Tänavu sügisel on Tartu riikliku ülikooli suur päev. Ülikool saab 350 aastat vanaks. Aga see ei tohiks küll varjutada, vaid vastupidi, hoopis rõhutab ühe meie ülikooli kõige vanema professori suur päeva. Nimelt saab filoloogiadoktor professor Arnold Kask täna 80 aastaseks. Kuulame sel puhul saadet keelemehe elude. Kõigepealt on sõna Ülikooli eesti keele kateedri juhatajal professor Huno Rätsep pal. Professor ka sees on ühinenud väga toredasti kõik need olulised jooned, mida tavaliselt soovitakse ühele teadlasele ja ülikooli õppejõule. Taon teaduse ja õpetamistöö organisaator, suurte kogemustega õppejõud. Väga põhjalik ja palju uut teadusele andnud teadlane. See kolme joone nii olulise joone ühendus ei pruugi ju alati olla veel hea. Võib-olla üks nendest hakkab nagu domineerima ja surub teised alla. Aga professor Kase puhul on just tore see, et ta on suutnud olla kõigil kolmel alal Eesti eesti keeleteaduses juhtival kohal. Mitte aastaid, vaid aastakümneid. Tema kuulub nende väheste filoloogide hulka, kes sõja järel panid aluse Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas eesti filoloogia osakonna. Tema teene on suures osas see, et meil vabariigis töötab praegu eesti keele uurimisel ligi 90 inimest. Enamik nendest, peaaegu kõik on professor. Kuid professor Kase organisaatorid talente ei ilmne mitte ainult ülikoolis vaid professor Kask oli väga pikka aega emakeele seltsi esimees ja organiseeris edukalt emakeele seltsi tööd. Ja peale selle on ta alati südamega olnud tänapäeva eesti kirjakeele korraldamise juures. Ta on praegugi vabariikliku õigekeelsuskomisjoni esimees. Õppejõuna on professor Kask olnud väga mitmekülgne, nii nagu üks ülikooli õppejõud peab olema ükspuha, mis aine eesti keele alal oli lugeda, kui lugeja puudus, ütles professor kask. Noh, eks ma siis hakka ise ja tegi seda väga hästi. Tema lemmikalaks oli ikkagi eesti kirjakeele ajalugu. Varem Tartu Ülikoolis õpetati eesti kirjakeele ajalugu ainult nii väga napilt. Tegelikult selle eesti filoloogia teadusharu teaduse, aladistsipliini On professor Kask välja töötanud on sellele aluse pannud ja ometigi alustas professor Kask oma uurijatööd murdeuurijana juba üliõpilasena professor Andrus Saareste juhendamisel ja oli pikka aega just üks eesti murdeuurimise töötajaid, tema käe alt käisid läbimurdematerjalid juba 20.-te aastate teisest poolest peale. Ja huvi Eesti murrete vastu on saatnud professor kaske läbi kogu pika elu ja tuleks märkida seda, et Nõukogude Eesti preemia 1959. aastal sai professor Kask juust oma murdeuurimist käsitleva töö eest. Kuid kateedri juhatajana tuli professor Kasel kogu aeg hoolt kanda üliõpilaste õppekirjanduse eest ja nii sündiski see, et Tartu Ülikoolis hakati publitseerima raamatute sarja, mis käsitleb tänapäeva eesti keele grammatikat. Kogu selle tööjuhiks oli professor Arnold Kask. Sel alal on jõudnud ilmuda juba õige õige mitu raamatut. Mõnegi autoriks on juubilar olnud. Aga ma jätaksin siiski ühe väga olulise külje mainimata kui ma sellega lõpetaksin, sest professor kask on olnud veel väga hoolas, teiste tööde lugeja ja teiste kirjutajate juhendaja. Ei ole kerge lugeda näiteks korrektuuri või vaadata kriitilise pilguga üle kogu Eesti õigekeelsus. Aga seda tuleb ju teha, kui näiteks olla Eesti õigekeelsuse Sõnaraamatu retsensendiks. Nõnda siis võime tõdeda, et tänapäeva eesti keeleteadus on väga paljus tänu võlgu oma suurele õpetajale professor Arnold Kasele. Juubilleriga vestleb nüüd Tartu riikliku ülikooli eesti keele kateedri vanemõpetaja Valve Kingissepp. Millal teil tekkis sügavam huvi emakeele vastu? Sügava huvi emakeele vastu tekkis mul alles viimastes keskkooli klassides. Varem mind huvitasid enam loodusteadused keemia botaanika kuid viimases klassis hakkas huvitama keeled. Hakkasin huvi tundma soome keele vastu, kuid tõuke tõuks, miks ma just emakeele valisin? Ülikoolis õpinguaineks oli minu viimane koolikirjand. Selgus, et ma olin kirjutanud viimase kirjandi kõige paremini üle klassi. Kirjand sai kuidagi kuulsaks isegi sedasama linnad. Tütarlaste gümnaasiumis oli loetud seda ette kui üht eeskuju kirjandit. Ja siis hakkasid õpetajad soovitama, et kui inimese võimed on, miks ta siis ei lähe õppima seda ainet. Ja nii siis, kui sügisel ülikooli astusin, alustasingi emakeelt õppima. Tartu Ülikooli õppejõududest, kes meenuvad teile kõigepealt oma ülikooli aegadest? Eesti keele alal oli professor Veski, kes luges tol ajal lektori kursust ja kellega mul tekkis tihe kontakt. Mina kui üliõpilane ja täna kui õppejõud ja kolmas noorem ikka endine üliõpilane, kellega koos me tegime kooli grammatikaid. Kask, Veski, Vaigla. Me istusime käsikirja juuresq kõik koos ja arutlesime. Üks täiendas teist. Niisiis õiges küsimusi saimegi grammatikas lahendada, teine võiks öelda, vast veel sügavamat huviäratava õppejõud oli professor Saareste õpetas neile ajaloolist grammatikat, murdeid murrate kursust luges. Ja eriti siis Läksime suvisele murdepraktikale saime saarestunult sobivaid näpunäiteid. Praktika loeti väga õnnestunuks. Siis professor rakendas juba mind Et ainukene õppejõud murdealal ja tööd oli rohkesti, niisiis olin ma ühelt poolt oma üliõpilane, teiselt poolt ka tema abistaja murde. Pärast ülikooli lõpetamist 1928. aasta detsembris alustasite pedagoogitööd Tartus Treffneri gümnaasiumis millistena iseloomustate oma tolleaegseid õpilasi. On nende seas Eesti kultuuripõllul silmapaistvalt tegutsevaid isiksusi. Tartu Ülikooli õppejõude näiteks. Treffneri gümnaasiumis uurid üldiselt arenenud õpilases võimekad õpilased kuid ka nõudlikud õpilased ja nendega töötada oli. Johannes Tammeorg ja teisi et ülikoolis ise on juba suur hulk endisi õpilasi, kes mind väga hästi mäletavad ja keda mina väga hästi mäletan ka praegusesse akadeemia liinis silmapaistvad. Võib olla. Ma nimetaksin siin tuntud uurijat professor nukovskit, mis kasvõi näiteks kirjanikud nagu Ain Kaalep või nõukogude aja algul Oli väga aktiivne ühiskondlik tegelane Arkadi Uibo kellega me kooliringides koos töötasime. Ülikooliga tekkis teil ametlik töö vahekord 1940. 41. aastal kui te õpetasite eesti keele metoodikat ülikooli juures tegutsenud pedagoogilises Instituudis. Pedagoogiline instituut, nagu sel ajal seda nimetati, oli õieti sama, mis varem kandis nimetust tütakilis metoodiline seminar. See valmistas ülikooli lõpetanuid ette õpetajakutseks. Eksamite õiendamist võis saada keskkooli õpetaja kutse. Sõja järel kutsuti teid Tartu riikliku ülikooli eesti keele ja soome-ugri keelte kateedri dotsendiks. De juhatasite ajutiselt kateedrit. Olite 46. 47. õppeaastal. Ajaloo-keeleteaduskonna prodekaan. Tuli uutelt alustelt ümber korraldada kogu õppetöö. Rajada tänapäevane eesti filoloogia osakond. See oli tõesti väga raske aeg sest tuli organiseerida kogu õppetöö. Esiteks tuli igal õppejõul enesel väga palju õppida sest tuli teha kõigepealt tublisti tööd oma ideoloogilise silmaringi avardamiseks. Mul oli isiklikult see mõnevõrra kergem, sest olin marksismi-leninismi alustega juba keskkoolipõlves varem tutvunud, kuuludes Pärnus Norpolitaarde ühingu liikmeskonda. Marksistliku kirjandust olin juba varem lugenud, nii et mõnevõrra oli mul kergem orienteeruda. Ka metoodiliselt tuli tööd mõnevõrra muuta. Tõsi, õppetöö põhivormid nagu loengud ja seminarid, neid käid alles. Uue momendina tulid juurde arvestused, mida varasem ülikool ei tundnud. Algul oli eesti keele kateedri saanud professor Veski, tol ajal veel dotsent Veski samuti mina, hiljem tulid Gerda Laugaste teised. Osalt keele spetsiifika ise dikteeris Selle mida esile tõsta? Eesti murdeuurimisega olin juba varem lähemalt tuttav sellepärast võisime teie pinge kasuda täiendavate materjalide kogumisele. Et minul samal ajal kateedri töö kõrval tuli töötada ka Teaduste Akadeemia keele ja Kirjanduse Instituudi sektori juhatajana ja murdudes tööga siis minu suureks rõõmuks leidis meie töö nii kateedri õppetöö osas kui ka Teaduste Akadeemia osas väga head hindamist. Nõukogude Liidu Teaduste Akadeemia professorite poolt siin ainult isad, professorid nagu professor paskaagov, professor Michalsi, kes spetsiaalselt jälgisid Meetodeid ja tulemusi ja nad jäid täiesti rahul. Tublid olid ka meie üheselt õppejõud, kes suure koormusega pidid töötama. Hiljem kasvas aspirandid võrdus juba Me oma setode praegune põlvkond eesotsas professor Rätsepa, professor Peegliga Nemad oma tööle aluse panid juba aspirantuuri ajal ja nii kujuneski teovõimeline kateeder selle praegusel kujul. Teie kõige lähedasemad uurimisvaldkonnad on olnud Eesti murded ja eesti kirjakeele ajalugu. Ühtlasi olete te neid õppeained lugenud ka üliõpilastele, kogu oma õppejõu töö vältel tekib paratamatult küsimus, mis teid neis ainevaldkondades köidab? Eesti murded on ju kogu keelele baasiks aluseks millele toetub hilisem kirjakeel kui ka suurel määral. Praegune. Leidub alati materjali murretest. Murded annavad edasi kogu rahva TÖÖ tegevuse kajastavad kõike seda mida tunnevad inimesed, kes seda keelt kõnelevad. On loomulik, et ilma murrete tunnis, et ta oleks meil raske mõista. Isegi kirjakeele arenemist ja selle kujunemist praeguseks keeriks. Nende murrete baasil kujunes esialgu oli kaks kirjakeelt. Aga üks kirjakeel endasse haarab aga kõikide murrete elemente. Nii Põhja-Eesti Saaremaast kuni Peipsini kui ka Lõuna-Eesti murrete elemente. Tõsi, domineerib kirjakeeles põhjaeesti murre. Kuid mitte ainult sõnavaraliselt ei ole. No nii hästi, mul oli kasvanud kirjakeelt vaid ka vormiliselt terve rida. Grammatika igapäevaseid vorme on pärit Lõuna-Eestist. Missugused suhted valitsevad teie arvates tänapäeval murrete ja kirjakeele vahel? Kuigi näiteks korrektset kirjakeelt kõneleja püüab murdele seid jooni vältida, kuid niipea, kui ta enese unustab, libisevad murdejooned hulka. Nad võivad olla vähemärgatavad. Kuid see baas tähendab siiski ennast tunda ja see pole paha. Sest ka kirjanikud on ju üks siit teine sealt pärit ja see, mida kodukeel tundis, see ulatub ka nende trükitud ridadesse ulatub ka nende teostesse. Võib-olla me mõistame paremini veel vastava kirjaniku mõttemaailma, kui me ärkame tema keelelisi erijooni. Eesti kirjakeele arendamisel on aegade vältel tegevad olnud väga paljud keelemehed kelle tööd kirjakeele ajaloos hindate eriti tulemusrikkaks. On selge, et kõige varasemate keeletarvitajate. Ma mõtlen siin just varasemat kirikukeelt. Et see keel ei saanud määravaks, vaid jäi ainult kiriku jutlustesse. Üldtarvitusele ei tulnud alles siis, kui hakati haridusele mõtlema, rahvast valgustama. Seega siis õieti möödunud sajandi algupoolest peale võime märgata see, kuidas tõeline rahva keel kord vähem, kord enam pääseb kirjasõnas kehtivusele. Otto Wilhelm Masingut, kelle ajakiri nagu teada on küllaltki sõnarikas ja ainevaldkond, mida ta käsitles, nõudis vastavalt keelt. Seda tööd jätkasid Faehlmann ja Kreutzwald, Faehlmann küll vähe kirjanikuna enam rahva ärattayama ideoloogiline aga Kreutzwald väga suurel määral kamatööde kaudu. Missugused arvamused teil on Johannes Aaviku töödest, meie kirjakeele ajaloos? Värskusega tõi siiski rokist uut kirjakeelte. Ta leidis, et senine kirjakeel on sõnavara vaene. Väljendus valt puine suvine ja ta lõi ju sulle hulga sõnu, isegi kunstlikud, osalt suure osa aga soovitas murdesõnu soome sõnu tarvitusele võtta. Ega grammatikas isedas suure hulga uuendusi, rääkimata nähtustest, nagu ütleme-i-mitmuse eelistamine, kõlavamate vormided, tarvitamine siis, kui kõik ei tulnud ta nüüd seal, aga siiski lausestuse rahvapärasem väljendus kõik see värskendas eriti Kirjanduse keelt üteldagi. Aaviku põhilised teened on just ilukirjanduse keele arendamisest. Missuguseid kokkupuuteid teil on olnud eesti keele grammatika ja sõnaraamatute autori Elmar muugiga? Elmar muugi ka paiguti ühes töötanud. Muuk oli ju abiks veskile Eesti õigekeelsussõnaraamatu koostamisel selles kolmeköitelise põhi põhisõnaraamatu koostamisel. Munk ei piirdunud ainult sellega, mida veski pakkus. Vaid omalt poolt püüdis nähtusi raamistada, fikseerida vajaduse korral uusi sõnu tuletada. Õiges küsimusi näiteks püüdis püüda ühtlustada. Veski ei olnud mitte kõikides küsimustes täiesti kindel muukama väikese õigekeelsussõnaraamatu ja mis toetub muidugi veskitöödele kes õigel sõna NATOga siiski andis igapäevasele keeletarvitajal. Vahest rohkemgi kui veskis uus sõnaraamat pakkus. Me puutusime siin kokku juba õigekeelsuse probleemidega. Mida te arvate tänapäeva eesti keeles käibele tulnud uutest normidest õige keelsuslikest põhimõtetest? Keelega on nii, et keel võib kalduda ühest äärmusest teise. Viimastel aastatel on tekkinud mulje nagu ei arvestaks praegune kirjakeel kõiki tegelikus rahvakeeles esinevaid jooni. Ja sellepärast leiti, et kui varem püüti lahti saada liigsetest paralleelvormidest ühtlustada keelt siis nüüd tekkis astmeliselt teine suund. Lubada võimalikult palju tarvitada mitmesuguseid paralleelvorme mitte siis enam ühtlustamise suunas edasi sammuda, vaid võimalikult vabaks. Võiks isegi ütelda, lõdvaks teha. Keel, ütle sa nii või teisiti? Õige on igati. Kui lähtuda õpilase keele tarvitusest, siis võib tulla. Õpetajal on kergem hinnet panna. Kui õpilane kord kirjutab nii kord kilda teisiti teha, lubad taas? Väga paljud paralleelvormid. Teiselt poolt kasse normeeritud kirjakeelele on tingimata vajalik, et kõik murdeti erinevad vormid. Kui seni taotleti süsteemsust ja seda taotlenud mitte ainult Veski muuk vaid samuti rõhutasid süsteemsust ka teised keelemed. Isegi Aavik nurises, kui keegi tarvitas kord nii kord teisiti. Millega te praegu tegelete, missugused tööd teil on käsil või, või hiljuti valminud? Ma olen täitnud lihtsalt ühiskondlikke ülesandeid. Seoses Tartu Ülikooli 350. aastapäevaga on meie keele asutised samuti seda tähistanud üksikuurimustega. Ja nii on minulgi tulnud kirjutada mõnest meie keelemeest professor Saareste või siis nagu seda on väga huvitav ja silmapaistev keelemees, kuigi ametilt arst Feldmann, kes valmistas ette uut Põlvkonda sakslast üldise fatalismi korda ihkavate põlvkond. Hiljuti lohutasin käsikirja mille valdav osa materjale on nii või teisiti publitseeritud osalt aga ka seni veel publitseerimata. Koondasin need üheks kogumikuks pealkirja allEesti murded ja kirjakeel. Mingeid erilisi hobisid mul ei ole. Tõsi, kui ma noorem olin, liikuda armastasin, siis ma armastasin võrkpalli mängida. See oli hobi. Aga alates sellest ajast, kui tuli täie tööjõuga asuda ülikoolis ja selle kõrval veel akadeemias tööl, ehk siis ei läinud enam vabu hetki järele, aga võib-olla et mu tervis seniseid kuidagi säilinud on, on kasu sellest omaaegsest mängimisest. Või siis jah, armastasin nooremana ka Fotutada pilte teha. Aga viimastel aastatel on seegi ala jäänud unarusse. Selgub, et tegemist on alati palju, et kõigeks ei jätku nagu aegagi. Tänast juubilari Eesti NSV teenelist teadlast Arnold kaske intervjueeris Valve Kingissepp. Teadmiseks juubilari arvukatele õpilastele, olgu lisatud, et juubelit tähistatakse piduliku koosolekuga Ülikooli aulas neljandal septembril.