Jutu saatel on külas rahvuslik suurkuju tuntud eestlane, ma julgen öelda isegi nende jaoks, kes kunstis täielikud võhikud, nagu ma ise siin samamoodi. Jüri Arrak, tere tulemast. Tere. Tere. Küsib täna Step, palun. Jüri, kõigepealt tänan, et kutse vastu võtsite, seda enam, et kutse esitaja on inimene, kellel on probleeme isegi kriipsujuku joonistamisega. Millal te viimati kriipsu Jukut joonistasite, on see üldse kunagi ette tulnud? Ei mäleta täpset kriipsu ja hakati, ei mäleta loomulikult, aga kui rääkida minu joonistamise tasemest, kui ma olin algkoolis, siis see ei erinenud mitte mitte karvavõrdki teiste laste omast. Nii et ma ei olnud nii, et, et juba juba hällis hoidsin pliiatsit peos. Aga mul on säilunud millegipärast Kohila koolist keskkoolist kuuenda klassi joonistusvihikut. Jah, ja, ja see on päris päris vahva, see oli pildid, mis olid tehtud sõjast, siis oli nii, et sakslased kaotasid, eks ole, no 49. aasta, nii et need võrdlemisi koomilised. Ma isegi mõtlesin ükskord, et no ma ei tea, kaua ma elan, eks ole. No see on niukene loll lauset enne surma inimesed räägivad enne surma. Ma kirjutan päeviku ja enne surma ma teen seda ja teist. See on kõik niukene umbluu. Aga need võiks välja panna kuskile need joonistused. Ma ei tea, ma ei tea, mis näitas, see peaks olema siis mingi mingi niukene enam. Jutuajamise alguse juurde korraks tagasi, Jüri, ma mainisin, et tõenäoliselt teie äratundmisega teie teadmisega inimestel tõesti probleeme ei ole, ka nendel, kes kõnnivad maalikunstist, kõnnivad graafikast suure kaarega ringi ümber selle. Kui panna inimese ette teie töö, siis Jüri, kui nime tulemine, väljapakkumine, ma arvan, on väga lihtne, kas või teie ühe tegelaskuju tõttu, ma ei oska nüüd täpselt talle nime anda või teda kirjeldada, aga ütleme siis see sikk-sakilise peaga mingisugune tegelane, mis on ilmselgelt teie kaubamärk või teie käekiri, kuidas iganes me seda nimetaksime, olete nõus ikka väga, defineerib Jüri Arrak, vot annab meile kätte, kellega tegemist on. No see on õige, et see on käekiri, mitte kaubamärk. See on käekiri, see on välja kujunenud, see on kui väga üldistada seda elukutset, siis iga kunstnik peaks omama oma käekirja, iga kunstnik, see on täpselt nii nagu grafoloogia, eks ole, et, et selle järgi tehakse kindlaks inimese tüübid ja kõik asjad kriminalistikas juba. Et äratuntava isikupära, võtmemõisted? Haapsalu minu jaoks küll minu jaoks küll tähendab kõik need stiilid ja kubismydia, sürrealismi ja sümbolismi ja need on kõik väga huvitavad asjad, need on mingid mingite voolude ja gruppide hammustus ja nõrgem. Noh, kuidas ma ütlen, mis tähendab nõrgen. No ühesõnaga, paljud paljud paljud kunstnikud lähevad vooluga kaasas, on umbes nii nagu nagu jõega, eks ole. Kui sa toetad jalad jõe põhja, tähendab, oleneb, kui sügavuse vool on kõik ja kui tugev see vool on. Ja kui sa ei lähe vooluga kaasa, siis, siis sa sebid seal oma asjadega, eks ole. Mis tähendab oma asjadega minu jaoks need kunstniku mingisugune mõte on see, et, et minu enda suhestamine üldise maailma Aga isikupärast käekirjast, niipalju veel, ma küll aiman vastust ette korraks juba seda teemat puudutasite, et lapsepõlves ei olnud asjad niimoodi nagu praegu joonistamise koha pealt, et, et kas see on ikkagi miskit, mis sünnib inimesega kaasa või see kujundatakse elu- ja töö käigus välja, see käekiri. See on nii ja naa, see, mis meiega kaassünnib, seda me ei tea ju. Ja ega, ega see ei tähenda, et mul isa omand, kunstiga mingit suhet. Ema oli gümnaasiumi lõpetanud küll, aga tal ei olnud ka mingit suhet kunstiga. Aga mis puutub minu käekirja või süsteemi, ma lõpetasin metallehistöö kunstiinstituudis. Ja, aga ma hakkasin kooli ajal juba maalima ja joonistama, sest ma üldse instituuti sattusin tänu oma vanemale vennale Henno Arrakule graafik. Väga hea joonistaja ja raamatukujundaja ja vabagraafika ja kõik, nii ja naa. Ja Ma julgenud graafikasse sisseastumisteha ma ei osanud maalida. Niuksed paradoksid, aga joonistama õppisin väga ruttu ja siis oli kaks võimalust, kas metallehistöö või skulptuur, kus ei olnud maalieksamit, skulptuuri ma julgenud absoluutselt 61. aastal mingid kujud ja värgid kõik, eks ole. Ja siis mõtlesin metallehistööd, kuna me oleme. Ma olen mäetehnikumi lõpetanud, treida oskasin ja metalliga tegeleda, mõtlesin, et mis seal siis ikka on, eks ole, kunstiline kujundus metallist ja sain sinna kohe sisse ja kõik olid viied ja värgid, nii et kõik oli okei. Aga see ei olnud minu kutsumus. Ma hakkasin esimesel kursusel juba linooli lõikam ja Henno kinkis mulle stiilid ja materjalid. Ühesõnaga ma lõpetasin 66, detsembris instituudi viis ja pool aastat oli see lend ja esinesin kohe näitustel ja 69. aastal võeti mind Kunstnike Liitu juba graafikuna, olgugi et ma olin tarbekunstnik ja öeldi nii et tamme teame siin nii ja naa etoot näitustele olnud ja me aktsepteerime seda kõik, aga, aga sa pead tegema personaalnäituse, see on niuke reegel. Personaalnäitus peab olema siis sind võetakse kunstnike liitu selle alusel. Aga me võtame sind ennem vastu ja teed järgmine aasta. Kuidas noored on, eks ole, aha võtsite vastu ma järgmine aasta teen hoopis midagi muud. Ja järgmisel aastal tegin maalidest võeti graafikuna, eks ole. Maalidest ja mõtlesin, et ma pean jõle siba tegema selle näitusetäie kunstihoone galeriis seal all. Ja see oli 70. aasta suve jooksul tegin kogu selle näituse tarbekunstis, meil oli stilisatsioon, toon ja looduse kujutamine ja kõik, nii ja naa tol ajal oli just kunst oli moes, eks ole, ka tühjad pinnad niuksed ja kuna ma oskasin küllalt hästi joonistada, siis ma mõtlesin, et ma ei hakka nüüd realistlikke niukseid, joonistusi ja pindu tegema, et ma teen nii, nagu mul käsi ise kujutab. Ma tean, et inimesel on pea kaks kätt, kaks jalga enam-vähem, eks ole, viis sõrme, viis varvast ja ma hakkasin lihtsalt lihtsalt seda kontuuri vedama, nii nagu noh täiesti vabalt, niisugune mõnus vaba käega, noh, nii nagu inimene tantsib, ta ei mõtle tantsusammudele, eks ole. Ja siis ma tegin niuksed siluetid ja katsin need ühe värviga niukseid nagu, ja neid ma nimetasin, siis märk inimesed. No see on umbes nagu semiootika märgid, eks ole, liiklusmärgid on olemas, me ju suhtleme märkide abil ja need olid ka ainukene nõue, mis mul oli. Ma mäletan, et, et vaataja saaks, saan aru, et see on inimene, aga mitte mingi muu olend, mingi loom või mingi fantastiline olend, et inimene ikka kuna pea on üldiselt niukene kõige tähtsam element, meil vist sugu, suguelundid on ka väga tähtsad, aga need on paljundamiseks, eks ole ka ja lõbusaamiseks ja nii, aga peaga me siiski loomemasinaid ja egas muid elukaid teisi siis pea nagu omandas ja juuksed ka muidugi omandas sellise Vinto väntalise kontuuri rohkem kui näiteks keha või jala ja kujuneski välja selline märk, inimene. Ma panin, ma panin need pildid ülesse siis sinna näitusele, see oli nagu aruandenäitus, elamist ei teinud, kadusin ise ära, siva, ma mõtlesin, et noh, paar päeva on üleval, siis võetakse maha. Ilmar Torn oli siis Kunstnike Liidu esimees. Võrdlemisi tore mees, no ta tuli. Eesti korpusega tuli leitnandi aukraadis ja ühesõnaga niuke mõnus mees viskas viina kõvasti ja ja, ja Ilmar kutsub mind enda juurde, ütleb nii, et kuule, et, et misasja sa tegid. Mis asjad need on, niuksed. Ma ütlesin, et ma ütlesin, et anna andeks, et ma olen tarbekunsti lõpetanud, eks ole. Ja ma oskan välja vingerdada, nii et ma olen tarbekunsti lõpetanud, et vaata, te võtsite mind graafikasektsiooni vastu, aga kuna, kuna ma olen õppinud stilisatsiooni ja igasuguseid asju ja värvitunne ja kõik nii ja naa. Et ma mõtlesin, ma teen näituse maalidest, aga anna andeks, ma ei oska ju maalida ja seal sees siis ajasin pada, eks ole, ja Ilmar ütleb nii. Raasin, pagan, vingerda näitab näppu mul nina. Ma ütlesin, no midagi pole teha, aga ta oli siiski nii hea mees, et näitust maha ei võetud ja näitus oli üleval ja see, see figuur salvestus, võib öelda, et edasine on ajalugu, edasine läks nii, et maise tüdinesin ära sellest. Ma tüdinesin ära, sest see ei väljendanud kogu seda informatsiooni. Ja seda suhtumist, mida mina tahan maailma kohta anda. Tähendab, ja, ja aga see üldine üldine tunne, selle figuuri tunne nagu säilus, niuke natukene niuke eba, ebamäärane, Vinta vänta, mitte anatoomiline. Täpselt, ja see ongi see käekirja väljakujunemine ja ma siiamaani töötan nii. Muidugi, mul on olnud, et igasuguseid A portreed, portreed, küllaltki küllaltki realistlikud portreed, seitsmendad kuuendal aastal jõudis minu kõrvu niukene sõnum, noh nagu ikka see väike väike riik, väike seltskond, väike kunstiühing ja nii edasi. Et ega see mees joonistada küll ei oska, et, et see, see teeb neid Vinto väntasid, et ühesõnaga nagu partei seal need kultuurijuhid ja ütlesid, et see on nagu teerulli alt läbi käinud ja mööbid ja mingisugune niukene jubedus ja kõik ja nii et joonistada ja mõtlesin, et pagan võtaks, et ma oskan väga hästi joonistada. Ja siis mõtlesin, ma teen mõned portreed realistlikud ja Enn Vetemaa on minu vanune. Ütlesin Ennule, et kuule, et ma teeks sinust portree, eks ole, ja nii ja noh, siis läksin tema juurde ja võtsime konjakit ja arutasime ja joonistasin natukene ja tegin fotosid ja ja siis Ennul oli parasjagu minu arust tema näidend, roosiaed oli selline stseen oli talus, pea oli laua peal, eraldi rääkis noh nagu niisugune fantastiline. Ja siis ma tegin sellise maali, et ennu pea on laua peal eraldi ja n ise on profiilis, näitab näpuga oma pea peale, noh ütleme, dialoog, kirjanik oma peaga, päris huvitav. Tegin selle maalikunstifond, ostis ära, sain veel, ma ei mäleta, 600 rubla või oli tol ajal ikka täitsa korralik raha. Jah, ja, ja siis hakkasin neid portreid tegema mõningaid oma õpetaja näiteks Leo Soonpää portree ja kunstiajaloomees ja ja siis siis Villem raam, tegin Gustav Ernesaksa, tegin ma tema poega, tundsin hästi kadunuke, kes suri. Ja siis nagus, nagu need jutud vaibusid, et see mees joonistada ei oska, eks ole, et ja kui vähegi võimalust, siis ma seletasin, et see nagu ma praegu räägin, et see on minu käekiri, eks ole, see on minu väljendusvahend. Ega see, selle järgi ei saa otsustada, eks ole, et on ta nüüd hea või on ta halb, eks ole. Me ei saa ka inimese järgi otsustada, on ta hea või halb, kas ta on pikk või paks, eks ole, on ju. Nii, et see, see on niuke naiivne, suht. Ma Jüri, tõmban siin korra käsipidurit, jutustab läbi käinud mäe tehnikum, jah, ja kui napilt see läks, et me teame Jüri Arrakut hilisemast kui inimest, kes töötab ateljees, mitte kaevanduses, et mis selle mäe kooli. Aga juhtus väga paljud ei tea, et Stalini ajal oli õppemaks keskkoolis ja kuna ma lõpetasin seitse klassi, oli kõigepealt algharidus seitse klassi. Algkool seitse klassi. Ma lõpetasin algkooli reaalkoolis seitsmenda klassi tänu nõukogude võimule. Koomiline lause. Tänu nõukogude võimule pidin ma vahetama koole kogu aeg 20 esimesse ma läksin 44. aastal, kohe pärast seda oli kabli kool, Häädemeeste kool, Kohila kool. Siis tulin uuesti ringringiga tagasi ja reaalkoolis lõpetasin seitsmenda klassi, need mööda maad, käimised olid peale isa surma. Isa oli Saksa armees ja me Rootsi laevas jäime maha. Malex Rootsis olnud sellesama seltskonnaga, kes seal olid, mõned sugulased on, olid Rootsis, läksid, said meid pida saksa välipolitsei kinni ristil, eks ole, autoga läks, aga isa loll oli vormis. Noh, ma ei tea, loll või mitte, kiire oli lihtsalt olla. Jah, ja võeti, võeti meid maha auto pealt ja kisa-kära, eks ole, päev otsa peeti kinni ja laev läks minema ja mina lapsena seda muidugi eriti ei mäleta, ma olin seitsmeaastane, küllalt suur poiss siiski. Ja siis jõudsime Tallinna tagasi ja korter oli alles ja, ja kollase kollane 20 a puumaja, siinsamas lähedal elasime. See, seda maja ei ole enam seal laulupeo tänava nurgal, see võeti maha, see on suur kuuekordne kivimaja, selle asemel see alkoholivärk ja siis, et kuhu edasi minna. Keskkooli ei saanud minna. Me olime emaga kahekesi, emal oli nii kohutavalt väike palk, et me kahekesi vaevalt elasime, eks ole. Ja keskkooli õppemaksu me ei oleks saanud. Vanem vend Henno oli poliitvang, oli Jeskas Khanis samas laagris, kus oli Soldženyydsen. Isa oli surnud ja kõige vanem vend, kolmas, kõige vanem vend, võeti saksa abiteenistusse, nii et ta oli välismaal. Praegu ta Ameerikas elab õnneks veel. Nii et see on selline keeruline perekonna perekonna värk ja siis emaga vaatasime mis teha, kohutav isu ikka õppida, loomulikult, et kuhu minna, et ära elada ja kõige suurem stipendium oli mäetehnikumist, sest peale mäetehnikum on seal, kus praegu tehnikakollet, seal, Pärnu maanteel, eks ole, see ütles, et Tõnismäelt alla minnes on minu ateljee lähedal. Nüüd, Tõnis Mägi, vaatasime õhtulehest, kus on stipendiumit, mäetehnikumis oli 289 vana rubla, see on see väga vana rublase pealesõjaaegne. Ja sellega sai ära elada niimoodi, et ma sain ühiselamukohaga ühiselamusse. Ja ema pidi veel vanaema põetama ja 11 ruutmeetrises toas nad elasid kahekesi, see oli kohutav, kohutav jama, ühesõnaga see on väga hea elukool. Üldiselt mul puudub igasugune võime nuriseda elutingimuste vastu praegu. Ja eriti Eesti vabariigi vastu. Kohutavalt. Kui ma kuulen neid inimesi, kes räägivad, et kas me sellist Eestit tahtsime siis hea meelega viiks neid peale sõjajärgsesse Stalini aega tagasi korraks, nii paar kuud, elagu seal. Või käigu koonduslaagrist läbi korra, kuu aega või ei ole seda ettekujutus, võimet ja fantaasiat ja mitte midagi ei ole ainult, ainult et on see, et süüa, juua, seksida, magada. Ja ongi kogu see elumäe, tehnikum valmistas spetsialiste põlevkivi kaevandustesse ja söekaevandustesse kogu nõukogude liidu jaoks. Niimoodi, et minu esimene diplom on mäe elektromehaanika osakonnas kaevanduse elektrimehaanik või midagi sellist, et ma olin kaevandustes praktikal all. Üldiselt loomulikult ma ei tahtnud kaevuriks saada, arusaadav. Aga see oli paratamatus. Ja mina olin vist üks väheseid eestlasi, kes oli väga õnnelik, et mind võeti peale tehnikumi sõjaväe. Sest mind oli suunatud Moskva huugoll, see tähendab Moskva oblasti söebasseini kuskile sinna, sinna põrgusse. Tähendab ma ei mõtle mitte põrgusse, ma mõtlen seda sinna kaevandusse, Malex tänud. Sest ma üldiselt olen niukse temperament iseloomuga ja ei, me hakkasime mäetehnikumis juba viina jooma ja suitsetama ja kõik, ühesõnaga niukene trolla rulla kolm kord nädalas peol käima ja elumees. See kõlab, see kõlab, vaata, elumehe visioon on minule selline. Silinder, nahkkindad, roos, nööpaugus, eks ole, iga nädal erinaine. Mina olin vastupidi, ma olin tavaline niukene poiss, kes kannatas selle all elu meeste süsteemi all, tegelikult mul ei olnud seda. Aga noh, see on, see on teine jutt, see on ütleme haridus, kasvatus, see on hoopis midagi muud. Cruzzyoff vähendas Vene sõjaväge pool miljonit meest 55. aastal ja mina olin üks nendest detsembris. Meil kästi pagunid maha lõigata ja anti meile hallid tunked, vormid ja meid tehti tööpataljonis, aga me olime sõjaväedistsipliiniga, relvi ainult ei olnud absoluutselt. Ja me olime autojuhid. Teenindasime sõjaväeobjekte ehitusmaterjalid, tsemendid, lauad ja meid välismaal. Arvate niimoodi, et venelane vähendas sõjaväge kohutavalt ikka, meil oli ju rahu Kansson Nõukogude Liit ja rahutuvi ja eks ole kogu see mulin, mis käis, mis ka praegu käib, eks ole, ainult teistpidi kaevurit ikkagi ei saanud, ei-ei, jumal tänatud. Ja siin need Vene sõjavägi päästis mind kaevandusest. Sõjaväest muidugi, jah. Tulin tagasi ja siis jäin Leningradi ja abiellusin seal ja siis olin taksojuht seal veel ja, ja siis vanem vend Henno oli vangist välja tulnud oli koonduslaagrist välja saanud. Ta istus kuus aastat, sai suurte raskustega kunstiinstituuti sisse, noh, poliitilised värgid. Aga nii hea joonistaja oli ja tuleb mulle külla, Leningradi ütleb nii et. Kuule, Jürka, mis sa teha tahad? Mis, mis, mis asja sa siin teed, tead mingi naine, jaa, taksojuht ja niukene, ma ütlesin, et, aga see on ju eludjad, seiklus, jõle põnev. Ta ütles, et no kurat, aga tead, kunst on Kaiale huvitav teada, et tulevikule kunstiinstituuti. Nii ma ütlesin, ma ei oska joonistada ja mis ma teen seal? Pole viga, et see on nii lihtne, panid. Pani pani tikutopsi lauale, pani tikutopsi lauale, ütles nii, et vaata, see on nii, see on perspektiiv. Kõigepealt, kuidas need küljed lähevad, siis vaata, on olemas langevaritopsist. Laua pealt on peegeldus, son, refleks on olemas, oma vari on olemas, valgus on olemas pool valgusjoonistuse top säras. Rohkem, sul pole vaja teada, kõlab tõesti, kui maailma kõige lihtsam asi ongi, aga ongi nii ja õige õpetus peab olema. Tähendab, tegelikult kunstis on niimoodi, et minu jaoks võiks olla kaks aastat tehnotehnikaid ja värke mitte rohkem. Ja siis peab olema peaks olema maailmaelu ja maailmatundmise õpetus kunstnikule. Aga, aga mitte mitte ainult drill. Aasta on ta on aasta. Süüde. Uude uusi töökohti. On veel? Onu varju. Laastu kuusi. Olla koikuur nagu. Oli mees meeste päid. Palju on mees meeste päid, ka aasta kooli. Olla. Vallikirja. Helmi. R. Ja. Aasta. Ja ma ju. Aasta kui uusi Te kuulate vikerraadio jutusaadet, meie seekordne külaline on Jüri Arrak, kunstnik. Me lapsepõlvest libistasime üle ja väga põhjalikult, me ei jõua sellest rääkida, aga ma ühe küsimuse tagasivaatavalt sinna teise maailmasõja aegadesse ikkagi esitan. Kas sellest kohutavalt keerulisest ajast, nagu te rääkisite? On midagi toredat ka meenutada, mis käib ühe ilusa lapsepõlve juurde. Oli võimalik selles vanuses niisugustes oludes midagi kaasa võtta. Mille peale täna veel suunurgad üles tõusevad. Oli ikka tore ka, miski loomulikult. See on, lapsel on alati tore, lapsed olid ka Siberis, olid ka õnnelikult teinekord kui olid head sõbrad mängida ja mingid loomad ja ja kui natuke süüa ikka sai, muidugi oli tore, täitsa loomulik see kollase tänava kol, kollane 20 A korter seitse, see oli see minu lapsepõlve esimene 10 aastat. Seal oli suur aedõuna, puu oli Kadrioru lähedal, siis me käisime siin Kadriorus kogu aeg luigetiigid ja dünamast, Aetka ja, ja kõik need kivisõjad ja, ja, ja ja ronimised ja nii ikka nagu poisid. Muidugi pommitamine oli päris jube, see üheksas märts, et me olime sealsamas puumaja keldris, pesuköögis olime ja õnneks meie maja jäi terveks. Nad lendasid sisse, sest üle tee kukkus pomm ja üks puumaja sinna. No ühesõnaga. Kahe pommitamise lainevaheajal, siis jooksime Gonsiori tänavakivimaja keldrisse ja siis ema takerdus nendesse telefonitraatidesse, sõlmis maas, olid, kus ja see on mul siiamaani pilt silma ja siis ma mõtlesin, et tema sai surma. Seitsmeaastane poiss, eks ole, juba taipab ja me mängisime kogu aeg sõjamänge ju. Õnneks kõik läks ilusti ja ei olnud midagi häda. Nii et loomulikult ja siis oli, mis oli, kui me läksime 46. aastal Kablisse elama marksonite majja saime sinna ühe toa, see oli kohutavalt huvitav, see oli maal, loomad, mulle õudsalt loomad meeldivad. Ma olen loomi maalinud, kae, mul on koerad olnud ka ja ükskõik, kasvõi see, et mind sunniti seajalga kinni hoidma kui siga tapma, eriti, eks ole, poisike, aga noh, seal põld põldmehi rohkem ja, ja see on fantastiline ja kablist on, mul on väga head mälestused Häädemeestest, Kohilas on hea, et see on niukene, kulunud lause, et inimene võiks jääda lapselikuks lapseks või nii see tähendab, et need vahetud emotsioonid, need rõõmud, see armastus ja see on nii niivõrd loomulik inimeseks olemise niukene osa, inimeseks olemine ei ole ainult instinktide maailm ka, ainult. Aga, aga nihukesed, inimlikud rõõmud, jõle vahvale. Pärast sadade olite Jüri sellises eas, et uudishimu ajab noori mehi ikka ringi vaatama. Kas vanadel lahinguväljadel sõjapaikades kondamas käisite? Ja neid lahinguvälju siin eriti ei olnud, aga lahingumoona oli küll, vedeles igal pool. Ma mäletan Häädemeestel, mis ma olin viiendas klassis või kaks granaati, leidsime ja sidusin need 21 oli saksa kaigas pika varrega ja sidusime traadiga kinni. Läksime metsa, poisike segaja, kaevasime augu kase alla, panime traadi sinna rõnga külge ja umbes 10 meetri kauguselt tõmbasime traadist käis jubedam, Lucia Kask lendas pooleks. Tähendab, vot niisugused asjad. Õnneks me ise pihta ei saanud. Laskemoonaga mängimisega tolle aja põlvkond, poisid, paljud said vigastada, nii et see, see oli tavaline, nii et mul on väga raske ennast tagasi 50 aastaseks. Kui ma saan 80 sel aastal väga raske oma ellusuhtumisel. Toila Ma olen lapselik tõesti. Aga kunstnikule on see kasuks, see vahetus. Kohutavalt kihvt. Ma käitun, võib olla küll nii, nagu mitte kaheksakümneaastane, ja see ongi huvitav, see on jõle huvitav, see on uskumatu, mina ei kujutanud ette kolmekümneselt kaheksakümnene võib nii nii elada. Vaatasin ringi rahvusringhäälingu arhiivis ja kõige vanem teiega tehtud intervjuu, mille ma leidsin, on pärit aastast 1986 sügis oktoobrikuu, see oli 50. juubel. Saatejuht Jüri küsis teie käest, mida te endale juubeliks sünnipäevaks ise soovite. Kas te mäletate, mis vastus võis olla ei mäleta? Ei, ei mäleta, ausõna vastus oli, et ma soovin endale pikka iga. Et kui on tervist ja, ja vanust piisavalt, siis jõuab elus palju ära teha. No see on väga-väga ilus vastus, aga, aga noh, see on niuke üldine niuke pikka iga. Sest teinekord on nii pikk, iga väntsutab inimeste viimased 10 aastat võib olla täiesti täielik jama, eks ole, et tervis ja kõik, nii. Aga jah, kui on tervist, siis loomulik 90 aastat on, on normaalne elada. See näitab ühtlaselt oma soovidega, tuleb tegelikult ettevaatlik olla, et rääkides 80. ei ole kaugel. Oktoobrikuus ja tuled. Kas 80 aastat, Jüri, kui püüda tervikut hinnata? Seda on rohkem tegelikult kui eesti mehel keskmiselt, aga, aga on see piisavalt palju, et kunstnikuna rääkida südamelt ära näidata südamelt ära see, mis vajab, ootab näitamist. No üldiselt Ma olen oma kunsti teinud siiralt, nii nagu sel momendil ma tahan teha, ma ei ole vingerdanud noh, selles mõttes, et mäletan, et ma olen isegi mõelnud nii, et kuskil kolmekümnesed, ma lõpetasin kolmekümneselt ju küllaltki suhteliselt hilja, kunstiinstituudi kolmekümneselt. Ma mäletan ühel lauas seltskond, no nimetame seda lihtsalt ühel jooma joomingu oma peol võis viinavõtmise ajal, ma mäletan, ma mõtlesin mina küll elus mitte midagi muud tegema ka, kasvõi nälgin. Ja see ongi nii olnud. Ja teine asi, mis ma olen endale öelnud, et ma iialgi ei võta võlgu ühtegi rubla või ühtegi krooni. Mul pole iialgi võlgu olnud, ma ükskõik, noh kerjama pole pidanud, aga, aga ükskõik midagi ma on ikka maha müüa ja ja ikka elada. Need on niuksed, noh natuke võib-olla praeguse aja kohta. Ta naiivsed jutud, sest praegu on nagu võla võla abil saab ju. Ameerika ühendriigid on miljarditega võlgu pidevalt igale poole Hiinale ja teab, mis asjad. Ühesõnaga, võib-olla võib-olla ma olen niukene üks vanamoodne juurikas. Sest aga kohutavalt lahe on elada kui sul võlgajale ja see lause, et võlg on võõra oma, see on absoluutselt õige. Pea on selge, kõik on helge, eks ole. Raha pole, käin jala, eks, olgugi et mul auto on asi. Aga lihtsalt ma räägin, et, et et kui ja seda ma mäletan ka kolmekümneselt ma ütlesin, et, et kui 30 aastat oled maalinud ikka midagi, tuleb välja lõpuks ja 60. juubelinäituse avakõnes ma ütlesingi seda, et nüüd ma olen 30 aastat maalinud. Et nüüd on see on see näitus, mis ta näeb. Et ei tasu viriseda, kas riigi härra vahetumine kunstnikku, elu ja olemist teie puhul Jüri mingil moel mõjutas, kui 90.-te alguses Eesti oma iseseisvuse taastas, siis mida tähendas ühest küljest poliitilise olukorra muutus ja teisest küljest majandusliku olukorra muutus ühele loovale inimesele. No mina ei saa loovate inimeste eest vastutada, ei või rääkida või enda essa enda eest saan rääkida ja nii palju, kui ma nüüd 125 aastat tagasi mäletan siis minu pildid küll eriti ei muutunud, sellepärast et mul olid küll jah, sinimust valge, maalisin, kevadine lumi, lipu värvid nii ja naa, seda seda sai teha ja see oli see, see oli küllalt küllalt. Niukene muutus aga meelioni jalutuskäik ühelt oksalt läheb kaleegaa, meelion vahetab värvi ühelt oksalt teisele, nii nagu paljud mehed vahetasid värvi, keerasid pintsaku teistpidi ja vooder oli sinine. Pealt oli pintsak punane, eks ole, keerab ringi, kõks sinine. Nii et, nii et noh, kõik niukseid asju mul pole vaja teha, ma ei ole, ma ei ole parteis olnud. Ma ei ole praegu kuskil kuskil kunstnike liitu, kuulun jah, aga muidu küll pole kuskil parteides, aga. Aga aga majanduslikult, kas oli nii, et näiteks number, mis tähistas hinda teie teose juures, noh oletame näiteks? 600 täitsa suvaline pakkumine, nõukogude ajal oli see lihtsalt rubla siis 600 krooni ja nüüd 600 eurot, et kuidas see teie elu mõjutanud on? Turumajandus on kunstnik ja õnnis aeg, ma ei ütleks, et õnnis, aga, aga noh, vaata raha ja rikkuse kohta. Selline suhtumine mul rikkus ei tähenda, palju sa teenid, aga rikkus tähendab, palju sa välja annad, mis ei tähenda koonerda, mis ei tähenda, aga see tähendab ka kokkuhoidu, see tähendab seda, mis ma ennem ütlesin, et et, et mul ei ole võlga võlga olnud, ma ei ole võlgu võtnud, see tähendab seda, et, et tuleb läbi ajada sellega, mis sul on. Ja hinnad muidugi kunstil õiget hinda pole olemas. On blufitud hinnad ja 50 miljonit mingi pilt ja nii edasi. Aga no niuksed, normaalsed eesti hinnad, no ütleme, graafiline tõmmis kuskil 200 250 300 eurot, eks ole, noh see on suhteliselt normaal reaalne, kui võtta seda, et on, on pilku, mis on, ütleme seal 5000 ja 6000 on palgad ja suured kõrgemad Ma ei ole ärimees ja ma ei tea neid hindu, vaata üks asi, mis on meil puudu ja mis oli vene ajal puudu, on see, et meil puudub elukutsekunstnikuks mees. Tähendab kunstimänedžer. Me oleme ju tegelikult kunstnikud, nii umbes nagu profipoksijad. Tema eest peab hoolitsema. Ega mina, ei, mina ei oska, neid, matemaatika ei tea makse ja värk, Käia raamatupidamiskogu see jama, eks ole. Tähendab mind, see ei huvita ka absoluutselt kunstnikus, see on veel selline suhtumine ka, mis ma olen kogenud aastakümnetega, et ah, mis sul on, kurat, joonistad uue pildi, on kas sa ei kingi seda ja siis ma olen mõelnud, et huvitav, kas see inimene, kes nii räägib oma kuupalga mulle, kingib näiteks niisama. Kas kitsad ajad on sundinud teid kunagi kiiremini liigutama pintsliga, et ma teen see kuu ühe pildi? Ei, ei ole, ei, ei, ei, ma, ma, aga mul on nii, et mul ei ole erilist inspiratsiooni vaja, see on natuke hämmastav jutt. Mul ei ole nii, et ma pean minema kuskile spetsiaalsesse kohta või spetsiaalselt midagi sööma või jooma või, või kellelegiga. Suh. Ütleme, mul on vaja lihtsalt rahulikult olla ja mul on olemas kõik sees, mul on kohutavalt palju ja tegema, et ma lihtsalt ei jõua. Ma olen muusikainimestega sel teemal palju rääkinud, et ja kuulnud võrdlemisi sageli, et, et eluraskused aitavad loomisele kuidagi kaasa, et siis tulevad asjad justkui lihtsamini või tulevad paremad asjad, mis teiega. Kogemused selliste juttude peale ma olen rääkinud veini näite on viinamari väga magus siis on vaja viinamari pressida, eks ole, noored tüdrukud pressivad jalgadega, tünnis tuleb see mahl siis see mahl pannakse käärima, siis need siis need viinamarjapudelit pannakse seisma ja 20 aasta pärast, kui need võib-olla viinamarjatrumpinud tüdrukud on juba parajas eas, eks vaata siis võib nendega abielluda. Niuke totter jutt, aga tähendab, see on nii. See on see, et survet ja pressongit on vaja ja ka elu teeb selle pressongi. Igale inimesele iseenesest enesepiitsutamist ei ole vaja. Ei, ma ei ole masohhism ja niimoodi, et ma piitsakene nurgas ja eiei ma kannatan küll küllalt palju ülekohut. Kannatan küll, mul ei ole niimoodi, et kui midagi on olnud, et siis ma kohe ihunuga, eks ole. Kui te pintsli kätte võtate, kas te teate, kuhu ta sellega välja jõuate? Mitte alati, aga enam enamasti tean, enamasti tean näiteks üks, üks väga traagiline pilt, mis mul sees kääris, kääris tükk aega Katõni Katõni mõrv, ütleme Poola ohvitseride tapmine Katõnis mul oli. Kus 75. aasta juubelinäitus oli kunstihoone galeriis seisma maalisin kuklalaskudega surma saanud ohvitserid sümboolselt. See oli päris jube, seal oli seda, seda ma teadsin, et, et vaata, nii täpselt tuleb ja see oli kohutav ülekohus. Ohvitserid, kes oma riiki teenivad, tapetakse nii julmalt. Kunagi oli intervjuu ühe, ühe KGB või julgeoleku, olgu töötajaga, oli kuskil siis, kui Venemaal arhiivid avanesid ja kui see oli niisugune Jeltsini alguse aeg. Et neil oli nii olnud, et, et iga iga 20 tulistamise järgi anti nende klaasides viina ja nahkpõlled olid ees ja kuklalaskudega nad tulistasid lähedalt suhteliselt. See oli õudne, siis ma siis ma mõtlesin, et kurat, mis nendest poistest sai, kes tulistavad ole, oled sa julgeolekuvägedes, oled sa KGB, oled sa ükskõik kes kurat, sa oled ikkagi inimene? Jah, ega ei tea, mis. Ja mis seal toimub, eks oli pool juua täis peaga, eks ole, ja 22000 meest maha lasta nii. Ja siis mul hakkas nendest tulistajatest kahju, ausõna, et see on ikka soniga. Õudne ülekohus, mis inimestega tehakse? Kuid maalite siis, mis kategooriates ta ise oma töö peale mõtlete? Pakun mõned näited. Siis te saate mu küsimusest paremini aru, et, et kas see, mida ma teen, et kas see on mulle huvitav teha, on see mulle keeruline teha? On see mulle rutiinne teha, et mis kategoorias tööd tehes kategooriates mõtlete enda jaoks ikkagi? Ma arvan, et huvitav on nagu kõige õigem nendest sõnadest, et ta on tõesti, mul on huvi maailma vastu huvi. Kuulan ajaloo ja bioloogia ja zooloogia ja poliitika ja, ja astronoomia ja ma isegi vahepeal 40 aastat tagasi tegelesin astroloog loogiaga paar aastat, nii et siis kui pauksoni ja mangi ja need ma tunnen neid kõiki. Võrdlemisi huvitav, aga astroloogia minu jaoks oli nii et noh, see on nagu hiina keel, eks ole, noh eraglüüf, 6000 ja palju neid on. Aga kui ma tean 60 ainult et siit ma ei oska nagu hiina keelt, see on väga huvitav, astroloogia töötab, aga lugemine on keeruline. Mul on veel üks, üks maailma kohta, on üks selline niuke natuke sümboolne mõtlemine on niimoodi, et maailm on aga üks hiigelpaks raamat. Ja inimkond loeb seda raamatut ja, ja esimesed peatükid, ehkki esimeses ütleme kolmes neljas leheküljes oleme praegu ja iga uus lehekülje keeramine on üks Nobeli preemia. Tähendab, me loeme seda raamatut. Me avastame järjest järjest põrmustame eelnevaid Dior teooriaid. Järjest avastame ja sellepärast minu jumala mõiste on mõtlev algenergia on jumal minu jaoks sõna jumal, tähendab sest kõik need isikustamised religioonis on minu minu jaoks lihtsalt inimestel tehtud selleks, et inimesed saaksid rohkem aru ja usuksid rohkem, noh, Jeesus on jumal ja Jeesus ei ole jumal minu jaoks, Jeesus on väga tugeva energeetilise süsteemiga inimene ja neid on ka teisi olnud. Ja kui Jeesus oleks üksinda jäänudki, nii ilma Pauluseta poleks ristiusku olnud. Vaid Paulus tegi selle ja Pauluse reisid ja Pauluse rännakud ja ja jõngrite, kõik need kõned ja asjad. Sest ega Jeesusega kirjutanud ise midagi ju ja, ja, ja ta rääkis, noh nii ja naa ja tegi. See on huvitav, maailm on kohutavalt huvitav ja, ja tegelikult kui, kui üldse sellest vaimsest maailmast rääkida, siis kõige tähtsam on usutunne. Kusu tunne on ütlemise abstraktse mõtlemise kaksikvend nagu siiami kaksikud, nagu tekkis inimesel abstraktse mõtlemise võime, nii tekkis tal ka usutunne, sest tundmatu ees on meil hirm, tundmatut, me saame aru, et midagi on niukene, hädaohtlik abstraktse mõtlemisega loomad nuusutavad, näevad ja kuulevad. Aga meie mõtleme. Meie mõtleme endale hirmud välja, mis saab peale surma. Ja kõik on värisevad üle keha. Tähendab, see on absurd, kõik, eks ole, ise ise. Me tapame vasikaid ja, ja sööme neid suure mõnuga. Ja mul on väga, väga kahju, et aeg jutuajamiseks on täna lõppenud. Niipalju siiski veel, et meenutades seda 50. juubeliintervjuud raadios seal te ütlesite, et Itaalia monumentaalkunsti nägemata oleks kahju ära surra. Kas te olete ära käinud, siis oli 80.-te lõpp, reisimine oli raskem. Ma olin välismaailmast, reisimine oli mulle keelatud kapitalistlikes riikides, ma sain esimest korda. Vahemerd nägin 91. aastal, kui me saime minna, ja siis ma panin näpud. Ja mõtlesin, et vot see ongi Vahemeri. Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Kreeka, need on jah käidud loomulikult sest sellise elukutsega nagu kunstnik ja kõik need, see on täitsa loomulik, et neid peab nägema. Kas on võimalused saadava elamusega, minnes suurte ootustega peale? Minna no miks mitte, miks mitte teil, kuidas käis, ei juhtunud, midagi ei juhtunud, see oli lihtsalt kohutavalt huvitav ja põnev ja, ja ma olen väga palju ära unustanud, mida ma nägin, seal ei ole nihukest tähtsust, et ma takerdusid Joonia sambasse näiteks ja, ja, ja rohkem enam edasi ei saa. Vana-Kreeka on kõik, ei ole vanakreeka, kõik Vana-Kreeka on üks etapp ja üks üks usundisüsteem. Ja kui me räägime siin homoseksualismi, siis vanakreeka oli, pederastia oli kõige suurem armastus. Me oleme väga paljud aga unustanud ajaloost ja jahvatame oma, et me teeme ennast nagu tähtsaks ei. Me oleme niuksed, mõnusad putukad, viimane küsimus. Mida te 30 aastat hiljem 80.-ks juubeliks endale soovite? Ma ei tea, eks väike näitus tuleb, ütleme eks ma teen aruande viimase viie aasta loomingust, selles mõttes, et 75 oli viimane näitus, nüüd on 80 ülevaadet, ma ei tee ülevaadet ehku peale surma ja mida ma tahan? Ma tahan rahu, võib-olla üks variant on ka ära minema, mitte mitte äraminek surma mõttes, aga lihtsalt sull-sull sinna Vahemere äärde eiei no ühesõnaga, minu jutus on palju nihukest ka musta huumorit, teinekord, kui mul see jalaluu oli katki, siis ma arstidega suhtlesin, jõle mõnus. Arstid on kohutavalt huvid. Ma ütlesin arstidele nii. Teid Huvitavad kondid, lihased, maksad, värgid, südamed, asjad, aga mind huvitab vaadata teid, kuidas te neid asju teete ja mõtlete ja räägite. Sest liha ja kondid ei ole elu. Need on kaas, kaasnähtus meile, see on täpselt nagu kassil koeral või hobusel. Aga meie mõtlemise abstraktse mõtlemise võime on see, mis tegi meid, inimesed ja mida me. Ja see ei ole veel kõik, see, me järgmine etapp on järgmise saate teema, kui mind veel kutsutakse. Ma tänan vestluses Jüri Arrak ja te kuulasite vikerraadio jutusaadet, mina olen Sten Teppan, kena nädalavahetus.