MINA OLEN Karol kuldsel ja loen Pedro krustani novelli barbar. Lumi tuli maha ja tõi inimeste hea südame lagedale. Muidu ikka katab ja matab oma valge vaibaga. Aga siin tõstis esile ja tõi välja seda, mis seisab peidus põue põhjas. Teadusega on ju nii, et see vajab väljendamiseks võimalust. Kui seda ei ole ega tule, jääbki nagu olematuks. On küllalt inimesi, kes lähevad hauda ilma, et oleks olnud juhust näidata oma kuldset südant. Sellest on kahju. Kui mõni inimene elab oma elu ära, ilma et tal oleks juhustunud kurja südant näidata, see teeks midagi, oleks isegi hea, et nii läks. Ainult et nii see tavaliselt vist ei lähe. Kurjusel on enda avaldamiseks võimalusi küll ja küll teinekord ei aimagi, isegi oled juba pahateoga hakkama saanud. Ma räägin endast. Panin lindudele välja toitu. Huvitav oli vaadata, kuidas nad Balkanil söömas käisid. Mõned on truuks jäänud oma eluviisile nematavat maast, nokkida põrandalt, mitte kausist. Ega nad metsas kausist ikka toks ja toks maast. Niisugust toksimist oli ka mu palkuni põrandal. Ja ma mõtlesin, et see on väga tore, kui alustatakse esivanemate kombeid, jäädakse truuks oma traditsioonidele. Üks osa mu tiivulistest külalistest on ka sellised tsiviliseeritud saksad, et söövad nõust istuvad kausi serval ja teevad pillerkaart nii suure hooga nõust tuiskab teri välja, lendab laiali põrandale. Neid nagu rikka mehe söögilaualt pudenenud raasukesi nokivad maast need linnud, kes on vanas kinni oma vanas eluviisis. See on nende meelest põnevam kui kausi külaliste kombed. Liiga mugav olemine. Elu mõte aga seisneb otsingus. Linnud armastavad jahti pidada oma leiva kannikale. Kõnniksid ringi ja vaatad, kust saaks terakese nokka haarata. Kui õnnestub saada, kus selle hea meeleots. Ma pean tunnistama, et selle tsiviliseeritud linnustiku suhtes olen vahel muret ja natuke ka südametunnistuse piina tundnud, et rikun nad ära. Kes seda lindude pärivus seadust tunneb. Äkki aga panen kogemata toime suure pahateo, teevad tuleval aastal pesa, saavad pojad hakkavad end toitma, aga beebid on nii peened, et noka vahelt vastu ei võta. Serveerita koleile, sitikas taldrikul toodaga putukaid kausiga. Vaesed vanemad jääksid hiiglamoodi hätta ja mina oleksin süüdi. Ma räägin nüüd oma naabrist. Ta oli vist pead murdnud, kuidas linde paremini teenida. Viskad saiatükid lumele, aga kohe võib tulla pilvia, puistad alla kolmneli tolli, värsket lund, siis on hea asi maha maetud. Kuidas teha nii, et välja pandud toit oleks lumesaju eest kaitstud, tulgu maha kasvõi 10 tolli või veelgi enam. Mu naaber on leidlik. Ma ei uskunud oma silmi, kui nägin kummalist värki puuoksa küljes. Esialgu ei saanud arugi, mis asi see õieti on. Vaatasin binokliga, siis oli pilt päris selge. Ta oli võtnud traadist riidepuu. Puu see küll ei ole ja lükkinud tihedalt saiatükke täis põikpuu. Puu see küll ei ole, millele tavaliselt pannakse püksid. Konks on olemas, lihtne asi oksa külge riputada. Nii parajas kõrguses, et kui hulkuv koer sealt mööda juhtuks minema, siis temaga Te ei saa. Tunneb lõhna, ajab nina üles ja näed neid ka, aga pühi oma suu puhtaks. Ei ole sinu jaoks. Sul on peremees, küsi tema käest, jäta lindude Palace rahule, longipsis minema ja mõtleb kooli raamatust loetud loole hapudest viinamarjadest. Ma jäin valvama, et näha, kuidas linnud reageerivad. Nad ei teinud väljagi. See näis mulle imelikuna. Mina oma linnusöögi süüks seda ei pidanud, et selle mehe saiatükkidest välja ei tehtud. Need linnud, kes edasi-tagasi mu palkuni vahet voorisid, saiast ei hooli. Seal oli aga teisi linde, kelle jaoks minu Balkanil nokka võimuka pärast toitu ei olnud. Näiteks kuldnokad? Jah, kuldnokad istusid puu otsas ja vaatasid vesise suuga pealt, kui minu Balkanil söödi. Nemad seemne neist ei hooli, olgu need sihvkad või mis sorti tahes nendel ana liha. Kui seda ei ole, siis lepivad ka saiatükiga, mis lepivad nii ahnelt kallal, et kaklus lahti. Saiatükid ootasid oksal. Ükski kuldnokk neid ei näinud. Ma hakkasin nende intelligentsusest kahtlema ja ütlesin, et on ikka tohmanid. Üks lendas saiatükkide rivist nii lähedalt mööda, et peaaegu riivas tiivaga. Ei märganud. Nagu pimedusega löödud. Katsusin mõista, näevad, et riidepuu ja teavad, et sellel hoopis teine otstarve leivatükkidele kunagi varem sellise riistapuu peal rippunud ega, või olla nüüdki ripuvad puha silmadeta, et nali naljaks. Ma püüdsin päris tõsiselt mõista, nende hingeelu. Neil sellist instinkti ei ole, mis ajaks toitu otsima puu otsast leivapuud, nende teada ei ole olemas liha puust kõnelemata. Sellepärast vahi aina maha ja otsi sealt. Niiviisi einega inimesed oma on, kui see juhtub olema seal, kus seda ei arvata olevat siis ei osata seda näha, kuigi on nii ligidal, et katsu kas või käega lähed mööda. Peaaegu riivad. Ei näe. Kolm päeva passisin akna all ikka sama lugu, nad ei näe. Muutusin nii kannatamatuks, mõtlesin, jookseks välja, võtaks tal tiivast kinni, tirik saiatüki juurde, topiks noka sisse. Kas sa kurivaim nüüd näed või ei näe, kõht tühi värised, aga sööma ei oska hakata? Mul oli naabri pärast piinlik. Näeb, kuidas minu Balkani vahet sõelutakse alatasa edasi-tagasi toit läheb alla kätte. Aga tema oma põlatakse ära nagu mingi needuse all kurja vaimulinnud teevad halba reklaami, nagu oleks ta paha inimene, kelle käest ei sünnitoidu ja vastu võtta. Ühel päeval ma kaotasin enesevalitsemise, jooksin välja ja kiskusin saiatükid riidepuult maha, loopisin laiali lumele. Käsi oli parajasti viimase kallal, kui naabrimees tuli peale. Ma mõtlen, et ta oli kogu aeg aknal istunud ja välja vahtinud, nüüd jooksis trepile ja hakkas karjuma. Mind sõimama. Sõnust üksi ei piisanud, vehkis kätega ja ma nägin, et mõlema käe otsas oli tal suur rusikas. Näitas neid mulle. Sain seal kuulda, et olen hirmus inimene. Ma panen heast südamest lindudele söögivälja, tee tuletagu metslane kisute maha. Mu suu jäi kinni. Ei osanud talle midagi vastata. Kui poisikesed oma pandaali tempe teevad, siis mõtled, et neil ei ole täisinimese aru peas. Aga teie? Mul oli roheline kaap peas, kuid see jättis kõrvaääred lagedale. Mehed ütlesid, mis mees, ma olen. Hallid kohad võisid hästi eredalt esile tulla, sest ma tundsin, et nägu õhetab, läks roosaks või koguni punaseks. Ja niiviisi osutus ülearuseks ta küsimus. Kas teil häbi ei ole? Katsusin, et sain tuppa. Sel hakkasin hirmsasti kahetsema, miks ma väljas suud lahti teinud. Kulla inimene, ega ma teie saiatükke paha pärast maha loopinud? Vist iga inimene on kibedasti kahetsenud, et miks ma õigel ajal seda ja seda talle ei ütelnud. Ja mõte või sõna tuleb liiga hilja. Siis vaeveldaks öö läbi unetult ja muudkui üteldakse ütlemata jäänud sõna. Ta oli mu läbi sõimanud, aga ma püüdsin teda mõista. Vist niisugune inimene, kes igal ajal ja igal alal tahab midagi uut leiutada, selliseid inimesi on, ma tean. Temale, siin tuli lindude söötmisalale uus idee, mida ta tegelikus elus püüdis proovida, kas on läbiviidav teaduslik eksperiment? Linnud ei tulnud ega tulnud? Ootas pidades oma ideed täiesti algupäraseks huvitavaks ja võib-olla et isegi geniaalseks ei saanud endale muidugi tunnistada, et on eksinud. Idee ei ole läbiviidav? Ei see ei ole veel millegagi tõendatud, ootas ja lootis. Aega ju oli ka kevadeni veel mitu kuud. On vajavaid väikest nõksu, kui üksainus lind jaole satub, siis on teised ka parves kallal ja su süda hakkab sees naerma. See õnnestus. Su hiilgav idee on ellu viidud. Ma sain siis aru, et see oli ta lootus, mille ma olin maha kiskunud. Oleksin tema asemel veelgi rohkem sõimanud. Seisin aknal, suur pahategija. Väljas pidasid linnud pidu. Kuldnokkadel käib see ikka suure kakluse kära saatel. Tülitsesid saiatükkide pärast, mis neid mitu päeva asjatult puu otsas olid oodanud.