Minu nimi on hiljem murel ja ma loen Jakob Mändmetsaloo hea abinõu. Oh, sa issand jah. Kell oli neli kell neli sad taevake. Ja missugune ta oli üleni mudane nagu surnujustkui surnu. Ma ehmatasin ennast keeletuks. Taevane aeg. Aga mis te siis nüüd tahate teha? Mu pea käib päris ringi, ütles paruniproua bloks, käsi silmade ette pannes nuuksuma hakates. Seal ta magab praegu nagu surnu. Oh jumal, ta ei ole oma nägugi. Ah, mis poisil nahk kuumaks kütta, lausus Parun blokskest usaselt aknast välja vaatas. Armas vend, see ei aita, tähendas paruni õde, umbes neljakümneaastane neiu. Tal olid kaks pikka soolatüükalaadilist vistriku pale peal, mis vist ka omalajal kosilased geoli ära peletanud. Muidu oli ta hea südamega ja panin niisama kui Ventki karske elu peale suurt rõhku. Ta sõna ja tark nõu maksis perekonnas palju. Missugune armas poisikene Eevald on, kõneles õde edasi. Kuidaspidi, siis temaga niisugune lugu juhtuma. Iga ta üksinda oleks kuhugi läinud, aga teised on teda viinud, kõneles ema. Ta läks õhtul kooliballi peale, kus ta kell kaksteistpidi tagasi tulema. Nii on ennegi olnud. Kahju, et ma talle järele ei saatnud. Ema hakkas uuesti nutma. No ta oleks võinud sealt ka ise koju tulla, ütles parun tumedalt. Kaheksateistkümneaastane, noormees peaks juba teadma, mis teha. Armas vend, ära ole, vali. Ma usun seda küll, et ta kahetseb. Jumal, kell sai üks, ta ei tulnud koju, mu süda läks rahutuks, lõikas nagu noaga. Me saatsime talle järele. Teener tuli tagasi, pidu oli ammu lõppenud. Kõik olid sealt juba ära läinud. Kell saab, kaks, ei tule tagasi. Teenijad jooksid väljas ringi, aga kust sa otsid? Oh jumal, kuidas süda valutas. On siis nüüd kurjust vähe. Aga kus ta siis oli? Ma jooksin ise südaöösel Parun glotti juurde, ta poeg käib ka koolis, nende poiss juba magas, c teadis nii palju rääkida, et meie evalt tulnud teistel ka seltsis koju noorhärra Wontaks olnud nende seltsis. Ju sa tead, missugune inimene see noor praks on, ma tulen koju, mu pea käib ringi, kell saab juba kolm, aga Eevald ei tule koju. Kisu kas või süda lõhki, aga kus 100 kinni võtad? Sa ei tea, mis ema niisugusel puhul peab tegema? Armas issand, seal kõlistatakse, ma ruttan ülepeakaela, siin voorimees ukse ees ja meie evalt troska peal. Sa issand, mudane ise sealjuures nagu surnu. Vähe, aga koriseb, teener tassib voorimees naerab ja ütleb, pole viga, noore härral pisuke pohmell, see läheb pea mööda. Ma oleksin voorimehe käest küsinud, kust ta Eevald eratõi, aga süda ei kannatanud. Kas tal on löögi, jälgisid küljes? Ei, ei, ei, ei, me kutsusime arsti, pesime, puhastasime ta ära ja panime voodi peale. Arst katsus ta läbi, viimaks ütles. Ei, tal ei ole mingit viga. Taan ainult tugevasti purjus. Armas Eeva, oleks arst öelnud, et tal soetõbi võib pimesoole. Põletik on tõesti, see ei oleks mulle nii suurt südamevalu teinud. Ja ma käisin teda pärast mitu korda vaatamas. Magab teine nagu surnu vahelega Feredilt ikkagi ei ole Hultes. Tal, vaesel peab hirmus raske olema. Ma olen seda ammu õelnud, kõneles nüüd Parun vahele, kes pikkade ja raskete sammudega toas edasi-tagasi käis. Meie rahva juures on viimasel ajal kõdunemise, märkisid näha. Niisugune lugu on terve rahvuse surmakuulutaja. Rüütlipoeg tuuakse joobnud peaga koju, ta ajab ümber, kes võib teada, kus ta öösel käis. Taevane aeg, ega siis ei ole tarvis nii väga pahasti mõelda. Ma ei mõtle midagi, vaid ma kõnelen, mis ma olen ise näinud. Vaata praegu kusagil avalikus paigas ringi. Meie soost noored mehed ajavad igasuguseid naisterahvaid taga, kellel ilus nägu on. Kas nad küsivad ka, kuidas nende tervislik seisukord on. Ja sedakaudu tungivad ka kõiksugused haigused meie hulka ja hävitavad meid, kes me muidugi arvu poolest päikene oleme. Aga inimestel peaks ometi meel peas olema. Eelpeas naeris vana parun kihaselt, seal ta on. Kas ei ole ema oma poega alati hoiatanud, aga seal tuuakse ta purujoobnud koju. Kes teab, kus urkas ta ööd mööda saatis ja missugusel naisterahva kaenlas ta kogu selle aja viibis. Aga kui te kardate, arst võib ju, olgu see jutt. Seda võib nüüd küll, kus ma midagi kahtlen. Aga ta läheb pärastpoole kavalamaks ja oskab moest peit. Ta ta ju häbeneb. Ja nõnda võib rike kergesti sügavasse verre minna. Ma tean, meie soost noormeeste hulgas on haigeid mehi küll olemas. Teda ei ole tarvis edaspidi üksinda kuhugi minna lasta, arvas paruniproua. Noh, seda võib ju teha, aga mis mees temast siis kasvab, kui teda 20 aasta vanuselt nagu lapsukest peab käekõrval talutama? Meil on tublisid ise loomusid vaja. Aga nõndaviisi kasvatades ei saa neid mitte. Armas vend, see on õige ka mina olen mõelnud, kui hirmus on, et ka meie soost noored mehed nüüd isegi talupojasoost inimestega seltsis avalikudes majades käivad. Aga taevane aeg, kas seal midagi seadust ei ole? Mis seadust, kas seda, mis need majad ära keelab, see on asjata mõtelda, tähendas parun. Aga kui mitte seda, siis kas niisugust seadust enam ei ole, mis talupoegi keelab sinna minemast, kuhu meie soost inimesed käivad? Etud raha on see seadus, naeris Parun vihaselt. Kellel seda on, sellel on kõik uksed ees lahti ja peab ütlema, palju teda meie meestel viimasel ajal tõesti ei ole. Ja kui kaugele meie oleme alla langenud. Mulle kõneldi, et valu, vere noorhärra tantsinud avalikus majas oma kutsari pojaga seltsis. Issand kilgates paruni õde. Aga igatahes peame püüdma eemaldit niisuguste kohtade pealt tagasi hoida, kõnele sõdedasi. Minul tuli praegu midagi meelde. Mis siis? Küsis paruniproua ja ta hääles kõlas tõusev lootus. Kas ei aitaks, kui teie praegu Koju ühe noore ilusa tütarlapse võtaksite? Eevald on terane priske poiss, ta hakkaks tüdrukut armastama. Ja ma usun, ega ta siis kodust ära ei läheks. Kui ta vanemaks läheb, saab targemaks. Ega siis ka enam nii kardetav polegi, oskab ise rohkem ette vaadata. Muidugi teada, see neiu peaks täitsa terve olema. Valitses natuke aega vaikus kuna parun selle ettepaneku üle nähtati sügavasti järele mõtlevat. Ega see nõu paha pole, arvas Parun lõpuks. Kust peaks niisuguse tütarlapse saama? Tea, mul tuleb meelde kõnele sõde niitside juures elab kojamees, sellel on tütar küll, nii vana. Ilus on see neiu küll justkui ingel. Kui ma teda nägin, panin ma üsna imeks, kuidas ometi kojamehel nii ilus laps võib olla. Ja teenima paneksid nad tütre ka. Ema just kõneles mulle sellest. See oleks sünnis. Tüdruk on. Oota. Jajah, seitsmeteistaastane, seega on ta eemaldile just paras. Aga kui Eevalt teda armastama hakkab, muretses paruniproua. Sellest tähendas paruni õde. Sest seda paremini ja kindlamini seisab ta siis kodus. Seda ei maksa keelata, see tuhin läheb varsti mööda ja siis, kui tarvis, võib tüdruku jälle minema saata. Varsti toodi noor neiu, kellel paksud mustad juuksed tulised mustad, kirglikud silmad ja rõõmus ning lustiline meel oli paruni perekonda teenima. Talle just kindlat ametit ei teatud anda pidi nii ühte kui teist tegema. Talle jäi rohkesti vaba aega järele ja ta puutus noore paruniga tihti nelja silma all kokku. Ja noorele parunile muutus kodu kõige lõbusamaks kohaks.