Mina Marie Soomets, loen Eeva pargi jutustuse kolmekuningapäev. See oli õhtupoolikul, kui ma kaevult tulles neid silmasin. Mul oli kiire, ma olin jäänud vett võttes Reeli kuulama ning tema jutul pole puu. Ta kiusab sind sõnadega, mis nagu näljased, mesilinnud sumisevad pea ümber. Ta räägib katkematult, sosistab vahedal otse kõrva ja naerab oma madalat kurisevat naeru. Ja seepärast ma lõpuks kiirustasin. Vesi loksus mu puusale, valgus mööda jalga varvastele, tegi sandaali märjaks ning libedaks, nii et ma komistasin, haarasin seinast kinni ja siis ma nägin neid võõraid kaamelite seljas lähenemas. Tegelikult vaatasime hoopis kaameleid, mitte võõraid mehi, sest need olid suurte õõtsuvad küürudega uhked loomad. Isegi Jakobil, Reeli mehel pole kunagi olnud selliseid, kuigi ta oma karjaga teiste suurustab. Ning igal kaamelil olid uhked hõbedaga kaunistatud ratsmed ja karvaste tupsudega laiad istmed, just nagu sõidaksid meie külasse sellel õhtupoolikul mingid võõrama kuningad. Ma tahtsin juba ära joosta, aga märksandaali rihm läks katki ja nii ma seisingi müüri ääres tõmbasin õlariide üle pea ning ootasin, et minust mööda sõidaksid. Ma ei vaadanud enam üles, mu ämm räägib kõigile, kes ta majja sisse astuvad, et et ma olen uudishimulik, et ma vahin kõike pärani silmi, nagu oleks ma ikka veel ainult katmata peaga tüdruk. Kuigi ma olen näinud juba 14 kevadet, olen mehe naine ja meie poeg õpib juba käima. Oo jah, ta nii naljakas oma väikestel jalgadel ta suus on kaks valget hammast ja peas juuksed nagu mu isa lammaste pehme talle vill. Ning seepärast vaatasime ainult kaamelite jalgu ja natuke ka meeste omasid, kes tupsulistes sadulates istusid. Ühel võõral olid jalas naljakad ülespoole ninaga sussid ja need meeldisid mulle väga, sest sussidele lid, tikand, missugust ma polnud kunagi enne näinud. Ma seisin väga vaikselt. Vesi, mis oli mu riietele valgunud, kuivas ära maadimises tasakividega sillutatud tee, kajas kaamelite rasketest sammudest. Ja valgus, mis ühe mehe sõrmuselt kiire mu silmadesse torkas, pimestas mind, kui ma ainult korraks ainult natuke pead kallutades oma pilgu tõstsin. Just nagu oleks jumal tahtnud mind mu patuse uudishimust kohe karistada. Ma värisesin suurest hirmust, sest siis jäid nad seisma. Kõik kolm vaatasid mind kõrgelt ülevalt ning küsisid, kas see on Petle. Nad küsisid seda nii naljakalt, nii valesti venitades, et ma peitsin kiiresti näo võlariide varju ja noogutasin vastuseks pead. Võõrad on kõik imelikud. Nüüd, kui kõik inimesed nimede ülesmärkimiseks ülemate käsku täites ühest kohast teise rändavad, näeb igasuguseid veidraid mehi, kes meie külla saabudes keisrikirjutajat otsivad. Aga niisuguseid, nagu need ei ole tervel juudamaal enne nähtud. Nii mõtlesin mara eelile rääkida, sest oma mehele Siimanile julgema seda öelda, et võõrad mind on kõnetanud, sest siis vaatab ta mind kurjalt ja saadab ennem oma vanaema kaevule, kui minu ratsanikud pidasid minu kohal kõrgudes omavahel nõu. Nad rääkisid keeles, mis naksus nende suus nagu koera haugeldus ja seegi ajas mind naerma ning seepärast hammustasin Mariide nurka ning tõstsin käegi näo ette varjuks. Kindlasti vihastavad nad nagu kõik teisedki, kui kuulevad, et kogu Petlemmas pole neile kusagil ulualust. Et nad peavad oma uhkete susside ja kirjude kuumedega minema magama karja Tarasse või siis kellelegi lauta. Kuigi ka laudad on tulijaid täis. Üks naine juba sünnitaski suures hädas loomade keskel seinte peal ning panin siis oma lapsel lambasõime magama. Jakobi sulased, kes üleval mägedes öösiti lõvide hirmus koos karjaga ümber kogunevat, olevat sellest kuuldes isekeskis seletanud, et sellisest lapsest saab ükskord karjane, kes kõikide pudulojuste kõnet mõistab. Seda rail mulle naerdes kaevur rääkiski ning ütles veel, et meestel pole ikka mingit toidupeas, kui nad sellist loba ajavad. Aga et veelgi vähem aru on mehel, kes tuleb oma käima peal naisega siia, kuhu rahvas lähedalt ja kaugelt nime loenduseks koguneb ning loodab siis, et keegi neile mõne viletsa vaskkrossi eest oma jaheda magamiskambri loovutab. Päris lollid on kõik need mehed, seletas ta ning käskis mul vait olla, kui ma oma meest kaitsma hakkasi. Sest minu Siimon hoidis mind pärast poja sündi rohkem kui n, heitis igal õhtul minu juurde ning ei lubanud enam oma emal vanal saarel mind juukseidpidi maad mööda lohistada. Keeva vett minu jalge peale visata. Mehed vahtisid kätega vehkides üles, näitasid taevasse ja siis minu poole alla, nii et korraks hakkas mul hirm Ki. Aga siis kummardus üks võõras minu kohale ning küsis ikka imelikult sõnu väänates, et kas ma tean, missugust peret meie külas viimasel ajal on poisslapsega õnnistatud. Raputasin pead. Nire on küll käima peal, aga tema pole veel tulnud. Lea sünnitas mitu päeva vaevas kisendades oma mehele vääritu tüdruklapse. Ja kuigi minu onutütar Saara sai viis päeva tagasi poisiga, ma ei hakanudki Se hingama ning Saara saadeti suure häbiga ja ilma mõrsjaluna loovutama. Ta ei saa koju tagasi. Ei Meib etlemas pole ühtki poissi neil viimastel päevadel kellelegi peresse sündinud on ainult see üks võõras laps lambasõimes ja seepärast tahtsin ma kiiresti ära oma koju minna, sest varsti oli õhtusöögitegemise aeg käes. Päike veeres kõrvetades palmipuude kohale ning mu mehe ema oli kurjade sõnadega mind vee järele saatnud. Aga täht näitab, et on, ütles kaamelil istuv mees. Ja siis ma tüdinen neist ning ütlesin, et me kõik teame, et see täht, mis alguses kedagi magada ei lasknud ja öösel läbi suletud silmalaugude torkis tähendab hoopis seda, et jumal on meid ära valinud ja sellepärast me ikka öösiti silmas peab just just ära valinud, kinnitas võõras aeglaselt noogutades ning käskis siis mul ees minna, täpselt näidata, missuguse majakohalise täht öösiti seisab. Kust mina tean, ajasin ma vastu, ega mina ole mõni tantsutüdruk, kes pimeduse tulles väljas tänavatel jookseb. Aga siis viskas kõige viimasel kaamelil istuv valge turbaniga mees mulle kala soomusena läikiva hõberaha. Ma korjasin selle maast üles ja läksin ning näitasin neile Ra, Eelija Jakobi maja, mis seisis mäeveerul õlipuusalu kõrval. Sestra eel oli mulle rääkinud, et see täht, mis otse nende õuele paistab just tema pärast ongi Betlema kohale tulnud. Tema Jakobist saab varsti külavanem, et nende kari kosub veelgi paremini kui enne, et ta, mehe kitsed ja lambad saavad nüüdsest peale kõik kaksikuid tallesid ning ta pruntis põselisest pojast, kes on minu haronist ainult natuke vanem, saab ühel heal päeval kõigevägevam mees kogub ütlemas ja ta on kuulus terve juudamaal. Niimoodi suurustes vett võttes kõlisevate hõbeehetega, Ra eel. Aga mina ei uskunud teda, kuigi ma nendele võõrastele tema maja kõrge õue müüri kätte näitasin. Päike oli veel üleval, aga varjud juba pikad ja kumma hõbedat pihku surudes kodu poole jooksin, tuli mulle vägisi nutt peale. Sest kindlasti ei tohi lasta seda raha endale ehteks taguda, vaid pean selle mehe emale andma ja ta tigedat sõimu kuulama, et ma olen tänavatel hulkuja. Ta ei salli mind, sest minu väike poeg nutab mu järele ning ei imeda kuiva rinda, kui ma kodust ära olen ning minu mees, tema poeg, heidab igal õhtul minu juurde, aga temal oma püksi ja ta rinnad on nagu kaks tühja nahklähkrid keha küljes ning ta suus on ainult mõned mustendavad hambad. Mõtlesin, kas rääkida talle neist võõrastest meestest või mitte aga juba raha pärast ning sellepärast, et keegi võis mind näha neid Jakobi õuele saatmas, tuli mul talle ära rääkida ning ta karjus minu peale, et ma olen üksi müüdov pordunaine, kes päevad läbi ringi kargleb ja võõrastega tühja juttu räägib. Aga ta ei saanud mind lüüa, sest tahtis ometi täpselt kuulda, kuidas kõik oli olnud. Ma ütlesin talle, et võõrad rändurid olid kindlasti kuningad, sest mitte kunagi polnud näinud nii uhkeid kaameleid, selliseid tuttidega, vaipa ega tikitud tuhvleid, vinged need võõrmaalased tulid kummardama kedagi, kes magab selle tähe all, mis öösiti Betlema kohal särab. Mehe ema kurjustas, haaras mul juustest kinni ja kisendas nii, et kõik meie naabrid kokku jooksid, et siis peavad need suured kuningad kummardama Jakobi lauda lambasõime sest just sinna see tähevalgus langebki otse lamba heintesse langevat sirge noolena taevast tulev valgus. Selle asemel, et rikkaid kuningaid minu poja Siimanni õuele juhatada, karjus Saara endale tuhka pähe raputades ja oma suures vihas uksest välja naabritete tormates viib minu õnnetu lesknaise ainsa poja naine Need, helded, võõrad, kes hõbedat loobivad hoopis Jakobi majja, kuigi kõik teavad, et seesinane mees ja ta ussisugu Ra eel on koguni käima peal oleva naise laut sünnitama ajanud. Mu poeg tuli minu juurde ning ronis mulle sülle. Ta juuksed lõhnasid nagu värske hein ja mesi virk ning ma mõtlesin, et kui saan tüki kitsenahka ja tugevat Tüüruse kangast, siis tee endale samasugused toredad sussid nagu olid sellel võõrama mehel, kes sõitis kõrgel tupsulise vaibaga kaetud kaamelil. Ma tegin oma pulmahelmed neile sussidele, kaunistuseks tikin ringe ja riste ning siis pole tervel juudamaal nii uhkeid ja ilusaid jalavarje kui minu väikesel pojal ja isegi suure kuninga Heroodes enda pojal, kes istub oma isa kõrval Jeruusalemmas kuldtroonil pole selliseid. Ja kui ma lähen, siis kaevule võttamata endaga kaasa. Kõik naised tulevad ja imestavad, kui ilus käharpäine ta on kui suur juba oma vanuse kohta ning tunnistavad, et ütlen ma kõigi käharpäiste laste hulgas pole ühtegi teist temasarnast.