Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Eelmine kord rääkisime Stalini seosest arhitektuuriga ja jõudsime järelduseni, et tol ajal Nõukogude maal ju suuremat ja olulisemat arhitekti kui seltsimees Stalin polnud. Ja tõime näitena ka ühe Kaganovitši kirja, kui ta pöördub Stalini poole väga olulise küsimusega. Et milliste plaatidega võiks kindlustada Moskva jõe vallast. Nii et nõukogude maad teine juht, teine mees, ei saa seda küsimust iseseisvalt otsustada. Selleks on vaja Stalini nõu, Stalini soovitus, Stalini abi, ükstaskõik, kuidas me seda ka ei nimetaks. Ning kui keegi meie kuulajatest peaks huvi tundma, siis Stalini-Aga kanovitši kirjavahetus aastatel 1931 kuni 36. Nii et see on just see periood, kui Stalin viibis väga sageli puhkusel lõunas ja teda asendas Rovitš, see kirjavahetus on avaldatud, ilmus ta 2001. aastal just nimelt kajastades seda perioodi, kui kanovitš oli vähemalt partei liinis, teine mees nõukogude maal. Ja sel ajal praktiliselt iga suvi, sügis, Stalin päris pikalt viibis ju, lõunas toimusid poliitbüroo istungid ja näid poliitbüroo istungeid juhtiskikaganovitš. Kuid kui vaadata, kuidas need toimusid, siis eelnevalt kõik materjalid saadeti Stalinile. Nii et tegelikult otsused võeti ju tema poolt vastu. Ja ta informeeris oma seisukohtadest valdavalt kakanovitšid, aga ka teisi põlitoroliikmed, mõnikord ta pöördub kogu poliitbüroo poole kas kirja teel või telegrammidega. Ja kui vaadata tolleaegsed kirjade liikumist, siis need kirjad ja arusaadavalt ei pandud mitte tavalisse Basti jai oodatud, millal riiklik pass nad kohale toimetab. Need olid spetsiaalselt julgeoleku poolt määratud kullerit, kes neid kirju viisid Moskvasse või siis Moskvast sinna Stalini suveresidentsi. Ja tavaliselt võttis kaks kolm päeva aega, nii et see on päris pikk aeg ja sõja pärast valdavalt suhtlus toimus telegrammide abil. Aga ka need ei ole mitte tavalised telegrammid, vaid need on šifreeritutele grammid ja prakt lihtsalt Stalin vahetascaganovitšiga või pigem muidugi Kaganoi Staliniga, neid telegramme iga päev. Nii et kui vaadata seda publitseeritud telegrammide või kirjavahetuse raamatut, siis sealt on näha, et see informatsioon liikus kahe mehe vahel igapäevaselt. Aga ka nende telegrammidega oli teatud probleem, sellepärast et pikkade tekstide šifreerimine võttis omaette aega ja teine, mis võib-olla oli isegi nagu tõsisem küsimus seisnes selles. Seega, selle telegrammi sisuga olid ju tuttavad mitmed inimesed, kes Isošifreeriseks, kes kuidagi edasi andsid ja seega kõiki küsimusi arutada, ei saanud seda vältida, eriti hea on säilinud üks päris huvitav Vorošilovi kiri Stalinile. See kiri on dateeritud 1930 täis aasta 21. juuniga. Ja selles kirjas on küll need möödaminnes öeldud lause, aga parashlov kurdab, et kahju Sotšiga pale, telefoni sidet, need, mida see tähendab kolmekümnendad aastad, telefon on suhteliselt tavaline asi. Kaugekõnede võtmine pole ka midagi erakordset. Aga jutt on ju muidugi spets valitsusliinist, nii et seda liini veel ei ole. Ja eraldi telefoniliin Moskva ja lõunas paiknevate valitsus villade valitsusresidentsis vahel vast tekib, nii arvavad ajaloolased, kes selle teemaga on tegelenud aastal 1935. Nii et nii palju kui on silma jäänud, see on ju niivõrd tühine probleemike. Ei ole nisukest kindlat viidet mingile konkreetsele kuupäevale ja kus siis järelduse see side on. 35.-st aastast aga on üksgaganovitši kiri ja sega kanovitši. Kiri Stalinile on lähetatud 1936. aasta 14. septembril. Seal on jutt too peamiselt Hispaanias toimuvatest sündmustest, ame Hispaaniast tol ajal kodusõda. Need sündmused on ju seal väga olulised Nõukogude maa Nõukogude juhtkonna jaoks. Ja Kaganovitš kirjutab, et me nendest asjadest või Madeid informeerisin nendest asjadest eelmine kord telefoni teel milles järeldatakse, et see telefoniühendus pidi juba varasemast ajast olema. Nüüd selles 2001. aastal avaldatud kirjavahetuses selle raamatu sissejuhatuses on üks huvitav lause millele ma tahaks meie kuulajate tähelepanu pöörata. Autorid kurdavad, et puuduvad telegrammid perioodist, viies kuni 20. oktoober 1935. Kogu oleks nagu täielik ja on teada, et need telegrammid on kuskil olemas arhiivis, aga Nad pole antud raamatus publitseeritud. Ja nad lisavad, et nende telegrammide sisu üldine sisu on enam-vähem teada, on enam-vähem teada, sellepärast et nende valduses kooli loetelu teemadest telegrammides ja seal oli ka ära toodud vot selle vahemiku telegrammide sisu. Ja milles siis on põhjus, miks neid ei ole väljastatud, miks ajaloolased pole neile ligi pääsenud ja nüüd nad siis arutlevad, et tõenäoliselt põhjus ei saa olla sisus, sest seal ei ole mitte midagi salajast. Ja nad arvavad. Tegemist on ilmselt mingite märkmetega, mis on nendele telegrammidele või originaali talle pandud tehtud ja need märkmed just nimelt kuuluvatšifreerija Te-Le. Ja tõenäoliselt pole ajaloolasi nende dokumentide ligi lastud, sellepärast et nad võivad kuidagi avada šifreerimis protsessi. Tuletan veel kord meelde, et no ilmselt, kui raamat ilmub 2001. aastal, siis kirjuta tita kuskil natukene varasemal ajal dokumenti koguti, möödas on 30.-test aastatest, sest juba 70 aastat ja ikka veel on teatud materjalid salastatud ja salastatud, siis nagu need autorid konkreetselt arvavad. Sellepärast et kasutati mingit šifrid, millele ei peaks kuni tänase päevani ligi pääsema. Ja muidugi see sissejuhatus lõpeb niisukese lohutava lausega, et noh, võib-olla siis lähemal ajal ikkagi saavad uurijad nendele materjalidele ligi. Aga kui me vaatame neid tendentse, mis puudutab ligipääsetavusest kunagistele dokumentidele, siis pigem on arengud olnud hoopis teisesuunalised, see, mis oli veel kuskil 80.-te lõpus, eriti üheksakümnendatel alguses kättesaadav. Siis pikapeale on kõik jälle salastatud. Ja ma hea meelega räägiks ühe loo ühe loo, mis leidis aset nüüd juba mõni nädal tagasi. Ja tegemist oli väga huvitava üritusega. Selle ürituse oli korraldanud üks kirjandusklubi, mille olemasolust mul eriti polnud varem aimu arvata. Ja konkreetselt Ljudmilla jult koos kunstnik ja see üritus oli pühendatud Annahmatavale ja mina täitsin siis seal ühe esineja rolli. Meid oli kaks esinejat ja mul paluti rääkida Annagmatavast just nimelt seoses Staliniga ja täna vähem nendel teemadel, millest me ju kunagi mõne saate raamides ka rääkisime. Ja need poolteist tundi, mis mul olid eraldatud, siis saidki täidetud peamiselt nisukest faktide tattumitega, mis on meie kuulajatele vast meelas. Rääkisin, millal arreteeriti Ahmatava esimene mees, luuletaja Kumiljov, millal hooaeg? Ühesõnaga kõik taolised versta postilised sündmused, mis tulenesid just nimelt Stalini tahtest ja seostasid anna Ahmatoaga. Ja pärast mind pidi esinema ja esineski Annahmatova muuseumi kodumuuseumi või majamuuseumi kortermuuseumi, oleks vist kõige õigem öelda teadustöötaja Chanapozniakova ja hetkel, kui ma rääkisin tähistuse esimeses reas ikka pilt langeb ju nendele inimestele, kes sind kuulavad ja ma märkasin eta nagu lehitsepta käes oli Ahmatova luulekogumik ja natukene satava. Ning kui ma olin lõpetanud ja saabus tema kord esineda, aga tegemist oli üsna soliidses eas inimesega mis ei oma antud juhul mitte mingisugust tähtsust, kuigi teatud seos kohe tuleb välja. Nimelt tõenäoliselt töötas ta anna matava kortermuuseumis alates sellest ajast, kui see muuseum kuskil kuuekümnendatel aastatel avati. Ja kui ta alustas, tegi ta minu suunas kummarduse, mis oli muidugi väga meeldiv, pöördus minu poole vene traditsioonist valt ees- ja isanimega ja ütles, et ta on nüüd mõttes kogu oma ettekande muutnud, et ta ei räägi võib-olla nendest asjadest, mida ta algselt kavatses teha, rääkida vaid ta kommenteeriks, vaid täiendaks minu ettekannet Ahmaatova loomingust pärinevad luuleridadega. Ühesõnaga kui mina olin eelnevalt rääkinud mingist konkreetsest sündmusest, sündmusest, mis on mõjutanud oluliselt Ahmatava elukäiku siis tema peast illustreeris seda muudatust Ahmatava luule ridadega. Ja kui tal ei olnud näiteid tuua Ahmatova loomingut, siis ta peas tsiteeris Ahmatava mõnda kirja katkendit muidugi mõnele lähedasele inimesele, kus ta kirjeldas otseda emotsioone, mis järgnes näiteks poja arreteerimisele, tuletame meelde, poegi arreteeriti kolm. Ja esimene kord vabastati pärast seda, kui Ahmatavali pöördunud Stalini poole ja tekkis mingisugune enneolematus energia selle minu ja tema esinemise vahel. Ja miks ma tahtsin seda meenutada, ma olen seda lugu ka oma kolleegidele tõel rääkinud. See oli inimene, kes esindas Vene intelligentsi selle sõna kõige paremas tähenduses. Neid inimesi on jäänud väga väheseks, unikaalsed inimesed, kes on tõesti terve oma elu pühendanud ühele autorile, konkreetsel juhtumil Annagmaato vale. Nii et sõda oli nauditav kuulata, kuidas pooleteist tunni jooksul inimene lihtsalt peast lihtsalt peast kogu vaatava loomingut tsiteerides illustreeris siis minu ettekannet. Aga miks mulle see lugu praegu meelde tuli ja miks ma tahtsin sellel peatuda, sellepärast et ta ütles, oli vist vastusena ühele küsimusele. Et Nathan korduvalt pöördunud siis tänapäeva vene julgeoleku organite poole, sellepärast et mitme läbiotsimise käigus jahmatava käsikirju, nagu teiste kirjanike teame, konfiskeeriti ja palvega need käsikirjad, nõnda siis teadustöötajate muuseumi käsutusse ja alati on nad saanud kuni tänase päevani vastuse, et need on hävinud. Ja tema oli, kui nii võib teise inimese eest öelda 100 protsenti, veendunud, et need on kõik alles, aga neid lihtsalt ei väljastata, nende ligi lihtsalt ei lasta ükstaskõik, mis kaalutlustest lähtuvalt kas või ainuüksi selles kaalutlust, et mitte meelde tuleta päevad, sõda, aega kui inimestelt võeti ära kogu nende looming ja muudeti nende saatust, nii nagu Ahmatuva puhul me seda nägime. Aga tuleme nüüd arhitektuuri juurde tagasi. Seda enam, et väga sageli on ju kirjutatud ja muidugi nende autorite poolt, kes siis igati püüavad Stalini kuju näidata positiivses valguses, kuivõrd oluliste riigiasjadega tegeles. Ja siis jääbki mulje, et kogu see valdkond, mis esmapilgul ju pole nii oluline pole ju nii oluline, kui me mõtleme ja võrdleme seda industrialise veerimise, tehaste ehitamise ja muude tähtsate probleemidega. Et kogu see kunstikultuurivaldkond on teisejärguline Stalini jaoks. Aga miks me neid kirjanikke suhteliselt põhjalikult ka käsitlesime? Just nimelt selleks, et näidata, et ka seal kuni detailideni Stalini kub, juhib, korraldab, määrab, otsustab ja samade taga arhitektuuri vallas. Ning on ju see tema, kes ilmselt 1930 täis aasta kevadel sansama aed, kui jagatakse nagu Me eelmised korrad rääkisime Nõukogude palee konkurssi, preemiaid annab jõuk käsu järsult muuta kogu ehitusstiili, nii et see ei ole ju lihtsalt otsused. Üks maja on ilus ja teine, seda ei ole, aga see oli juhis kogu Stiili kogu suunamuutuseks. Ja koos sellega lõpeb ka igasugune massielamuehitus, mis on jällegi niisugune huvitav moment. Oleme kuidagi harjunud, et tegemist on bratariaadi, diktor tuuriga, et võimul on meil nüüd tõelist klassi AK liidus talurahvaga. Aga mis siis peaks olema selle elamuehitusega eesmärk üldse ehituse Esmak arhitektuuri eesmärk, kui mitte varustada? Vot need inimesed, kes seda uut ühiskonda siis elavad elamispinnaga. Aga siin ei ole ju mitte midagi, mitte midagi ja selle asemel hakatakse rajama soni otseselt Stalinil tulnud signaal nisukest, bum põssa piduliku fassaadi. Nii et need kaunid majad peamagistraalide kõrval muidugi ka seal on korterid. Aga kui me vaatame, kui palju neid ehitada D ja millisel eesmärgil ehitati, siis on ju selge, et mitte mingisugust lootust nii lahendada, seda kisendavad korteriprobleemi kriisinõukogude maal ju polnud. Huvitav veel mõnda aega. Eelmine kord mainisime, et nõukogude maal töötas väga palju läänest pärit arhitekte valdavalt Saksamaalt, aga ka Ameerika Ühendriikides teistest riikidest. Ja väga paljud neist ei saa veel sellel samal 32. aastal, kui juba põhisignaal oli antud aru elamispinna puudus ja selle lahendamine ei ole enam mitte prioriteet, millega peaks tegelema. Ja on üks niisugune päris tore näide. Üks saksa arhitektide grupp veel 32. aastal esitab projekti, mille nimi on Barack kõigi mugavustega, ütleme siis nii enesest kaks, sõnab barakk. Seal on muidugi rohkem kui kaks kolm, aga kõik mugavused kuidagi omavahel ei klapi ja milline oli siis selle projekti idee? See oli niisugune arenev barakk. Et kõigepealt tuli rajada esimesel etapil hoone 222 nariga siis oli teine etapp, kuidas seda baraki sai edasi arendada ja kolmandas etapis pidi juba sellest barakis saama nisukene kultuuribarakk kus juba olid ette nähtud väljakäigud, pesemisvõimalused, magamistoad ja kõik see toimus siis selle arvel, et kui selles esimeses variandis paiguta olete sinna elama 222 inimest aga siis ehitades ja arendades kogu aeg juurde pidi siis selle ühe bloki elanikkonna arv vähenema. 100 inimesel jääb nisukesed ideed. Kuivõrd suurt tähelepanu Stalin pühendas arhitektuurile. Seda kinnitab veel üks fakt. Kui ta 1932. aastal septembris saabub puhkuselt Moskvasse ja võtab osa nüüd esimesest poliitbüroo istungist, kus juhatab tema poliitbüroo istungi siis selle poliitbüroo istungi kolmanda punktina on märgitud uute majade ehitamisest tavaline punkt. Aga kui me vaatame, kes teeb selles punktis ettekande, siis on mainitud Stahlil ja jällegi esmapilgul, kes ei ole nende protokollidega kursis, jääb niisugune mulje, et Stalini kõike juhib ja arusaadavalt temas peaks nagu tegema ettekandeid kõikides nendes küsimustes, tema ju võtab need lõplikud otsused vastu. Aga tavalisel Stalini kuulab. Ta laseb ju teistel teha ettekandeid ja mis siis otsuse võtab vastu tema asson, jällegi niisugune võimalus panna ka kolleegid nagu proovile vaata, milliste ettepanekutega nad välja tulevad. Ja sellepärast need poliitbüroo päevakorrapunktid, aga neid on ju sadu, kui mitte tuhandeid, kus dekandjana esineb Stalin. Neid on vaid üksikuid. Aga mida sa meile ütleb? See ütleb meile, et see teema oli tema jaoks erakordselt tähtis. Muidugi, Stalini korraldusel mitte ainult ei rajata uusi hooneid, hävitatakse arhitektuuri šedöövreid, neid on loendamatult palju, neid ei ole mitte ainult Moskvas, nad ei ole alati mitte konkreetsed käsud, vaid need on üldine suunitlus, näiteks hävitada kirikuid. Kuid täna võib-olla võiks tuua näitena ühe väga konkreetse ehitusobjekti, arhitektuurimälestis saab projekti ja selleks on Moskvas kunagi püstitatud Sukharjev, Apažnia Sukharjevi torm. See ehitis pärineb Peeter Esimese ajast ongi rajatud tema initsiatiivil 1692.-st kuni 95. aastani. Ja kust on see torn oma nime saanud, tegemist on väravatorniga täpsustama, siis selle nime on ta saanud konkreetselt isikult ja selleks oli Lawrence Sukharjev tema auks Peetri käsul. Ja see sündmus, mis ajendas Peetrit seda tänu väljendama leidis aset 1689. aastal, kui Peetri õde Sophia alustab tema vastast mässu east reletside polku Sukharjevi juhtimisel astub Peetri kaitseks välja nii et tänu sellele striletsid toetusele. Tal õnnestubki üldse püsima jääda, võib-olla ka ellu jääda. Häda. Ja tänutäheks staar annab siis käsu. Seal olid puidust väravad, aga nende asemele püstitada kiviehitis ja torniga, seal on ka hilisemad ümberehitused. See on väga võimas suur kaunis ehitis ja meenutab võib-olla natukene isegi raekoda, raekoja hoonetaolist mingisugust rajatist. Ja alumine hoone on erakordselt suur, nii et ta nagu katab seda väravat ja seal vahepeal paiknes isegi merekool 19. sajandil muudetakses ülemine osa või kasutatakse ära v tornina. Nii et seal tuleb linnaossa vesi. Ja peeti seda rajatist üheks Moskva silmapaistvamaks ehitiseks. Nii et kui vaadata 19. sajandi lõppu 20. algus mingisuguseid teatmeteoseid, mis räägivad Moskva vaatamisväärsustest Moskva arhitektuuris, siis seal on alati see hoone esile toodud. Ja isegi nõukogude võimu algaastatel pühendati selle hoone restaureerimisele teatud tähelepanu. Restaureerimist toimusid 19. aastal, nii et polnud mitte mingisugust kahtlust, et see hoone oli väärt säilitamist ja hoidmist. Ja 26. aastal avati seal Moskva kommunaalmuuseum kõlab natukene omapäraselt taga, tegelikult see muuseum kujutas siis moskvalast elu varasemal ajal. Teade. See torn on paari päeva pärast kavas lammutada. See ilmus ajalehes Rabodža Moskva 1933. aasta seitsmeteistkümnendal augustil. Järgmine päev nüüd mitte selles seoses selle ilmumisega, aga lihtsalt mõned asjad langevad kokku. Stalin koos varašüloigast sõitsid puhkusele lõunasse. Ja muidugi esse teade teade ajalehes, millega Moskva üldsus intelligents arhitekti esmakordselt kokku puutusid. Mingit informatsiooni niisukestas kavadest üldse ei olnud. See oli täielik šokk. Ning augusti lõpus pöördub grupp nimekaid arhitekti Stalini poole kirjaga. See on väga emotsionaalne kiri, ei hakka selle kõikidel detailidel peatuma. Aga see on siis täielik aru saama, kuidas üldse midagi taolist võib kavandada. Ja no seal on näiteks niisugused read. Taolise kunstiteose hävitamine oleks võrdne Rafaeli maali hävitamisega. Sõnaga juhtivad arhitektid, seal oli neid päris palju, kirjutavad Stalinile midagi taolist teha, oleks täiesti lubamatu. Joanna, et mitte ainult ei esine siis niisuguse üleskutsega, vaid nad avaldavad soovi tulla omalt Kolk appi, milles siis on küsimus ja millega ajalehes seda põhjendati nagu tavaliselt, miks siis vanu hooneid tuleb lammutada selleks et teha ruumi uuele tänavale jätta autod saaksid paremini liigelda ja nad teevad omalt poolt ettepaneku, et nad koostaksid restaureerimisprojekti. Et lahendada siis see küsimus, mis puudutab liiklemist ja samas säilib vaata ka torn, see on siis nendepoolne ettepanek. Algselt Stalin reageerib sellele ettepanekule suhteliselt soodsalt, ütleme siis nii. Ja millest me võime seda järeldada sellest, et kolmandal septembril saadab ta kanovitšile kirja ja selles kirjas on nisukesed read, et võib-olla on arhitektidel Sukharjevi tornid küsimuses õigus. Ja et see on väga konkreetne küsimus, jätkab Stalin ja seda saab lahendada Moskvas. Ühesõnaga jääb selline mulje. Esimene Stalini reaktsioon on siis selline, et tõesti, las nad siis selle projekti teevad ja jätame selle torni alles. Kuid ei möödu eriti palju aega, kui 18. septembril 33. aastal Stalin saadab kanovitšile uue telegrammid on ikka jätkuvalt lõunas. Ja seal ta teatab, et me uurisime selle torni küsimust, muidugi tekib, lõid meie poolt küsimused, kellega koos siis nad seda uurisid. Jõudsime järelduseni, et see tuleb kindlasti lammutada ja teeme ettepaneku Sukharjevi torn lammutada ja laiendada siis seda ruumi liiklusele, kas nüüd ka Stalin pidas kellegiga nõu või tõenäolisem on, et ta pidas iseendaga nõu ja kui tema oli juba selle otsuse vastu võtnud, siis nüüd reageerida mingite arhitektide soovitusele, palvetele oleks nagu enesepositsiooni loovutanud ükstaskõik ei hakka praegu seda kombel veerima, pole oluline, aga ta jätkab väga huvitava lausega. Lammutamist vaidlustavad arhitektid on pimedad ja perspektiivitundeta, nii et siin ei ole mitte lihtsalt ühtedel on üks arvamus, teistel täin, arvamus ja võib-olla tõesti on liiklusolude parandamine tunduvalt olulisem kui arhitekt kultuurimälestise säilitamine. Ühtedel on üks arvamus, teistel teine, aga Stalin annab ju siin hinnangu hinnangu nendele arhitektidele spetsialistidele. Rääkisime see osas Nõukogude paleega, et mingeid spetsialiste tegelikult olla ei saa. Et kõige suurem spetsialist ongi Stalini, ta ütlebki meile, et nad on pimedad, ei saa mitte millestki aru ja neil ei ole ka mitte mingisugust perspektiivi tunnet. Ja sellel kirjal on lisaks Stalini allkirjale ka Vorošilov, Vorošilov vonka võetud kampa, eriti suur spets arhitektuuriküsimustes. Jaka kanovitš vastab 20. tembril. Sukharjevi seal ongi niisugune Nagapsats, ta kirjutab erinevatel teemadel ja nüüd ta tuleb siis selle Suha reviir torni juurde. Ja ta kirjutab pärast teie esimest telegrammi, aga esimene telegramm oli nagu lubab säilitada või vähemalt lootustandev. Kaganovitško asuste kutsama telegrammi sai. Ja ta kirjutab pärast esimest telegrammi ma andsin arhitektidele ülesande esitada projekt ümber ehitamiseks enam-vähem siis millega Stalin oli esialgu nõus. Et siis lahendada need liiklusküsimused ja nüüd ta koheselt koheselt tõmbub nagu tagasi, ma ei lubanud, et me loobume lammutama tamisest, sellepärast et järsku võib tekkida niisugune mulje. Nüüd Stalin Ani andnud hoopis vastassuunalise korralduse, tema nagu lubas, ei, ta ei ole midagi lubanud. Kuid ma ütlesin neile, et see sõl sõltub sellest, kuivõrd nende projekt lahendab liikluse küsimuse. Ja nüüd ta palub siis Stalinil mõnevõrra oodata luba oodata, et saada neilt projekt. Nad on ju natukene nagu piinlikus olukorras, ta lubas, et esitage projekt ja nüüd teised siis töötavad, aga see ei ole naljaasi teha siis kogu see uus lahendus, projekt, kuidas siis see kõik hakkab toimima. Aga nüüd ta kirjutab, kuna muidugi ja see on erakordselt huvitav lause, kuna muidugi see ei rahulda meid. Nii et projektida pole veel näinud, projekt pole veel valmis, projekt pole nendeni jõudnud, aga kuna Stalin juba andis käsu lammutada, siis Kaganovitš kirjutab, et see niikuinii ei rahulda meid. Siis me neile teatame. Sukharjevi torn lammutatakse, aga sellega veegaganovitš, lõpeta. Ta jätkab, kui te arvate, et pole vaja oodata, et pole vaja oodata seda projekti, siis mina muidugi organiseerin selle asja kohe ära kiiremini ja tähendab, et kohe nende projekti ootamata, see on siis ka vastus Stalinile. Ja Stalin siis nõustub nii et annab, annab nagu loa ära oodata see projekt, kuigi juba nagu me nägime annikaga Novitši kirjasku, Stalini kirjas on ju asi sisuliselt otsustatud. Ja selle Stalini siis vastutus on lause Sukharjevi torni asjus. Maateid ei kiirusta, nii et siis lastakse Kaganovitšile ära oodata see projekt. Kas arhitektid ise said aru, et neid lihtsalt lollitatakse, seal on muidugi raske öelda, kui riigi teine mees ütleb, et tehke projekt, siis tõesti tekib siin küsimus, kuid milles ei olnud arhitektil del mitte mingisugust illusiooni? See on, kes seda küsimust otsustab, sellepärast et pöörduvad ju nad oma kirjas Stalini poole. Ja mis on selle kirja kütuse puhul veel huvitav? See ju näitab meile väga hästi riigi esimese ja teise mehe omavahelist vahekorda või seda suhtlust siin puudub igasugune kollegiaalsus. Kakanovitšil pole mitte mingisuguseid oma seisukohti äärmuslikus variandis, ta võib ju midagi soovitada, kuid kohe lisab, et kui Stalini on teine arvamus, siis ta hakkab koheselt seda täitma. Mis siis, et ta oli ju andnud mingisuguseid lubadusi. Ja vaatamata sellele on ta nõus seda kõike täitma jätta ju tab ennast arhitektide silmis kuidagi ebamugavasse positsiooni. Tema on ju nagu tellinud selle projekti ja nüüd alustatakse lammutustöid, isegi ootamata selle projekt saabumist tema jaoks tunduvalt olulisem kui kõik need projektid, arhitektuuri mälestusmärgid on ju Stalini soosiv suhtumine, see on niisugune püüd ära aimata. Ta ette jõudavad, kõikidest nendest korraldustesson, saan nartav kogu selles kirjavahetuses ja selle konkreetse telegrammide vahetuse puhul samuti. Ning muidugi kõik need küsimused saavad ka ideoloogilise värvingu, samal ajal, kui see teema on õhus toimub Moskvas arhitektide kommunistide nõupidamine. Sellel nõupidamisel esineb ettekandega Kaganovitš ja ta teatab, et see vaidlustorni üle on hea näide klassivõitlusest klassivõitlusest arhitektuuris, nii et ei ole midagi. Et lihtsalt keegi kaitseb mingisuguseid mälestusmärke, kevaitsem klassivõitlus ja kui on klassivõitlus, siis ühel pool on ju vaenlased ja kes antud juhul on vaenlased, on ju meile kõigile selge. Need on need, kes siis kaitsevad seda arhitektuuri konkreetset mälestusmärki. Kuid sellega see lugu ei lõppenud. Päev 1934. aastal seitsmendal aprillil lähetab üks grupp kultuuritegelasi, seal ei ole mitte ainult arhitektid, seal on ka väljapaistvad kunstiteadlased Stalinile veel ühe kirja. Ja millest on see kivi ajendatud, alustatakse kid torni lammutamist, see on neile täiesti ootamatul, nemad ju veel arvavad, et diskussioon jätkub, neil on omad argumendid, nemad töötavad projekti kallal. Ja nad ju ei tea, et Stalin on ju sisuliselt otsuse vastu. On alanud torni maha lammutada Domina ja paluvad peatada ja kirjutavad, et tegemist on ju Peetri ajastu arhitektuuri väljapaistva näitega ja nii edasi. Ja miks see kiri on huvitav, Arusaadav, millistest kaalutlustest on see kirjutatud, aga sellele järgneb ka Stalini vastus. Ja Stalin kirjutab neile. Otsus lammutada oli vastu võetud valitsuse poolt, nii et tema on nagu kõrvalseisev inimene valitsus otsustas ja ta sellele valitsuse otsusele lisab vaid oma isikliku seisukoha ja jätkab, et isiklikult Pean seda otsust õigeks, nii et meie võime öelda, et ta peab oma otsust õigeks temal nagu valitsus ja nüüd on otsus õige. Ja ta jätkab, et tema arvates nõukogude inimesed suudavad luua naljapaistvamaid, arhitektuuri või ehitis, kunstišedöövreid, kuise, Sukharjevi, paša ja nii et pole midagi lahtisest meie ehitame veel ilusamaid hooneid ja kuivõrd silma kirjele kogu see kirjal. Kahju, et vaatamata kogu minu austuse juures teie vastu pole mul praegu võimalik osutada teile teenet. Nii et see ei lõhuta arhitektuuri mälestusmärke, see on veel lisaks kõigele teene, mida ta osutada mitte kuidagi ei saa, no kuidas ta saabki? Me ju täpselt samuti vahel kuuleme, et president sekkuda ei saa, sest see on teise institutsiooni otsustada. Täpselt samuti siin valitsus otsustas, noh, mis siis, et minu arvamus ka langeb nendega üht, aga no võib-olla ma arvestaks teie seisukohtadega siis need on ju väga argumenteeritud seisukohad, aga vot midagi pole parata. Kahjuks jah, ma ei saa teile osutada teenet järgneb allkiri ja teid austav, nii et taga austab neid kultuuritegelasi. Stahli ülim näide stalinlikust silma kirjalikkusest. Ja et seal torniga lõpetada, lammutatakse maha, nagu me seda teame. Ja kas väljak, mis on kandi Sukharjevi väljaku nime, see Kaganovitši ettepanekul 34. aastal oktoobris nimetatakse siis ümber kolhoosi väljakuks. Ja mis puudutab torni edasist saatust, pole olnud aega tänapäeva võib-olla diskussioonidesse süüvida, kas nad on üldse ja kas see teemana on üldse veel kuidagi tõstatatud, aga ma tean, et 80.-te aastate alguses vahepeal selline poleemika ka nõukogude ajal sügaval nõukogude ajal puhkes, et kas ei peaks torn taastama, sest küllaltki palju neid elemente on säilinud, nii et mitte kõik ei läinud prügimäele vaid mõningatele detailid erinevatesse muuseumitesse talletati ja midagi võib-olla õnnestuks ka kätte saada, tähendab kätte 100 kindlasti, aga võib-olla võiks ka midagi mingil kujul taastuda, aga vähemalt pole kuulda olnud, et see tänapäeval oleks teema. Aga meil oli sõda vaja, kui ühte näidet, kuidas Stalin arhitektuurimälestis märkidega toimis ja sellega võikski täna lõpetada.