Olen Kristi Teemusk, loen Veera Saare meenutuse isa Niinepuu kui inimene on istutanud ühe puu. Minu isa istutas mitu puud. Õigem oleks öelda palju puid. Ta istutas neid mitmesse kohta. Aga ma räägin praegu sellest ühest. Ma räägin niinepuust, mis pidi andma kodule nime või õigustama seda nime niinemäe. Nii pidi kutsutama meie Venemaakodu. Nii laskis isasele kirjadesse panna. Ometi ei olnud seal metsas, kuhu ta asus, ainustki niinepuud. Neid võis olla ehk kaugemal jõe ääres. Aga meie kodumäel kasvasid üksnes kuused, kased, haavad ja lepad. Küllap ka mõned pihlakad ning toomingad võõrama. Puid seal ei leidunud. Ent see polnud nime panemisel takistuseks. Kõik pidi uues kohas alles loodama, sündima ja kasvama. Miks siis mittepuud? Miskipärast meeldis isale just see nimi. Igatahes oli see talle nii armas, et ta hiljem Lehtse soosse uut kodu rajades jälle oma talu niinemäeks nimetas. Ka seal polnud ühtegi niinepuud. Ka sinna pidid nad kasvama. Kuhu istutatakse seesuguseid puid, millest otsest kasu ei loodeta, mis peavad ainult iluks, sirguma, ümbrust elustama? Talumees pidi maad kokku hoidma, parkida luua ei võinud, ta sai istutada vaid üksikuid puid hoonete lähedale. No ikka selle arvestusega, et need suureks saades liialt aeda või põldu varjama ei hakkaks. Ma ei tea tänini, kust minu isa tõi noori Saari vahtraidianiine puid. Võib-olla olid need pärit koguni ta noorusmailt Palmse erust, kus neid puid metsast leida võib? Tean vaid seda, et ta istutas need ritta Ta õueaia äärde. Nii pidid nad kaunistama sissesõiduteed ja varjama aeda põhja poolt. Kui meil kodus tuli lahkuda, olid nad puudu vaevalt tehke mehe käsivarre jämedused, kuid ometi juba hästi juurdunud ning täies elujõus. Seesugune puu ei vaja enam inimese hoolitsustega tuge, talle aitab taeva, vihmast ning päikesest. Ma olen veendunud, et isa neile puudele tihti mõtles. Võib-olla tihemini ja suurema hellusega kui kõigele muule, mis maha jäi. Küllap ta uskus, et kui kõika hävib ning laguneb, kokku variseb ning laiali kantakse sirguvad puud ometi suuremaks ja ilusamaks. Nende juured muutuvad tugevamaks, tüved jämedamaks ja kroonid uhkemaks. Ja kui mitte inimestele rõõmuks, siis lindudele on nad pesapaigaks või laululadvaks ja mesilastele mee andjaiks. Ja niinemäe jääb ikkagi Niinemäeks. Kas leidub veel maailmas inimest, kes võiks öelda, mis nende puudega juhtus? Kas murtinud väikestena raiuti saeti maha suurtena kas kestinud maast juurtega ja jäeti sinnasamasse vedelema kuivama viidi kuhugi mujale ja istutati teise kohta, hävitas need laps või täiskasvanu. Igal juhul pidi see olema inimene. Tuli pole niinemäest üle käinud ja loomi teeni puhas tööd. Ajaloo käigus hävinevad paljud kodud kistakse maha hooneid või lastakse neil kokku variseda. Puud-põõsad jäävad edasi haljendama, kuni metsaga kokku kasvavad või loomulikku surma surevad. Need puud. Isa istutatud puud peaksid olema praegu parimas eas. Nende juured peaksid olema sügaval tüved, tugevad ja terved, kroonid laiad ning õierikkad. Tõepoolest need saared, vahtrad ja niinepuud peaksid juba ammugi õitsema. Täitma õhku mee lõhnaga ja külvama seemneid ümberringi. Aga nii see pole, sest puut tapeti enne, kui nad õitsema jõudsid hakata. Ometi on jõudu, mis on kurjusest tugevam. Üks isa puudest elab? Ei, mitte nii, nagu ta elama peaks, ega ometi? Ta elab. Puutüvi on pealt ära raiutud, võib-olla koguni mitu korda raiutud saetud murtud kuid tema, Juhri pole suudetud maa seest välja kiskuda. Juured elavad ja ajavad võsusid, mis põõsapuuna ülespoole vohavad. Küllap on ehk neid võsusidki räsitud, maha murtud ja raiutud. Võib-olla on mõnigi neist hävitamiskire ohvriks langenud ent ometi on neist mitmed veel alles ja need tõusevad lähestikku otsekui 11 toetades ülespoole. Ühest niinepuust on saanud mitu. Ehk on neil need koguni niisama palju ühe kännu ümber, kui neid puitkord sinna ritta istutati. Elama jäänu annab võrseid ka surnute eest. Juba nad vähemalt kolme mehe pikkused ja neil on ruumi kasvada. Ainuski puu läheduses ei varja päikestega tuult. Joo maa seest niiskustega rammu. Veel aasta või paar ja niinepuud hakkavad õitsema õitsema ning see neil laiali lennutama. Seda just seda ma ootan. Ootan lootuses, et ükski inimene enne sinna ei satuks. Iial ei või ju teada, millal inimesel tapahimu peale tuleb või mis põhjusel ta murda ning lõhkuda soovib. Iial ei või teada missugusele ettekäändel kirvest tõstetakse või missuguste kõlavate sõnadega hävitust põhjendatakse. Niinemäe. On ainult üks jõude, mis sind kaitseb elu ning õitsemisjõud.