Meie saade algas Benjamin Britteni lauluga üksmeel, mis on lindistatud koorifestivalilt Tallinn 75. See festival tõi kammerkoorile ellerhein laureaaditiitli ning tõstis noore kollektiivi üldise tähelepanu keskpunkti. Alanud saatetunnis kuulame koori esituses muusikat, mis on peamiselt lindistatud festivalijärgsetel aastatel ja teeme juttu dirigendi Tõnu Kaiustega. Tol ajal oli ta veel üliõpilane, nüüd Tallinna riikliku konservatooriumi vanemõpetaja. Aga mis on kammerkoori ellerhein elus sellest ajast muutunud? Kindlasti on muutunud on palju, tol ajal 75. aastal me veel ei omanud täit kontserdi repertuaari. See 75. aasta konkursi programm oli meil omandatud au spetsiaalselt meil ei olnud kuskilt nagu võtta 75.-st aastast nagu hakkas õige töö pihta. Koorifestival oli nagu mingisuguseks enesekindluse allikaks, kus sain mingit jõudu edasi tegutsemiseks. Lauljaid on muutunud ka üpris palju. Olen nooremaks läinud. Saanud jõude juurde konservatooriumist, lastekoorist ellerhein on siig saanud terviklikke progranud tammide koostamine ja kontserditegemine. Praegu kontserdimappide vahel on seal neli-viis programme, millega võiks väikese ettevalmistusperioodiga üles astuda. Teie koor on esinenud küll väljastpoolt palutud solistidega, aga teil on oma kooris ka soliste. Igas rühmas on, nimetaksin siin soprani Est kahte Eha Pärg helisellis, nemad laulavad koos Vivaldi kantaadis, peatus wir, seal on solist leili, tammel, metsasopp, koorik, kvarteti olen kasutanud kääni lindudel, laulus teised kvarteti liikmed peale Ehaberian liidan laane Alt, Toivo Kivi tenor, Tarmo Sild, pass, nad kõik peale Toivo Kivi õpivad konservatooriumis laulukateedris. Teie kooris on üldse vist palju neid, kes õpivad praegu ka oma vanuse poolest koor pist umbes üliõpilaskoorile. Ma lähen ja keskmine vanus on 23 24 aasta piires. Meil on üliõpilasi konservatooriumist polütehnilisest instituudist, pedagoogilisest instituudist. Kaks kooliõpilastega keskkoolist on teenistujaid, keemik, matemaatik, trollibussijuht, muusikaõpetaja, pianistid. Altide hulgas on neli filoloogi, nii et tuleb välja, et ei olegi ainult muusikut. Millega siis koor praegu tegeleb kõige pingsamast? Kooril on praegu käsil raam tihe tegevus, nimelt valmistame ette kolme erinevat pommi, esineme kahega neist Minskis Minskis. Esimene kontsert on filharmoonia saalis ja seal on kokku pandud kõik meie paremad lood meie lauluvarast. Teises pooles laulame šansoone ja Madrigale, kõlavad ka Victoria matetid ja Palestiina magnifikaat. Teises pooles kõlab 20. sajandi koorimuusika, sealjuures Tormise koorilooming. Teine koosneb eesti rahvalauludest üldse rahval alustada, sealhulgas spirituaalid, nii et teine programm küllap Minskis kontsert tooriumi saalis ja see on mõeldud kui Eesti koorilaulukultuuri esindajad ja Minski konservatooriumi üliõpilaste kohtumisõhtu. Kolmandaga astume üles Estonia kontserdisaalis 14. veebruaril kus kõlavad eesti rahvaviisid meie koori ja Rein Rannapi esituses nime all oma jälis gaasi Hermanist tormiseni ja algkujust, ürgkujust rokini. See kontsert on 14. veebruaril kell 16 kolmapäevane päev ja kell neli päeval, nii et ootame kõiki kuulama, kes aga töölt vabal ajal saab tulla. Kuigi Ellerheinalauljad on Est võib-olla parema muusikalise ettevalmistusega suures osas kui teistes koorides ta ikkagi kuulub meil taidluskooride hulka ka seller heinatöökorralduses on põhimõtteliselt kõik, samuti kui teistel taidluskontsertkooridel või on teil ka mõningaid erinevusi? Ei midagi erinevat ei ole, teeme ikka kolm kord nädalas ja mis puutub üldse kooritöösse ja kooride erinevustes meie vabariigis, siis ongi ainult kaks vormides isetegevuskoorivorm või professionaalse koorivorm, kus lauljad käivad iga päev proovis ja saavad selle eest töötasu. Kas te tahaksite, et miski oleks teisiti? Siin pakuks huvi just niisugune töölõik nagu sai paar aastat tagasi katsetatud lepinguline töö vorm lauljatega, kus õnnestus Tallinna parimates kooridest kokku kutsuda lauljad ja nendega teha nagu mingi uus kammerkoor, lindistasime väga huvitav ütleva teose Mossovet teatrile süliaalsessnidki muusika näidendile Don Carlos, mille pärast ma sellest räägin just seepärast, et endale tundub see siiamaani olevat tehtud kõige põhjalikum, kõige kaalukam asi üldse koorimuusikas. Ja kuna see õnnelik juhus viis kokku paljude lauljatega ka teistest koolidest mitte ainult kammerkoor ellerheinast, vaid ka raadiusega koris trammist Tallinna kammerkoorist, siis arvan, et niisugusel tööl võiks olla tulevikku ja teistelgi dirigentidelt. Võib-olla üpris põnev, kui saaksime lauljaid teistest koolidest edaspidi segama hakata, luua uusi kollektiive, nii nagu võib-olla mujalgi tehakse nõndanimetatud lepingulisi koore. Neid siis tasustada vastavalt lepingule. Mingisugust uut niisugust ettevõtmist praegu silmapiiril ei ole. Ja jälle Alfesseke muusika pantomiim balletile Estonia teatrisse kollane heli, mille seadma murdma balletitrupile. Seal jälle tahaksin kasutada analoogilist koosseisu, nagu sai tehtud Don Carlose muusika tegemisel. Aga sellest tõesti täpsemalt midagi rääkida, sest veel ei ole isegi partituuri näinud. Mis määrab koori repertuaari? Koor on niisuguses eas, mida tavaliselt kutsutakse arenevaks, on veel üht-teist õppida, on veel üht-teist omandada. Esiteks seda, et iga koorilaulja peab mingil määral teadma ja tunnetama koorimuusika kõige olulisemaid stiilierinevusi kaugetest aegadest ja orienteeruma selles nii tehniliselt vokaalselt tundma seda stiili ja oskuslikult seda edaspidises interpreet tervas tegevuses osutama neima mitmete programmide koostamisel olengi lähtunud kindlatest programmi suundadest nagu Madriga šansoone üldse renessanssmuusika, mis omal ajal kirjutatud solistide koosseisule. Võib-olla see stiili seisukohalt ei ole kõige õigem ja analoogiline nagu keelpillikvarteti muusikat, aga sa oled kammerorkester mängima. Aga oma vajalik kool on selles tingimata. Lauljad hakkavad tunnetama hoopis teistsugust lähenemist, muusikalise materjali mitte ainult Meie väga harjumuspärasest iroonilist koorilaulustiili, vaid ka väärset Polifoonilist tunnetust, kus igal lauljal igal meloodiale on oma võlu. Ta ei ole harmooniat täide, ta on iseseisev üksus selles kogu struktuuris ja see poolest just Madrigalid, Need, millega me oleme võib-olla kõige rohkem kokku puutunud igal hooajal. Lisaks sellele laulame ka Bachi pahistanud läbi lauldud kaks kantaati jälle väga vajalik vokaaltehnikat täiustada ja meisterlikkust arendada. Ja meie oma kaasaegne helilooming. Kõige rohkem oleme laulnud Veljo Tormis. Veljo Tormise kooriteosed on koorile kõige lähedasemad ja sellel kontserdihooajal on kavas Veljo Tormise kolm mängu laulu. Eelnevalt oleme laulnud kolmest lüürilist rahvalaulu. Vadja pulmalaulud, Raua needmine suvel õppisime selgeks tornikell minu külas. See oli teos, mille me tellisime Veljo Tormis elt ja Juhan Viidingut. Juhan Viiding valis selle teksti Fernando Pessoa luulekogust ja seadis selle kokku ja me viisime selle teksti välja tormisele ja nii see teos sündis, mis omakorda oli pühendatud sellele kontserdireisile, mis meil just parajasti käsil oli. See oli kontsert, matk vanadesse arhitektuuri mälestusmärkidesse. Üks helilooja, kellega me veel peale Veljo Tormis oleme kokku puutunud. Uno Naissoo, tema kirjutas meie koorile tsükli hääled, seal laulsime kõik need neli osa linti ja minu käes on siiamaani tema lugu, mille ta kirjutas ansamblile kollaaž Nalphad, et tulevikus Jaapanisse programmi võtta. Ega midagi uut ei ole veel kosta, teistega puuduvadki. Vähemalt kontaktid ja sidemed ei ole nagu juhust olnud. Pole ka nii palju aastaid lauldud, et nüüd sidemeid nii käega võtta oleks Eesti koorimuusikas. Minu meelest oli väga elav periood kuskil neil aastatel, kui loodi Tallinna kammerkoor. Siis nad kandsid veel heliloojate liidu eksperimentaalkammerkoori nimetust, neli väga elavalt kirjutasid neile ja see oli nagu mingisugune katsetamise võimaluseks heliloojatele. Nad said oma värski teoseid tuua sinna ja vahetult saadi proovida ja katsetada erinevate loominguvõtteid. Ja see ilus asi, mis tookord nagu alguse sai, on praegu, on minu meelest tähekese raugenud. Siin võiks muidugi nüüd mitmeid põhjuseid käsiteks. Puudub kutseline otseselt kammerkoor, kes suudaks pidevalt tegeleda nende asjadega isetegevuskool, nagu me oleme, tahaks lauldud võimalikult palju ja võimalikult head muusikat. Ja seepärast me teeme väga suurt valikut selle, mis me laulame, ja see teema, mis kuuluks ka tegelikult meile oma eesti heliloojate loomingut, hästi palju laule. Seda me kõikeni ilma valikuta teha ei saa. Sest aeg on väga napp. Teie repertuaaris on üks niisugune väga huvitav teos Andras väheri homo sapiens, kuidas te selle leidsite, kuidas te selle peale tulite ja mida niisugune teos koorile pakub? Leidsin täielikult juhuslikult, aga nii palju oli siin ka mitte. Juust, otsin kahest foneetilist muusikat, mida kooriga laulda. Sest üks stiil 20. sajandil on meie koori jaoks täiesti võõras maa ja üldse ei, vast vabariigis pole taolise vokaalmuusikaga tegeletud. Põnev partituuri köitis, kui nii võib öelda esimesest silmapilgust oma Põneva helikeele ja märkida süsteemiga, mida kohe koos kooriga uurima hakkasime. See on muusika, mille kompositsioonimaterjaliks on häälikud. Helilooja kirjutab partituuri kohale teatud sõnad, mis märgivad teose põhjendamatu turge, põhilised punktid ja nende sõnade najal loob selle kompositsiooni mis kokku peaks jätma mulje, nagu pealkiri ütleb, homo sapiens. Teos hakkab hookulis siin ja sõnaookulisem tehtud silpideks. Häälikuteks qq liis erinevad häälerühmade poolt loodud kõlaväljad loovad nagu Õe fragmendid teosest kohe lisanduvad järgmised sõnad, kuni teos jõuab kulminatsiooni, kaaput. Peateos lõpeb sõnaga morss. Surm. Sellel teosel on see erinevus teisest koorimuusikast, mis me laulnud oleme. Et oli väga oluline loominguline ülesanne, on ka igal koorilauljal. Palju on siin improvisatsiooni, palju seda, mille määrab dirigent, nii et kahte ühesugust ettekannet selle loo puhul ei tule. Kammerkoor Ellerhein on endale nime teinud ka väljaspool vabariik. Tihtipeale 75. festivali kutsuti meid Novosibirskisse koorifestivalile. See oli meile esimene sõit. Oleme käinud veel Leningradis, Klaipedas. Mida need sõidud on koorile andnud? Selge see, et iga sõit esinemine väljaspool vabariiki annab midagi erilist, mida ei saa võrrelda sellega, mis me siin teeme. Kokkupuude publikuga, kellega me pole varem suhelnud. See on esimene hinnang võõrale näole. Sealt tulevad kõige siiram, kõige otsekohesemaks kriitilised märkused. Mida rohkem neid kokkupuutumisi võõra publikuga on, seda kasulikum meile ja. Kuidas te olete rahul sellega, kui palju on teil võimalik esineda ja kus on võimalik esineda? Praegu just tundub, et see hooaeg on juhtunud nii, et parajasti ülesandeid ja võib väga rahul olla sellega, mis tegema peab, sest tõesti ülesanded on huvitavad ja just praegu enne siia stuudiosse tulekut sain Leningradist kutse, kus meid kutsutakse tagasi 22.-ks märtsiks esinema uuesti filharmoonias oli. Ja seal oli isegi programm trükitud, mida nad sooviksid meie koori poolt kuulata, nii et see märk on ainult väga hea ja meeliülendav meie koorile soovivad kuulata töösse koodi sessilja päevaks, Britteni hümni sessile päevaks ja inglise Madrigale oli veel lisatud Mess jääni koraal skandaalne filharmoonia, kes ise ka Ma tunnen nagu huvi paljude teoste vastu, mis nende saalis pole kõlanud. Mida te ootaksite oma koori jaoks kõige rohkem? Et need ülesandeid ja võimalusi esineda, programme teha, et neid ikka rohkem tuleks ja et neid koostöösid teiste interpreetide teiste orkestrite teiste kollektiividega, oleks võimalikult rohkem nimetada vastloodud Eesti Raadio kammerorkestrit Paul mäega eesotsas organisti Rolf Uusvälja, turmas Taninud suvisel kontsertreisil pedagoogilise instituudi üliõpilased Tõnis Rätsep, vajadusel. Need taolised kolleegid, kellega koostab programme, valmis mõelda ja neid publiku ette tuua, on olnud alati kasu meile mõlemale ja nendes programmides on koor leinud alati midagi uut. Mida publikule öelda üldse võib jagada meie programme nagu kaheks. Ühed on akadeemilise kontserdivormina, teine pool kuulub nendele programmidele, kus on lisaks muusikale lavaline liikumine, mõni teine element peale koorilaulu. Programmiga seotud omal ajal oli negro, kus lisaks kooris Pirituaaridele oli veel džäss siis vanad aafrika luuletajad, BBC programm ja ka tornikell minu külas mis kõlas suvel arhitektuuri kaitsemälestiste all olevates hoonetes. Teil on üldse olnud vist huvitavaid esinemise kohti. Novosibirskis tuli meil laulda suure ooperiteatri, laval seevastu oli kõige ootamatum koht, kuhu poleks vabatahtlikult küll esinema läinud. Aga nagu hiljem selgus, oli seal väga hästi kõlanud. Teine väga tore saal on Klaipedas seal Vilniuse konservatooriumi filiaal. See on jälle väga väike saal, väga kammerlik, ehitatud ümber vanast kirikust. Et kõlab seal väga hästi ja meie koorile ideaalsemat saali, nagu pole siiani isegi leidnud. Need ruum on vähe, kus muusika kõlab hästi. Praegustes kultuurimajades peab väga valima, mida laulda. Eks nad ole rohkem mõeldud nii koosolekutel kui ka näitetrupi teoks, muusika ikka vajab veidi teistsugust ruumi. Ujujad ei hüppa sinna basseini, kus ette ei ole muusikud tihtipeale seal ruumis laulma, kus kõlajale. Ja ka selle poolest kindlasti reisid on huvitavad, koor on sunnitud ennast siis kohandama jälle uue ruumiga ja iseennast nagu proovima ja katsetama. Täpselt jah, kasuveldada lossil, igal kirikul on oma akustika ja kuna need kontserdid olid meil suvelist järjest iga päev erinevas kohas, siis seda oli väga tore jälgida, mis koorilauljad ise rääkisid sellest akustikast ja kõlast üldse. Kuivõrd erinev on kõigis kohtades laulda? Kas selleks suveks on ka mingi niisugune põnev pikem reis planeeritud? Ideid on ju, ma ei tea, kuivõrd need realiseeruvad. Üks idee on koostöös noorsooteatriga dominikaanlast kloostris mängida VEKi Madrigali komöödiat ampsiparnasso. Teine idee on jätkata kontserte vanade müüride vahel, koostada selleks puhuks just eesti muusika kava. Lisanduvad kindlasti ka teised kohad, nagu Narva kindlus ja võib-olla Ida-Eesti kaunimad alad ja mitte ainult lossides kirikutes, vaid ka väljas linnuse peal. Eks mõne sobiva programmiga üles astub. Tulevik näitab, mis nendest plaanidest teostub. Mida uut ja huvitavat juurde tuled. Tänase kohtumise lõpetame Vivaldi kantaadiga. Teatus veer.