see on nüüd ka väga, väga spekulatiivne küsimus ja taas võib-olla natukene raske päris päris tõsiteaduslikult niimoodi arutada, aga kui kui nüüd erinev vaid praegu olemasolevaid mõõdetavaid allkeeli vaadata, siis muidugi need eri vormid erinevates allkeeltes on, on erinevad mõisted, tavakeel ei ole uurinud aga vanemaid allkeeli uurides. Siis näiteks torkab silma, et kui võrrelda 18. Randi vanu kirjakeelevorme, siis kirikulauludes on käskiva kõneviisi teise teise isiku vorm kõige sagedasem. Aga samal ajal näiteks näiteks piiblikeeles on kindla kõneviisi lihtmineviku ainsuse kolmas pööre. Läks tema läks, aga kirikulaulus on siis anna kirikulaulude keel üldse üldse on väga dialoogiline, nii et võiks arvata, et niisuguses tavalises igapäevases dialoogis võtmise käskiv kõneviis ongi ikas ei käsuta käsutamine või või, või teise inimese kuidagi tegevusele tegevusele õhutamine on võib-olla tavalises suhtluses niisugune kõige kõige primaarsem tegevus. Kas 18. sajand ja kes need dokumendid on siis esimesed, kus eesti keele tegusõnu on kasutatud, kirjeldada? Ei, kindlasti mitte, ma olen lihtsalt praegu sattunud neid uurima. Tegusõnade kirjeldamine iseenesest on esimene esimene eesti keele grammatika on aastast 1637 Heinrich Stahli grammatika ja see on see on siis kõige esimene, kus vähemasti meieni säilinud materjalidest, kus eesti keele verbi ja selle muutumist üritatakse kirjeldada. Aga mis seal siis on öeldud, missugused muutevormid seal on ära toodud. Tolleaegne grammatiline kirjeldus lähtus, lähtus ladina keele eeskujudest ladina grammatikates ja natukene muidugi juba saksa grammatikates seal üritatakse siis eesti keelt kirjeldada nende mustrite järgi, mis ladina ja saksa keele kirjeldamiseks olid välja kujunenud. Ega see väga väga halb muster ei ole, eks, eks eesti keel on, on selle liistu peale tõmmatav küll tegusõna isegi paremini kui kui nimisõna. Aga muidugi on seal küllalt palju niisuguseid naljakaid vorme, mida, mida võib-olla iialgi ei ole üldse kasutatud, eriti just nimelt neid liitvorm on seal väga-väga keerulisi niida staal tegelikult Toma tekstides ka ise eriti kasuta tal näite, sõna on armastama ja seal on siis eriti igasugused passivi ja, ja tulevikukonstruktsioonid, mille kohta on üsna raske isegi isegi arvata, et, et mida need tema arvates on pidanud tähendama, mina saaksin armastud saama, mina saaksin armastada, võiks, võiks siin armastad saama seal väga-väga keeruliselt konstruktsioon. Ja enda jaoks siis noh, ta on pannud nad ilusti niisugustesse kastidesse ja mustritesse, aga, aga ta ise ka tegelikult neid tõesti kasutada. Kui palju on saksa keel näiteks mõjutanud, me teame, me enamasti räägime, kuidas teised keeled mõjutavad meie sõnavara ja saksa keel on meie sõnavara tohutult mõjutanud. Kui palju on saksa keel siis meie grammatikat ja, ja me konkreetselt räägime praegu pöördsõnamuutmisest seda mõjutanud? Natukene kindlasti on mõjutanud, aga ega need võõra keele eeskujul lausa uusi muutevorme ei looda. See on väga haruldane. Aga. Tahaks rohkem kasutama mingeid konstruktsioone, mis keeles tegelikult mingil kujul on juba olemas. Näiteks eriti põhjalikult on eesti keele osas uuritud tuleviku moodustamist ja kasutamist. See on alam ja ülemsaksa keeles erinev. Alamsaksa keeles on, oli tahtma ja pidama Ma tulevik ja tõenäoliselt alguses kirjakeeles 16. sajandil kasutati eesti keeles ka siis tahan, tahan minna, peab minema niisugust laadi tuleviku konstruktsioone, näiteks Georg Mülleri jutustes, niisugune tulevik veel. Aga kui mindi üle ülejäänud saksa keelele seal Mulleri saidil vist kasutas juba ülemsaksa keelt, aga see tollane keel oli veel, siis eesti keel oli veel niisugune alamsaksamõjuline juba massiivsemalt ülemsaksa keelele üle mindi, siis hakati eesti keeles ka kasutamise tulemuseks saama tulevikku ja näiteks Heinrich Stahlist alates kuni seitsmeteistkümnenda sajandi lõpuni siis väga-väga jõuliselt kasutati seda saama tulevikku seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul. Keelereformijad avastasid või teatasid, et, et see ei ole eesti keelele omane eesti keeles, tegelikult tulevikku ei ole. Põhjaeesti keeles tõesti siis enam seda saama, tulevikku ei kasutatud näiteks piiblitõlkes, seda ei ole aga Lõuna-Eesti niisugune normatiivne või etaloniks saanud piiblitõlge uue testamendi kaste, testamendi tõlge oli selleks ajaks juba olemas. Ja seal oli saama tulevik olema, et need lõunaeesti kirjakeelde tegelikult saama tulevik jäi, jäigi alles. Ja 19. sajandil ta hiilis põhjaeesti keelde ka tagasi, nii et ta ei ole ju eesti keelel üldse üldse võõras konstruktsioon. Seda on uuritud. Niisuguseid lähedasi, lähedasi kasutusviise on rahvakeeles alati olemas olnud. Selles mõttes eesti keeles on tulevik olemas ja kindlasti kindlasti ja igasuguseid tuleviku väljendamise võimalusi. Nii aga lähme mineviku juurde tagasi, kas need liitajad, täisminevik ja enneminevik, kas need on meie päris enda omad või kui palju üldse saab grammatika kohta öelda, et mis on seal päris meie enda oma ja mis on ikkagi juurde võetud või juurde laenatud? No ütleme nii kui kuulutada enda omaks kõik, mis meie rahvalaulu keeles on olemas, siis rahvale olu keelest võib neid liitaegu leida küll. Ja kindlasti niisugune ütlemisviis on, on eesti keeles väga pikalt olemas olnud. Aga kuivõrd neid kuulutada, et, et kas liitaeg on olemas ja mida ta täpselt tähendab siis siin peab juba ettevaatlikum olema selles mõttes, et et selleks on vaja ja väga, väga suuri tekstimassiivi läbi uurida, et võrrelda ja öelda nüüd kas näiteks enamasti need liitajad, isegi kui nad on keeltes olemas, siis nende kasutus on natukene erinev eri keeltes ja kas või tõlkimisel peab, ütleme, prantsuse keelest tõlkides, kus on ka põhimõtteliselt niisuguseid liit, konstruktsioonid kõik olemas. Lihtsalt eesti keelde tõlkides peab alati tõlkija väga tähelepanelik olema ja mõtlema, kas ikka eesti keeles tegelikult öeldakse sõna-sõnalt. Tundub, et saab küll eesti keelde panna, aga võib-olla eesti keeles selles niisuguses kontekstis ei saa nii-öelda, aga see sõltub alati laiemast kontekstist, seda ei saa niimoodi ühe ühekonstruktsiooni põhjal öelda. Aga kas mulle tundub või ongi see nii, et tegelikult enneminevikku näiteks suurt enam ei pruugitagi? Mina olin teinud, mina olin läinud. Ma isegi ei julge seda öelda, sest sest, aga eks see enneminevikku tarvitamine eeldabki juba niisugust laiemat konteksti üsna keerulist, Mõtta mõtlemist või keerulisemat mõttekonstruktsiooni ja võib-olla tänapäeval jah, see suhtlus läheb järjest kergemaks ja niisuguseks kiiremaks ja siis ongi juba raske heid neid, et niisugust laiemat konteksti nõudvaid mõtteid üldse vormistada. Näiteks veel meediast üks lause likvideeriti kanepivabrik, mille panid püsti isa ja poeg. Tegelikult oleks päris kohane kasutada ju liitaega. Ja kindlasti hingeks, eriti eriti kui üks, üks aeg üks mineviku aeg juba lauses on, siis sellega peab ja see teine aeg kuidagi suhestuma tulin samal ajal sama ajavorm, siis jääb mulje, nagu oleks üheaegsed tegevused. Sest nad olid selle vabriku ikka juba enne likvideerima või saate korra loonud ja likvideerinud ja nii, aga näiteks tegumoed ja kõneviisid. Kui palju on nende kohta teada, millal neid on kasutama hakatud ja millal need on välja kujunenud? Kõneviisil on võib-olla selles mõttes kõige tänu väärsem materjal, et, et siin on kõige parem jälgida, sest kirjakeele eksisteerimise aja jooksul on vähemalt üks kõneviis kadunud ja vähemalt üks kõneviisi juurde tulnud. Ja seetõttu on, on siin üsna hea kirjeldada, me ei pea niimoodi pimeduses kobama oletama. Kadunud on potentsiaal ehk võimalikkust väljendav kõneviis. Teda on nimetatud ka kahtlevaks kõneviisiks. Nii tunnuseline, keda veel rahvalauludes esineb. Mingi näide, mis tuuakse, jumal, tean, et mis tast saaneb. Võib-olla teab, mis tast võib-olla saab. Umbes niisugune võiks selle tähendus olla. Oskar Loorits oma 1923. aastal ilmunud grammatikas väidab, et tol ajal veel Saaremaal olevat see ka kõnekeeles täiesti kasutusel olnud. Ta esineb üksikutes vormides seitsmeteistkümnenda sajandi erinevates piiblitõlgetes. Peane polneb, saaneb aga jah, hiljem ta on ära kadunud ja sedasama Oskar Loorits ühe põhjendusena või vähemalt põhjendusel, et miks teda ei tasu keeleuuenduse korras elustama üldse hakatagi, on see, et meil on tegelikult tuletuses siis olemas, nii sufiks taganeb, alaneb, et sellega võid ta segi minna ja tal ei ole niisugust ühte selget funktsiooni kohe-kohe aimatavat funktsiooni tegusama. Vormistuses. Lewis on kahjuks meil kaduma läinud aga juurde on tekkinud kaudne kõneviis, vat tunnuseline seda varasemates tekstides üldse ei esinenud, on välja arenenud arvatavasti 19. sajandi lõpul 20. alguses. Selle kujunemist on põhjalikult käsitlenud Arnold Kask. Pärineb arvatavasti siis niisugustest sedalaadi konstruktsioonidest. Ma nägin teda minevat või ma kuulsin teda laulvat kus vat on siis tegelikult v-kesksõna osastava käände vorm sealt siis on edasi tulnud see ütleme siis, et ta laulvat aga vene keeles või rahvakeeles on, on selle väljendamiseks olnud ka teisi võimalusi. Ka da-tegevusnime näiteks saab ju siia tänapäevalgi saab eriti olemasolemist, kasutatakse seda olla nii- või teistsugune. Ta olevat nii või teistsugune, et siin tükk aega vaieldi, et kumb, kumb see õige ja kaudne kõneviisi kaudsuse väljendamise viis siis eesti keeles on, aga praeguseks nüüd vatt. Tunnuseline kaudne kõneviis on ikka täiesti tunnustatud Haiti keeles olemas. Et siis on kindel kõneviis tingiv kõneviis käskiv kõneviis, kaudne kõneviis ja grammatikas on ka möönev. Kõneviis nojah, see on see käskiva kõneviisi kolmanda isiku vorm tema tulgu, seda on võimalik kasutada natuke mõne teistsuguses tähenduses, võib-olla ka teiste isikute korral, kui sina, tule, on üsna selge käsk. Aga sa tulgu see nagu kaudne käsk või keegi ütles, et Ta ütles, et sa tulgu homme siia. Ja niisugune niisugune kasutusvõimalus siis tõesti eesti keeles kõikide kõikide isikute puhul on ja seda võib käsitleda nagu eraldi kõneviisina, aga ei pruugi, võib lähtuda konkreetselt vormist ja öelda, et lihtsalt sellel käskiva kõneviisi vormil on niisugused kasutusvõimaluse teel. Nii et see on jälle niisugune kokkuleppe asi, et kuidas seda kirjeldada. Kuidas tekib üks kõneviis järsku keelde juurde nagu see kaudne kõneviis sellest, kuidas ära kaob, sellest ma olen võimeline aru saama, aga kuidas tekib seal seal? Jah, siin on nüüd raske öelda, et palju siin on üksikisikute mõju. Aga no nagu sellesama kaudselt kõneviisi juures selgelt näha on, et need võimalused või üsna lähedased võimalused midagi niisugust keeles välja, need, need on keeles olemas olnud juba pikka aega on olnud erivõimalused ja siis mingil põhjusel hakatakse seda üht võimalust rohkem ja rohkem tarvitada. No arvata võib, et näiteks kirjakeeletingimustes siis peab olema ikkagi mingisugune seltskond inimesi, kes kirjalikult seda propageerima või see on nagu kõige lihtsam viis, et üks üks Vormsist domineerima pääseks. Aga ütleme, suulise suulise suhtluse korral võib arvata, et kui on mingi prestiižne või domineeri seltskond, kes seda lihtsalt kasutama hakkab, siis see saab teistele eeskujuks, hakatakse, hakatakse jäljendama. Enamasti jah, need võimalused ikkagi keeles on endas olemas. Aga muidugi laenamine ja teiste keelte mõju saab samuti väga, väga selgelt mõjutada seda, kuidas ühte, ühte konstruktsiooni või võimalust, mis keeles on olemas, hakatakse äkki üle ekspluateerima ja sellest kujuneks siis mingi Kas selles pöördsõna paradigmas on veel midagi, mis on näha selgelt, et kuidas see on tekkinud või, või kust me oleme selle saanud või kuidas omaks võtnud kõneliigid või või, või tegumoed või? No kindlasti üsna üsna keeruline lugu on ka selle passi või meie umbisikulise tegumoe on selles mõttes, et et jah, kas meil on passi või meil ei ole passi passi kui tegumoodi üldse olemas. Ja umbisikuline tegumood päriselt ei vasta sellele indoeuroopa passiivile ta midagi natukene põnevamat. Aga kui palju nüüd seda, seda tänapäevavormistiku ja selle kasutamisvõimalusi ütleme, saksa keel on mõjutanud, seda on võib-olla praegu juba raske öelda, sest et selleks eesti keele kirjaliku kirjaliku kuju kirjakeele tekkimise ajaks juba suulises, suulises suhtluses saksa keel oli üsna palju eesti keelt mõjutanud ja niisugused konstruktsioonid miski on tehtud, need kindlasti olid keeles enne juba olemassesse minevikku, passi kesksõna see, see on kindlasti eesti keele, eesti keele enda osa ja niisuguseid konstruktsioone kindlasti oli, aga et kui, kui palju sealt siis niisugust päriselt, seda indoeuroopa passi, kus grammatiline subjekt ja objekt on kohad vahetanud, et kui palju päris niisugust niisugust võimalust keeles tegelikult kasutati, seda on raske tagantjärele öelda. Pärast Stahli, kes on veel siis pannud eesti keele grammatikat, kirja, kui me just mõtleme, et on pöördsõnast meile midagi oluliselt kirja pannud. Pärast Stahli siis tükk aega kõik kõik need kirikuõpetajat, kes järgmised eesti keele grammatikat kirja panid, need saksa kirikuõpetajad Nad lähtusid ikkagi üsna samadest põhimõtetest nagu staar natukene seitsmeteistkümnenda sajandi lõpus. Käsitlus muutus eestipärasemaks Eesti eesti keele pärasemaks. Aga võib öelda, et kuni 18. sajandi lõpuni Huubeli grammatika nii ikkagi see püsis, püsis enam-vähem samasugune koguse eesti grammatikakirjeldus verbi kirjeldus sealjuures samuti ehkki, ehkki ja juba seitsmeteistkümnenda sajandi lõpul ornung kuulutas, et tuleviku eesti keeles ei ole aga aga laias laastus suurt midagi ei muutunud, aga väga intensiivselt hakati hakata eesti keele üle arutama, et 19. sajandi alguses spatreige sealt peale siis kindlasti kindlasti see käsitlus muutus järjest järjest detailsemaks järjest nüansseeritumaks järjest. Täpsemaid nüansse hakati uurima ja kirjeldama. Ja Eduard transja myydemann muidugi olid, olid siis need 19. sajandi keskpaigas, kes, kes juba väga-väga täpselt kirjeldasid viidemon, peamiselt nad võib-olla enam seda verbi korral seda vormistiku nii palju ei arutatud, kui just neid erinevate vormide kasutusvõimalusi, et mida need siis tähendavad ja, ja missugused need konstruktsioonid on, mida rahvakeeles tegelikult kasutatakse ja mis siis täpsemalt, nende tähendus on? Miks on pöördsõnal nii palju rohkem muutmisvõimalusi kui käändsõnal? Käändsõnal on ju 14 käänet, no võib-olla mõni teadlane ütleb siia mõne juurde, aga põhimõtteliselt see vahe on ju tohutu, sest pöördsõnamuutmisvorme, me ei jõua kokku lugedagi. See on juba nii filosoofia. Siin lingvistika pinnalt on väga keeruline, väga keeruline midagi arvata või vastata, aga aga ju siis kuidagi suhtlusesse olemise protsessi kulg on olulisem kui lihtsalt lihtsalt asjade nimetamine. Aga eesti keeles on kas keskmiselt rohkem pöördsõna muutevorme kui teistes keeltes või, või on see tavaline, on ka teistes keeltes sama palju võimalusi. Või ütleme, et kas on selliseid keeli veel, kus nii palju võimalusi on? Nagu ma ütlesin jah, see kui täpselt kokku lugeda, kui palju neid võimalusi on, et see on suures osas kokkuleppeline, seetõttu ma isegi ei julge öelda, kas eesti keeles on need keskmiselt rohkem või keskmiselt vähem. Aga on kindlasti keeli, kus on niisuguseid võimalusi, mida eesti keeli kasutada. No kas või võtame vene keele, seal on see see on liit, mis on eestlase jaoks täiesti ületamatu aspekt, hullem kui matemaatika aspekti väljendamine verbiga ja see, see on, on, on üks üks võimalus, mis paljudes keeltes on olemas, aga eesti keeles puudub siis on keeli, kus näiteks verbi vormis kajastub lisaks lisaks subjektile, kes midagi teeb ka see, kellega midagi tehakse. Olen sind, see on ka üks verbivorm, no näiteks vanaheebrea keeles oli see võimalus, aga, aga ka meie sugulaskeeltes näiteks ersa keeles on niisugune pööramine võimalik. Siis no kui juba heebrea keelt mainida, siis näiteks heebrea keeles kogu see ala, mida meil kirjeldatakse tuletusena, verbituletusena, see on neil väga, süsteemselt ühendatud verbipööramisega üheks tohutu suureks masinavärgiks. Ja seetõttu niisuguseid verbivorme paradigmaatilisi regulaarseid vorme on seal kindlasti palju rohkem. Puhas eesti keeles suhteliselt palju on vot neid käändelisi vorme see, et neil on kaks tegevusnime või kaks infinitiivi maa infinitiiv dainfinitiiv. No see on ikka üsna pöörane situatsioon ja seda keeleõppijal kindlasti eriti raske. On tõenäoliselt ka veel veel keerulisemaid Heili selles osas kas või kas või soome keele infinitiivide süsteem on veel natukene keerulisem ja rikkalikum kui eesti keele oma. Nii et siin on jah, raske öelda, neid on kindlasti keelikus, on niisuguseid võimalusi verbil, mida eesti keeles ei ole. Ka võib siiski öelda, et jah, eesti keele verbi, Erki vormistik on üsna rikas. Selle paradigma järgi sõna pööramine on tegelikult mulle tundus kohati, et hullem kui matemaatikaülesanne, sest ma võtsin grammatikaõpiku ja proovisin pöörata sõna üht hästi põnevat sõna luhtama, millega ma spordiuudisest leidsin. Võistkond luhtas oma võidusõnaraamatu järgi on tal teine tähendus lopsakalt kasvama, mitte lurri ajama. Aga minu meelest see sobib sinna hästi, ma proovisin seda pöörata, ma ei saanud sellega hakkama, sest õlvellaadi vahelduslik sõna ka selliseid inimesi vist eesti keele kõnelejaid ei olegi eriti palju, kes sellega hakkama saavad, kogu täies hiilguses, selle paradigma aga. No kasvõi seda paradigmat meeles pidanud ka küllalt küllalt keeruline ta niimoodi järjest kõik ette laulda, aga kindlasti treenitav. Ja tegelikult on oluline ju see, et me pöörame tähelepanu sellele, kuidas me ka pöördsõna kasutame, kuidas me teda muudame ja, ja võib-olla kõigepealt mitteliit minevikest alates, vaid alustame olevikust ja, ja, ja lihtminevikust näiteks jällegi kaks lauset meediast. Jaan Poska all olid suured teened Eesti riigi loomisel või Jaan Poska all on suured teened Eesti riigi loomisel. Jah, seda peaks peaks kindlasti jälgima ja endale teadvustama, et need on kaks üsna erinevat lauset mõlemit pidi, saab öelda aga, aga mingi tähendusnüanss on, on väga erinev. Ja mis tõlkijatel võib komistuskiviks saada, on kõrvallause ajakasutus, mis inglise keeles on natuke erinev näiteks kui, kui eesti keeles ja siit hakatakse paratamatult seda inglise keele malli eesti keeles ka kordama. Kui saatelause on olevikus, siis eesti keeles võib kasutada nii olevikku kui minevikku. Näiteks ma vaatasin, kuidas ta läks üle tee, nii saab tõesti öelda. Aga eesti keeles saab öelda ka, ma vaatasin, kuidas ta lähedale tee. Ja nendel on natukene erinev tähendus. Ja seda peaks endale teadvustama ja iga kord mõtlema, et, et mida siis tegelikult öelda tahetakse. Kas teie arvates võiks olla mingi vorm veel eesti keeles juures, mida hädasti oleks vaja, või saame praegustega lahedalt hakkama, ikkagi? No tundub, et saame hakkama, sest et kui need need tükk aega juurde ei ole tekkinud mingeid vorme, ju siis ju siis praegu keel suudab kõik, mis tal on vaja öelda või ütleme, kõik, mis meil on vaja öelda, suudab selle jaoks suudabki, meile materjali pakkuda. Selles osas on võib-olla päris päris huvitav tav näide taas meie tegusõna käändeliste vormide hulgast. Kui meenutada siis umbes 100 aastat tagasi Johannes Aavik hakkas propageerima, et lisaks ma-tegevusnime masmast ja mata vormile võiks kasutada ka maks, maga ja mani vormi. Nendest tänaseks ja see maks, vorm on täiesti käibele läinud. See on maitse asi, kas see on ilus vorm? Tasub kasutada, aga teda päris kindlasti kasutatakse elamaks ja enam-vähem aeg selleks, et midagi teha ja ela elamaks hästi või kasvõi läksin poodi ostmaks leiba, noh, kas aga läti keel või laielda. Ela magaja, ela mani ei ole kasutusele läinud ja, ja see on väga-väga huvitav, selles mõttes ta varasemast keele ajaloost siis seitsmeteistkümnenda sajandi keskel oli üks hästi põnev eesti keele arendaja Johannes Kuzzlov. Ja pakkus oma piiblitõlkes välja niisuguse konstruktsiooni, mis enam-vähem vastab sellele maks konstruktsioonile. Moosese esimese Moosese raamatu alguses kasutas seda väga ilusti tõlkes seda, mõned tema lõunaeesti keelt täpselt peast ei suuda rekonstrueerida, aga põhimõtteliselt oli siis panin kuu ja tähed taevasse paistma, tarbis maa peale. Selleks et nad paistaksid, maa peale paistma tarbis ja, ja seda tarbis konstruktsiooni või tarvis kirjakeeles, siis oleks see nagu järelsõna tarvis paistmise tarvis. Seda ta kasutas mujal oma tõlkes ka. Tundub, et tema Ta leiutas selle kreeka keele eeskujul, kus on mingi analoogiline konstruktsioon olemas. Jätab mulje, et keelesüsteemis siis ikka selle otsele maks vormi koha peal, mingisugune lünk on sinna nagu sinna nagu sobiks midagi midagi midagi tekitada. Sest tõesti see nüüd nendest Aaviku soovitustest on käibele läinud. Muidugi tuleb tunnistada, et et Aavik pakub nad välja kõik, nagu ta oleks nad ise välja mõelnud, aga see maks, vorm tegelikult seda natukene rahvalaulus on, ongi olemas, nii et see on ka mingil kujul eesti keeles olemas olnud, aga magaja mani vormi visti ei ole keegi kuskilt üles kirjutanud, nii et jah, ja ta ilmselt küll, aga leida sellele andsin talle isegi võiks mõelda samamoodi. Samamoodi, et ei mäletagi, mis, mis näited Aavikul seal täpselt olid, ta läks isegi nii kaugele et esitas mingeid süüdistusi, umbes niisugune ütleb, et ta läks isegi nii kaugele. Tamani süüdistusi põhimõtteliselt niisugune konstruktsioon ja täiesti tähenduse võiks välja mõelda ka ilmselt keel siiski, millegipärast ei vaja neid. Ühesõnaga, areni arenguruumi eesti keeles arenguruumi kindlasti, aitäh, Kristiina Ross ja ja ma arvan, et saate lõpetuseks saate toimetaja püüab pöörata ühte sõna tabeli järgi. Aitäh. Paradigma tabel, mis mul on aluseks on Mati ja Tiiu Erelt ja Kristiina Rossi eesti keele käsiraamatus ja üks ilus eestikeelne sõna. Hästi lihtne sõna. On sädistama väike valik nendest võimalustest, mida ja kuidas selle sõnaga seda sõna muutes pöörates saab väljendada. Sädistan sädistasin, olen sädistanud, olin sädistanud, ei ole sädistanud, ei olnud. Sädistatud. Sädistaksin, oleksin sädistanud. Sädistanuksin sädis. Ärge sädistage sädistavat olevat sädistatud sadist agu. Ärgu olgu sädistanud. Sädistada olevat seadistanud. Sädistamas sädistav sädistades sädistanuksin sädistatavat. Head emakeele avastamist soovides saate toimetaja Piret Kriivan kõike head.