Vasar vasar alasile, löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, kultuurisaade vasar alustab, alustuslik, tuleb kohe ära ütlema, et Peeter jäi natuke tõbiseks ja erandkorras oleme stuudios kahekesi ja teiseks, inimeseks on tuul, Sepp. Tere. Tere. Sirbis kirjutad päris pika ja põhjaliku artikli evolutsioonist bioloogiast paljunemisest selle juurde tuleme kohe varsti tagasi. Aga ma küsiksin sinu käest, et mõned isiklikud küsimused seoses sellega, et ma seebi tagakaanelt loen, et sa oled just saanud Marie Krii individuaalgrandi. Et mis asi see on? Ja mida sa sellega uurid? See on nüüd selline üks etapp teadlase karjääris, kus tuleb minna väljaspool Eestit, et teaduses kehtib selline talendid välismaale põhimõte, et, et kõik noored teadlased peaksid mõne aasta kuskil välisülikoolis teadust tegema. Ja kõige parem selleks viis selleks teaduse tegemiseks on see, kui õnnestub saada mõni selline rammusat sorti grant või siis rahaline toetus kuskilt siis väljaspool Eestit, et mitte kulutada siis neid Eesti teadusrahasid selle väljaspool kogemuste omandamise peale ja mul siis õnnestuski saada üks selline Euroopa mõistes suhteliselt kõige prestiižsem individuaalgrantmis sellistele algavatele või noh, niisugune karjääri algusjärgus olevatele teadlastele antakse, et siis Marii Slada oskaks žürii individuaalgrant ja sellega seoses Lähen siis suvel kaheks aastaks Arizona State University tisse uurima lindude linnastumisega seotud tunnuseid, et seal on selline linn nagu fiiniks, mis on hästi valge linnastunud, et et on väga erineva linnastumise astmega linnupopulatsioone ja seal ongi väga hea uurida just seda, et et kuidas need tunnused siis mööda seda linnastumise gradiendi lindudel muutuvad. Me ennem rääkisime siin natuke tarbimist ja tema nii-öelda võimalusest lobiseda ja olla pühendunud ja praegu ma kuulasin sind siis ütlesid, et see on kaheks aastaks, et see on tegelikult päris lühike aeg ju, kas jõuab sellega midagi teha, siis mingi mingit nagu head põhjapanevat teadust, mida jõuab teha teadlane kahe aastaga? Jõuab teha ühe ühe hooaja katseid ühe niisuguse välitööde hooaja jõuab need katse tulemused ja analüüsida ja siis heal juhul jõuab ka artikli publitseerida, et see tänapäevane teadvus ei soosigi selliseid kümneaastaseid või veel pikemaid andmeridasid said, et et ongi üles ehitatud sellele, et sa teed oma katse ära ja avaldad siis kohe aasta-paari jooksul need tulemused, võimalik ajakirjad, mõistlik süsteem. No ta mingil määral on mõistlik, aga kindlasti on kasulik, kui õnnestub ära kasutada ja varem kogutud andmeid, et, et see info oleks nagu pikemaajalisem, et näiteks ongi hästi kasulik, kui on näiteks nõukogude ajal kogutud mingeid tohutuid andmeasja, näiteks kas või Eestis on ka teada, et näiteks näiteks kas või aasta linnutihase kohta on juba 70.-test alates kogutud andmeid, aga tol ajal ei olnud teadust kohe publitseerida. Tol ajal sa võisid lihtsalt vaikselt niimoodi teadust teha ja aeg-ajalt kirjutada kuskile kuskile mingisuguse väiksese. Tanja väikse aruanded, mis sa teinud oled ja, ja siis muudkui kogud neid andmeid. Aga tänapäeva teadlased saavad võtta need andmed, mis siis koguti ja neid niimoodi siis analüüsida, leida niimoodi näiteks kas või mingite kliimamuutuste mõjusid või mingeid siukseid, laiemaid protsesse, et, et see ja kas või näiteks siis mingid juba 20 sajandi algusest pärit andmed näiteks inimeste kohta, mida on kogunud Juha laule, et neid juba kasutatakse praegu inimese evolutsioonilise evolutsioonist muutuste uurimisel. Et selliseid andmeid kuluvad praegu väga ära. Siit olekski võib-olla hea nüüd minna selle evolutsiooni juurde. Ja kas ütlesid auli asju juba saab ära kasutada, aga kui me läheme nüüd revolutsiooniliste muutuste juurde, siis võime ju võtta inimese täiesti konstantseks, kas see ei ole see tõsi, et kultuuriliselt kultuuriline areng on olnud suur, aga bioloogiline areng sinna näiteks mingi kaks pool 1000 aastat ei maksa mitte midagi? Et mitu aastat on üldse inimese puhul mõistlik või noh, kasvõi hüpoteetilises plaanis oletada mingeid revolutsioonilisi muudatusi? Üldlevinud arusaam on olnud jah, et inimese, et noh, need revolutsioonid, protsessid on väga aeglased ja läheb tuhandeid aastaid ja mitmeid, mitmeid kümneid sadu põlvkondi, et need muutused tekiksid, aga nüüd kui nüüd on suudetud selle evolutsiooni uurimisel minna nagu selliste väliste suurte tunnuste pealt rohkem selliste geenide põhiste tunnustuse peale, siis on leitud, et tegelikult need evolutsiooniliselt protsessid on palju kiiremad, kui, kui arvata võiks, et ka inimese puhul on näiteks viimase paari 1000 aasta jooksul toimunud toimunud selliseid muudatusi, mis, mis kahtlemata evolutsioonilise mõjutustega, kasvõi näiteks mõne 1000 aasta raames on valgete inimeste hulgas levinud võime laktoosi seedida täiskasvanu eas, et see on väga kiiresti levinud ja, ja see on just nagu viimase paari 1000 aasta küsimus, et isegi teada, et see konkreetne mingisugune populatsioon pärast, kustkohast see mutatsioon pärit on, et seda, et seda piim on võimalik seedida, aga kuna see oli nii kasulik mutatsioon, siis ta levis kiiresti. Rääkimata siis sellistest käitumuslikest tunnustest, et et lugesin ka ühte autorit, kes väidab, et ka inimese käitumine või inimese niuksed, sotsid, tavalised oskused on, on väga hiljutises inimese ajaloos evolutsiooniliselt mõjutatud olnud, et on erinevad kultuurid, kus soositakse siis mingit tüüpi käitumist juba see võib-olla siin evolutsiooni ja valikusurve, mis on põhjustanud siis selliseid ühiskondade vahelisi suuri erinevusi? Jah, see arv võib saada noh, näiteks kas või kirjaoskuseks ja sügavalt kultuuriline nähtus ja kultuurid, kus kirjaoskus puudus, Need olid märksa märksa teisel arengu arenguastmed. Aga kas see ei ole mingis mõttes lamargismi taassünd või taassünd, oleks liialdus öelda, muidugi mehhanismid on teistsugused, aga siin on ilmselgelt samasus Lamar kismiga. Et teatud kogemus, kogemus saab nii-öelda kultuuriliselt akumuleerunud on lõigus No kui me nüüd hakkame eristama nii-öelda kultuurilist evolutsioon ja siis seda bioloogilist evolutsiooni, siis ilmselt ilmselgelt võib ütelda sellises kultuurilises evolutsioonis need need omandatud mingisuguse ühiskonna poolt omandatud tunnused päranduvad edasi, eks ole, järglastele Lamar kisma siis see omandatud tunnuste pärandatavus. Aga evolutsioonibioloogia bioloogilises evolutsioonis siiski ollakse väga ettevaatlikud sellise Lamrakismi taassünni suhtes, et isegi kui nüüd jah, kui nüüd selliseid epi geneetilisi näiteid tuleb, et tõepoolest, et näiteks kui ema on ema on raseduse ajal kogeb stressi, siis tema sündival järeltulijal on siis mingisugused füsioloogilised ettevalmistused, stressirohke keskkonnaga toime tuleks ja isegi mitu põlvkonda, aga aga et siiski need on se ulatud, selliste muutuste ulatus on siiski ainult paar põlvkonda, et nad nagu kaugemale ulatuvaid, kui keskkonnatingimused jälle muutuvad, siis pöördub nagu tagasi, et selle võrra, et nende ulatus on ikkagi teine. Aga põhimõtteliselt me võime öelda, et Eesti aladel näiteks paar põlvkonda, seda elatakse üleval teise maailmasõjatraumast küüditamisi, näiteks. Et see annab meile kohe mõjud, aga see kõik on väga põnev, aga lähme selle sinu artikli juurde, mis on veel erakordselt põnev, sellepärast et. Kuulajatele võin öelda, et millega sa siis tegeleb, esimene küsimus on, kui palju lapsi saada? See on küsimus, millega peab tegelema iga täiskasvanud ja siis siin on erinevatest strateegiatest. Erinevatel liikidel on palju lapsi saada, sest see, see ei ole nagu tihti tihti ei ole kõige mõttekam saada, palju, vahel on mõttekalt vähem saada. Noh, näiteks, et sa Tootsin võrdluse konnadega, kellel on hästi palju kulleseid või siis elevandiga, kellel on üks laps viie aasta tagant. Aga ma tahaksin niimoodi kohe kiuslikult küsida, et kelle huvi üldse on paljunemine. Et kes on selle paljunemisagent, siis kas on indiviid. Või on see mingi indiviidist suurem nähtus, populatsioon näiteks. Ma läheksin tegelikult isegi indiviidist väiksema taseme peale, et see on ikkagi meie geenide huvides ja võime vaadelda üldse evolutsiooni, kui siis sellist geenide, lakkamatut voogu edasi minevikust tulevikku läbi siis selliste surelike kehade jah, põlvkondade, et meie oleme nii-öelda lihtsalt nagu sellised sõidukid, mida ajutiselt kasutatakse, kuni kuni siis geeni jõuab edasi järgmisse põlvkonda ja geeni koopiate edasiandmise seisukohalt on geenide huvides see, et see põlvkondade vaheldumine oleks nagu suhteliselt kiire. Et, et siis saab neid geeni koopiaid nagu rohkem taastoota, et selle võrra, et et kui, kui me räägime evolutsioonilisest tunnustest, siis me peame minema geenitasemele ja vaatame seda nii-öelda geenihuvi. Kui me tahame mingite tunnuste väljakujunemise evolutsioonilist seletust leida. Aga kas meil on, ütleme, et me uurime väga põhjalikult siis näiteks inimest, uurime evolutsiooni ja kas me saame sealt midagi õppida, näiteks et milline on meie kõige optimaalsem paljunemisstrateegia. Kas, kas me saame selle nii-öelda välja arvutada kuidagi? Huvitav on just see, et see väljaarvutamine toimub iga organismi nagu kuskil kuklas, niimoodi täiesti teadvustamatult. Et minu jaoks ongi huvitav see, et kui sa siin tõid välja selle konnakulles ja elevandinäitajat konna, kuule, seal on palju lapsi, sellepärast et kala sööb, eks ole, 99,9 protsenti neist ära. Elevandil on üks laps, sellepärast et tal üks Jared hüljestel piisab sellest, väline suremus on väike, väljastpoolt põhjustatud suremus. Et evolutsiooni käigus ongi nii välja kujunenud, et kui väli välispidine, suremus on madal siis siis ei ole vaja neid poegi palju saada. Ja, ja kõik need revolutsioonid, protsessid, mis on kujundanud välja iga liigiomase järeltulijate arvu, on siis vastavalt siis nüüd sellele, et kui, kui suures ohus need järeltulijad on ta täpselt siis paika arvutanud, et kui palju neid järglasi see organism saama peab ja arvata võib, et need protsessid, mis nüüd selliseid suuri tunnuseid välja kujundada on tõesti väga aeglased. Aga kui me võtame nüüd inimese, siis meil on viimase paarisaja või 150 aasta jooksul. Väga suurel määral langenud, et laste suremus ja, ja, ja mis on selle tagajärg, meil on langenud ka, eks ole, sündivus ja aga pärast meil see rahvastikuplahvatus nii-öelda toimunud on, on see, et need asjad võtavad natuke aega, üks protsess järgneb teisele väikese viiteajaga. Aga nüüd see, et meil on seal suremus langenud, ei ole, eks ole, looduslikud põhjused vaid, see on, eks ole, me ise oleme välja töötanud antibiootikumid ja igasugused meditsiini arengu nähtused. Et, et me oleme nagu ise nagu väikese taganttõuke andnud enda sellise nagu sihukesele evolutsioonilisele tunnusele nagu välispidine, suremus, eks ole. Ja sellele järgnevalt oleme me ka ise suutnud kiirendada tagant seda protsessi, mis peaks nüüd meie järeltulijate arvu alla viima. Ehk Me oleme leiutanud rasestumisvastased vahendid ja, ja noh, võimalused oma wir pöördubki. Nendega on kahtlemata niimoodi, aga fakt on siiski see, et rahvaarv praegugi veel kasvab väga palju, ta on kasvanud juba ebanormaalselt suureks tõesti, noh, kui me minu arust bioloogi seisukohalt vaadatuna võiks öelda, et inimese populatsiooni kohta, et see on täiesti haiglaselt väärastunud perverssed, suur et nii kire, kiretu mitte humanistliku bioloogi pilguga. Minu arust on see täiesti korrektne väide. Ja siin, eks kui me võtame arvesse selle, et tõepoolest meil on olnud mingid väline suremus, mis mis on hoidnud. Ma ei taha öelda, et tasakaalus kuidagi, vaid ütleme siis niimoodi, et inimeste sigivus, käitumine ja ka moraal on ju tegelikult välja kujunenud aastatuhandetega selliseks suureks väliseks suremuseks. Ja kas, kas see nüüd ei olegi niimoodi, et me kõige need kukla tunded just, eks sa oled kuketunded, tõelised äratundmisest seesmised ära tundma, mis on õiged ja mis on väärad? Annavad meile valet nõu. Peaaegu nagu põhimõtteliselt annab valet nõu. Mina selle populatsiooni kasvu pärast eriti ei muretseks selle pärast, et langustrendid on siiski selgelt näha kõikides ühiskondades, mis on oma arengus jõudnud teatavale tasemele. Et näiteks on teada, et üheski ühiskonnagrupis või üheski sellises riigis, kus kus väikelaste suremus on alla 10 lapse 1000 kohta ei sünni keskmiselt rohkem kui kolm last ühe naise kohta. Ehk siis varem või hiljem kaasneb selle suremuse languse taga ka sündivuse langus. Et olengi neid lugenud selliseid ennustusi, et hiljemalt 100, aga võib-olla juba 50 aasta jooksul meil see populatsiooni kasv peatub ja, ja pigem hakkab langema, et, et seal paratamatu, kui me vaatame neid protsesse, mis juba praegu käigus on, et ikkagi arenenud ühiskonnas, ütleme lääneriikidest sai, ei jõua enam kunagi mitte kuidagi selleni, et, et naised saaksid keskmiselt, eks ole, 10 last. Ja see on arenenud riikides aga täiesti mõeldamatu, et kogu sellise 7,3 miljardit saavutaks sama arengutaseme mis kuldne miljard. Et kui me räägime selliste arengutasemest, siis võib-olla mingi kahe, kahe miljardiga nokkerdab välja. Aga siis ongi see, et kuidas sellest ülejäänud viie koma kolmest ruttu lahti saada. Pigem ma jälle jääksin eriarvamuse juurde, sest et keskmine elatustase ikka kogu maailmas pidevalt tõuseb, et kõik elavad tegelikult paremini kui kunagi varem praegu. Kuigi meid on tohutult palju rohkem, kui neid on, oli, ütleme paarsada aastat tagasi, et kuidas see ikkagi siis nii-öelda võimalik on, kui me lähtume eeldusest, et ressursid on piiratud ja kui meid on rohkem, siis me peaksime selle vähese rohkemat sellel väikese piruka rohkemate ära jaguma, et me suudame kuidagi efektiivsemalt keskkondlast keskkonnast ressursse kätte saada, neid efektiivsemalt ära kasutada. Mille tulemusena tegelikult, mis sest, et meid on rohkem. Me elame paremini kui kunagi varem ja ma ei näe põhjust, miks pärast see trend ei võiks ka järgmise 50 aasta jooksul, kui me veel peame arvestama selle populatsiooni arvukuse kasvuga, jätkuma. Et heaolu kasv ei saa kasvada või selles mõttes, et et sa ei näe, ei näe põhjust, miks heaolu kasv peaks peatama juba praegu. Väga jah, panin tähele, et sa siin päris mürgiselt viitasid kahele Rooma klubi teosele üks sellise kasvu piirid, mis on palju. Ja siis noh, palju tsiteeritud kasvu piirid, üks tuntumaid kindlasti sellest ja teine on siis ellujäämiskava. Et kas sa siis leiab, et see, mis nad räägivad lihtsalt vale või, või, või sind häirib see Nende võimetus anda mingit positiivset programmi? No need teosed on kirjutatud, eks ole, mõnda aega tagasi. Ja hoolimata sellest, et nad juba siis eks ole, kui, kui rahvaarv oli juba ikka õige mitu miljardit väiksem, kui praegu arvasid, et kui see nüüd jätkub, siis kohe, eks ole, tulevad sõjad, näljahädad ja katkud tagasi ja kõik variseb kokku, siis seda ei ole toimunud, et keskmine elatustase maailmas on viimase paarikümne aasta jooksul ikkagi kiiresti kasvanud. Et võib-olla siis tasukski sellisest hävingu ennustamisest pigem nagu hoiduda ja vaata seda, seda rohkem sellise ratsionaalse andmetepõhise vaatenurga alt. Aga need teosed on ometigi ju just just sellise meetodiga välja öeldud, et need on siiski teadlased. Aga üldiselt nad on olnud loodusteadlased ja kui me mõtleme loodusteaduste peale, siis näevad, on olnud üheks kõige optimistlikumaks inimtõuks üldse, et realiseeri minu arust tuleb aru saada, et ja noh, ja ma kujutan ette isegi see artikkel võib noh, paljudes sinu kirjutatud artikkel võib paljudes tekitada kurvastust, vaid sihukest ka kuidas nüüd öelda biotiike järgi kisendavad ängi sessi mõeldud, eks ju, et noh, väga paljudel juhtudel ongi nagu mõistlik, et loomad söövad ära oma õed-vennad ja teised vennad vaikset vennatapp on nagu võib-olla täitsa ilus puhastamas. Et tavalised nagu bioloogid ei murealiseeri ja selle selle pärast kohutavalt sümpaatseks. Aga minu arust optimism kui pessimism on ühe sama asja noh, kuidas nüüd öelda? Erinevad tahud, mõlemad tähendavat suhet tundmatusse osasse tulevikust. Aga kui me räägime nii-öelda keskkonnaaktivistidest, siis üldiselt nemad tegelevad lihtsalt mingit tavalisem materjal matemaatilises ekstrapolatsioon iga. Ja siis nad näevad, et lihtne lihtne sõnum limistukraul piiratud ruumis lõppematu kasv ei saa olla võimalik, et sellega ei saa ju kuidagi vaielda. Ja et masin ei kritiseerige, siis selliseid Konkreetselt neid autoreid vaid siis põhimõtteliselt sellist keskkonna, hüsteeri, hüsteerikat, mille järgi siis, et appi lõpetame nüüd kõik laste saamise, et maailmas saab, toit, saab otsa, vesi saab otsa, et et ma leian, et see ei ole põhjendatud ja ma leian, et kui me oleme siiani suutnud hoolimata sellest tohutust populatsiooni inimpopulatsiooni kasvust vastu pidada siis me siis me peame vastu ka nüüd, kui tegelikult populatsiooni kasv aeglustuma ja peagi on ta ilmselt ka negatiivseks minema, ütleme 2100.-ks aastaks. Aga lihtsalt lihtsalt huvi pärast nagu, kuna see oli see aasta nii aktuaalne, et kuidas sa suhtud sellesse kliimakonverentsi bioloogi pilguga või on seal oled sellest huvitunud üldse või uurinud selle teema kohta midagi? Ma olen natuke nagu sellise kahevahel selle selle küsimuse osas, et ühelt poolt mulle natukene tundub, et et see on jälle selline natuke haip või üles puhat puhutud teema, et et on maailmas palju tõsisemaid bioloogilisi murekohti, millega tuleks tegeleda, et näiteks kas või võõrliikide levimine või siis või siis igasugused elupaikade kadumised või siis viiruste levik või sellised asjad, millega tuleks tegeleda, et see kliimamuutus, jah, muidugi, kas inimene peaks olema inimene ettevaatlik selles osas, et kui palju ta, eks ole, keskkonda nüüd muudab ja, ja kui palju ta sinna mürk mürgiseid aineid võib-olla paiskab, aga, aga et see, et kliima on varasemas maa ajaloos väga palju, väga suures ulatuses muutunud eks ole, see on tõsiasi ja, ja enamik liike on selle üle elanud, et isegi jääkarud ellu, kui, kui polaaraladelt mõnikümmend 1000 aastat tagasi kogu jää kadunud oli, et et võib-olla võib-olla see, et muidugi on õige muretseda selle pärast, kui palju me seda siis happegaasi atmosfääri paiskame. Aga teiselt poolt, et kas see on nüüd just see kõige põletavam probleem, milles Need ressursid praegu suunata või mitte? Jah vot siin ma mõtlen, et kui sa ütled, eks ju, et või noh, seda öeldaksegi tihti kasutatakse sellist retoorikat, et midagi on olnud. Näiteks Eesti kliimamuutused on alati olnud, aga see selle juures nagu ei tehta läbita tavaliselt, kui on olnud mingi kliimamuutus või näiteks teine üli ülikuum teema olnud rahvaste ränne. Et selle kaasnähtuseks oli tavaliselt noh, me teame küll, mis juhtus näiteks kohalikega, kui iirlased rändasid Ameerikasse löödi suures osas löödi maha lihtsalt eks, ja. Muutusega on ju samamoodi noh, tegelikult on Nendega või käsikäes või paralleelselt toimunud tohutud välja suremuste lained. Et nüüd räägitakse, eks Andropotseenist, et siis inimese algatatud või inimesemõjuline. Kuues väljasuremislaine, et noh, see on ju ometigi tõsiasi, et kui ja minu arust see on ju ka sellega, et see on, käisime käsikäes selle just, et nii-öelda lahutamatult inimese populatsiooni tohutu kasvuga. Et, et me oleme teistelt liikidelt ju sisuliselt noh, kodud ära võtnud mingis mõttes. Et et kas selles mõttes või selles valguses, kas hiinlastele ei olnud õigus oma ühe lapse poliitikaga? Sa tahad küll selle ma veel ütlen, et siin artiklis Tuulsa hetk toob selle välja kui väga halva näite, eks ju, nii-öelda rahvastikupoliitikast No ilmselgelt meie on evolutsioon, on selline isekust soosiv protsess, meie inimliigina ikkagi peame lähtuma, eks ole, eelkõige inimliigi kasude seisukohalt, et et aga muidugi on, on see probleem, nagu ma välja tõin, et see elupaikade kadumine on minu jaoks nagu üks tõsisin, tõsisem probleem, millega peaks praegu tegelema ka, et et kui nüüd vaadata selliseid selliseid küsimusi, et näiteks, et kuidas siis ikkagi toita ära kogu see suur inimkond, ilma et me võtaksime elupaiku ära, eks ole, teistelt liikidelt kuidagi hõlmatud. Lahendus on ikkagi muuta siis tootmine Nendelt nendelt maadelt, mis on juba nagu põllumajandusmaad alla võetud efektiivsemaks ja mis vahendid seal on, seal on, eks ole, väetiste kasutamine ja, ja geneetik, GMO-de kasutamine, mis on nagu kaks asja, mille vastu millegipärast väga hirmsasti võideldakse. Et just nagu keskkonnakaitsjate seisukohalt, et tegelikult nad nagu võitlevad iseendale vastu, et kui nad ütlevad, et ei, kasutage moosid ei kasuta väetiseid, siis nad ütlevad, et me vajame tunduvalt suuremaid alasid selleks, et see inimkond ära toita. Ehk siis ehk siis me võtame ära elupaiku teistelt liikidelt. Jah, sellega ma olen nõus, aga okei, et selline ma saan, ma saan aru, et see Hiina ühe lapse poliitika oli väga barbaarne, aga kas kujutad ette, et inimesed nii-öelda omatahtsi demokraatlikult näiteks lõpetavad liha söömise tohutu ökoloogilise jalajäljega asi, eks liha söömine et noh, mida Murgitsen siin muidugi see on niisugune, et ma tahan küsida, et kas, kas sa usud, et inimene võib hakata mõistlikuks? Sest see tähendab, see on just küsimus mida on hea küsida bioloogilt sellepärast et see tähendab seda, et kui palju inimene saab tahtlikult muuta oma loomust. Kui nüüd Lähtuda sellest, kui palju inimene järeltulijaid saab, et kas ta selles osas saab nii-öelda mõistusega reguleerida siis kui minna sinnamaani, et inimene ütleb, et ei, selleks, et lõvisaks sa vannis elada, mina, lapsi ei saa siis sellesse mehhanismi ma ei usu, et see võib töötada ainult väga nagu piiratud ühiskonnagrupi peal, et aga et looduslikud me oleme ikkagi seatud, nii et me oleme. Et me peame iseennast kõige tähtsamaks liigiks ja see on loomulik. Just, et Lõvi ei jätaks, sellepärast tingimata, et inimestel oleks, oleks rohkem ruumi. Et me peamegi mõistma seda, et missugused füsioloogilised psühholoogilised protsessid on välja kujunenud revolutsiooniliste mehhanismide tulemusena ja kui palju need mõjutavad meie käitumist ja, ja siis eks ole lisama sinna otsa need kultuurilised ja siuksed ühiskondlikud mõjud, mis, mis tegelikult kõige rohkem ja käitumist müüdud, aga kui me seda baasbaastaset ei mõista, siis seda evolutsioonilise mehhanisme, et siis siis me siis ilmselt no varem või hiljem tegelikult ma arvan, et sotsiaalteadlased jäävad hätta inimese käitumise seletamisel, kui, kui nad ei võta arvesse neid bioloogilisi protsesse, mis meie käitumisi tegelikult looduses välja kujundanud on. Jah, ma olen sellega täiesti nõus, aga ma sõnastaks siis siis niimoodi, et küsimusena formuleeriksin. Aga kas sa usud, et evolutsioon on hea evolutsiooni, mida evolutsioon teeb? Evolutsioon annab paremad kohanemismehhanismid vastavates keskkonnatingimustes, aga põhimõtteliselt evolutsiooni oi ei hooli ühestki liigist. Ja evolutsioon ei hooli isegi sellest isegi meist, eks ole, tal on, ütleme näiteks kui me vaatame, et mikspärast inimesed ära surevad, mis on üks nagu küsimus, mida on uuritud, eks ole aastatuhandeid, et elueliksiir ja tarkade kivi, et miks me sureme, miks me vananeme, sest see on, evolutsioon on meile nii-öelda, eks ole, käki keeranud. Evolutsioon ei huvita inimese tervis pärast seda, kui me oleme oma järeltulijat ära andnud, oma geenid järgmisse, eks ole järgmisse sellesse generatsiooni edasi andnud järgmise sõidukisse, mis võimaldab geenidel edasi liikuda mööda seda lõppematuid jõge. Et siis siis on evolutsioonil meist ükskõik ja seetõttu eks ole, jääme haigeks, vananeme, mis on isiklikus plaanis tunne, eks ole, tõeline tragöödia, aga evolutsiooniks, et, et et selle koha pealt evolutsioonile hea või halb on hea või halb nagu geenigeeni tasemel vaadates. Aga meie nagu indiviididena oleme ilmselt saanud nii plusse kui miinuseid, eks ole, me oleme saanud. Me oleme saanud kõikvõimalikud vahendid, et selles maailmas toime tulla, ellu jääda, süüa, magada, sigida, et kõik see on ju tegelikult meeldiv, eks ole, see on muudetud meile meeldivaks, aga, aga see, et me saaksime seda igavesti nautida, et noh, seda ei ole antud. Jah, vot vot selle meeldivusega ongi niimoodi, et need tungid ja tahtnud, mis meile on sisse kirjutatud, et need üldiselt suunavad meid käituma sellises suunas, et meie organism säiliks, eks ju, meil on janu sisse, joome meil on nälg, siis sööme, otsime parema temperatuuriga kohta, põgeneme ohu eest ja nii edasi, et kui me vaatame seda tungistikuvuse, kuidas see meil nii-öelda hinges või nii-öelda testides kuklatundes avaldub, siis kõik need säilitavad mind. Aga tõepoolest väga palju tuli liikidel on paljunemine tappev. Väga paljudele on see piinarikas. Inimesele on niisugune, nii ja naa vist, aga et oled, oled sa mõelnud sellele, et kuidas kuidas need organismid ise tajuvad seda, mida nad teevad selles mõttes? Et kui see asi noh näiteks, kas tõesti inimene oma mõistusega reflekteerib õpib korralikult bioloogiat järsku aru, et oma tunded valetavad selles mõttes, kas, kas sa arvad, et jälle sedasama küsimust teise nurga alt, eks ju, kas evolutsiooni tasub usaldada? Evolutsioonis ei tundeid ka. Kui nüüd rääkida sellest lahuta kaheks osaks selle küsimuse, et esimene on see sigimisega seotud, et mikspärast sigimise tung nagu töötab vastu, siis nendele muudele tungidel ja teine pool on siis, et, et kas selline enda bioloogilise pärandi mõistmine aitab meil oma käitumist muuta või kohandada siis esimesele küsimusele, vastus on juba nagu see, mida tegelikult ravin oma omale jälle. Avastus on see, et, et meil on nagu kaks erinevat sellist looduslikku valikut, mis korraga toimub, üks on see, mis soosib võimalikult kasulike tunnuste väljakujunemist, et me oleksime keskkonnaga võimalikult hästi kohastunud, et me jääksime kiskijatest, karjub, kui nad, kui nad, eks ole, meid varitsevad. Et me, et me sööksime kõhu täis, kui sul on kõht tühi, õnneks aga teine pool, siis on, on siis nii-öelda suguline valik, mis on siis töödanud sellisele utilitaarsete tunnustele vastu on kujundanud välja tunnused, mis on organismile kahjulikud nagu, nagu paabulinnu saba nagu nagu linnulaul, nagu noorte meeste soov hüpata pea ees vette, eks ole ujumispukilt. Ja et, et need ongi sellised, nagu üksteise vastu töötavad loodusliku valik või sellise evolutsiooniosad. Et ja, ja jälle, see on see, et, et need, kes saavad mõistusega aru, et ei tasu hüpata, eks ole. Nende sigimisedukus on madalam. Paraku ja nende geene jõuab järgmiste põlgas järgmistesse põlvkondadesse vähem et lihtsalt niimoodi on see looduslik valik toimunud, et need, kes nagu mõistusega on üle sellest Indiviidi kasvule Vastu töötavast sugulasest valikust Need need jäävad lihtsalt, eks ole, evolutsioonis alla Nende geene meie meie hulgas nagu eriti ei ole või need sorditakse igas põlvkonnas uuesti välja. Teine pool sellest küsimusest oli see, et kas kas siis sellise evolutsioonist mõjutuste tundmine aitab meil nagu oma käitumist analüüsida, siis, siis mina arvan tõepoolest aitab. Et näiteks kui nüüd aru saada see, et igasugune esinemisvajadus või vajadus pea ees pukilt vette hüpata või, või, või vajadus riputada oma Facebooki seinale tohutult palju pilte sellest, kui edukas ja tubli sa oled. Et need on tegelikult mingisugune bioloogiline sund näidata esineda teistele, näidata ennast võimalikult atraktiivse sigimispartnerina või siis Väärtusliku kaaslasena, eks ole, muudes olukordades. Et, et kas see on tegelikult reaalsa pead nagu analüüsima ise, et kas reaalselt tegelikult on sulle vajalik või see on lihtsalt see bioloogiline sund esineda ja ennast välja näidata, oma omadusi reklaamida. Jah, ja kusjuures rääkides nendest noortest meestest jälle siis kellega on olnud, kelle sugutungiga olnud viimasel ajal kõvasti probleeme, siis kas kas siin ei, ei, ei ole ka niisugune nagu mitte nagu rassism ei saaks öelda. Aga selleks, et ühiskond oleks stabiilsem või noh, ütleme siis ilusti jälle bioloogiliselt populatsioon oleks stabiilne, ei tohi seal mingit tüüpi isendit, et suhtarv minna kuigi kõrgeks, näiteks, et tõepoolest kui mingis alampopulatsioonis järsku sinna tuua sisse palju noori mehi siis siis see ju destabiliseerib seda ilmselgelt kui kusjuures nagu seda on ääretult keeruline serveerida, sest see läheb konflikti nii-öelda sihukese humanistliku hoiakuga, mis, mida võiks artikuleerida niimoodi, et inimene Tartus sõltumata sellest, millised on ta omadused. Võiks küsida, see on muidugi jälle nüüd ei ole. Võib-olla ilus küsimus, aga, aga mida siis teha, kui tuleb nii palju? Jah, küsimus niimoodi küsima sinu kui bioloogi käest, et mida teha, kui tuleb järsku palju noori mehi juurde. Kahtlemata see on populatsioonile destabiliseeriv, kui, kui mingisugune, eks ole, läheb paigast ära mingisugune, ütleme kasvõi siis sugude tasakaal. Et see on kahtlemata protsessi, mis on näiteks toimunud viimasel ajal Aasia riikides nagu näiteks Indias, kus kohas siis on väga eelistatud poiss, poiss, laste sündimine ja isegi toimunud selline tüdrukloodete valikuline aborteerimine ja see sugude suhe on väga paigast ära läinud, mille tulemuseks, et et noortel meestel ei, ei jagu enam naisi. Nad hakkavad omavahel veel rohkem konkureerima, eks ole, see vette hüppamine muutub veel noh, ütleme piltlikult vette hüppamine muutub veel kord veel silmnähtavamaks, konfliktid sagenevad, et, et see on kahtlemata halb, eks ole, nii bioloogilises plaanis kui siis, kui, siis ühiskonna jaoks. Et näiteks ongi näidatud seda et kuritegelik kurje kuritegevus langeb järsult pärast seda, kui mees abiellub, et noh, ta, tal ei ole enam vaja konkureerida, võidelda, vihane olla, eks ole, huvitav on see, et samamoodi langeb ka näiteks produktiivsus sõja geniaalsus, eks ole, autoritel ja, ja teadlastel pärast seda, kui nad abielluvad, et et see käib samuti käsikäes, et tegelikult see bioloogiline sund võistelda teistest parem olla ja välja paista siis kaob korraga ka ära, eks ole, või või see vajadus väheneb. Et mida võikski siis soovitada, on noh, et kuidas siis nüüd toime tulla, kui meil on kõik need noored mehed, kellele kellele naisi ja jagu, et et. Ei olegi hääling seadustada mitme mehe pidamine või siis leida nendele meestele kõigile ikkagi tegevus, kus nad saavad ennast ennast rakendada, välja elada, kus need võib-olla ei oleks sunnitud nii tihedalt omavahel konkureerima või siis proovida seda kuidagi soodustada, siis nagu ka naiste sisserännet käia neil umbes eraldi lennukiga järel ja tuua tuua kaasa, et ilmselgelt need, kes võtavad selle teekonna migratsiooni ette, et need peavad olema need kõige tugevamad ja hakkajamad ja tugevad ja hakkajad, on pigem eks ole, mehed, et naised naised võib-olla pigem nagu saavad aru, et nad ei pruugi jääda, eks ole, üle selle külma Vahemere tulles ellu, neil ei ole seda noh, ei ole, võib-olla ongi, eks ole, ja ressursse ei ole nii palju selle üle elan selle rännaku üleelamiseks ja selle tulemusena, eks ole, jõuavadki siis siiani ainult ainult siis nagu kallutatult see tugevam nii-öelda tugevam sugupool. Et et see sugude suhe peaks ikkagi, selle peab viima tasakaalu selleks, et ühiskonnas oleks rahus muud moodi seda, nagu ma ei näe, kuidas seda lahendada. Jah, sest kui jälle rääkida neist erinevatest nii-öelda tungidest ja vajadustest, siis tõepoolest saab ju toiduvajaduse näiteks elukoha vajaduse joogivajaduse need selle astme vajadused ja tegelikult on, põhimõtteliselt saab riik organiseerida või mingi institutsioon aga kui hakata neid näiteks seksuaalvajadusi või tõepoolest see, kus sooline proportsioone populatsioonist kuidagi täiesti käest ära. Et need näited, mis huvitav välja tõid, on nagu täiesti huvitavad, eks ju, et üks asi tõepoolest tundub praktiline minna naistele järgi. Teine asi, mitme mehe pidamine. Kuid kas sa kujutaksid ette, et praegu näiteks Euroopas seadustatakse see see nii-öelda bioloogia label veerida siis mitme mitme mehe pidamine ära? Ma ei rehastelt, võiks läbi minna. Jah, aga kas siiski pole midagi? Minu arust? Meil on nii-öelda loogilise maailma mõistmise ja nii-öelda poliitiliste ideaalide et need, kes ei ole konfliktis Ei ole sellele mõelnud, et või noh, võiks küsida, miks sa selle artikli kirjutasid, kas sa vihjasid millelegi? No ma ei tea, kas ma siin üritasin midagi vihjata, Ma lihtsalt üritan tuua sellist evolutsioonilist bioloogilist vaatenurka sellistele sellistele küsimustele võib-olla mille puhul inimesed ei tajugi, et seal selline pool olemas on, kohati noh, näiteks kas või just see, et mikspärast see sündivus, ütleme lääneriikides nii palju langenud on, et see on ikkagi ju tõsiselt probleemsest arenenud riikides, et et, et mina usun, et, et me peaksime võtma arvesse sellist Evolutsioonilist poolt niisiis nagunii indiviidide käitumise analüüsimisel kui siis ka näiteks suuremate ühiskonnagruppide, kas või võtame näiteks riikide omavaheliste konfliktsituatsioonide analüüsimisel, et kui me näiteks Rakendame seda sai välja töötatud kuluka signaliseerimise hüpoteesi, mille kohaselt selleks, et tõestada oma pättust teistele, pead sa välja saatma kuluka signaali, nagu näiteks paabulinnu saba, et see on organismile on kulukas, aga sa näitad sellega, et ma olen piisavalt tugev, et seda lolli suurt saba endaga kaasas kanda. Et ka riikidevahelistes suhtlustesse tegelikult töötab, eks kui India viis üheksakümnendatel läbi tuumakatsetusi ja ta sai sellele karistuseks sai sanktsioonid teistelt riikidelt, siis ta sellega tõestas, et ta on piisavalt tugev, et ta suudab neid sanktsioone välja kannatada ehk sellise kulukas signaal, see tuumakatsetus. Ja pärast seda järgnes see, et Ameerika tahtis hakata Indiaga tuumaalal koostööd tegema, kui Indi oli need sanktsioonid nii-öelda üle elanud, et see oli nagu mõne aasta selline küsimus. Kui, kui siis signaal juba nagu töötama hakkas. Teine näide on külm sõda, mis oli ju tegelikult samuti selline nii-öelda kahe riigi vaheline kulukas realiseerimine umbes nagu, kui sa kujuta ette, et üks lind laulab ühes metsatukas ja teine teises ja nad üritavad 11 üle laulda, ilma et nad konkreetselt peaksid võitlema hakkama. Et see on lihtsalt selline signaal tugevuse kohta. Potentsiaalne jõud sul on, mida sa oled valmis rakendama, et kui nüüd vaadata näiteks kulutusi militaarsuunale Ameerikal ja Nõukogude liidul, siis järjest kasvasid ja kasvasid kuni lõpuks Venemaa või Nõukogude liidule jagunenud jagunud enam ta signaliseerimise üle oma võimete ja lagunes, kokku jäi, selleks ei olnud absoluutselt mingisugust, eks ole sõjalist konflikti vaja, et sarnased protsessid, mida me näeme tegelikult looduses toimimas, toimivad ka ühiskonna tasemel ja, ja nende tundmine aitab tegelikult ette ennustada näiteks seda, et et kui näiteks rakendada Venemaale mingeid sanktsioone mingi millegi asja karistuseks siis, kui need on niisugusel tasemel, et Venemaa suudab need alla neelata, siis need on tegelikult talle kasuks, sest need näitavad seda, et, et ta on piisavalt kvaliteetne, et tulla toime selle signaali kuluka signaali hinnaga. Aga siis, noh jah, ma saan aru sellest, et neid saab niimoodi tagantjärgi ära seletada, see on muuseas üks asi, mida tihti evolutsioonistidele ette heidetakse, eks ju, et nad näevad mingit nähtust, kuna see on juba olemas. Kuna see on olemas, siis ta järelikult peab olema kuidagi kohastamuslik ja, ja siis mõtleme välja ühe hea loo, miks ta seda on. Aga kui me mõtleme nüüd, ma sugugi ei vaidlusta neid väiteid või seda ka kuluka signaliseerimise hüpoteesi. Aga kui me nüüd proovime praktikasse rakendada näiteks kuidas kas me peaksime korraldama meestele mingeid selliseid võimalused, kus nad just nimelt kulutavad hästi palju ja aga samas, et sellega ei kaasne mingeid destruktiivseid asju, et kas see peaks olema siis selline näiteks, eks, et, et inimesed ei nii-öelda uhke Juhkeldaks Hummeritega siis näiteks, et ma ei tea, riik müüb mingit kullast? Ma ei tea, plönn ja mida lihtsalt kapoti peale panna ja siis jah, need peavad olema võltsimatud, et neid põhimõtteliselt, eks lisaks võltsida see tähendabki, et on kulukas ja siis nendega niisuguseid riiklikult uhkeldus punnid, et mida rohkem neid inimesel on, seda tegija ta on, mingis mõttes. See on nagu mingi setu sõle analoog. Jah, selliste signaaltunnuste puhul on ka hästi oluline see, et see teine sugupool seda hindaks, eks ole, et et kuni kuni võib-olla naistel ei ole välja kujunenud sellist evolutsioonilist eelistust võimalikult suure kuldse blonniga, eks ole, mehe suhtes, et senikaua võib-olla see signaal kuigi hästi ei pruugi töötada praegu, eks ole, eelistus sellise võib-olla mingil määral sellise suure auto ja kalli kella suhtes juba nagu ma ei tea? Ma mõtlen siin, kas ma mõtlen, et kas, kas siin ei muutu need evolutsiooniliselt teooriad juba niimoodi, et noh, kas nad ei söö enda alt seda, tõsi, enda tõsiseltvõetavust, kui me hakkame rääkima näiteks et ilmselgelt ei saa ju olla suhesse auto kuidagi seotud evolutsiooniga? Saab ikka sellepärast, et kallis auto on täpselt samamoodi paabulinnu saba, et see on kallis, kulukas ja, ja mitte võltsitav signaal, et kui me tahame nüüd ütelda, et kõik, mis ei rippunud organismi küljes, et see ei saa olla evolutsiooniliselt välja kujunenud, siis see on tegelikult vale. Ei, mitte seda, vaid selles mõttes, et ta nii suur või, või tähendab hiline. Seda küll, aga see bioloogilised mehhanismid, mis, mis nii-öelda sunnivad neil seda kallist autot ostma, on ikkagi täpselt needsamad, mis sundisid sunnivate näiteks lehtla lindu ehitama endale ilusat siniste objektidega, kaunistatud tantsuplatsi, kus emastele muljet avaldada, et et see on tegelikult sama lihtsalt nii-öelda siin, et tarbimisühiskond on meile andnud kasutades ära meie siis bioloogilist eelsoodumust kulutada ja, ja sellega oma kvaliteedi tõestada, on andnud meile lahkelt kõik need vahendid, et kuhu me saame oma selle selle loodusliku sunni kulutada, signaliseerida nagu ilusasti välja elada. Jah, ma ei oska ju midagi muud öelda, kui et mul tunne revolutsioon alandab mind kogu aeg. Mis ikka, no mis teha, pole mina ennast seniseks loonud. Evolutsioon lihtsalt alandab, aga rääkides võidu laulmisest, et sa pakkusid välja ühe muusikapala, mida me võiks mängida, et mis oli ja oskad sa öelda paar sõna laulu kohta. Ma pakkusin välja isegi kaks muusikapala, nii et ma ei tea, kumma nüüd täpselt Tallinna pool valima hakata. Mõlemad on siis seotud vanema lapse omavahelise konfliktiga, et kuna see artikkel ka siis keskendub revolutsiooniliste konfliktidele perekonnas, kus, kus siis vanemad ja järglased on omavahel konfliktis selle üle, et milline järglastele. Ma arvan siis vanemate huvides ja milline on laste huvides, vanemate huvides on saada pigem rohkem järglasi, kui kui võib-olla nad suudaksid ära toita. Laste huvides on see, et vanemad piietuksite, vähema arvu, järglaste kaja pühenduksid konkreetsete olemasolevate järglaste üleskasvatamisele. Et siis selline evolutsiooni ja taust on see, mis loob siis eeldused selleks, et vanemate ja laste vahel tekivad konfliktid. Jah, ma võin, siin on üks pealkiri, ongi vanema lapse konflikt, et ma see õnnetu inimene, kes pole veel seda tänast sirpi näinud, et hankige endale siit on veel väga palju muud põnevat. Kusjuures üle pika aja on siin võtavad sõna sellised tegelased nägu, Linnar Priimägi siis Viivi Luik ja noh, ühesõnaga, aga on selliseid kirjutajaid, kes väga-väga sageli ei, ei võta enam sõna. Aga ta siiski väga tore jälle siin näha. Aga omalt poolt ma ütleksin tuulele väga-väga suur aitäh tulemast ja et sa ikka jaksad valgustada rahvast, et see on väga suur tänu, aitäh.