Olen Tanel Ingi ja loen Urmas Vadi juttu hea aasta. Kogu see lugu sai alguse hetkel, kui minu jaoks oli kõik lõppenud. Nii et ma ei pannud tähelegi, kunas täpselt. Ta oli Mil, minu pähe hakkasid kasvama seened. Esmalt märkasin oma juuri. See salkude vahelt vaid paari pilviku mügaratent hiljem, kui keegi oli ära vahetanud mu korteri välisukse lukku ning ma jäin vihma kätte said hoo sisse ka riisikad ja auster servikud. Üks puraviku perekond ajas jõudsalt oma niidistiku ning kuklas oli mul üks kukeseenekoht. Mida ainult mina teadsin? Toona, kui ma enese kohta sellise avastuse tegin, ei olnud mul mahti millelegi mõelda peale selle, mida ma olin unustanud. Aga. Kuna see mul meelde ei tulnud, siis otsustasin kogu toimunut esmalt varjata. Ühes hämaramas vanakraamipoes, kus oli piisavalt hämar, et mitte näha, mis minuga toimub. Leidsingi enesele parajalt laiaäärse kaabu, mille alla mahtus enamus riisikaid ja kukeseeni, pilvikuid ning ka osa ämmatosse. Kuid kuidas ma neid ka ei sättinud, Ikadurritasid lauba kohal, kas siis uudishimulikud auster servikud või kui kaabu kuklasse lükata. Loplasid nähtavale terve punt kännuseeni. Seal pusides tundsin endal kellelegi kurja silma. Panin tähele. Paremal pool saapariiuli kõrval meie tšehhist Milvi Vibu kübarat, kes sai muidugi kohe aru, milles asi. Kiiresti võttis ta hästi treenitud silm kinni, auster servikud ja kuklast kännuseened ja aimas ta mul kaabu all olevat veel nii mõndagi mispeale ta sõrmed pigistasid, taskus väikest lahtikäivat nuga suures kohmetuses ja hädas tormasin poest välja, paiskasin ukse peal käpuli ühe paksema tüdruku ja hakkasin kohe esimese asjana mööda tähe tänavat Karlova poole kimama. Kuid ka vibukübar polnud pikkade vahemaade läbimisel sugugi mitte saamatu. Ja pealegi pidas seda väga lugu riivsaias paneeritud või seentest hõrgust, riisika omletist ning kosutav vast pärmiseene joogist, mis andis talle tohutu jõu ning vastupidavuse. Et ta suutis nuga ähvardavalt pea kohal üles võtta sellise kiiruse, mille juures minu kaabu lendas, kus seda ja teist ja seened Loperdasid tuules. Tagaajamise käigus hakkas mult tohutult palav. Lisaks kaabule heitsin ma seljast nahkpintsaku ning ühel jalalt edasic ekseldas, harutasin lahti kingapaelad, heitsin kingad, kus seda ja teist panin siis sokkis edasi. Vähe sellest. Vibukübar lisas aga hoogu juurde, sest ta oli endale silme ette mananud taldrikul jahtuvad seenest suflee ning ma pidin ära heitma ka särgi ning viigipüksid kleepisid mu jalgade ümber. Avastasin kogu mu keha, oli kattunud tihedas seenevaibaga. Mõne aja pärast olime juba linnast väljas, tulime üle viadukti ja siis ma keerasin kavalasti tee pealt karjamaale ning kõrges rohus jänesehaake tehes tormasin edasi põlva poole. Kusagil karilotsi kandis taipasin üle õla tagasi vaadata ning nägin, et olen viimaks vibukübar enesest maha raputanud. Tanud. Hakkasin vaikselt metsa poole sörkima, kui korraga tuli see mulle meelde. Ja ma taipasin, et minu jaoks on ju kõik lõppenud. Et mul polegi enam kuhugi kiiret. Täiesti sihitult ükskõik mis suunas jalutada või siis käed puusas pöidlad aluspükste värvli vahel ilma midagi otsima. Oma seenesilmadega kaugusse vaadata. Kuid siiski panin enese juures tähele, et kuigi ma seda ise ei teadnud oleksime korraga nagu milleski väga kindel olnud. Ma polnud veel kunagi milleski nii kindel olnud kui nüüd. Ja ma lasin ennast sellel kaasa viia. Hakkas sadama udupeent vihma. Ja ma läksin enda mühavate sammudega märjas rohus nagu ei kunagi enne. Selle tohutu seenesaagi sai mu vanaema. 62. aasta suvel.