MINA OLEN Katariina luide ja ma loen teile, Piret Viires jutu volli. Olin oma kursusetööst tüdinenud, põrand oli kaetud sedeli pakkidega. Ma kõndisin nende keskel ettevaatlikult jalgu kõrgele tõstes. Kirjutusmasina ootas laual juba pikemat aega uut materjali. Vahtisin nürilt aknast välja ja ootasin jumalikku sähvatust. Seda ka ei tulnud. Kui nüüd uksekell helises, läksin isegi teatud kergendustundega avama. Ikkagi mingi ettekääne tööd natuke kõrvale lükata. Ukse taga seisis mari. Ta hoidis midagi peos, teine käsi kaitseks peal. Kas sul purki on? Küsis ta. Mis purki? Imestasin mina. Harilikku, tühja purki, mitte koore. Leidsin köögist liitrise kompoti purgi ja tõin tuppa. Mari oli põrandale istunud, ühe sedeli virna ümber ajanud ja mu protestist välja tegemata, lasi ta purgi enda ette panna ja poetas oma peotäie sinna sisse. Kompoti purgi klaasisel põhjal kükitas väike valge hiir. Tal oli pisike, vankleb saba, punased silmad ja imetillukesed helevalged vurrud. Unustasin oma töö ümber aetud sedeli, virnade selled, mari mu eriti tähtsaid märkmeid kortsutab. Kes see on, küsisin. See on lolli. Mari hääles oli teatud uhkustki ja ma vaatasin vilksamisi tema poole. Mari silmitses ainiti purki hajameelselt pika minu märkmeid näperdades. Kust sa said? Jansa andis? Jansa Jansa jah. Tal on neid seal laborisulgi ja ainsat, ma teadsin. Jansa õppis psühhofarmakoloog yks ja tema põhitegevus oli ööd ja päevad laboris istuda valge kittel seljas ja hiirtele katsepreparaate süstida. Kuule, kas talle on ka midagi antud? Küsisin. Mari raputas pead. Ma ei tea, vist mitte. Vähemalt Jansa ei öelnud. Ta hääl vajus äkki tasaseks ja ta koputas vastu purki. Võlli liigutas kõrvu. Mida ta sööb? Uurisin edasi. Kõike. Lõi mari käega vist. Ta põrnitses purki. Vist, kordas ta vaikselt. Kehitasin õlgu ja tõin tüki toorest porgandit. Poetasin selle purki volli nina alla. Pulli ei liigutanud end. Söö, ütlesin ma õrna häälega. Mulli pöörasborgandile seljak, küünekesed krabisesid vastu libedat klaasi. Aga ta jäi siiski püsti. Ta ei taha, märkisin, ma. Ei taha jah, ütles mari. Kas tal on kõht täis? Vaevalt ohkas mari. Ta pole juba kolmandat päeva midagi söönud. Aga mida sa talle andnud oled? Kõike ärritus. Mari Ma ütlesin, et kõike algul jooksis ta mul mööda tuba ringi, puges kappide taha ja nurkadesse, aga ta ei põgenenud ja sööma tuli alati. Tal oli oma väike kausike, panin sinna juurvilja ja teri leiba ja juustu. Kemida üksiir, ihaldada võib kõike, ta sai. Hommikuti tuli ta ja näksis mind varbast. Äratas eks ta vist armastas mind omal kombel jätkas ta mõtlikult. Aga ühel päeval ta enam ei söönud, kükitas ainult ühel kohal. Ta jäi vait. Noh, ütlesin noh, noh, asetas mari, istus ja tõmbas saba enda ümber, katsusin süüa anda ka, ei võtnud midagi vastu. Ja siis ma mõtlesingi. Mida sa mõtlesid, küsisin, kui ta jälle ei jätkanud ka Marigistus vait ja põrnitses ainult purki. Mulje oli ilus, väike ja valge. Ta tundus kuidagi melanhoolsema. Mari, ohkas sügavalt. Ma mõtlesin, et tal on halb minu juures elada, pomises ta viimaks. Miks ta muidu istub ühe koha peal jäis. Ta on kümnendat põlve laborihiir. Aga siis ta lihtsalt ei oska sinu juures elada, arvasin ma. Ta on kümnendat põlve laborihiir, kordas mari jonnakalt, tal puudub närimisinstinkt. Sellepärast ta ei põgenenudki minu juurest ära, ehkki võis täiesti vabalt ringi joosta. Aga nüüd pole tal enam mingeid instinkte. Kuule, ütlesin ma. Ära seleta, käratas mari ja ma sain äkki aru, et ta on tõeliselt mures. Ma kardan, et ta sureb ära. Ütles ta mõne aja pärast. Uurisin Mollyt. Ta oli silmakesed kinni pannud. Murru otsad võbisesid. Mine nööd. Ütlesin miteeriti veendunult. Mari oli vait. Viga, hiired nii kergelt ei sure, arvasin ma. Mari oli vait. Võib-olla on tal lihtsalt apaatia hoog, pakkusin välja. Mari ei, vastane tita. Ta libistas sõrmedega üle purgi külje, puudutas siis ettevaatlikult Vollit turja pealt. Mulli oli paigal. Vaatasin teda. Ma lasen ta vabaks. Ütles mari järsku, hull, muud ma ei mõistnud öelda. Lasen, kordas Mari. Sa ju tead, et ta ei oska omapäi ja üksinda elada. Tean küll. Mõnda aega olime vait. Ainult Volli liigutas end purgis. Kas sa väikest printsi oled lugenud? Küsisin ma lõpuks tasakesi. Koled, vastas Mari. Sama tasa. Mäletad, kuidas Rebane ütleb väikesele printsile, et kui sa kellelegi taltsutanud oled, siis pead sa tema eest ka hoolitsema? Ma tean seda, ütles mari. Tasa. Ma tean seda väga hästi, aga sa kardad. Lõikasime talle vahele. Mari, nõksatus sirgu. Sa kardad, et pead vastutama, kui olev vait ta kargas püsti, haaras purgi ja enne kui ma jõudsin midagi öelda, oli ta mantli selga tõmmanud, ukse lahti lükanud, jooksis trepist alla. Mari. Hüüdsin ma talle järele, aga sellest polnud enam midagi kasu. Seisin trepil, tulin lõpuks tuppa tagasi. Mullid ei saanudki seal enam olla, ometi vaatasin, ma minge ärevusega nurkadesse ja piilusin isegi kapi alla. Loomulikult polnud kusagil kedagi. Kümnendat põlve laborihiir, mõtlesin ma. Ilma mingite instinktid etta. Elab vaid selleks, et ükskord tulevikus saaks keegi talle midagi verre süstida. See ongi koguda olemasolu eesmärk. Vabadusest ta elada ei suuda ega oska. Võib-olla oli tal juba mari juures liiga suur vabadus. Korjasin paberit kokku, seadsin virnad korda ja katsusin lugeda. Aga läbi klaasseina pilkuvad punased silmakesed ei läinud mul meelest kui vii laborisse tagasi. Aga seal ootab teda süst kinkida kellelegi, kellele, kes on nõus endale võtma ühte elusolendid poos kõikide kohustuste ja vastutusega. Mari oli nõus, mari, võttis. Nägin mari paari päeva pärast sammas tegusalt mööda tänavat, vehkis kotiga ja naeris nagu alati. Kus Vollian? Küsisin. Mari jäi äkki tõsiseks, ta vaatas minust mööda. Ta vaatas tükk aega minust mööda tänavat pidi alla. Metsas, ütles ta lõpuks. Seisime vastamisi, meist mindi mööda. Ja mari ei vaatanud ikka mulle otsa. Metsas jah? Kordas ta. Ma lasin ta lahti. Võib-olla ta siiski. Ta pööras minekule vilksas korra minu poole vaadata, tegi õlgadega ebamäärase liigutuse ja astus edasi. Jäin seisma. Ta ei oodanud, et ma teda tagasi kutsun. Ma ei kutsunud.