Rõndame koos Hendrik Relve Seekord on siis kuula, rändaja saade selline, et meil on siin kaks maailma rändurit ja teine on keeleteadlane, antropoloog Indrek Park ja meie teemaks on Ameerika. Me rändame mõtetes siis Ameerikas väga laialt ringi nii lõuna-kesk- kui Põhja-Ameerikas ja mõtleme nende rahvaste, selle looduse ja kõige muu peale, mis maailmaränduri jaoks paneb kokku selle imelise terviku, mille nimeks on planeet. Maa. Nõnda kõlas üks indiaani rahvamuusika. Ja selle saatel ongi tore öelda, tere, Indrek Park. Hendrik rõõm sind näha ei olda just ja see on tore sind sisse ja kinni püüda mikrofoni taha ja korraks mõtiskleda nende maailma ilmatu põnevate asjade üle. Ja selles mõttes oled Sa maailmakodanik minu silmis. Et mulle meeldib ka mõelda ja ilmast kui ühtsest tervikust, kovi meie ainuvõimalikust kodumaast mitte ainult Eestist, mitte ainult Euroopast, vaid, vaid kogu maakerast. Ja sellel maakeral olen mina palju rännanud ja sina oled selles mõttes erinevalt rännanud, et, et sa oled ka mitte ainult huvirändur olnud, vaid sa oled ka tõsiselt uurinud ja põhiliselt uurinud maailma rahvaid. Et see on minu haridusega seotud, ma olen õppinud keeleteadust, etnograafia, antropoloogiad oma leiva saama ka lauale selle eest, et ma töötan erinevate rahvastega ja dokumenteerinud nende keeli ning kultuure. Ma mäletan, tookord, kui me koos rändasime seal tiibeti kandis, siis ühel päeval me hakkasime rääkima sinuga sellel teemal, et kui üldse viia eestlasi näiteks kusagile mujale maailma teiste kultuuride hulka rahvaste juurde. Et see tundub väga õige olevat, et, et see ei oleks niisugune turistlik kõrvalt eemalt vaatamine. Millised nad seal on vaid palju õigem on tunnetada seda niimoodi, et elada nende inimestega väga lähestikku, nii lähestikku kui võimalik püüda elada nendega ühte elu ja ma mäletan su nägu näkku, ilmus siis niisugune valgustus ja sa ütlesid, et mul on idee ja selle tulemusel vähemalt minu peas on see niimoodi sündis see, et sa viisidki mõned ajad hiljem eestlaste rihma kottemaalasse ja te läksitegi ühte külasse elasite nende inimestega. Samasugust elu. Täpselt see toimus aasta 2011 kui ja me olime tõesti grupi eestlastega. Albioni rühmaga peatasime neli ööd päeva kekshim aia juures isa palijärve juures, isa paali, departemangus, Guatemalas, selline selline koht, kuhu värskelt tuli elekter jõudnud. Mina olin nende juures käinud täpselt üheksa aastat, selleks hetkeks ma aastal 2003 jaanuaris esimest korda käisin ketši maiade juures. Ja see Guatemala on siis Kesk-Ameerika riik ja mina näiteks olen korraldanud mõnikord, kui mul on olnud ka siin eestlastest rühm näiteks selliseid trikke, et ma olen näiteks Madagaskaril läinud riisipõllule riisi istutama koos nendega ja ja siis ükskord mulle eriti meeldis see, kui, kui seal Madagaskaril on samamoodi nagu ka paljudes Aasia maades on nii-öelda Riksa laadsed teenindajad. Ta võtab siis selle valge inimese sinna omal kärusse ja siis oma lihaste jõuga viib ta mujale. Ja ükskord siis tegime niukse trikki, et läksime nende juurde, astub, või vastupidi, et istu sina sinna ja mina vead. See oli väga vahva vaadata nende nägusid. No ma loodan, et need raha sellest ei, advokaadi kandsid. Just nimelt oligi, lahenes realistlikult ja maiselt ta küsis, et kas sa maksad ka sellest matsin Janno ja maksan siis ma võin istuda. Ja see on inimnäoline turistidest, kui mõtelda, kui väikesed on nende sissetulekud, siis tõesti iga tund, mis on kaduma läinud, on kadunud sissetulek ja sama mõte oli sealsamas Guatemalas käimisel ka. Et raha, mis muidu jääb lihtsalt kohalikele partneritele, vahendajatele ja siinpoolne reisisaatja niimoodi, et nad oma nelja ööpäevasissetuleku koos Guatemala partneritega jätsid sellele indiaanlaste chi maiade külale ja selle raha eest ehitati sinna kliinik koolile täiendust ja muudele sellistele kogukonna hoonetele ka. Et sellest väikesest külaskäigust oli kogukonnale, kui palju oli abi ja ma arvan, et ka meie rahvas, kes sealt tagasi tuli, tuli no kindlasti teistsuguste inimestena laada pisikestest tõesti hütides magatakse võrk kiikedes väikestel lavasid, mis on mõeldud meeter 50. teil inimestele mingeid nendega koos süüa ju mingeid konditsioneeri ei ole. Ja kui palju saba meie inimeste silmi näiteks, ma võin ühe hea näite selle kohta tuua, nüüd on selles samas Chiczypataja külas elekter. Sa oled nüüd käinud seal ka hiljem Jamalasega hiljem käinud, ma olen seal käinud kokku 13 aastat. Ja kui seal alguses elektrit ei olnud, ma mäletan esimest korda, kui ma sain aru, mida tähendab areng troopilistes arengumaades. See tehnoloogia areng. Aastal 2003 jaanuaris, kui ma esimest korda käisin, nagu ma ütlesin, elektrit ei olnud, magama mindi siis, kui päike läks looja ja ülestõusmisnaisperetund-paar enne päiksetõusu hakati süüa tegema Köögi koldel tortillasid ja siis meespere tõusis, veidi hiljem sai oleks siis mägedesse ja siis konditsioneeri olnud vaja, sest kogu maja oli ehitatud bambuse või muud taimede tüvedes, kus olid praod, vahel tuul puhus läbi selline loomulik konditsioneer ja päeva samamoodi oli seal suhteliselt jahe, aga just õhtuti ationo konditsioneeri vaja. Siis ühel õhtul, kui ma seal esimest korda käisin külas oli elektrigeneraatoreid, siis ühel õhtul tehti külapidu generaator pandi käima kõikides nendes majades, mis seal külas olid. Külas elas mitu 1000 inimest, et meie suhted mõttes on ta väike linnakene igavesti Majas oli olemas ka paar elektripirni, kuhu need traadid läksid, et nendel harvadel õhtutel, kui generaator käis, et siis oli majades ka valgus ja peale külapidu, kui ma läksin tagasi oma majja, suur pere, kellega koos ma elasin siis mis sellel õhtul oli täiesti teistmoodi. Ja oli täis putukaid tuhandeid ja tuhandeid, käskija kihulasi ja muid putukaid, kes olid valguse peale juurde tulnud. Minu jaoks oli see ootamatu ja sellest hakkabki lumepall veerema. Esimese asjana, kui jõuab elekter külasse, mis on ju kogu meie kaasaegse tsivilisatsiooni alus see tähendab seda, et enam ei ole võimalik ehitada traditsioonilisi maju sest selle ta tuleneva putukas sisse, et need putukaid väljas hoida, siis muutub kogu arhitektuur. Ja ma olen seda sealsamas külas näinud viimase 10 aasta jooksul seda muundumist, kuidas nende traditsiooniliste bambusseinte asemel hakatakse plankudest ja laudadest ehitama. Majasid ja kattuvus, et ei ole enam okstes palmiokstest, vaid pannakse näiteks plekist katus, mis tähendab seda, et see maja sees kohutavalt umbne. Mis on siis järgmine asi, et elektriga koos, kuna maja siis tuleb õhukonditsioneer või tuleb see siis on vaja lisasissetulekut ja terve kultuur, mis aasta-kaks varem elas naturaalmajanduse tingimustes tänu elektrile on muutunud palgatööst sõltuvaks. Ja sellega loomulikult reostus ja kõik muud asjad, mis kaasnevad arenguga. Ja ma olen mõelnud sellest peaks kirjutama või võiks kirjutada täitsa omaette raamatu. Et elekter ja selle mõjude ma mäletan lihtsalt Madagaskaril seda, kuidas see on paljudes Aafrika ja, ja muudes niukestest vaestes maades. Et Eestis on iibe probleem, see, et laps on liiga vähe seal on nii probleemseid lapsi on liiga palju ja mulle küll tundus, et üks hea võimalus räägime naljaga pooleks. Eestis oleks iibe tõstmiseks see, et kui üheks päevaks kaotaks elektri kusagil sellel pimedal ajal siin talvisel ajal ja kui sa ikka magad seal Madagaskaril, siis magati ühes onnis külg külje kõrval hästi tihedalt koos ja joone hästi pikk ja pimeõhtu ja öö. Et see iive peab kasvama. Tead, Hendrik, see võib olla küll naljakas, aga see pole üldse nali. Sest ma mäletan oma Hiinas elatud aastatest, et Hiina statistikas on tõesti on sellised hüpped rahvastikukasvus näha. Kui oli peale Dongshani maavärinate muid selliseid looduskatastroofe, kui kadus elekter mõnes piirkonnas päevaks või paariks nädalaks, siis Hiina statistikas on hüppeliselt kajastub sündimuse kasv üheksa kuud. No näed, sina ikkagi täitsa teadlasena siis nagu kinnitad seda minu niisuguste nägemust, et kuidas Eesti rahva iivet tõsta, aga kui nüüd minna jälle tõsisemaks minna tagasi sinna Kesk-Ameerikasse. Guatemala on üks sealseid riike ja ma arvan, et päris paljudel kuulajatel on üsna sassis, et missugused, et riigid seal Kesk-Ameerikas õieti on ja mille poolest nad üksteisest erinevad. Ma olen käinud ainult ühes nendest oli Costa Rica ja selle tõttu ma tegin endale selle selgeks ja siis ma sain ka selleks selle, kui, kui erinevad on need pisikesed riigid üksteise järel seal riburada tega erinevad, hea et kui püüaks nagu lennates nendest riikidest üle käia paari lausega ainult. Ülevalt alla Ühendriigid, Mehhiko kõige suurem riik Kesk-Ameerikas Mehhiko külje all on endine Briti Hondurases 80.-test Iseseisvus Beliise nime all ainus inglisekeelne riik Kesk-Ameerikas. Kas inglisekeelne ja kui me nüüd räägime selle pilguga, et kuidas seal kohe homme rännata oleks, siis mulle jäi nagu kuskile kõrvade vahele selle Kesk-Ameerika käigul, et Eliise on siis selline, kus väga turvaline just ei ole või? Ja, ja seal on väga huvitav rahvastik, nad on enamasti erinevalt muudest Kesk-Ameerika riikidest mustanahalised ja räägivad inglise keelt, mis ei olegi inglise keel selles keeles 40 protsenti sõnavarast on pärit indiaani keelest, orjade järeltulijad, kes jäid ellu paarist, hukkus koos orjavedajate laevad läksid karile ja siis ellu jäänud Aafrikast toodud mustanahalised segunesid kohaliku rahvastikuga. Nii et tõesti tumedanahaline tumedanahalised hea ja huvitav ja nüüd järgmine, kui me sealt Mehhiko poolt allapoole Ongi, Guatemala ja Guatemala on väga huvitav riik selle poolest, et see on ainus riik mõlemal Ameerika mandril. Koos Paraguay ka, kus üle poole rahvastikust moodustavad pärismaalased indiaanlased, et külas on indiaanlased siis 60 protsenti rahvastikust. Loomulikult paljud muud Guatemala alased on ka vere poolest rohkem indiaanlased kui eurooplaste järeltulijad, aga seal peetakse kriteeriumiks siis, kes on indiaanlane, peetakse seda, kas ta räägib keelt, kas ta elab veel esivanemate viisidel ja need, kes on keele ja kultuuri kaotanud niinimetatud Ladinud. Ja siis on see antiikarheoloogia. Maiade iidse tsivilisatsiooni keskus pärastlõuna poole minnes järgmine kaks riiki El Salvador, kus elas ka mitu väga huvitavat indiaani rahvast, kelle Salvadori valitsus 1900 kolmekümnendatel genotsiidi käigus praktiliselt täielikult hävitajat ja need vähesekesid ellu. Surmahirmus läksid hispaania keelele üle, et seal enam ei ole pärismaalasi, kuidas sealt lennata oleks. Homme läheks El Salvadori, Salvador on Eestist kese väiksem territooriumi poolest, aga kuna rahvast on nii palju, siis alati tihe rahvastik põhjustab kuritegevust, maapuudus ja tööpuudus. Seda mujalgi maailmas näha, et Salvador ei ole võib-olla kõige turvalisem koht maailmas lendamisel ja nüüd järgmine sealt fonduras Hondurases on läänepoolkera mõrvapealinn, seal on kõige rohkem 1000 inimese või 10000 inimese kohta, mõrvasid. Ja selle eest mind hoiatati ka, et Hondurase on ainult nendele, kes armastavad seiklusi. Aga samas on ta väga ilus maa saared, mis on seal kohe ranniku kõrval ja mitu suurt maiade linna, mis asub Põhja-Hondurases otse üle Guatemala piiri, tolles Hondurases on ka suhteliselt vähe. On kuigi palju, Maiasid, aga lihtsalt vähe, aga Hondurases edasi minnes järgmine riik on Nicaragua ja seal ju on, on, mis Kiddo indiaanlased on päris mitu keelt, mida veel siiamaani räägitakse, soodes on säilinud nad siiamaani väga huvitav. Neid seob jaagu, aga Vaino, Väljase suursaadikuperiood seal ja seda natuke mäletame hästi ja nii. Ja meil oli siis tänu sellele Orteegast räägiti rohkem isegi tema luuletonist eesti keelde tõlgitud. Et see huvitav sandinistlik valitsus, ühelt poolt ta tõesti katsus rahva eluolu parandada, aga samas nad väga marksistliku surusid seal indiaanlaste keeli ja kultuure alla mille pärast nad nüüd nagu on vabandanud palju, aga mis tehtud, on tehtud, aga samas Nicaraguas on markeeritud suure ja ka loodust säilinud loodust ja kõige suurem järv. Nicaragua järv, mis asub keset seda maagitsust. Edasi minnes on see riik, kus sina oled käinud krussavist, loodus kõige rohkem ja pole ühtegi põlisrahvas säilinud, kus on suhteliselt mugav reisida ja kui sa oled looduses Ümber siis Costa Ricas nii-öelda kandikul tuuakse sulle kõik see tohutult rikas troopiline loodus nagu kätte ja on kerge liikuda ja rikas loodus ja või rääkida sellest põlisrahvaste poolest siis nendega natuke kehvasti, seal Kariibi poole peal need natukene on, aga üldiselt on neid vähe järelsõna. Ja siis lähme. Veel lõuna poole panama panama see kummaline riik väga lühidalt öelda selleks tekitatud luua panama kanalit. Ameerika ühendriigid, võtad selle Kolumbia käest artikleid, kuulutasid riigiks, tekitati mängu revolutsioon ja, ja nii ta käis, aga seal on küll põlisrahvaid, kuna Indianas päris mitmeid ja, ja need rahvad on väga tähtsad ka looduse kaitse seisukohalt, sest nemad on kõige suuremad metsade mahavõtmise vastased ja ma ära hävitamise vastased. Ja vaieldamatult nemad elavad päris hästi seal ikkagi see kanal on nende elatustaset ikka tublisti tõstnud. Et selles mõttes on ta nii-öelda korras maha. Aga edasi tulevad juba Lõuna-Ameerika riigid, eks ole, 13 riiki. Ja, ja need 13 riiki nad on, ütleme, Euroopa riikidega võrreldes tihti kohutavalt suured, hiigelsuured ja võib-olla üks põnevamaid alasid, seal on ikkagi see ekvaatori ümbrus ja nii-öelda Amazonase bassein ja see on nüüd üks neid piirkondi, kus me mõlemad, kel eri aegadel oleme ka rännanud. Jaa, Amazonas, Rio Negro kandis ja kus suurim lisajõgi tuleb sellesse Amazonase Rio Negro mustjõgi. Seal ma sain teada, kui sarnased meie maitsed looduses. No see on jah, üks uskumatu lugu me seda on võimatu uskuda, aga see on tõsi. Et kuidas siis ikkagi juhtus, et mina kõndisime siis grupiga metsas, sügaval metsas, kus inimasustus täiesti puudub, me räägime nüüd, eks ole, Amazonase vesikonnast, kus praktiliselt et ongi ainult metsad, liigutakse ainult mööda jõgesid ja kus inimesed praktiliselt ei ole ja, ja oli väikene jalg rajakene, kus siis meie kohalik giid viis meid vaatama, kas ühtegi suurt kapocki, puud või kapocki puu, kuhu mina olin, tänud varem ja muidu varem ja ma olin ja ma olin ka selle puu ära vedanud. Selle ümbermõõt oli 16 meetrit kaks korda suurem kui meie Tamme-Lauri tammel väga võimas. Nii. Ja siis kui on ja siis tee peal ma mäletan, et raja peal kõndis, ma vaatasin, ma ei mäletagi enam täpselt, mis mulle silma hakkas, umbes kümmekond meetrit rajast jäi vasakule. Kas jäimegi vill või mõni põõsas oli igal juhul asi, mis mind sundis rajalt kõrvale pöörduma, 10 meetrit metsa sammuma. Pikk rada seal ikka mitme kilomeetri pikkune selles ühes kohas sammusin eemale teelt kõrvale ja kõrvale ja kümmekond meetrit eemale ja pildistasin selle taime ära ja siis vaatasin maha ja seal oli tik teleobjektiivi kate. Mis muidugi mulle mõjus niimoodi, et no kuidas on võimalik, et mina mõtlesin, panek esimene siia tulemas ja korjasin selle kate üles, et ma ikka too metsas sellised asjad, võtan kaasa, mis on prügi mahavisatud. Aga söörimi täiesti hämmastas Ama soonias, leidsin selle ja viisin tagasi ja siis meie kohalik giid ütles, et kus sa selle leidsid. Siis tuli välja kolm nädalat varem, Hendrik, sina olid seal käinud ja sul oli läinud Amazonases oli läinud kaduma oma soonias teleobjektiiviga. Just, sest see oli niivõrd uhke paik, et ma pidin sellest pilti tegema. See pilt on mul olemas. Ja siis, kui ma tõesti jõudsin uuesti laevukest peale mööda Amazonase jõge edasi sõita, siis ma avastasin, et, et see on kadunud. Aga see pilt on väga võimas. Kas sa räägid praegu puust? Ma räägin mitte ainult sellest puust, vaid sellest kohast, kus ma selle kate maha unustasin. Mina täpselt ei mäletagi, mis koht see oli, aga neid kohalik giid naeris selle peale, ütles, et sinule Hendrikule on absoluutselt sama maitselt mingisugust nihukest vähetähtsad lillekest minna, teed 10 meetri kaugusele, pildistama. Midagi terviklikku ja võimelised, see on sama hea kui eestlase jaoks, võib-olla Siber on nagu võrreldav tegelikult ongi saanud, minu peas ongi Amazonas troopiline Siber. Nüüd nüüd sa lähed kuskile Siberisse suvalisse kohta, kus inimesed ei käi ja sa leiad objeti, kata, eks ole, ja siis tunned omaniku. Ja kuna kuna sa teadsid selles paigas, mis sulle tundus, et see on väga täiuslik paikeks suvalises kohas metsa seisan võimasse. See väike maailm, et sa veel tunned ka omaniku, et mitte lihtsalt midagi metsast. Leidsin ei anna see nõel heinakuhjas. Tühine võrdlus selle kõrval. Aga ma Soonas jah, on ka mind meelitanud ja ma olen käinud siis Amozonasel kolmest erinevast nurgast Brasiiliast Ecuadorist ja siis. Peruust Ecuadorist mina ei ole käinud, ta on natukene nagu ütleme Feruu poolest, sa oled käinud Amazonases, Ekitusest ja Portomaadonadus ja see hammas Toonase võimsus ja tema meeletu liigirohkus ja rikkus, et see on nüüd küll see meisse lõputult sinna tagasi kutsub ja kui me ikkagi vaatame seda Amazonas nagu suure ühtse tervikuna, sõltumata sellest, millise riigi territooriumile ta jääb, viimati ma käisin ju Venetsueelast töötlenid sõela lõunaosa on jällegi osa Amazonase basseinist, ori, noku, Joorinaco ja Amazonase lähim koht, eks ole. Kus Humboldt ta siis üle 200 aasta tagasi väga lootusrikkalt otsis seda kohta, kus saaks äkki paadiga sõita ühest suurest vesikonnast teise ja kui ta oleks selle avastanud, siis oleks nende riikide saatust läinud hoopis teist rada. Aga õnneks ei ole tänaseni laevatatav, aga sealt Ta on tõesti saamazonase bassein on sealsamas algamas ja see kõik on nii-öelda metsik territoorium, loodusbarjäärid on seal nii tugevad, et tänase päevani on saanud lootus seal rahus olla ja selle üle on õnnelikud kõik bioloogid. Seal. Keeleteadlast antropoloogi, kus ühed vähesed sellised suuremad hõimud on säilinud Janomaamid näiteks kahe vesikonna vaheoja See Janomaami, see on see päris suur rahvas ja just kahe vesikonna vahel ja see on üks rahvas keelest ma olen palju lugenud ja ma olen mõelnud, et et sinna peaks minema ja see on võimas. Aga neid rahvaid seal on tegelikult ka teisi, kes elavad veel täna seni enam-vähem seda traditsiooniliste elu. See on tohutult väärtuslik ja. Brasiilias on väidetavalt veel Amazonase vesikonna salles umbes 65 60 veel kontakteeru mata rahvast, kelle juurde Brasiilia valitsus on keelanud kellelegi minna omal käel, et sina haiguseid ega midagi viidaks ja antakse nendele rahvastele siis võimalus muu maailmaga kontakti astuda nendel valikul nendel omal soovil ja mis hetkel nad otsustavad. Peruus selliseid rahvad veel kümmekond alles. See on juba jällegi kogu inimkonna peale tervikuna vaadates tohutult põnev teema minu jaoks ja noh, kui nüüd vaadata selle pilguga, siis seal maakeral kaks piirkonda, kus nagu sõitsid, On kontakteerunud rahvaid kõige rohkem üks nendest on siis Amazonas ja teine on siis paapua Uus Genowski nina ja nüüd see uus skin ja seal on neid umbes samas suurusjärgus põhjus jällegi see looduslikud barjäärid valgele inimesele peaaegu ületamatult tänase päevani välja ja nad on enam-vähem saanud seal püsida ja see, kui ma seal olin selle ühe rahva juures, noh, see oli minu jaoks nagu kõige äärmuslikum, nii positiivses kui negatiivses mõttes selle nii-öelda kiviaja tasemel elavate korruwaide juures, et see muutis ka lausa mu maailmapilti, ma ütleksin, Mismõttes selles mõttes, et üks asi on lugeda nendest rahvastest ja uurida ja vaadata filme. Aga kui sa oled nende hulgas elada nende keskel, vaatad nende igapäevast elu, nende käitumine, nende kehakeel, nende igapäevased toimetused, need on tihti kirjeldamatud. Aga kuna minu peas on see kuidagi üks kinnismõte, see, et kuna ma olen looduseinimene, nagu ma ennast nimetan, mis tähendab seda, et ma olen nii-öelda looduseusku, kuigi ma tean, mis asi see on. Aga siis mind huvitavad need kultuurid, kes on suutnud kõige lähemale jääda loodusele. See oli nüüd see, kes elas tõesti ainult omaenda metsaandidest ja tal ei olnud mitte midagi muud vaja palju lugeda. Aga kui sa näed, kuidas nad omavahel suhtlevad, kuidas nad käituvad, seal on, on hästi palju pisikesi detaile, mida võib-olla ei saa isegi teaduse keeles kirjeldada, mida peaks võib-olla kirjeldama ma tea ilukirjanduslikult või kunsti naa või midagi hoopis teises võtmes näiteks nende päeva Rütt, kuidas see kulges? No see on see, mida antropoloogid uurivad, kirjeldavad, See on jälle üks minu kui huvilise tohutuid kirgi, jah, sina oled õppinud antropoloogia nii kui sina satuksid kivikirvest ega igapäevaselt toimivate inimeste hulka gro vaide hulka, et mida sina seal kõigepealt hakkaksid? No kõik hakkab ikka pihta keeles. Nonii, sina oled keelouri ja sest kui keelt ei oska, siis võivad tekkida arusaamatused. Keel on ikka kõige tähtsam, kõige esimene asi ja no meil käis siis tõlkide vahendusel ja, ja kui keelt ei oska, siis võivad tekkida arusaamatused, mis võivad suisa ohtlikuks kujul. See on tõsi. Kontakteeruma rahvastest. Seda ma olen kogenud, see on tõesti tõsi. See on vastastikune, satud võõrasse keskkonda võõra kultuuri hulka, siis ühtpidi on see ebalus mõlemapoolne ja tekivad isegi konfliktid. Mitte sellepärast, et ollakse tegelikult konfliktis vaid selle tõttu, et mõistetakse 11 mööda. Mõistetakse 11 mööda, sest meie kultuuri, sellised põhialustalad, nende struktuur võib niivõrd erinev olla, kui seda ei ole varem õpetatud ja teadlikult ei ole endale selgeks läbi mõelda siis seda niisama tavaline inimene, keda ei ole selleks treenitud, see oma aruga ei suuda neid asju kindlasti kokku panna, et terviklik pilt tuleb ja sealt tuleb palju vääritimõistmist tuleb alates sugulussidemetest ja lõpetades nii paljude muude asjadega. Esimene kogemus alati on minu jaoks see, et sa pead võitma usalduse sanalus ja usalduse võitmise järel sa vähemalt natukene saad selles ruumis nagu olla ja sind võetakse natukenegi omaks, kui sa oled võitnud usalduse ja usalduse võitmine. Üks on tõesti see, noh, meil olid seal selles paigas siis tõlgid. Aga teistpidi võib see ju olla ka lihtsalt sinu käitumine. Minu kogemus on küll see, et sa käitud hästi avalat ja usaldavad ja siis saab sellele ka usaldusega vastata. Kui sa võtad niisuguse jäiga poosi. Ja veel, ma arvan, muistsetel aegadel antropoloogia ka selliseid, kes läksid uurima seda rahvast nagu mingit putukaliiki eemalt ja et need on metslased. Eks antropoloogia ongi saanud alguse kolonialism vist et oli vaja mõista neid rahvaid, keda varitseti, esimesed antropoloogid paljudes maailma maades, prantslased, inglased olidki sellised koloniaalvalitsuse teenrid, kellest aga üksikud valgustatud katsusid siis ka suhelda nende rahvastega kui võrdsetega, muud lihtsalt vaatasid neid, nagu sa ütlesid, putukaid Ameerikas võib-olla on see veidi teistsugune olnud, aga mitte palju. Ja üks asi tänapäeval, kuidas antropoloogia palju muutunud, kindlasti on selliseid vanakooli mehi ka, kes vaatavad kõrvalt nende kultuuridega, mida mina töötan, et ma olen kogukonnas elanud palju aastaid vahele jäävad veel paar aastat vahele, siis jälle elan paar aastat järjest, praegune periood on poolteist aastat kestnud ja seal üksinda elades, kui mitmekesi minna, siis alati võetakse rohkem seda kui sissetungijat üksinda elades. Kui ennast teha ka haavatavad ja elada igapäevases rütmis kohaliku kogukonnaga, siis võetakse tõesti rohkem omaks. Ei julgeks ütelda, et päris omaks võetakse, et alati ikkagi jääb võõraks. Üks ja, ja need nüüd need sinu noh, tänapäeva antropoloog koogid ongi reeglina sellised, et nad peavadki seda endastmõistetavaks, et sa pead elama selle rahvaga koos nende elu ja nüüd me olemegi tegelikult hüpanud sealt läbi kesk- ja Lõuna-Ameerika põhja Ameerikasse, et seal on need sinu kogemused siis praegu Ja nüüd siin kõlas jällegi üks ameeriklane, ka põlisrahvamuusikapala ja sinu kogemused, Indrek on nüüd sealt Põhja-Ameerika teatud kindlate rahvaste juures, kus piirkonnas need seal usas asuvad ja mis rahvad need on. Töötan peamiselt nelja rahvaga. Kõigepealt töötasina rikka äradega, järgmiseks tulid juurde lakotad, kolmandaks Sid Atsad. Neljandaks mandanid ja nad elavad Põhja-Dakota osariigis peamiselt kõik neli rahvast jala kodadel elavad osalised Lõuna-Dakotas ja Põhja-Dakota asub Põhja-Ameerika mandri geograafilises keskmes. Et asub nii idaranniku läänerannikult tulles täpselt keskel. Mõlemalt poolt on ookeane niisama kaugelt sõita ja tasub siis Kanada piiri all. Need on need mossed preeriaaladel ja need ongi praegu Gabreeri alad ja Põhja-Dakota on 50-st Ameerika osariigis ka selle poolest tuntud, et see on kõige vähem külastada tud osariik kõigist 50-st. Ta on tohutu suur, Eestis neli-viis korda suurem, kus on ainult pool miljonit inimest ja väga palju indiaanlasi säilinkedes, kes oma keelt räägivad. Ja sina oled elanud, kui nad seal siis mõne rahva juures pikemad jahid otsade juures. Kõige pikem periood oli kaks aastat järjest. Kas oskad öelda Idazza keeles näiteks kui nüüd eestlane sinna tahab minna ja tervitada natukene pikemalt ja pidulikumalt kui lihtsalt tere. No tavaliselt niimodi öeldagi, tere. Nende juures hakkab esimene suhtlus, nii et kõigepealt tuleb ütelda, et mis mu nimi on kes ma olen kellegi oma suguluses olev. Nad on väike rahvas, nagu eestlased meie samamoodi võib, leiab ikka mõne ühise tuttava või sugulase või tuttava sugulase, keda tuntakse, kus päri ja ikka enesetutvustusest hakkab pihta ja siis võib teise käest küsida, eriti vanemaga rääkida. Tahad ja nüüd ma ütlesin, siis Idazza keeles, mis mu nimi on nende keeles. Et ma tulin kümnekonna aasta eest üle suure vee nende keelt õppima, et mind on noaklanni räni, noakanni, adopteeritud sellega kohe ma panin paika, kellega ma sugulane olemegi. Ja nüüd on ka minu vestluskaaslased teavad, kuidas minusse suhtest uda, sest ma olen ühe klanni liige, seal. Noh, see minu vara, rahva hulgas olemine, seal ori, nokko deltas, mina ainult oskasin öelda, keera see oligi kõik ja see oli, see oli lihtsalt see lõu ja, ja muud midagi, aga aga see oli ka huvitav, keelseva rao keel. Nii palju, kui ma lugenud olen, ta on väga iseseisev ja tal ei ole nagu sugulaskeeli. Aga nüüd nende Idat saade, keel, kuidas nendel on palju neid järelanud? Neid on üsna mitmeid tuhandeid, ma arvan, seitse kuus 7000, aga äkki sadakond ainult mandani keele, millega ma praegu töötan kõige aktiivsemalt. See on kõige rohkem ohustatud üksainuke rääki alles 84 aastane Edwin Benson kes sai just 84. Novembri alguses, nüüd ja tema keele viimane rääkija ja minu tööks on siis tema käes keelt nii palju üles kirjutada, kui ma vähegi jõuan ja kui palju temal on Jaksumuga töötada. Mida sa temale ütled, kui sa talle külla lähed, manda? Mandone. Munk aastas kaasa ütleme, paneme end, kuidas käsi käib täna ja vanem vend, sest kuigi ta manda on ta kuulub ka Idazza noa klanni ja klanni järgi on ta mu vanem vend. Kuigi meil on kaks põlvkonda vahet ja siis minu tööks on üles kirjutada sõnavara ja grammatikat nende rääkijate käest. Ja siis on veel teatud keeled, millele sa oled väga. Koto keeles ma olen kirjutanud neli õpiku keskkooli tasemel, et indiaanlaste uurimisinstituut tud kirjutas esimese keele õpikutesarja esimesele indiaani, kellel üldse Põhja-Ameerikas, mida siis õpetatakse esimesest klassist algkoolis kuni keskkooli lõpuni välja ja mani selle keeleõpikute koostajate, et mina olin selle rühma nagu lingvist, kes siis valitses sellest keel kõik õieti üles kirjutatud. Ja kõige lõpuks Ricara keel, mis teistega pole suguluses. Väga huvitav, keel on äärmiselt keeruline. Ja no muidugi see töö, minu töö eesmärk on ühelt poolt inimkonna intellektuaalse pärandi salvestamine. Teiseks need salvestatud keele materjalid, hõimud praegu katsuvad nende materjalide baasil oma keeli uuesti ellu äratada või vältida nende väljasuremist. Ja kolmas väga tähtis põhjuskiri üles kirjutada intellektuaalne sest kõik keeled on erinevad, meie läänekeeleteadusena ütelnud keeled võivad olla ainult seda, seda, seda tüüpi tüpoloogiast sest muid pole lihtsalt üles kirjutatud, kuna muid pole kirjeldatud, siis on mõeldud välja igasuguseid teooriaid mikspärast. Meie aju ei suuda kirjeldamatu struktuuriga keeli üldse konstrueerida, kuni leitakse jälle see keel kusagil kusagil Brasiilia õrnalt. Sarnase teadlaste loogika meenutab mulle kangesti ka bioloogilisi klassifikatsioon. Kõige lihtsam Eesti metsatüübid, kui sa õpetad, mina õpetad, Ta on, kuidas nad seal kõik on salumetsad ja palumetsad ja nii edasi. Aga kui sa lähed loodusesse, siis loodus ei tea midagi sellest ja seal võib olla midagi täiesti vahepealset ja loodusel aga ilmselt inimkultuuril selliseid selgeid seinu ei ole. Ei ole mulle meenutabki keeleteadus just kirjeldav keeleteadus, veel üleskirjutamata keelte dokumenteerimine, kõige rohkem bioloogiat. Ja minu arust need on kaks viimast teadusharu, kus on veel nii palju jäänud avastada, et iga päev on selliseid Eureka momente. Vaesed füüsikud ja keemikud, kõik kompaktselt juba avastatud, ühe pisikese Pusoni eksi, Pusoni tagaajamine kestab pool sajandit ja seda ajab taga kümneid tuhandeid füüsikuid, ehitatakse suured põrgutid, kus siis lõpuks ta võib-olla leitakse ühe sekundi murdosa jooksul ja samas keeleteaduses, kui ma kirjutan üles keelt, mida keegi varem pole kirjutanud. Mul on iga päev avastamisrõõmu, leian neid andmeid, panen lihtsalt ritta erinevaid konstruktsioone, et ei saa aru, kuidas asi toimub ja siis öösel magan hommikul duši all, siis järsku tuleb pähe. Vaat see on see muuteparadigma nüüd omamoodi bioloogidel, kui käia maailmas, kui palju miljoneid ja miljoneid avastamata kirjeldamata liike ja bioloogia ja keeleteaduse ristuvad minu jaoks selles suhtes väga huvitavalt. Et meie jaoks ütleme, mis on keeles tähtis, on ikka elukeskkond, autoosad, arvuti, osad, arhitektuur, maja osad, nende rahvaste jaoks on ka elukeskkond tähtis, mis tähendab siis seda looma ja linnuliigid ja taimed ja maastikuvormid. Ja kuidas seda selgeks saada, kui näiteks neil on hoopis teistsugune maastiku meil? Ma ei saa küsida, kuidas ütles seda või toda, võib-olla mõista neil üldse puudub tule minna nendega looduses ja siis nad näitavad, ütlevad mulle sõna ja vaat siis ma leian vasta, või samamoodi, näitan taimi, mõned taimed, kas seda tunned või, mis taimi sa üldse tunned, loe mulle need üles. Ja mikspärast, mulle meeldib oma tööd teha, on see, et, et kui ma sõnavara korjan, siis ühes sellega ma õpin tundma kogu kohaliku looduskooslus kõiki neid erinevaid liike. Ja muidugi tähendab seda, et auto pagasnik on alati täis kõikide asjade kohta. Õnneks preerias taimestikku vähe ja ploomi ka, et, et see ei ole nii hull, kui kusagil Brasiilias oleks. See on nüüd see teema ka minu jaoks siin jutus, et näiteks looduslähedaste rahvaste looduse klassifitseerimine käib teistel alustel kui näiteks bioloogidel ja vahel võidakse öelda, et ja, ja et, et nad on ju metslased, nad ei oska nii targalt, et neid klassifitseerida. Ja teistpidi minu jaoks väga auväärne antropoloog, loodetel Lewis troosson siis raamatus metsik mõtlemine ei olnud välja just selle mõtte, et mingis mõttes on see klassifikatsioon isegi peenem kui viimase sõna järgi bioloogia teaduslik klassifikatsioon teatud taimede kohta. Ja ja vahel on ka mitu liiki nad panevad üheks kokku, aga samas nad ühte liiki, mis meie jaoks on üks liik, näiteks genotüübi morfoloogiliselt erinevad tüübid, aga siiski sama liik nemad teevad erinevateks. Ja sellega ma olen, kui palju maadelnud ka, et, et kui ma tean, et on näiteks ainult ühte tüüpi, Piia näiteks mandab kotka või kulli tüüpi seal, aga nemad loevad, mul ei oleks kolm-neli tükki. Ja siis aastate järel lõpuks on aru, et nad räägivad erinevatest morfotüüpidest, missugune sulestik, mis värvi ja mida siis tänapäeval ornitoloogid juba loevakas siis seal alamliikideks või aga nendel on juba varemgi. Kuna nemad on elanud põlvkondi ja sajandeid selles keskkonnas ja on kogunud põlvkondade kaupa lihtsalt tähelepanekuid, elades ise selle looduse keskel, siis alus, millele see tugineb, see klassifitseerimine on, on täiesti teistsugune aga mitte mingil kombel vähem väärtuslik bioloogiline. Absoluutselt ja põliskeeled, eriti väikesearvulise põliskeeled on üks garantii, et maailma looduslik mitmekesisus üldse säilib. Sest näiteks, kui vaadata Eestit, eestlased tunnevad ennast koduses keskkonnas keeleliselt ainult Eestis, aga me ütleme, meie looduskooslus ei ole nii palju, et kui meiega ringi liigume, eestlased oma Eestimaa piires räime, kui kusagil midagi muutub ja siis me tõstame kisa ja kaitseme seda kohta. Inglisekeelne Ameerika, nemad võivad ühe ookeani rannikul teisele minna ja keeleliselt nad on igal pool kodus. 10 aastat elab idarannikul, 10 aastat rannikul 10 aastat keskosas ja igal pool on täiesti erinev loodus. Aga kuna ta ennast igal pool tunneb inimene kodus nagu ka venelased omal maal siis juuri neil ei teki ühes väikses kohas ühe ainukese looduskeskkonnas ja sõnad ei tunneta ära seda, kuidas loodus hävib. Samasid Sa oled nagu eestlased on kodusenud väikesel alal Põhja-Dakotas sest mujal nende keelekeskkond puudub, mis tähendab seda, et nende juured on nagu kohalikul looduselgi seal mullas. Ja kui midagi seal muutub, siis on nemad nagu eestlasigi tõstavad, kohe kisavad kaitsta seda kohta. Keeleline mitmekesisus on ka loodushoiuga ja looduskaitsega äärmiselt tihedalt seotud. Selline muistsete keelte väikeste keelte säilimine. Ja ja võib-olla selle mõttega võiks siiski lõpetada. Ida otsad on meile eestlastele palju lähemal, kui võiks arvata, et meie mõlema keeles on säilinud väga palju oma kodu, looduse mõisteid ja sõnu mis on omaette väärtus ja mis aitavad hoida rikkamana nii seda loodust kui ka keelt. Siin kõlas siis viimast korda see Ameerika põlisrahvamuusika. Ja sellega on siis meie tänane saade lõppenud maailmarändurikeele uurija ja antropoloogi Indrek Park'iga. Ja me saime mingisugusegi kujutluse sellest rikkusest, mis valitseb nii lõuna-kesk- kui Põhja-Ameerikas selle looduse ja rahvaste ja keelte seas. Rändame koos Hendrik Relve.