Kaljut kirjandussõbrad on suur, rõõm sisse juhatada luuleõhtut, mis on pühendatud poeedile, kelle loomingut sa siiralt austad ja imetled, keda sa aastatega pole õppinud tundma mitte üksnes kui vanemad kaalukat ja tohutute kogemustega kolleegi, vaid kes on sulle lähedane omale ka inimesena kelle võib olla väliselt ja näivalt asjaliku kooriku taga peitub tuumakas, äärmiselt elav, vaimselt alati erk ja südames inimene. Sellest inimesest võiks palju ja pikalt kõnelda. Ent paraku pole tänane õhtu pühendatud mitte niivõrd Johannes Semperi isikule kui tema loomingule. Seepärast onu kohuseks öelda eeskätt mõni sõna tema luulest. Sellest väga isikupärasest paeluvad alati värskest ja lugema haaravast luulest, ilma milleta oleks meie kirjanduse üldpilt nii minevikus kui ka tänapäeval silmanähtavalt vaesem. Johannes Semperi üks esimesi trükis ilmunud luuletusi kirjutatud 1910. aastal ja avaldatud 1911. aastal ajakirjas Noor-Eesti on pühendatud lilledele. Ning samuti kõneleb lilledest üks tema viimaseid möödunud aasta Loomingu oktoobrinumbris ilmunud luuletusi. Kaks luuletust lilledest, ent oma käsitluselt ja probleemid palju tähendavalt erinevad kuidagi ehk vastandlikudki. Aga just nende kahe luuletuse kõrvutamine muudab meileni nähtavaks pika arengutee, mille poeet on läbi teinud. Kui esimene luuletus kannab pealkirja lilled palavikus ja sisendab mingit rauguse ja loobumuse meeleolu, siis läinud aastal avaldatud roosid vihmas haarab meid vastupidiste emotsioonidega. Roosid saavad Tsemperile mingiks alistumatuse võrk kuluks sümboliseerivad mehist iseloomu, mis ka pärast raskeid sadusid sirutavad püsti oma nupud nagu stardivalmis raketid, et trotsida saatust ning elule ilule hõisata jaatust. Nende kahe luuletuse vahel, mida teineteisest lahutavad 55 aastat, on pikk paljude kurvide ja tõusudega poeedi tee vahel raskemini läbitav, vahel lahedam oma otsimiste ja avastuste, sügavamate või hetkelise mate muljetega, elamuste tunnete ja veenetega. Kuid alati on see tee toonud kaasa leidmisi, mis pole jäänud üksnes poeedi omandiks vaid rikastanud kogu meie luule põhi. Para. Johannes Peher on väitnud, et poeet peab kunsti suurt saladust ikka ja jälle avastama ning et juurdlustel arupidamistel lakkamatult ise endale esitatavaid küsimustel lõpmatuid otsimistel ei saa kunagi lõppu olla. Niisuguseks pidevaks kunsti saladuste otsimiseks, avastamiseks, korduvaks, juurdluseks ja arupidamiseks on tänini olnud ka Semperi töö poeedina. Sealjuures on tema areng kulgenud elukaugest, raamatute ja abstraktsete kujutluste maailmast iha avarama tegeliku elu poole. Nooruspäras sihitu maailma valu ja haprate tunde virvete juurest konkreetse tegelikkuse lahtimõtestamise, selle mõistmise juurde tavalist, summutatud ja loobumuslikust meelisklusest kõikehõlmava ellu, kiindumuseni, passiivsuselt, võitluseni. Johannes Semper astus avalikkuse ette esimeste luuletustega, nagu ma ütlesin, nooresti väljaannete veergudel. Ta esimene värsiraamat ilmus 1900 seitsmeteistkümnendal aastal Siuru rühma väljaandel rühma, mille perre poeg ka ise kuulus. Need kaks fakti andsid omal ajal põhjust üsnagi kaua väita, et Semper on esteet ja kui just mitte formalistsis stiili kallal nikerdaja. Tingimata. Teame, kuidas Marie Underid aastakümneid hiljem jälitas erootilise poetess kõmuline kuulsus, kuigi tal ammugi olid ilmunud ka värsikogud verivalla või hääl varjust. Niisama üheülbaline oli Semperi hindamine Essteedina või siis intellektualistina. Semper on vaieldamatult meie kirjanduse silmapaistvamaid stilist. Seda mitte üksnes luules, vaid sama korraga proosas oma parimais, novellides, reisikirjades, romaanides, esseedest. Mis statismi puutub, siis vähemalt 1900 seitsmeteistkümnendal aastal ilmunud esikkogu bürood silmas pidades pole meil muidugi põhjust eitada estetismi autori elukaugust ja pidemetud haaret unistuste maailma. Kuid peale isiku kontsemperaldunud veel kuus luuletuskogu. Põgusal vaatlusel saab igaühele selgeks, et kui ka Semperi teises 1920. aastal ilmunud raamatus jäljed liival leidub veel jaoti meeleolude ja kunstiliste vahendite osas kattumisi esikkoguga on selles ometigi nakatav juba püüd vabaneda puhtsubjektiivsetest meeleoludest. Et poeedi loomingus algab ühiskondlike motiivide sissemurd, mis kolmandas, 1922. aastal maailmavalgust näinud kogus maa ja mereväärset rütmid võtab juba fokusse eetilise inimese näeb teravamalt kehtivad ühiskondliku üle kohut, jäästub opositsiooni ümbritseva kodanliku tegelikkusega. 1926.-st aastast pärinev värsiraamat viis meelt tähistab aga täit murrangut luuletaja elu tundes, mis, nagu juba peal kirik ütleb, väljendab suurt kiindumust ellu. Võib-olla ma eksin, sest autor, kes ka ise siin viibib, teab seda kindlasti paremini, kui mina oma hüpoteesile tuginedes teha suudan. Kuid siiski näib mulle, et just luuletus kogust viis meelt algab too nii-öelda päris Semper niisugune Elamisrõõmudest hõivatud Semper, nagu me teda ta senises luuleloomingus kordumatuna individuaal sinna kaasa kutsujana hindame. See on ühelt poolt igavesti rahutu ja kõige järele haarab ühtaegu mehine ja kuidagi nooruslikult vallad, too teiselt poolt sügavusse pürgiv kaalukalt arutlev ja põhjani mõtlev poeedi natuur. Maailma suurlinnad või kutsuvad mererannad kodumaastiku intiimsed, nurgad või ookeaniavarused. Ahvatlev rännulõbukihk aina uute muljete elamuste tõdede järele nende leidmine, koosika uute kunstiliste uuenduslike avastustega valla rabelemine, vormi kinni, nööbitud kuuest selline on džempri kui poeedi edasine tee. Mingi eriline kirgastus ja vaimne teritatus koos tundmusliku külje süvenemisega hakkavad 20.-te aastate keskpaigast peale üha selge piirilisemaks kujundama Semperi luuletaja palet kus mõte ja emotsioon ühte sulavad, kus mõistust ja reipus koos kõlastuvad ning elamis- ja mõtlemisrõõm võiga loomisse muutuvad peaaegu et sünonüümideks. Semper on tark poeet, kuid see tarkus ei kujune kunagi eputuseks oma eruditsiooniga. Semper on tõdede poeet. Quite tõed pole udused, kontuuritud, vaid selged ja elulised. Ta on meie linnaluule üks esimesi viljelejaid kuid samas võib ta nii vahetult lähedale tuua meile ka maamiljöö. Looduse ja kõige selle juurde kuulub lakkamatu sööst elamis- ja olemisrõõm, millele mitte pingutatult ja otsitult, vaid orgaaniliselt ja seesmiselt omane helge optimism. Avar saare sügav armastus elu ja inimese vastu. Semperi kõige viie meelega maailma tajuva poeedi juurde kuulub iseenesest värsikultuuri virtuooslik valdamine. Tema lause on aastatega muutunud üha lihtsamaks ja täpsemaks. Ta kujundiline joonistus saanud äärmiselt selge, piiriliseks täiuslikuks rikkalikud riimivarud on võimaldanud ja võimaldavad poeedil neid nõnda kasutada, et me õieti ei märkagi nende olemasolu niivõrd iseendastmõistetav aina sulavad. Need värsi üldisesse koesse annavad poeetilise elamuse tugevdamiseks ja mõjude saavutamiseks ilma kõrvu riivaga kärinata omapoolse jõu. Semperi luulest võiks kõnelda tohutult palju. Kuid ärgem rääkigem luulest, vaid laskem luulel endal rääkida elagem üheskoos sisse silmapaistva meistri sisemaailma, mis meile tänase õhtu jooksul avaneb tema värssides. Ja selleks lubagi järgnevalt sõnanda näitlejatele. Kõigepealt näide pisut varasemast Semperi loomingust. Semperi armastusluule esikkogus oli mõneti kainemeelne, omandas teises kogus juba märksa elavama taoti sensuaalse ilme selle kõrval aga ühtlasi mingi kelmikuse sellisena võtkemgi 1918.-st aastast pärinevat luuletust tahad, mille esitab. Vahest igatsed sa saada äkki imerikkaks. Tahad, püüan kinnisele päikeselaigu keset metsa. Tahad muutunud riimi pärast nõgilitaks. Lendan risti-rästi õhust läbi tuues nokas taeva tähistki. Tahad kuuse otsas seda pula käbi. Tahad liblikat ehk tahad sinililla roosa värvilist. Tahad toon, kuuketta sulle süveks? Tahad, mängin klaveril Kaplitsiooso list? Ta, et kogu maailm põleks. Kodumaa selle tegelikkuse konkreetsemad vastukajad saavutavad oma realismis kõlajõu Semperi viiendas värsikogus. Päike rentslis. Siit pärineb ka harras ja valulik luuletus kolm kalmu mis on kirjutatud 1928. aastal. Nikkus meenutatakse veriselt maha surutud Saaremaa 1919. aasta ülestõusu. Kolm kalmu esitab Peep Seppik. Maantee krudisen, kruusane, päikest veel väike lõik, käimises tuimus puusani, kuhu v ah üks tõid. Varjujad karjamadalik, kadakapalu ja soomõtte keerutab palavik, parte, kui läbi roo vehivad veskite vikatit. Nälga jahvatab tuul. Keedad märjukest, pikalist tusane pilvepruul. Videvik puhmaal vingerdab Umbuhobaatering, kes mu ligidal nimetab. Ainus mainimesing mustab kaugusse, Kadarik tiniseb tühjusesse. Kell varitseb põõsas salalik. Meelni erkvel hell. Äkki kolm kalmukaaslaseks traatides undab tuul verises päevist kolm vanalist, keda pooletantkuus kahmab, üks käsi mu kübara. Minu endasse. Oma kodanliku perioodi viimases luuletuskogus tuuleratas mis eeskätt naerab helli kodu kodumaaaineid ning tõstab ka protestihäält fašismi vastu. Selles kogus üllatas Semper vahedasatiirikuna. Ta naeris särkastilistes värssides välja nii kurikuulsat vaimset varjusurma tähendama vaikiva oleku kui ka rahvusühtluse valeliku loosungi Semperi fašismivastase luule näitena esitab järgnevalt Kaarel Toom luuletuse oktoober 1935, mis on kirjutatud fašistliku Itaalia kallaletungi puhul Abessiniale. Jälle põrisev lennuk ja veetank tapab mehe ja lapse ja naise. Jumala õlised, börs ja närv lepank. Kuid milleks uus kuld või haiseb? Tootschel terrass, pilk ja kaljus, Lõuk. Ning miljonid põlvili põrmus. Talle marsid ka tungla kandjate tõug kelle palgaks saab Seeba sõrmuks. Ajastul uuel juht 13 ust aga ühtegi välja käidud kas siis pessu visata särk, mis must, või õppida ajaloo käiku? Kui ka saapajälg saab toores ei kohuta jänese alastigisk. Mis mõte on välises koores? Mis kaalu on siis õiglusel tões kui kõik saatused täis, vaid vale? On nii hõredaks kulunud õiguse sõelus nihikatuulaja 1000 varjendit. Niisiis alaku Braavaste maamid, kive jällegi pääsega paisust. Kuna tähti taevas loeb rahvasteliit. Meedia juhib meid teispoole maiksust. Semper kirjutas 1925. aasta veebruaris oma sõbrale Johannes Barbaruse le, nõnda. Pean sulle ütlema, et mul puuduks tavaline rahvustundmuse Soonekene, mis teiste juures vaimustuse silma pilkudel tursub lõhkemiseni. Selle väite tõepära kinnitab paljude Nende kõrval 10 aastat hiljem, see on 1935. aastal kirjutatud luuletus kodumaale. Sellal kui pätsu diktatuur ühelt poolt maha surus igasuguse vabama mõtte teiselt poolt kõigi vahenditega õhutas naeruväärset hurraapatriotismi. Noh, marurahvuslust lõi Semper sügavalt läbitunnetatud väga intiimse ja tõelise koduma. Laulu. Eima kiidukõnede kõrinast ega trummide põrinal. Leia õiget Subarut. Ei ma hõisata mõista teistega võist. Pärast päevade vale tulen tasa su juurde. Kui kõik vaibunud vaikusesse. Et sind mõista, siis. Seakord ruumes korduv rohel ikka vaikib valude vahel. Supi monstalutaja. Aga eemal näe ähvardab. Võimu kumalat pääs sinu põlisele Poojale käe õpitust harjutada. Kiirgaks iidsest vabadus kihust sinus sirgeks seanss sammust läbi sajandite kangialustest kujunemist otsekui lukuta uksed, summeeritud lõnguvad kõigist kaugetest maa-alustest, mu mõtted mõlguvad jana korratis röökides tajuma hakkan su südamed, uksed sinu verre, poetult pisiku summe. Kui siin Väikse Jar rajuma tõmbub, otsaesine umbe. Ja see pill seal rabiseb raeks. Ehima sinu pärast veel pelga ega heida meelt. Ükski oob ega reet ega laim, sääsub visadust kiiluda kaheks ja kes kasvataks küüru selga, meiega sammu väärataks teelt. Uisuselgrooks jääb. Poeedi parimad omadused leidsid erilise kontsentratsiooni suure isamaasõja päevil. Senisele koduma luulele tuli juurde uus oma võitluse lõppeesmärki selgelt ja konkreetselt mõistev joon. See tähendas ainult halastamatult väsimust. Tundmatu võitlus võib hävitada 20. sajandi barbaarse teise fašismi niisuguguse, aktiivsepateetilise ja sugereerima luule näitena esitab meile Karl Toom. Luuletuse ei vaikida saa. Ei vaikida saa kui igas Me verre tukses sukk kannatus kajab. Kui iga rakk meis sonaalenud, ajab suuvabastust kisades käegist rahvas ägistetama. Valmis säitlustesse visades võitlemasseri kuni koduuksest pole, kihutad viimne Hitleri päid. On keegi visanud südamenurka vihkamist, Leaks, ison ühtset õudset, kuid asumis hüüdule me peame. Iga teade, mis ragme kodunurka on veelgi veelsesse lõkkesse lisanud, vaid õhutust. Ent peagi me oleme teel, kui käivad tuulepuhang. Ent kui tuttav talu võtab vastu meid tuhas? Esimene kokku. Sest sina, mu rahvas, maaslamaja liikmed, kõik loosa toibud lennakus, UUS. Teine sügavalt inimlik sõjapäevade luuletus pühendatud tütrele, kes heitluse keerus jäi traagiliselt teisele poole rindejoont. Tarve ennast eriti südamlikult ja mõistetavalt väljendada sunnib Simpojeti pöörduma rahvaluulevahendite poole ning tulemus on võrratu. Luuletuse sirgukesele esitab Aarne Üksküla. Veeretasid Vahtrele ringi maja valge vahtra sööris majas kauniskambrikene Kambeeezza kallis kaasa vältsu, väikest tillukest tihase poega, leerukestuma, lihaste siblitsevad sirgukest. Juba tan aeru nakatamas meelitamas muige. Juba tooli toeksi tõusmas seinaveered seljahoidjaks, raku kuu kullakene, sa haigete armsakele. Valud vaibuvad süles Suisutustes suu ääres. Suved lähevad Luftitades kevadet, kui keerutades kaovad talve tantsides juba kuntsi Walkeseks tantsijaks mul tallekeseks kelmis silma. Aga ei sängi serval ega lusti voodiveerel. Ei ole kingitust kirevat. Küünaldes säravad. Küllap küll küünistamas, küllap nälg, ollakistamas. Sõda sõitnud Maida mööda ajanud aisad aedades rattad seina plaksutanud käsi ei küüni kallistama. Süle sirgulit. Vahe meil Berliinis. Vaenuline. Mure rindejoone taha jäänud perekonna aga ühtaegu kogu oma rahva saatuse pärast toob sõja päevil Semperi luulesse tihti traagilisi noote kuid kunagi ei tähenda see lootusetut pessimismi. Selles mõttes on üheks kõige ilmekamaks näiteks luuletus, mis nii seletamatu haaravusega väljendab suurt koduigatsust ning samal ajal oma äärmisele lihtsusele ja diskreestlasele vaatamata on äärmiselt jõuline oma võiduusus. See on luuletus käskjalg, mille esitab Ines Parker. Lepatriinu laskus kodu kodu mis jäänud, ainult võti taskus. Ainult kalli kiri lehel välja rebid vihus, ainult väri heinake laduse pehmis, pihust. Aga nagu liivatera kasvab kõrge mägi nõnda igatsuse ivast võrsub võluvägi. Väikest saadi kodumaal, ei peata öeldes Mihkeski selle hoogu tõusuteel ei peata. Kakaste Heingi laulab vikatist ja luhal. Ja nüüd astume luuletaja viimase aastakümne õieti viimase kaheksa aasta loomingu juurde. Ehkki vahepeal oli selle loomingu üle vaimses mõttes päikesevarjutus. Ehkki üle veeresid rasked pilved ja rahehood, jäi Semper ka katsumustes mehiseks endiselt ellu kiindunud ellu uskuvaks inimeseks. Vastuse küsimustele, mis andis kirjanikule jõudu katsumus aastail. Mis teda nii tugevalt ja lahti Rebemmetult eluga meie tänapäevaga seob, annab luuletus, mis ise koosneb küsimustest. See on luuletus, kuidas elaks. Kui sul sõpra poleks, kes on ustav, kelles tuge, tunnet kitsale kuristiku ees sul mustab ja seal nõu kabi vaja. Kuidas elaksid? Kui sul puuduks kõige kallim tema lähedus ja lemm ning su elu hallimast läiks hallim, kuidas ellu seda m, kus kõik suut tuleb põlemais süütaks. Puuduks see, kes iga sõõmu sinu peekrist kaasa rüppaks. Olgu kurbust, olgu rõõm. Kui sa kardaksid, et rusuks, muutub maailm pärast sõjas sõitu, kui sa raasugi ei usuks tõe ja õnnevõitu näeksid ees vaid sompus ilma mätta otsast mõõdaks maailma ja sind kaugused ei kutsuks. Kui su süda rahvale tuksub. Ja juba avas sõnas mainitud möödunud aastal ilmunud luuletus roosid. Maas esitab Anni Karmel. Ei rooside saatus kadedust vääri. On küll kaunid ja uhked nad. Kui aga puhkevad käes ka viimane vaatus lõikavad aedniku käärid läbi nende sihvakad, kaelad. Ja nad närbuvad pidulaual või mullast ja mahladest lahus ümber pärgade paelad kusagil haual kus aeg neid närib. Kuni prügi, Mäginad päri. Võib võluda rooside haprus, nende värv ja aroom. Kuid mind veel enam nende vaprus, nende mehine iseloom. Ehk olete näinud kuist, neist üle on käinud mustad pilvede härjad vihast üleni märjad, et neid maatasa sõtkuda. Kuid nemad oma täideinutkuta. Sellal kui sajus igal leheke, kuulan vettinud ja kindral lonti vajunud 1000 nuppu raketi on seadnud end stardiks kas enda kaitseks või teistele troostiks. Kuna õied on tõstnud hasardis oma karikat toostiks, et trotsida saatust ja elule ilule hõisata jaatus siis oodake silmapilku, mil vihmad on aetud pakku ja päike taas ilmunud pilvede prakku. Te näete küll, väsimus puudel kuid rooside naeru suudel vaid säravaid kastegi.