Laadi vikerraadio äpp alla Google Play stlejatestorist ja kuule saateid endale sobival ajal. Vasar alasile löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, algab kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme. Koos minuga on siin Tallinna stuudios TTÜ maastikuarhitektuuri õppekava juhataja Kristi Grišakov, tere. Tere. Ja Tartust peaks ka liinil olema, Mihkel Kunnus, tere, Mihkel. Olen täitsa olemas, rõõm kuulda, olemas. Kristi oleme täna stuudiosse kutsunud selleks, et rääkida natukene linnaruumist sellest, kes seal late vanemad, nagu seda saadet raamides juba saigi, siis välja hõigatud, et räägime sellest, kes late vanemad ja millised liigutused linnaruumis on vajalikud, millised valikulised ja millised sotsiaalsed. Ning vähemalt mina sain päris palju vastukaja sellele, sest otse mõiste late vanemad tekitas palju küsimusi. Aga enne, kui selle juurde jõuame ja hakkame uurima, mida need sõnad tähendavad, siis vaatame, mida tänasel sirbil meile üldse pakkuda. Mihkel äkki täid otsa lahti. Jah, siin on kohe alguses, on Kaarel Tarandi artikkel. Sellest meie igavesest probleemist eesti igavesest probleemidest haldusreformist selle üle on muidugi nii hea nalja teha, et kuna see on naljana ära tehtud juba väga pikalt ma ei hakka seda lähemalt tutvustama küll, aga ma soovitan seda lugeda, sellepärast et Kaarel Tarand on siiski päris vaimuka ütlemisega. Üldiselt mulle see leht väga meeldib, sellepärast et ta on niisugune looduskaitse ja ökosüsteemide keskne aga samas iga artikkel, mida ma loen tekitamast, siukest väikest närimis ja nokkimistungi näiteks avaessees ja kõige pikem essee on siis Mattiast rovskilt murekoht looduskaitses ja selle alapealkirjad, meie huvides ongi looduse huvid, sest me ei ole mingi loodus. Et selle populaarse, kuidas nüüd öelda eetilisi seisukohaga või tunnetusliku seisukohaga, on see probleem, et kui me küsime, et noh, kumb on, kumb on nii-öelda vähem eetiline kahjustada kas ennast või teist, siis saame aru, et kui me ise oleme loodus, siis ennast ikka natuke nokkida lõhkuda, eks ju. Et noh, me võime ju ka mingit sihukesi enesevigastusi tegeleda ja veel väga levinud noh, väga levinud metafoor kohe, et inimtegevust looduskeskkonnas võib võrrelda vähktõvega. Jah, see on sust kui süsteemne viga organismis. Et sellega on see häda, et. Noh, mis Vähiga teha, vähk tuleb välja ravida organismi hukkuks, vähk tuleb hävitada, organismi hukkuks. Aga inimest hävitada me loomulikult ei taha ja ökoloogiliselt probleemid põhimõtteliselt on sellised. Tulen korraks vähi juurde tagasi, vähk hävitab organismi, varsti hukkub siis ka ise. Aga inimene päris kindlasti hävita loodust. Kui paljud aga praegu ei lagastaks naftat merre, ei kallaks süsihappegaasi õhku ajaks inimene loodust ei hävita, elu ei hävita, et see kukub lihtsalt teise tasakaalupunkti sellest tasakaalupunktis inimene tõenäoliselt ise ei suuda kuigi palju elada, sest looduskaitse on tegelikult inimese kaitse. Et väikse täpsustuse ma teeksin, siis on kunsti osast ökosüsteemis ja veel päris palju ja noh ma ei vist ei hakka võib-olla veel ühte asja, ma tooksin küll esile, on väga vinge. Jüri Lipping. Arvustab või mitte, arvustavaid räägib kaasa või koos, arutleb tšauhh Kambeni tulevane kogukond, vahendid ilma eesmärgita Maarja Kangro tõlkes ära siis selle, selle tähtteose uuema filosoofia tähtteosed ja Jüri Lipping tõesti väga huvitavalt arutleb selle üle pikalt. See on sinuga kõik? Jah. Kristin, kas sina oskad ka juhtida tähelepanu mõnele artiklile tänases sirbis. No mulle ka muidugi tänane number eriti meeldib, et kuna ma ka maastikuarhitektuuri erialaga lähemalt seatud, oleneb siis alati on hea näha, kui nagu linna linnateemade kõrval või sellise Varastatud ruumi kõrval tegeletakse ka teistsuguse ruumi loodusruumiga, aga, aga minule jäid selles mõttes ikkagi sellised linnalised jamad mis loodusega seotud, ka mõnevõrra silma, et ühelt poolt siis Merle Karro Kalbergi rohelise pealinna küsimus, ehk siis kas kas, kui Tallinn tõesti tõsiselt kavatseb Euroopa roheliseks pealinnaks kandideerida, millest ta ka rääkinud siin? Viimase 10 aasta jooksul, et kuivõrd tõsiseltvõetav see mõte üldse on ja tema ja noh, seisukoht, mis, mis muidugi erialaringkondades siis nii arhitektide maastikuarhitektide puhul on ka hästi teada on siis see, et, et see Tallinna rohelisus on nagu väga näiline, sellepärast et me väga palju mugavalt puhkame nende rohealade peal, mis on kunagi väga ammu juba rajatud heal juhul ainult rekonstrueerime neid vanu rohealasid, kui sedagi ja, ja selles mõttes selliseid uusi suuri rohealasid on väga vähe. Tohib tohib, ma segan korra, sest ma tahan küsida, ma ei tea tõesti seda, et see rohelise linna asi, et kas see on siis seotud nagu rohelise maailmavaatega umbes nagu ökoloogilisega või siis konkreetselt rohelise värviga, et palju on taimi linnaruumis. Ei, see on ikka ökoloogiline, et seal on ka noh, võitlus, jäätmejäätmed ja müra ja, ja, ja selles mõttes üldine selline ökoloogiline mõtlemine, et kindlasti noh, mitte ainult roheline värv või haljastus selles mõttes. Selle selles mõttes ma isegi saan aru sellest Tallinna pointist miki, miks võib talle jääda üks väga suur heakarakteristik, mis nii-öelda paberi peal väga hästi välja tuleb, see on tasuta transport, tasuta ühistransport, et nagu kuna väga ökoloogiline on inimesi suunata ühisühistransporti ja nii-öelda autodest ära ja kui ühte asja võib Savisaare kiituseks öelda, siis tasuta transport on väga öko ja see, et autojuht on kogu aeg kottinud, et see võib täitsa minna argumendiks. Ei ta ta linn seda väga selgelt selle eesmärgiga tegigi, et see, see Euroopa rohelise pealinna püüdlus oli seal üks väga tugev argument. Samal ajal on ka need uuringud näidanud, et et noh, inimesed tegelikult no inimese tervise küsimus, näiteks, et kui see tasuta ühistransport jutt on, siis inimesed käivad vähem, et nad siis pigem sõidavad need üksikud peatused ühistranspordiga. Nii et sellel on võib olla negatiivne mõju kohati inimeste liikuvusele üldiselt. Ja minu jaoks on probleem, et mina hea meelega siis nagu panustaks ikkagi ühistransporti ka rahaliselt, et, et see ei pea tingimata tasuta olema, sest ma tean linna planeerijana, et, et see, et see tõeliselt mugavaks muutuks, see nõuab väga suuri investeeringuid, me ei saa ainult Euroopa Liidu toetusele selles. Rajatud on nii, et ma hea meelega tahaks ka panustada selles mõttes rahaliselt ühistranspordi arengusse. No te olete rääkinud nii suurtest tõsistest asjadest, tänane sirp tõesti pakubki päris palju suurt ja tõsist lugemist, et ma juhin lõpetuseks tähelepanu ühele väiksele repliigile. Meil on kirjutanud Tambet Kaugemaa, selle nimi on hiir, hüppas ja kass kargles, räägib see loomade kasutamisest teatrisse, nende tasustamisest. Ja siin räägibki ta sellisest huvitavast juhtumist lühidalt, et Eesti teatriajalugu tunneb koguni juhtumit, kui lavastuses kaasa teinud. Kas oli perekonna ainus toitja omanikud ei olnud tema töökohapidamisel kuigi järjekindlad, nüüd esineb see kas juba ammu taevastele lavadele, ent selle kohta, kas tema omanikud hakkasid saama toitjakaotuspensioniandmed puuduvad. Nii et tänases sirbis tõesti väga seinast seina ja põnevat lugemist, aga lähme hetke pärast edasi, oma põhiteemaga. Vasar jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on siin Tallinna stuudios TTÜ maastikuarhitektuuri õppekava juhataja Kristi Grišakov ja Tartust on meiega liinil Mihkel Kunnus. Nagu enne öeldud, sai Kristi kutsutud siia selleks, et uurida, mis asjad, kes asjad on late vanemad ja natukene vaadata seda, et kuidas üldse linnakeskkond meie ümber haakub nende eluviisidega, mida inimesed tegelikult tahaksid elada, nii võid, võib vist küsida. Et ma alustan, siis võib-olla sellest, et miks ma selle artikli üldse Et sirbis on siis artikkel pealkirjaga late vanemad ehk laste kasvatamise võimalikkusest kesklinnas. Jah, et ühelt poolt oli, noh, see on mingis mõttes väga isiklik artikkel, eks ma siin vaatan ka omaenda kogemusi, sest mul on lihtsalt hetkel võimalus väga värske lapsevanemana oma oma linnakogemustest rääkida, sest ma ise selles mõttes defineeriksin ennast samamoodi sellesama late vanemana. Aga, aga samal ajal just kuna minu kolleeg Aalto ülikoolist siis need oma doktoritööd teeb linna vanemate elust siis, kui, kui ma lugesin tema artikleid või tema teaduste tulemusi, neid intervjuusid nende lapsevanematega, seal Helsingis, see oli väga-väga palju paralleele ja äratundmist nendesamade mõtete osas, mis minulgi on, mis Tallinnas ringi jalutades oma elu korda siin sättides tekivad, millest mulle tundub, et nagu räägitakse väga vähe. Sest Eestis kuidagi on ka selline mulje, et kui sul nagu see perekond, et, et siis sa peaksid kuidagi ikkagi omale auto soetama ja kuskile rahulikumasse looduslikumasse paika tõmbuma ja et lapsed peaksid kuskil sõlmadi looduse looduse keskel ilusa aiaga majas kasvama. Et tegelikult ju lapsed on ka kogu aeg linnas üles kasvanud ja väga paljud vanemad ka võib-olla ei taha kesklinnast ära kolida, et mind hakkas just huvitama see kas see on nüüd selline ühekordne hetk või on see mingisugune suurem muutus vanemate mõttemaailmas, miks nad ei taha kesklinnast laste perekonda luues siis ära kolida? No ja kas see siis on mingi hetk või on see mingisugune sügavam ühiskondlik protsess, mida me parasjagu siin enda ümber toimumas näeme? Mulle tundub Et see ikkagi on sügavam ühiskondlik protsess just selles osas, et, Perekonna ema ja isa, selles mõttes selline elustiil on ju alates 1900 viiekümnendates 60.-test väga palju muutunud, et meil siin Eestis räägime iibe suurendamisest, vanemahüvitise suurusest ja kõikidest nendest probleemidest. Seoses sellega, et et ainult naised on lastega kodus, jäävad seoses sellega siis suhteliselt pikaks ajaks tööelust kõrvale ja teiselt poolt on väga vähe väike arv isasid, kes siis nagu võtaks vanemapuhkust või et jagatakse neid kohustusi. Ega tegelikult Põhjamaades on seesama probleem, et isad väga ei taha jääda lastepuhkusele ja siis siit noh, sest Johanna lilleose teadustööst koorusse väga kenasti välja nagu need põhjused, et miks vanemad nii laste saamist edasi lükkavad, kui ka natuke pelgavad seda pikka-pikka vanemapuhkuseperioodi, mis on ju tegelikult poolteist aastat, mis mis sa nii-öelda oled siis oma väikese võsukesega kodus. Et sealsamas tahaksid mingile päralt säilitada seda elustiili, mis sul varem oli, et olla inimestest ümbritsetud, käia nendes samades poodides, kus sa käisid käia nendes samades kohvikutes, kus sa varem käisid. Et väga palju peljatakse sellist üksijäämist või üksi koju jäämist ja, ja eriti tekib tunne, et kui sa veel kuskile nii-öelda äärelinna kolid või, või kuskile põllu peale, et siis see tähendab, et sa pead seal täiesti üksi olema. No see mõiste late vanemad läks saateks ette valmistades ka natuke, uurisime, mida soomekeelne internet selle kohta pakub ja sain aru, et see on väga ambivalentne mõiste. Ühest küljest on seda kasutatud taunimalt. Et sellised late äidid sellised võsukeste tänaval kõigile demonstreerivad emad, kes tegelikult lapse heaolust ei hooli, aga tahavad näidata, et nad on jätkuvalt ilusad ja osalevad ühiskondlikus elus. Aga teisest küljest märkisime mitut soomekeelset blogi, ühe nimi vist oligi late mamma, kus inimesed ise identifitseerivad ennast sellisena ja tahavadki siis ühest küljest olla tublid emad, aga teisest küljest tõesti mitte olla ära lõigatud ühiskonnast. Võib-olla suskaksin siia seoses selle Linn linnastumisega, et mitte ma mitte selles lähil, noh, kuidas nüüd oli äärelinnas olla aiakeses nii nagu tasuta ühistransport üllatuslikult, eks ju, ei planeeri seda hopsti, lähevad inimesed paksuks. Et mulle tuli kohe sellega meelde see, et kui lapsed ei saa muru peale paterdad natuke mulda suhu toppida et siis tegelikult see nii monoloogiale tähendab nende immuunsüsteemile väga halb. Et sellega on seotud näiteks just see linnaühiskondade haiguse ehk allergiad, et tohutus koguses allergiaid ja igasugused muud immuunsüsteemi nii-öelda vead, sest lapse immuunsüsteem on niisugune huvitav, et varases faasis on teda tohutult, tohutult paindlik ja ta areneb seda rohkem välja, mida rohkem ta bakteritega kokku saab iseenesest. Et kui laps on niisugune noh, parajalt räpane, mullane, mudane, siis ta saab palju parema paasi. No mul on üks sõbranna, kes kasvatab ka Tallinnast noh, suhteliselt kesklinnas Ast tema näiteks soodustab seda, et tema laps lihtsalt tolmusest pühendaks. Näiteks tolm on nii haiged, on, sul vist ei ole päris seedlast natuke, Luitsetab mõnda koera pabulad, vahel. No me jõuame jälle siis tagasi nende no ütleme siis rohealade või võimalusena võimaluse nii linnas siis ka kuskil rohelusse minna või seda mulda katsuda, et ega seda mulda ongi raske katsuda, kui ainult asfalt. Ja ma tahtsingi seda öelda, et tegelikult tõesti sedasama Tallinn roheline linn, see artikkel, mis samuti tänases sirbis on, see haakub sellega ja ja tegelikult see küsimus, mis mul ka juba paar päeva tagasi tekkis minema Kristise tahtsingi esitada, et kas räägime see väikese lapse kasvatamine kesklinnas? Eesti puhul on see ju tegelikult väga Tallinna teema juba Tartus ei pea kuskile kaugele minema, selleks et mudas püherdada. No meil ei ole linnad jah, ka nii, nii suured ega ka siin Tallinnas no oleneb, kus sa elad, aga tegelikult on, need rohealad võivad suhteliselt lähedal olla. Ja, ja no ega muidugi ka Helsinki, mis on selle noh, kuidas ma ütlen teadustöö põhi. Ma olen ju ka ikkagi noh, suured linnapargid, selline rohevõrgustik linna keskparkijatega seal, see ei ole tegelikult nüüd küsimus, et see loodus nii väga kaugel on. Aga rohkem, mis need lapsevanemad ise ütlesid, oli, oli ikkagi see, et ühelt poolt see aeg, mis sul kulub tööle ja kojujõudmiseks et sa ei peaks selle peale väga palju aega kulutama ja teiseks, et siis sellel vanemal, kes kodus on, et, et tal oleks midagi päeval teha lähiümbruses. Et need olid need kõige põhilisemad argumendid ja eriti just isade jaoks oli see väga oluline, et oleks nagu hästi palju sotsiaalset tegevust ja kontakti. Ja see oli nende jaoks väga oluline, kui nad jäävad vanemapuhkusele, et nad saaksid käia mingitel võimlemises või mingites ringides, et nende jaoks oli see aktiivsus eriti oluline. Emad olid nagu kuidagi veel nõus nagu kuskil rahulikult üksi kohvikus istuma või tahtsid lihtsalt enda jaoks natuke aega. Eks seal on muid probleeme või muid küsimusi ka, et kui me räägime laste kasvatamisest kesklinnas, et noh, kuidas üldse on liiklemine korraldatud, olgu see siis ühistranspordiga, et näiteks oleks madala põhjaga buss lapsekäru jaoks või, või mida sa mainid oma artiklis ka kui laiad on ukseavad kaubanduskeskustes, poodides ja kas on kaldteid ja sellised küsimused Ja neid praktilisi ja nii-öelda siis ruumi, disaini, lina disainielement on, on hästi palju ja ega tegelikult nüüd ühistranspordi kallal ma ma nagu isegi väga ei, ei vihkaks selles mõttes, et saab hakkama. Et kurb on muidugi siis, kui sa oled kuidagi arvestanud mingi madalapõhjalise ühistransa oldi sõidukiga, kes ei tule selle graafiku järgi, mis vaja on, et seda juhtub nii mõnigi kord ja siis põhiline häirimine nagu lapsevanemana ongi sellest, et kuidagi jääb selline tunne, et kõik arvavad, et sul on nagu aega maailmas küll, et oodata, et hästi rahulikult liikuda, et järgmist bussi oodata. Et nagu sinu aeg kuidagi ei ole üldse oluline. Aga, aga mis puutub nüüd nagu liikumisse, siis mina rõhutasin siin oma artiklis ka just seda, et hästi oluline on valida õige vanker. Et vankritest räägitakse igasugustes kategooriates, aga, aga mitte nii väga selles, et kui mugav, siis sellega sinu konkreetses elukeskkonnas on ringi liikuda ja sa pead seda väga palju tõstma ja igale poole ustest ja treppidest ja nii edasi üles saama. Ja, ja see on oluline, et ta sealt nagu sisse mahuks, sest sul muidu lihtsalt jääbki seal kohas käimata. Aga noh, need on sellised asjad, mida lõpuks igaüks õpib ise eksides, eks. Ja, ja ega kõigeks sa ei saa ette valmistada, aga lihtsalt minu jaoks oli täielik hämming, kui ma läksin oma vankrit ostma ja Ma nagu, kuna ma teadsin, et ma elan kolmandal korrusel ilmaliftita majas ja ma liigun väga palju linnas ja õues ringi sellega siis tänavatel see oli väga oluline see vedrustus, sest näiteks sellistel disain vankritel, mis ilusad välja näevad, neil on see väga jäik vedrustus, sageli, mis on mõeldud sellise ilusa sileda sillutitud tee jaoks. Ja huvitav oli, et mina nagu rääkisin kogu aeg sellest, et noh, et see kergus ja funktsionaalsuse ja kõik oleks omavahel kooskõlas ja selle peale nende poodide müüjad ütlesid, et aga, aga miks te vankrit autos ei hoia? Või et või et noh, umbes mulje niimoodi, et nagu nagu see vanker, auto käivad nagu alati koos ja mul jäigi segaseks, et milleks seda vankrit vaja on, et nagu noh, lisaks vankrile tuleks ka kindlasti nagu auto muretseda, et muud moodi kuidagi ei ole üldse võimalik. Noh, siin võib lihtsalt õndsalt õhata ja nentida, et esimese maailma probleemid on muutunud tegelikkuseks. Aga aga ma, ma proovisin siin artiklis ka olla nagu hästi positiivne, sest siin leiab muidugi igasuguseid asfaldiauke ja ja kõiksuguseid muresid, mis sul linnas liikumisel tekivad ja nende seda võiks lõputult vinguda. Aga, aga ma rääkisin, ma proovisin siin ka jääda ikkagi väga-väga positiivseks, sest tegelikult on kõik võimalik, sa harjud sellega ära. Me ka väga sellest, ütleme siis teistelt emadelt või lapsevanematelt ei kuule, sest see muutubki su igapäeva osaks ja, ja ega sa pärast seda kogemust kuidagi eraldi enam välja ei too. Nojah, aga ma saan aru, et tegelikult üks asi on, et detailid, millal me need peatasime, aga tegelikult on see küsimus ju selline laiem, ütleme, ühiskondlik ja linnaplaneerimis-lik ja selline noh, võib öelda ka filosoofiline. Meil räägitakse väga palju iibe parandamisest ja mida kõik selleks teha tuleb. Aga minu meelest sinu artiklist tulebki ilusti välja, et et lõpuks tundub see väga konkreetsetele asjadele, aga nende taga lihtsalt on mingi mingi üldisem filosoofia. Kui meie üldisem arusaam kuidagi meie ühiskonnas kestlikkusest on see, et me siiski ei taha siia tuua suuri sisserändajate horde, vaid kuidagi ise paljuneda, siis me peaksime oma keskkonda kujundama selliselt, et inimesed tahaksid siin keskkonnas paljuneda. Nojah, et linnakeskkond ütleme siis nii, et kui sa perekonnalood, siis ei peaks olema sellist üldist tingimust, et see tähendab nüüd, et sa pead ka oma elukohta ja elustiili nii totaalset vahendama, et lapse saamine on niigi väga suur, elustiili muudatus, kui lisaks sellele sa pead veel totaalselt muutma oma ümbritsevat keskkonda kolima täiesti teise kohta siis, siis seda ongi lihtsalt liiga palju ja sellega seotud hirme on ka liiga väga-väga palju. Ja, ja teine on ka muidugi siis lapsevanemate aktiivne osalemine ühiskonnaelus, et ega noh, ma ütlen seda on ka linnas lihtsalt märksa rohkem lihtsam teha, sest kõik kohad on käe ja jala juures. Inimesed näevad rohkem lapsevanemaid lisaks sellele, et lapsevanemad näevad nii-öelda tavainimesi, et, et ma arvan, et see aeg on nagu möödas, kus, kus see lapse saamine oli kuskil niimoodi privaatne sündmus, kus sa siis jäid temaga kuskile koduseinte vahele pikaks ajaks. Jah, sellega seoses ja kui Peeter mainis siin niisugust laiemat filosoofilist tausta siis peaks rääkima ka sellest, kuidas tegelikult inimesele inimloomusele tagasi mõjub see, millises keskkonnas ta elab, tähendab milliseks muutub inimese psüühika, tema fekti struktuur, tema maailmapilt, kui ta elab mingis keskkonnas ja ma mõtlen, et kes sellest nagu väga läbinägelikult või sihukeselt tunnetuslikult ja haaravalt on kirjutanud. On seesama Oswald, Spengleri kes räägib, mis juhtub inimesega linnas. Ja ta näiteks toob sellise minust suurepärase näite, et demokraatia on linna moraal selles mõttes linnastunud keskkonnas ja noh, kui me teame, ajalooliselt on kreeka polistes noh, demokraatia arenes välja, sest kui on väga suur hajaasustus, siis oli ju mõeldamatu, et inimesed tulevad kokku, mingeid probleeme arutama, eks ju. Turuplats on siiski näiteks linnaomadus ja linn on selline selline keskkond või inimese elu, asustus, kus saab põhimõtteliselt ruumilised vahemaad maha lahutada. Noh, täiesti arusaadav on öelda näiteks, et kiirabi peab igale poole mõjum jõudma mingi 15 minutiga. Aga kui me lähme maale, siis me saame aru, et see, kas su talu on kuskil 40 kilomeetrit keskusest eemal või on 15, eks ju, et siis on nagu täiesti mõeldamatu. Et neil peaks olema võrdsed võimalused tuletõrjele või, või kiirabile või millelegi sellisele et maakeskkonnas on see nii-öelda varbad mullas. Ebavõrdsus näiteks, see tähendab mitte ebavõrdsus niivõrd, vaid aluste reaalne erinevus. Et see, kes elab jõe ääres et sellel on hoopis teised võimalused ja puudused, miinused, kui sellel, kes elab mäe otsas kusagil kaugemal. Et see näiteks võrdsete võimaluste ideoloogia, et seal sügavalt Lindlik. Et linnaelu on nõrkadele, jah. No öelge, kas need nõrkadele vaid eksid on. See toob kaasa teatud automaatsed, automaatsed muutused psüühikas ja, ja loomulikustes. Samamoodi ütles Sprengler muidugi, et suur pere isana karikatuur linnas, eks ju. Et mingi kari lapsi kuskil linnas, et see on jabur, eks ju, et kari lapsi tegelikult peaks olema. Sest maal on neil midagi teha, kõigil neil on väiksed tööd, neil funktsioonid linnas on, mida linnas laps on, linnas on laps nii-öelda probleem. Mida temaga teha, kuhu viia lasteaed, eksi talle, tuleb kogu aeg tegevust otsida. Samas maanteel on nii-öelda tegevust maatselt või nii-öelda traditsioonilises talu talu talukultuuris, et kui me võtame jälle meie igivanad klassikud Vargamäe vargamäe tegelased, siis ei ole seda probleemi, kuhu lapsed panna. Pigem probleem selles, et lapsi on vähe. Ühesõnaga, tegelikult Eesti ühiskond ongi ju või meie väiksuse tõttu sellises olukorras, kus meil see ainuke reaalne linn on vist Tallinn, eks mingil määral võib-olla Tartu ka ja ülejäänud linnade elulaad on ju rohkem juba selline maine, et kui me tuleme siia tagasi sellesama saate alguses räägitud Boris püherdamise juurde, siis tõesti kuskil väiksemas linnas, kas on see kindlasti laste igapäevaelu palju rohkem kui Tallinna kesklinnas, millest Kristi oma artiklis kirjutab? Vaata sellel poris püherdamine, ainult see poris püherdamine ongi ja ma ütleks niimoodi, et linn oma oma sügavamas olemuses tungib juba igasse kolkasse ka sest kui inimene istub toas põhiaja arvuti taga, siis mis asi seal siis on lihtsalt see, mis aknast paistab, natuke erinev, eks selles on nagu suht suht suht tühine nüanss, eks ju, et kui kui inimene reaalne tegevus on, on sama ja eriti kui nii-öelda igasuguseid suurte ühtlustus stabiliseerumisfondide abiga näiteks ka maa lastele pannakse koolide all asfalt, tasandatakse ära, tehakse kunstmuruga jalgpalliplats, eks ju siis tegelikult linn tungib ka maale. Ja siis tekivadki needsamad mainitud probleemid, et kui sa oled väikese lapsevanem, siis sa tahaksid minna kohvikusse. Ma olen seal justkui kõik muu olemas, aga kohvikut ei ole. Jah, kusjuures sellest rääkiski Tammsaare Tammsaar, räägi, mis, mis see linnamõjud on? Et linnas sa võid olla küll suhteliselt viletsate Soludes, aga vähemalt, eks ju ka sina saad vaata akendest möödakäija kinos käia, liikuvaid pilte vaatamas ja nii edasi, aga maal seda kõiki võimalusi ei ole, et noh, eriti kui tööga niikuiniikuinii nagu ta on, siis, siis jah, eks ju, lin imedki sisse endasse kõik inimesed. Samal ajal kui sa mainisid, et näed, et linnas ei ole lapsi kuskile panna ja pole nendega midagi teha, oleks neil oma funktsioon, siis näed, seesama puudutab neid viletsaid täiskasvanud linlasi ka, kes linnas peavad otsima endale funktsiooni, raiskama aega vaateaken sisse vahtides või kinno minnes, aga maal oleks neid kindlasti funktsioon olemas. Aga kuulame äkki vahepeal muusikat? Kuna see jutt juba selline Tallinna teemaline oli, aga tõukus isenesest ju Soome teadlase tähelepanekutest, siis sai valitud Joensuu rokkbändi nelja Ruusuva lugu Tallina Naalat ehk siis Tallinna lained nende 2012. aasta albumilt katkera kuu. See oli siis Joensuu rokkbänd, nelja ruu suvad nende lugu, tallinlanna haalat jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on siin Tallinna stuudiost, TTÜ maastikuarhitektuuri õppekava juhataja Kristi Grišakov. Ja Tartust on meiega, Mihkel Kunnus. Rääkisime nüüd saate esimeses pooles linna vastandumisest ja, ja see jutt läks selliseks. Noh, üsna vist traditsiooniliseks või Kristi vist isegi lišeelikuks, sa vahepeal kui muusika mängis, juhtisid tähelepanu sellele, et kõik need asjad ei ole tingimata nii lihtsad, nagu meile vist meeldiks mõelda. Nojah, et ma just hiljuti lõpetasin väga põneva raamatu nimega kultuurne inimene, mis on Rootsi keskklassi kujunemisest ja seal tuli nagu see väga selgelt välja, et et noh, me oleme nagu väga linnaeluga nagu stampides kinni, et see on väga nagu kuidas ma ütlen kiire ja, ja, ja mingis mõttes selline räpane, väga selline ratsionaalne inimesed on väga tihedalt koos ja, ja siis vabanemine toimub seal looduses, kuhu siis minnakse üldjuhul suvel puhkama, pannakse valged riided selga ja siis nauditakse puhtakujuliselt seda loodust. Samal ajal noh, see oli siis 20. sajandi alguses, hakati ka nagu romantiseerima selles mõttes sellist talupojakultuuri või sellist traditsioonilist eestlast, kes olid siis või siis selles kontekstis rootslast, kes olid siis kõik ilusti rahvariietes puhtaks pestud, läksid kirikusse kõik koos, eksju, laulsid selle neiu puu ümber. Et aga, aga noh, kui me vaatame reaalselt, kuidas nad elasid sellel ajal, siis, siis see oli hoopis teistsugune elu, see oli väga räpane ja, ja selles mõttes ka must elu ja nende elukorraldus oli, oli ka ju selline, et, et seal ei olnud lastel mingisugune niukene. Nad ei saanud seal Rekreatsiooniga päev otsa tegeleda, et, et nad olid väga konkreetset osa tootmisüksusest nagu ka ema ja isa ja see konstruktsioon, et kuidagi lapsed saavad loodust nautida, sealt vabalt ringi joosta, et see on puhas nagu sellesama linnakodanluse konstruktsioon looduse nautimisest või looduse keskele minemisest. Loomulikult siis sa ise oled looduse osa siis sa ju ei tajugi loodust, millegi teistsugusena, millesse minnes oledki seal. Vabandust, mihkel. Jah, ma esiteks, tuletaksin kohe meelde selle tuntud ütles, et linnaõhk teeb vabaks, mida see kunagi tähendas, eks ju, et maal oli inimene, eestlane päris orjaga linnas praega suutis ära olla siis ta sai vabaks, eks ju, vere kinni ja on ükski probleem. Aga jah, ma kuidagi ei tahtnud seda loodust niimoodi ironiseerida või või näidata, vaid noh, kui ma ütlesin, et lapsel oli maal funktsioon, funktsioon oligi töö. Et miks on Hansen ja Peeter Hansen said lapsi metoodiliselt iga pooleteist aasta tagant, asi selles kiiremini ei saanud. Tehniliselt ei tulnud välja ja siis kusjuures selle üle ironiseerida Tammsaaret tehnoloogia on tohutult arenenud, aga naised ikka sama kaua on rasedaid, laps kasvab ikka sama kaua. Sest see oli täiesti ellujäämisküsimus, laps oli tööjõud, aga see ei tähenda midagi halvustamist loomulikult ei olnud mingit sihukest rekreatsioon ja jooksevad ringi, on rõõmsad või midagi sellist. Aga et siis siis oli lapsel nagu tõsine funkt, joon ega mingi pallimäng ei ole ju funktsioon, see on vaba aja veetmine. Et selles mõttes ma olen täiesti nõus, jah, loomulikult maaelu heroiseeritakse. Läks nii palju, linna tullakse, ongi, linnas on elu kergem elu järgmise protsess käib. Elu on kergem küll, aga ma julgeksin väita, et selline inkurturatsiooni protsess linnakeskkonnas on keerulisem selles mõttes, et sellised traditsioonilised ütleme siis maa ühiskonnas jääme sedasama Tammsaare näite juurde seal taluühiskonnas, need lapsed tegid seda, mida täiskasvanud ees tegid ja nad õppisid, ilma et nad üldse mõtleksidki sellele, et nad õpivad päeva. Lapsevanemad peavad ju teadlikult oma lapsi õpetama ja lapsed peavad teadlikult õppima palju raskem. Ma julgen tänapäeva keskkonnas inimeseks kasvada kui sellises keskkonnas, kus selle peale lihtsalt ei mõeldagi, kus lihtsalt juhtub. Jah, ja isegi üksikisend, eks ju, räägitakse elukestvast õppest korduvalt ümber õppima. Ja tegelikult ju laps peab õppima elama teises maailmas kui nende vanemad kogu aeg, isegi vanem peab kogu aeg ümber õppima, et selles mõttes jah see elu kiire elutempo kasvamine, et see loomulikult ja inimese kontogeneesi kiirus jääb juba jalgu, sellele võiks öelda isegi niimoodi. No mulle meeldib see kesklinna elu mitte ainult linnaelu, vaid just see kesklinna elusast kesklinna koondub tegelikult kõige rohkem noh, väga erinevaid inimesi, kui sa kesklinnas ringi jalutad, siis siin on mingis mõttes selline läbilõige kogu sellest linnakeskkonnast ja minu jaoks on nagu see väga oluline, et ka laps näeb teistsuguseid inimesi, sest kui sul on mingisugused niuksed suhteliselt homogeenset äärelinnad, kus sarnase sissetulekuga sarnase ütleme ka maailmavaatega inimesed ja sa ise kasvad ka seal ülesse, et siis on noh, minu meelest on väga oluline, et lapsed näeksid ka ka teistsuguseid inimesi, kuuleksid teistsuguseid arvamusi, et siis need kasvavad ka ise ütleme siis mõtte mõttevõimelised inimesed, ükskõik millise, milliseks nad siis oma maailmavaate hiljem kujundavad. Aga, aga minu meelest on just ohtlik, kui on niisugused väga selge, et väga homogeenset piirkonnad, perekonnad ongi täpselt samasugused sarnaste väärtushinnangutega. Samast rahvusest. Selle. Algul ma siiski ei tahaks veel tagasi tulla ikka selle juurde, et Mihkelson küsimus sulle, et kui sa seda Kristi artiklit late vanemad ehk laste kasvatamise võimalikkusest kesklinnas lugesid, kui palju sa mõtlesid selle peale, et kas pädeb ka Tartu või üldse teiste Eesti linnade kohta või on see ainult Tallinna? No eks ma vaistlikult pane, panen ta muidugi tarte sinna sinna, mis oli, ikka ikka saab, ikka saab, eks ju. Ja loomulikult Tartus noh, võiks öelda ei päde, et siin on noh, Tartarton tähendab tõesti nii hõre ju mis tahes maailma mastaabis võtta, et Stockholmi ja Helsingiga võrrelda Tartut on ju täiesti naeruväärne, et siin väiksed murekesed on, ikka võiks olla rohkem kaldteid ja ja täpselt ongi eksju, inimese muredena olete hästi praktilised, et mida on nagu kabinetis raske välja mõelda, et lihtsalt oleks näiteks äärekiviserv lõigatud kaldu sihuke hästi väike asi. Aga selleks, et kusjuures ikka tahan hea meel. Aga siin Andrei Hvostovi nägu tunnustada selles mõttes, et tõepoolest minu arust tuleks lapse eest anda hääl, et teha poliitikutele lastevanematega arvestamise kuidagi atraktiivsemaks. Et tõepoolest sihukesi väikseid asju tehtaks, rohkem, pannakse tähele, et kaldteed igal pool noh, lasteaiad, nende infrastruktuur ja niisugune, et see on minu arust nagu väga-väga oluline isenesest. Üldse ma saan aru, et mingeid asju peaks läbi mõtlema, et Kristise siin ütles enda artiklis kahe lausa mõne Tallinna kesklinna lahenduse kohta idiootlik ja sellega ma saan ainult nõustuda, et tõesti kohati on selline tunne, et midagi ehitatakse, aga jääb arusaamatuks, kellele siis üldse mõeldud on? No konkreetselt Tallinna näidete puhul on eksju põhiline probleem nende jalakäijate kas siis suunamises maa alla või siis kinnipidamises mingiks ajaks fooritule taga. Et kogu seda liiklust mingis mõttes siis liiklus hoogusid, dikteerib ikkagi see autoliiklus ja et jumala eest kuskile mingeid ummikuid ei tekiks. Ja, ja seetõttu siis pannakse ka foore teatud kohtadesse siis neid jalakäijate ülekäik, meest on, millest on olnud ka väga palju nagu segadust, sest kuidagi ei ole suudetud ära tõestada, et need ristmikud ohtlikud on või et seal õnnetusi juhtub, minu meelest on need foorid sinna pandud puhtalt ikkagi autojuhtide pärast, mitte jalakäijate pärast. Tegelikult noh, lisaks kõiksugune tunnelitesse suunamine, mis jällegi lapsevankriga ja muidugi me lapsevankriga on üks asi, aga kui sul on ka ratastool või, või mis iganes liikumispuue siis ja siis see on sinu jaoks igapäevane probleem, et sa pead kogu aeg ringi minema suure ringiga ja oma aega kulutama sellele ootamisele. Et jah, et neid küsimusi on, on väga palju, et lisaks ka kõik see, et suurtel ristmikutel tegelikult need liiklussaared on sellised, et sa ei mahugi sinna üldse oma lapsevankriga, sa jääd juba seal autole ette. Aga võib-olla nende konkreetsete tehniliste asjade lahendamiseks tõesti olekski kasu Andrei Hvostovi idee rakendamisest lapsevanematele anda nende laste hääl kasutada, et nende hääl oleks ühiskonnas rohkem kuulda. No ma arvan, et oluline on ka see, et lapsevanemad ei unustaks ära seda esimest poolteist aastat, kui nad on tõesti väga intensiivselt käruga linnaruumis aega veetsid, sellepärast et see alguses on tõesti nagu siin artikliski või teadustöös tuli välja, et see on nagu kolm-neli tundi aega, mis iga päev õues veedad. Et, et nad hiljem, kui nad siis hakkavad rohkem autot või teisi vahendeid kasutama, et nad ei unustaks ära seda kogemust, et on inimesi, kes peavad siis kogu aeg seal seal väljas olema, sest muidu needsamad lapsevanemad suubuvad ka sinnasamasse auto linna kogemus, siis on hoopis teised, ütles, et mis hakkavad mängima, et see tuleb ka praegu hästi välja, kui seda peatänava projekti Tallinnas tehakse. Et, et see on võib-olla selline samasugune proovikivi, et milline see uus peatänav tuleb, siis kellel seal on mugavam liikuda tulevikus. Muide, Eesti vabariik 100 tähistamisega seoses on ju üks selline idee, mida väikest viisi katsutakse ka ellu viia, kuigi ma tean, et rahapuuduse tõttu sellist igal pool ei õnnestu. Nimelt teha korda Eesti linnade keskväljakud ja anda neile mingi inimlik nägu, et sul on ka huvitav küsimus, et kui palju seal näiteks mõeldakse selles suhtes, et jalakäija versus autojuht või näiteks ka liikumispuudega inimesed või lapsevankrid. Ei, ma minu meelest nii palju kui mina neid väljaku projekte nüüd neid võidutöid ja ka ja äramärgitud töid olen, olen vaadanud, siis need on ikkagi selles mõttes kaasaegsete linna liikumisteooriate kesksed ehk siis keskenduvad ikkagi sellele elanikule ja, ja, ja, ja jalakäijale noh, sellisele kergliiklusele. Ja pigem ongi probleem teema olnud, et need väljakud on varem olnud kõik autoparklad ja sellest sellest tahetakse lahti saada. Enesestküsimus on, kuidas need väljakut tööle hakkavad nagu funktsioonide mõttes, sest kust need inimesed tulevad seda kasutama? Tähendab, et huvitav, sa ütlesid, et need projektid lähtuvad kaasaegsetest teooriatest meiega, siis ma mõtlesin kohe keskaegse Tallinna vanalinnapeale ja ma ütleksin, et seal on ka mõeldud kergliikluse ja jalakäija peale. Ei peagi. Nii kaasaegselt mõtlev. Ei, seda küll, see kaasaegsus on alati selles mõttes selline kambak, et et vanalinna, sellist struktuuri ma ütleks, tasub täiesti kopeerida tüpo morfoloogiat, nagu seda kutsutakse, et, et seda võib täiesti tänapäeval ka kopeerida mõnesse uuselamurajoon ja ta toimib väga hästi, sest sul on kõik asjad ära lahendatud. Majad on inimesega sellises vahekorras, et tal on seal hea mõnus liikuda, ta ei tunne ennast väga sipelgana. Samal ajal on kogu aeg uued värsked vaated, väiksed väljakud, kus erinevat teed omavahel ristuvad, et vanalinn nagu loomulikult on arenenud selliseks kohaks, kus inimesed tunnevad ennast hästi tavaliselt ja mitte ainult nende majade vanuse pärast. Toona polnudki autosid, eks ju, sest noh, autosid võiks kesklinnast ära ajada ja kesklinn võiks olla autode vaba. Et noh, kes vanad kesklinnad ongi ju niimoodi kujunenud auto autovabade keskkondadena. Peeter rääkis sellest linnadelinnadele inimene andmiseks, mul oli jumalast veider assotsiatsioon, pea punastasin siin stuudios, et Tartus on nimelt üles pandud linnupeletid, kus lastakse lindude hädakisa, et linnud kesklinnast ära läheks, eksju sinna mingeid vareseid ja hakke on piinatud kuskil statistlikult nende kisa linti võetud kesklinnas väli ruuporitest lastakse, et nad ei tuleks siia. Kui Peeter Helme rääkis linnaruumi inimlikumaks muutmise, ma mõtlesin, et võiks ööklubide katustele panna siukesed, kus lasteks tittede kisa. Ma ei tea, miks ma siuke assotsiatsioon tuli. Et kondoomireklaam Ei, ei, ma ei tea, miks mul tuli see ma igatahes punane. See oli väga huvitavad mõtted, et oleks lasele katuselt yhtegi salaste aga mulle tundub, et meie saateaeg hakkab vist otsa saama. Et oleme ühest teisest jõudnud rääkida, me ei jõudnudki rääkida sellest ja ta on linnaruumis vajalikud, millised on valikulised, millised sotsiaalsed tegevused äkki Kristi paari sõnaga veel juhid tähelepanu, sest minu meelest see oli üsna selline huvitav tähelepanek linna elurütmi kohta. Ma võib-olla põhilised, mõtlesin selle peale, et, et noh, et hästi palju neid väikseid, selles mõttes disainidetaile, mida saab lahendada, nagu siin äärekivide näide oli, eksju aga üldiselt on need suured küsimused just selles, et palju ütleme ka siis kinnisvaraarenduses Nende noorte lapsevanematega, kes tahavad linna edasi jääda, nagu arvestatakse. Et kas neil on võimalus siia linna juurde tulla või mitte, sellepärast et Põhjamaade kontekstis on ju väga palju igas arenduses ka selliseid noor perekortereid või sotsiaalkord patareid, mis on teistel tingimustel, mis ei ole nagu selles mõttes vabaturul meil Eestis on hoopis teistsugune situatsioon, see on kõik vabaturg. Nii et üldjuhul paljudel ei ole juba rahaliselt võimalik Kesklinna jääda, see on selles mõttes niisugune noh, nõuab teatud sissetulekut. Ja teine on ka võib-olla see, et, et mänguväljakud ja, ja kõik need tegevused, mis, mis ikkagi lapsevanematel Nad jalutavad küll päris suuri tiire, aga, aga neil võiksid need olla ikkagi kuskil kodu lähedal olemas, et sul võiks olla oma kohvik, oma väike pood oma pagarikoda. Sa ei taha väga selle lapsevankriga kuskile suurde kaubanduskeskusesse kilomeetrite taha hakata jalutama. Ja lapselaste mänguväljakute st rääkides siis neid on küll. Aga aga, ega nad ei ole väga mitmekesised selles mõttes, et igal pool on needsamad standard, mänguasjad, see vanusegrupp on seal üldjuhul eelkooliealised ja kooliealised algkooliealised siis. Nii et ega sul väga väikse lapsega ausalt öeldes sinna väga asja ei olegi ja, ja välismaal on kasutatakse seda meetodit, et võiks siis lasta nagu kohalike lasteaedade juures nendel vanematel, kes on lapsega kodus, et neil on paar tundi seal aega mängida lasteaia mänguväljakul. Aga Eestis seda ei lubata, aga see oleks hea ruumikasutust, sest see lasteaiaväljakud nagunii seisavad päev otsa, kui, kui seal lapsed ise ei ole. Jah, aga sa siiski nendid enda artiklis ka, et tegelikult ei ole need asjad kõik nii hullud midagi. Ei, ei ole lihtsalt, aga seda võiks. Ma arvan, et vanemad, linna vanemad, nad tarbivad päris palju, suhteliselt aktiivsed maksumaksjad, selles mõttes üks kesklinn võiks olla huvitav, et, et need inimesed edasi jäävad sinna keskkonda. Et, et lihtsalt seda, sellega võiks hakata nagu arvestama, mitte lihtsalt nagu tavaliselt juhtub, et reageeritakse mingisugusele trendile, siis juba, kui see on ammu ära toiminud. Toimunud. Selge, aga suur tänu. Kristi Grišakov, TTÜ maastikuarhitektuuri õppekava juhataja ja Tartust oli meiega Mihkel Kunnus, Mihkel aitäh sulle ka. Oli tore ja nagu näha, Me eirasime ruumilist distantsi ja see oli väga Lindlik, saada. Täpselt nii, mina olen Peeter Helme ja sellega lõpeb siis vasar ja lõpetuseks paneme veel mängima muusikapalad, Tallinn täiega, sungib esitavat. Karoliina kiik, kes, nagu ma teada sain, valiti 2015. aasta figuurisõbraks ja Peeter kaisukaru kuulmiseni. On veel jahedad. Soojad, kallima kuule. Keeran. Ja ta järel on soojemad tuuled. Puhuvad on kallima, kuuled, körval käik läbi Tallinna tee. Tantsutunne. Tallinn täiega ringi käivad röömedagi kullaga liisi kulla baarnegisi tärkamas mullas on luua hoogsam neidude samm klubis.